pühapäev, 30. detsember 2007

No pain, no gain. Ehk tehke trenni!

Eilne jooks tõestas, et trenni tegemata külmalt peale minnes võib maraton osutuda tõeliselt rängaks katsumuseks.
Enne Vana-Aasta maratonile minemist tõdesin, et mu peamine eesmärk on maratoni läbimine. Lõõpisin veel Rivoga, et kui nüüd aeg alla nelja tunni tuleb siis on maratoniks harjutamine mõttetu ning enam ma enne jookse trenni tegema ei hakka :)
Maratonipäeva eelne uni oli mul väga rahutu. Arvan, et magasin kokku umbes tundi neli. Seevastu tundsin end võistluse eel üllatavalt hästi. Ütlesin veel Rivole, et mul parem tunne kui Berliini maratoni stardis.

Kuna startisime kell kaheksa hommikul jooksmine esimene tund pimedas. Üks rajalõik liikus Kakumäe villade tagant mööda kitsast ja veidi sopast metsavaheteed. Tee valgustamiseks oli kohale toimetatud üks auto. Selline trail-maraton seega. Aga mulle see meeldis – olgi huvitam :). Sügisene ilm ei morjendanud mind jooksu ajal üldsegi. Temperatuur oli ok – 5-6 kraadi sooja. Veidi vihma mõned korrad tibutas ja mõne sirge peal kerkis eiteakust mõni suurem tuuleiil, aga see polnud takistav tegur.

Pärast Berliini tohutut jooksjatemassi tundus 92 jooksjaga startimine kuidagi eriti miniatuurne :)
Ja start... Esimesed poolik ring (2,19 km) läks mul lenneldes. Kui ma hetkel Stamina koduleheküljelt jooksu statistikat vaatan, siis startisin tempoga 4:45/km ehk sama kiiresti kui Berliinis. Seetõttu ma pärast esimese pooliku ringi läbimist imestasingi kuidas liidrite grupp minust niivõrd vähe ees oli ning miks ma Kaja Valsi ja Tatjana Sotnikova (naiste kaks parimat) tuules jooksen. Lasin hoo vaiksemaks ning liikusin 14-15 kilomeetrini keskmiselt kiirusega 5:30/km. Suutsin juba isekeskis vaikselt mõtlemine hakata, et nelja tunni alistamine on kukepea, kui viienda ringi alguses saabus tagasilöök. Jalad muutusid all pakuks ja sääred tõmbasid valusaks. Liikumine muutus vaevaliseks. Suutsin hoida veel viiendal ringil keskmist tempot 5:46/km peal ja jõuda poolmaratonini 1 tunni 56 ja poole minutiga, kuid ma tundsin, et tänasest päevast tuleb kannatuste rada.

Kuuendal ringil vajus kiirus 6:11/km ja kaks ja pool ringi enne lõppu (30 km peal) polnud ma kaugel katkestamisest. Tegin vaevaliste jooksusammude vahele mõned käimissammud. Üle 70 sentimeetri laiuste lompide ja sõiduteelt 10 sentimeetrit kõrgemal jooksva jalgtee peale hüppamine oli piin.

Oi kui mõnus oli käia ja oi kui raske taas minema saada. Samas koputas seesmiselt mu südametunnistusele hääl, et tegemist on maratoniJOOKSUGA. Käija oli psühholoogiliselt väga raske ehkki see tempot eriti alla ei kiskunudki.

Õnneks aga leidsin tuge kaaskannatajatest, kellega vestlemine aitas valu unustada.
Esimene oli Urmas Veersalu, kel endal oli samuti mitmeid maratone seljataga ja rekordiks paar aastat tagasi Helsingis saavutatud 3:39.
Viimased kahel ringil oli aga mul kõvasti abi Vana-Aasta jooksu peakorraldajast Urmo Raiendist, kelle seis oli umbestäpselt sama raske kui mul ning kellega ma vahelduva eduga finishini loivasime. Olgugi, et viimastel ringidel vajus tempo kohati pea 8:00/km olen väga rahul, et end kokku võtsin ja neljanda maratoni enda selja taga lukku lõin.
Loodan, et järgneva paarikümne aasta jooksul ma enam nii kehva ajaga (4:28:43) maratoni ei lõpeta :)


Mis sai siis tehtud valesti?
Kindlasti vale algustempo.
Hetkel jooksustatistikat vaadates näen, et kui ma pärast esimest ringi olin 27, siis lõpus vajusin ma pingereas 57daks. Atonen, kes sai minust mööda alles 18 kilomeetril võitis mind lõpuks 46 minutiga.

