reede, 29. veebruar 2008

vesi, pallist rääkimata


Eilne veepallilahing. Foto: Raul Mee, Äripäev

Tegime eile kolleegidega sportliku õhtu ja jõudsin kella 22.30 paiku koju haavu lakkuma.

Sellekordse veepallimängutrenni skooriks siis:

- õlapeal ca 10 cm kellegi küüne jälg
- küünarvarrel sama, ca 15 cm
- sinised silmaalused
- krampis parem säär

Tervisesport. Right.

Kusjuures üldse ei kakelnud. Ilmselt oli põhjus selles, et ehkki meid oli tavapärasest mõned persoonid vähem, läks vastaste värava all kohati ikkagi üsna intiimseks. Uued ujumisprillid andsid ka oma osa.

Säär on täna selline, nagu oleks eile ainuisikuliselt teda jõusaalis tuuninud. Õhtul venitasin küll korduvalt, aga sõna võtab ta kogu keha ulatuses täna ainsana. Egoist.

Jõudsin esimesest korrast erinevalt ca poole tunniga end soojaks ujuda ning lõbu oli seetõttu rohkem ja hinge kinnitõmbamist sel korral ei proovinud. Et lõbus oli.

Täna üritab jälle talv tulla, kui hästi läheb, ei lähe pühapäeval pikaks basseinimõõtmiseks, vaid ootab Pirita.

Ahjaa, 26. juulil teeme, hetkel Steniga, elu huvitavaks Muhult Saaremaale ujudes. 2,2 km. Tulge ka.

Varumeeste pink tühjeneb

Tere jälle üle pika aja!

Ehkki ma ei jookse üldse hetkel ja seda tervise huvides, mõtlesin, et võtan üle pika aja sõna.
Nimelt jäi sügisel peale Berliini maratoni koos minuga varumeeste pingile üsna mitu nina passima. Kes šokis, kes õnnelik täide viidud eluunistusega, kes vigastustega jne. Aga näed pool aastat hiljem läheneva kevadega ajavad kõik endal jalad kõhu alt välja. Alles eile rõõmustas Rivo, et Tarvogi tahab siiski koos maratonitiimiga Amsterdami sõita. Eks pool aastat on piisavalt pikk aeg ka, et unustada neid kibeduse pisaraid, mis üle finišijoone astudes alla neelati ja et kaaslastel täheldab auhinnariiulile medalilisa tulla, teeb ausalt öeldes ikka kadedaks ka. Nii, et tõsi, mis üheskoos sai alustatud, tuleb ka üheskoos lõpule viia.

Levitame jutte, et tahaks kihla vedada ja elamusi teravamaks ajada. Aga mina mõtlen, et rõhuda võiks hoopis jällegi ühisele ettevõtmisele. Sest tegelikult üle toimetuse kokku tulnud inimeste kamp on üks suurim motivatsiooni allikas üldse. See pole küll enam paljude jaoks "esimene" maraton, aga seekord on ju Amsterdam. Ausalt öeldes, tühja sellest kihlveost ja tulemusest. Kui parema ajaga joosta tahaks, oleks võinud ju ka Berliini tagasi minna. Nii, et Raivo võiks hoopis kihla vedada, et abistab kõik meeskonna liikmed üle finišijoone, tähendagu see siis kasvõi meeskonna treeneri positsiooni üle võtmist või 6 tunnise ajaga lõpusirgele jõudmist kõige nõrgema kandadel. Seekord lihtsalt ei ole Meelisega võrdset kihlveopartnerit rindejoonelt paistmas.

Et Amsterdami maratoni värin juba sisse saaks, peab ära ootama vaid siduvad toimingud. Mitte jooksmise, aga lennukipiletid ja majutuse broneeringu ja lõppude-lõpuks jooksusärgid. Sest kui särk on seljas on jooksurajal uus hooaeg alanud. Anna ainult päkkadele valu.

Vahepeal aga tuletan meelde, et eelmisel aastal samal ajal hakkasid ideed liikuma ja loodi maratonimeeskond. Seega õnnesoovid saabuva 1aastase sünnipäeva puhul kõikidele liikmetele ja fännidele, kes meiega selle aja on kaasa elanud.

Seepärast ütlen, et ärge olge veel meeleheitel, kui te igal sekundil ei tee jooksutrenni. Esiteks aega veel on ja teiseks kes tasa sõuab, see kaugele jõuab. Lootuses, et varsti tuleb kevad (mis sest, et ootamatult sajab täna laia lund akna taga), luban kõigile, et tuleb ka tahtmine ja jõud!

Tervitan,
Selle hooaja varumees

neljapäev, 28. veebruar 2008

Natuke raske

Natuke tuttav tunne tekib Raivo posti lugedes. Endalgi natuke raske selleks aastaks motivatsiooni leida. See, mis eelmisel aastal võimatuna tundus, sai ju tehtud. Nii endale kui ka teistele sai tõestatud, et on võimalik end poole aastaga maratonivormi saada. Mille nimel siis sel aastal rühkida? Minu puhul oleks vist liiga ulmeline võtta eesmärgiks rada ainult joostes läbida (välja arvatud siis söögi-joogi punktid). Ega vist muud üle jää, kui võtta eesmärgiks lihtsalt aega parandada :) Mitte, et see väike eesmärk oleks, aga tundub kuidagi... argine :)
Pole end veel päris trennitsüklisse saanud. Eile oli esimene natuke pikemat sorti jooks (7km ;)) Hallis tiirutamine on ikka väga nüri, a nu mis parata. Õue ei taha veel minna. Nii ootan juba, et asfalt oleks kuiv ja õhtud vähe pikemalt valgemad, et saaks juba õues tiirutada.

P.S.
Raivo, ma veaks suga kihla küll, aga kardan, et ei paku sulle piisavalt pinget ;)

kolmapäev, 27. veebruar 2008

Vean kihla!

Kolleeg Tõnisele meeldib öelda, et kihla veavad lollid või nahaalid. Ma ei tea kumb ma neist olen, aga hetkel olen oma jooksuhuviga küll sellises punktis, et ilma kihla vedamata on raske end korralikult käima tõmmata :)

Tõsi. Olen sel aastal jooksnud küll. Tulin just hetk tagasi Kadriorus pargist ja kehas on mõnus surin. Aga ikkagi – raske on end sundida pimedas välja minema ning üle poole tunni korraga ei ole suurt huvi joosta. Jah. Ma tean, et liikumine hoiab terve ja parandab vormi, lõdvestab ning aitab keskenduda jne. Aga hoolimata selles, et kahe kuuga kogunenud jooksukilomeetreid vaid napilt sada.

Täna joostes leidsin oma „probleemile“ lahenduse. Et sügisene Amsterdami maraton poleks nii piinav kui Vana-Aasta maraton :P, vajan ma kihlvedu. Sestap otsin maratoonlaste hulgast kedagi, kes sooviks minuga kihla vedada. Soovitavalt nende hulgast keda ma tunnen ning kel ka Amsterdam sügisel jalge all. Olen avatud kõigile pakkumistele.

esmaspäev, 25. veebruar 2008

palju õnne sünnipäevaks ja teised lood


Infrapunasaun, kulutab poole tunniga ca 500-600 kalorit. Foto: Indrek Susi, Äripäev.

Martti üleskutse ehk igamehe ultra jäi eile küll esialgsel kujul, ehk 25 km jalul ja lipates, küll ära, ent tegin selle kõik tasa basseinis. Lugemine läks küll juba alustaval sirgel sassi, ent 2,5-3 km tuli ikka ära. Mõtlesin veel enne vette sukeldumist, millise palvega kaaskannatajate poole pöörduda kui pärast kahte tundi 50 meetri edasi-tagasi mõõtmist basseinist välja tuleb aidata. Polnud nii hull ühti, sain oma jõududega minema. Pulssi üle 120 ei õnnestunudki saada, ka kroolides, järelikult taastav trenn.

Muidu õnnestus end jalahädadest hoolimata 4,5 tundi liikumises hoida, selg-kõht ja venitused ka. Lisan siia ühe trennikorrana ka infrapunasauna, mis on huvitav elamus. Istud ühel kohal paigal, aga pulss muudkui kiireneb. Ulatub lõpus 110-120 löögini minutis. Taastamiseks ja keha puhastamiseks tekitan ilmselt regulaarse külastuse. Plaanisin küll optimistlikult pärast seanssi veel sõuda või miskit muud tempokamat teha, aga administraator jäi selles küsimuses opositsiooni („maksimaalselt võid sa pärast mullivanni minna“).

Täna lähen sõudma. Kepsud on küll enamvähem korras, aga pigem olla veidi argu kui hulljulge ning mõned päevad veel hoian. Raske on - ilm on ilus ja soe ning sinul on valida kas spordihallis rohekaskollase seina või paaritunnise basseinipõhja vahtimise vahel.

Ja basseinis mõistan aegajalt, kuidas individuaalsport on pigem minu „kulutatud kalorike“, sest ikka on keegi, kes ujub üle raja liblikat või hakkab turvaga vaidlema, kas libedal basseinipõrandal tohib joosta või ujub sulle lihtsalt selga. Joostes on õnneks raja kulgemist võimalik valida ja sõudeski saab tegelikult Nõmme Ujulasse minna, kus seade akna äärde paigaldatud.

Edit: esimene diagnoos säärtele väidab, et vigastus ehk sai ühe harjutusega viga tehtud, mitte ületreeningust inspireeritud või miskit kroonilist. See mõnevõrra lohutab, sest see tähendab paranemist ehk ühekordset häda. Aga ametlik versioon siis järgmisel esmaspäeval. Eile proovisin ettevaatlikult 200 meetrit joosta ja täna on jälle veel parem kui eile. Vägev.

reede, 22. veebruar 2008

rasked hetked vol 2

Ütleme nii, et targem on vigastustest hoiduda, sest mitte ainult paranemine ei võta aega, vaid juba arsti juurde aja saamine on selline logistika ning ooteaegasid saab mõõta kuudes. Olengi paar tundi sellega tegelenud, et saada ortopeedi vastuvõtule.