Võib-olla võib krampi tõmbunud jalgades olla veidi süüd ka muu laiades jooksupükstes, kus tuul vabalt liikuma saab ning mis suurt sooja ei hoia. Samas, trenni tehes pole see senini veel kunagi takistavaks teguriks olnud.

Mis aga peamine.
Novembris ja detsembris tuli mul jooksukilomeetreid väga vähe. Siit järeldus: maratoni ees tuleb aukartus tunda. Kui jooksu ajal piinelda ei taha ning tahad saada head tulemust tee trenni ja jookse targalt :)

laupäev, 29. detsember 2007

Vana-Aasta Maraton - peaaegu tehtud

maraton oli super. sellest hoolimata, et magamata öö lõpuks siiski korraliku haamrina kohale jõudis ning peale 33 kilomeetrit rajalt kõrvale astusin. kaks ringi enne lõppu. kümmekond kilomeerit varem tehtud riidevahetuspaus pani korraliku põntsu, sest rikkus rütmi ja sealt saadik enam end korralikult jooksma ei saanudki, vaid piinlesin. jalad kiskusid ka krampi. juba 15 minutit pärast lõpetamist muidugi kahetsesin kergelt, niiet oleks keegi jäneseks juhtunud, oleks võibolla lõpuni ka välja vedanud. või kui oleks üks suur ring olnud. Raivo vedas ilusti lõpuni.

aga kõik see ning kerge vihmasabin välja arvata, oli ju tore. ilm viimasepeal, superfiiling osalejatelt, kella 8 start, mil esimesel ringil kõiki raja lõike korralikult ei näinudki, teadustaja su ringe lugemas ning muidu hea minek (vedasin korraks ka üht gruppi kui olin mõnele teisele jäneseks). et ei kahetse ja järgmisel aastal kindlasti jälle.

kiidusõnad aga lisaks korraldajatele ka spordirõivastetootja Crafti aadressil, kelle jakk, mis kannab Hyperventilationi silti ning koosneb materjalidest, mida kirjeldades mainitakse näiteks sõna teflon, pidas suurepäraselt veele vastu. piisad sai lihtsalt maha pühkida. kuid kohustuslik puuvillane särk numbriga leotas siiski kõhuosa lõpuks märjaks ning hakkas jahe.

Spordiportaalist näeb jooksust pilte ja Stamina kodulehel ka tulemused juba olemas.

nüüd taastuma, homme kergelt 6-7 km ja siis selle jooksuaastaga ühel pool. Helsingi poolmaratonini jääb natuke üle 130 päeva.

närvid, läbi

midagi läks õhtul nihu ning ma ei ole maganud sekunditki. küll olen öö otsa asemel vähkrenud. vastikuim öö üldse, kui tead, et vaja vara väikegi unenorm täita, et jõuaks pikalt ponnistada, aga ükski asend ja mõte või mediteerimine und ei too. poole viie paiku loobusingi ning lugesin.

igatahes, Raivo laekub veidi enam kui tunni pärast ja sinnamaani on aega otsustada, kas üldse starti minna. oleks ainult 10 km, siis ei kõhkleks. maraton on magamata öö järgi liiga karm katsumus.

jõuetu on olla, sest eks ole kahe tunni pärast algava pärast juba mõned nädalad mõtteid ja vormi sätitud.

tund hiljem: ah, lähen. kui lähebki karmiks, astun rajalt ära.

reede, 28. detsember 2007

Napid tunnid stardini

mõned tunnid veel stardini. jälle see magus ootusärevus, jälle pastadieet, nagu enne Berliini. ilm on hetkel ainus kahtlane element, ehk hommikul suuremat ei saja.

riietumise teeb veidi keeruliseks korraldajate jagatud numbritega särgid (puuvill), mille kandmine kõigi riiete peal kohustuslik. niiet suurt vahet pole, mis särgi alla saab. ilmselt tuunin seda särki veel veidi kääridega.

kuna koormus on peale kontrolljooksu madal olnud, vaid nädalavahetusel tegin hästi rahuliku pika tiiru (14 km pulsiga 130, oleks saanud veel rahulikumalt, aga siis oleks jahe hakanud), on natuke laisk tunne. petlik ja ahvatlev, millele alla ei tohi vanduda. kahju on vaid sellest, et ei ole end hommikuti üles suutnud ajada, et harjutada end kella 8 stardiajaga. ehk õnnestub kevadepoole pühapäevane jooks umbes sellele ajale sättida, sellise stardiga enamus maratonidest.

muidu on vaba nädal tähendanud, et aega homsele katsumusele rahulikult mõelda ning vaim ka valmis sättida. see füüsilisega samal pulgal ning distantsi teises pooles ilmselt juhib võistlust.

vaatasin CNNi saadet Haile Gebrselassie'st ning tema Berliini triumfist (kolmas video) ning kõik tuli taas meelde. see pidulik ootamine, hommikune jalutuskäik hostelist stardipaika, rasked hetked rajal ning finisheerimine. mõnus. kodus on küll tore joosta, kuid aastas on hea ka korra-paar tõeliselt suure jooksu fiilingut koguda. näiteks nagu The Great North Run, millel osalejaid 50k, või üks Austraalia jooks (mille linki hetkel ei leia) pea 70k osalejaga. või Berliin.

neljapäev, 27. detsember 2007

Kas ülehomme taas maraton? :)

Kui avastasin end mõttelt, et ülehomme varahommikul on mul kavas maraton joosta, olen kerges hämmingus. Kas tõesti lähengi taas jooksma …maratoni?

DnB Nord Vana-Aasta maratonist kuulsin sarnaselt paljude teiste jooksusõpradega esmakordselt kolme nädala eest ning ettevalmistusperiood on jäänud ülimalt kasinaks. Lisaks sellele olen pea nädal tiirelnud sügavas jõulumeeleolus ning paar-kolm kilogrammi on talveks kogutavale rasvapolstrile ka juurde tulnud.

Pärast Berliini Maratoni pole ma füüsiliselt suurt pingutanud. Õnneks oli küll Äripäevas oktoobris traditsiooniline käimisvõistlus, mis aitas mul kontole ca. 100 jookskilomeetrit koguda. Novembri ja detsembri numbritest parem ei räägi. Ega neid eriti polegi. Samas olen käinud vaikselt jõusaalis ja koormanud südant sõudeergomeetriga. Kuid tunnistan, et treeningmaht on olnud ikka väike.

Ega ma oma lähiplaanides maratoniga ju ei arvestanud. Mõtlesin, et kindlasti võiks Äripäeva maratonitiimiga 2008. aasta oktoobris Amsterdamis joosta. Sekka ka mõned veidi lühemad otsad Eestis.
Nüüd aga on tulnud paar nädalat uute plaanide ja mõtetega kohanduda.

Kohanemisaeg on olnud aga ikkagi väike ning seetõttu ei suuda täpaselt ette kujutada, kuidas ülehomne jooks kujuneb. Aega ei julge kindlasti jooksma minna. Sean sihiks rada mõnusalt läbi kulgeda, teekonda ja kaasjooksjaid nautida. Kui tunnen jõudu võib-olla mõtlen ka ajale (alla nelja tunni oleks ju iseenesest väga tore). Aga selle panen paika juba jooksu käigus. Vaatan mis sisetunne ütleb.

Väike saps on seega sees.
Samas andis julgust kahe nädala eest tehtud treeningjooks (22 km 1:57), mis näitas et füüsiliselt olen pingutuseks valmis. Samuti võiks 0-kraadise temperatuuris jooksmine säilitada ka paremini energiavarusid. Olen märganud, et mulle sobib jahedamas ilmas jooksmine hästi. Ka Berliini 15-16 kraadi oli minu jaoks liiga soe :)

Maratonituhina aitas minus kiiresti sütitada jooksu idee, et iga läbinud maratonaari kohta annetavad jooksu toetavad sponsorfirmad 4200 krooni Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsioonikeskuse toetuseks.
Hetkel on korraldajate poolt antud teada, et maratonile on registreerinud üle ootuste palju osalejaid (93), kuid olemasolevad sponsporid suudaksid katta 10-15 jooksja annetuse.
Seetõttu on maratoonaritele läkitatud üleskutse toetada vabatahtlikult omalt poolt neuoroogiakeskust (näiteks 420 krooniga), mis minu arvates on igati tore mõte ning milles ma ka osalen.

Kindlasti hoian pöialt Rivole, kes on hetkel märksa paremas vormis kui Berliini maratoni eel. Loodan, et ta suudab oma kohta 2007. aasta Eesti maratonijooksu edetabelis märkimisväärselt parandada.

Homme õhtul toimub Premia jäähallis maratoonarite eelsoojendus - „pastasööming“, aga laupäeva hommikul kella viieks kell juba mängima ning järjekordne seiklus võib alati :)

laupäev, 15. detsember 2007

Kontrolljooks - check

sisustasin lauba rahuliku kontrolljooksuga. 30 km sai 3 tunniga tehtud ning nüüd läheb 29. detsembrini juba rahulikumas tempos, paar-kolm korda nädalas kergelt 6-7 km ja pastadieedil. võibolla oleks võinud lippe ka hiljem teha, aga nädala sees keerulisem aega leida ning pigem jäägu rohkem aega taastumiseks kui vähem. kui kahe nädala pärast vähegi ilma on, tuulevaikus ning paar kraadi sooja ja nullsademeid, siis tuleb mõnus jooks.

ainult, et see pidev pimedus ning masendavalt mõjuv oranzh tänavavalgus hakkab vaikselt vaimule. stardid küll valges ning uue raja tõttu (Lasnamäe ja Kose-Lükati kant) on ka põnev, ent lõpusirge kulgeb ikkagi pimeduses ning siis hakkab distants veidi vastu ka. valgust ja valges jooksmist tahaks.

nii ongi viimasel ajal nii, et väljaminek tundub veidi vastumeelne, kuigi vormi on ning peale paari kilomeetrit on kõik juba korras ning mõtted mõnusad. kui suvel viitsisin teinekord ka 22 ja 23 välja minna, siis nüüd naljalt üle kella 18 välja end ei vea. varsti hakkab õnneks valgemaks minema.

Raul, lippasid ka? kuidas läks?

kolmapäev, 12. detsember 2007

Teeni maratoniga 4200 krooni

Mul oli rahutu öö. Peamiselt seetõttu, et 29. detsembril on võimalik läbida maraton ning teenida iga kilomeetriga 100 krooni ehk kokku 4200 krooni. Teenistus läheb küll heategevuseks, mis jooksusõbrale eriti motiveeriv võiks olla. Tegemist siis Stamina ja DnB Nordi ühisheategevusjooksuga

Pani fantaseerima, sest särtsu on jooksus kuidagi väheks jäänud ja ehk see aitaks taastada või miskit impulssi anda. Hetkel ainus takistus, et vahetan jooksususse ehk uutega ei tahaks nii pikale distantsile jalgu puruks hõõruma minna, vanad aga natuke jäigad juba. Samas on nädal enne vaba ning jõuaks sisse õnnistada küll. Niiet ei ole eriti põhjuseid mitte osalemiseks. Vaatab, mis ilm teeb.

Kui maraton liigpikk, siis samal päeval ka 5 km võimalik läbida.

Lisa 13.12 - mis seal ikka. Panin end kirja, saab ehk öösel nüüd rahulikumalt magada. Loodetavasti ei saa olema liiga külm või vesine.

esmaspäev, 10. detsember 2007

Pidurid inimese sees

NY Times kirjutas loo I´m not really running, i´m not really running. Ehk, siis lugu sellest, kuidas pingutuse ajal mitte mõtlemine võib sooritusele oluliselt kaasa aidata. Ehk hirm valu ja pingutuse ja ebameeldivuse ees ei lase endast maksimumi välja panna.

Harrastajal, kel ei ole taustajõud nii võimsad kui proffidel, see ilmselt iga võistluse eelne mõttetöö - mis tempoga alustada, mis taktika võtta jne. Treenitus hirme või pidureid peas ei vähenda.

“All maximum performances are actually pseudo-maximum performances,” Dr. Morgan said. “You are always capable of doing more than you are doing.”


teisipäev, 4. detsember 2007

Maratoni võitjad vs luuserid

Tere üle pika aja!

Algul arvasin, et ei kirjuta siia emotsionaalset maratoni kogemust, ent peale Harry (Mr. Wind) postitust tuli minulgi tuju oma mõtteid jagada.
Nimelt mina, kes ma valmistusin maratoniks väga edukalt ning olin ka väga heas vormis ja treeneri arvates võimeline maratoni läbima alla 5 tunni, astusin rajalt kõrvale 30 kilomeetri peal. Ja seda tänu ootamatule vigastusele. Jooksin oma vasaku jala imelisel Berliini maratoni rajal nii valusaks, et 12 km enne finišijoont olin sunnitud hambad ristis lonkama ja katkestama. Muidugi rajaäärsetest punaseristi poistest polnud muhvigi abi, tegid nõutud nägu ja ütlesid, et mine rongiga finiši paika kui tahad. Ei mingit jahedat kompressi (nagu pärast kõik targutavad) ega kaastunnetki. Mis mul üle jäi, jalad selga ja longates Ubahni peale. Igasuguse kõndimise peale kulus palju aega ja vahepeal tuli puhata, sest jalast lõi tulist valu.

Ent ma räägin, mis enne seda toimus: kõik oli ideaalne, jahe hommik, start ja varalõunane päike ning lõbusad ergutajad raja ääres. Poolmaratoni aeg tuli 2 tundi ja 19 minutit. Kusjuures sõnumis, mis korraldajad mu kodustele läkitasid seisab siiani: still running. Päris humoorikas. 28ndal kilomeetril juba kõndisin st lonkasin ebamääraselt, sest ei saanud aru, mis täpselt valutab. Siis püüdis mind kinni ka Sten-Aleks, ning 30 kilomeetri peal, kui oli läinud kolm tundi ja minutid peale jäi minu üritus katki.

Jõudsin hostelli tagasi Sirjega, kellega kohtusin taas stardi-finiši alal ja kellega koos läbi pargi lonkasin ja palusin, et vahepeal peatuse teeksime, et saaks jalga puhata. Siis istusime nagu kaks hädist vanainimest ja muljetasime - hoolimata sellest, et mõlemad noored ja elurõõmsad, Sirjel medalgi kaelas.
Hostelis nutsin muidugi patja - mitte sellepärast, et jalg juba üles paistetas, aga emotsionaalselt raske oli terve maratonitiimi härgadega rõõmustada. Mille üle mul rõõmustada? Iseenda kaotusi on kõige valusam läbi elada. Mul oleks võinud ju ka hästi minna.
Järgmisel päeval oli jalg ikka paistes, aga lennukile tuli minna. Naljakam osa oli see, kui Easyjet suunas mind invaliidide ja lastega reisijate klassi. Oh seda irooniat, pärast keegi tegi omaarust nalja, et "Jaana lonkas eile ju teist jalga". Hahaha.

Õhtul traumapunktis sain kõvasti mõnitada - misasja, maratoni jooksite eile? 50 krooni visiiditasu, jalga vaadates arst ohkis, et paistes hüppeliiges, ent luud olid terved ja mul tuli lahkuda fastumgeeli reklaamisedelike näpus.
Seda asja ma nii ei jätnud. Ehkki mõne päeva möödudes oli juba päris inimlik kõndida, pöördusin siiski perearsti poole, kes suunas mind ortopeedile ja selgus, et olen oma hüppeliigese sidemed välja venitanud. Ning nüüd ongi - retseptiravimid mitmesaja krooni eest, mida tuleb sisse süüa ja mingi retsepti salv, mille sisse tuleb jalg kolm korda päevas määrida ning rõhksidemega kinnitada. Et olgu siis õpetuseks, et vigastused ei ole tõepoolest mingi nalja asi ning mingi maratoni pärast ei ole vaja end sandiks joosta.

Berliini maratonist peale ei ole ma arsti soovitusel teinud ühtegi jooksusammu ning pikka aega ei tee kaa. Ilmselgelt jääb järgmine jooksuhooaeg selles võistkonnas minu jaoks ära. Kõikidele teistele soovin aga pinnud päkka. Tooge palju medaleid.