No ma ei tea. Miskitmoodi on juhtunud nii, et kogu maratonivärk mul lihtsalt ei tule. Septembrist saadik sain nüüd regulaarselt trenni teha ja 1,75 maratonigi joostud ning suvel kummitanud säärevalud olid justkui ajaloo materjal.

Reaalsus jõudis tagasi teisipäeval, mil kodus trepist alla astudes astus mängu deja vu, ju vist sai esmaspäeval jooksuharjutustega kusagil üle pingutatud. Tagasi on säärevalud ja jooks on hetkel ebamugav.

Igatahes, parim aeg, mis õnnestus kliinikutelt välja kaubelda, oli 3. märts, enamus pakkus peale 10. märtsi aega. Ja ma ei räägi siinkohal perearsti saatekirjaga minemisest, mis võtaks veel ilmselt kuid, vaid tasulisest visiidist. Karm. Teine nüanss on see, et kui ma lõpuks arsti juurde saan, siis a) ravimatuse ja teadmatuse tagajärjel võib vigastus olla kuhugi soovimatus suunas areneda, b) olla juba terve. Pigem siisi viimast.

Igatahes olen nädalaks-paariks jooksurajalt maas, mis ühelt poolt teeb meele mõruks, sest siiani on kõik hästi sujunud ja jooks mulle väga istub ka. Eriti tänane vahelduva tempoga jooks istuks kui õues on 7 kraadi sooja ja päike.

Olen sügisest saadik enda arvates kõike õigesti teinud – trenn ja puhkus ja toit ning vaheldumine ning mahtude kasvatamine. Pigem tagasihoidlik kui kiire, on moto olnud. Lisaks kisuvad igasugused takistused moraali alla. Leppimine määramatuse ja sellega, et alati ei lähe kõik nii nagu plaanis, on kohati raske.

Samas jälle on hunnik spordialasid, mida saab harrastada jalgu koormamata. Nii et tere taas, bassein ja sõudeergomeeter (üks igavamaid asju, muide). Üldist kehalist arengut arvestades on see vaheldumine muidugi hea. Et õnnestub saavutatud vormi ehk hoida, arengut ei taotlegi.

Helsingi poolmaratonini jääb 78 päeva.

kolmapäev, 20. veebruar 2008

esimesed 5 km

lõpuks ometi olen mina ka välja teeninud õiguse siia mõned read kirjutada. käisime Monsaga täna hallis jooksmas, mis oli minu jaoks esimene trenn maratoni nimel. kokku jooksime ca 5 km (22 ringi) ja lisaks terve hulk kõhulihaseid treeneri käsul :)

enesetunne oli pärast jooksmist hea, kuna tempo oli rahulik, näiteks Rivo tuhises meist pidevalt mööda. vasak puus siiski õrnalt-õrnalt andis tunda pärast trenni ja kuna puusadega on mul varemgi sporti tehes probleeme olnud, kavatsen arsti külastada igaks juhuks enne tõsisemaid treeninguid.

taustaks nii palju, et viimati jooksin Hansapanga sügisjooksudel eelmisel aastal (paljud jooksud jäid vahele ja tihtipeale kõndisin osa rajast). enne seda jooksin keskkoolis ehk siis u 5 aastat tagasi. ei kõla vist väga maratonijooksja moodi :)

lisaks jooksmisele võib mind leida võrkpalli või veepalli mängimast ja sarnaselt Monsale osalen HP xdreamil (B-grupis õnneks!).

kõik näpunäited alles alustavale maratoonarile on üliväga teretulnud.

uute postitusteni ja seniks jõudu treeningutel, kaugel see kevadki enam on...

teisipäev, 19. veebruar 2008

Hullu suve terviseks!

Eelmise aasta suvi oli paksult jooksutrenne täis. Õnneks mahtus vahele ka mõni muu üritus, niiet tülgastust ei tekkinud.
Selle aasta suvi tõotab tulla aga veelgi hullem.
Nimelt müüsin oma hinge kuradile ehk panin end kirja Hansapanga XDreamile (hästi vaikselt ütlen, et A-rajale). Ma ei tea, kust see julgus tuli ja mis mul küll arus oli, et sellega nõus olin, aga nii ta läks :)
Ühesõnaga, jooksutreeningutele vahelduseks tuleb end aeg-ajalt metsa ajada, võib-olla mõnest seinast üles ronida, täpsust visata, kohe kindlasti tuleb aer kätte võtta ning isegi rulluisud tuleb alla panna (enne tuleb see rullikutega sõit aga selgeks saada...) ning orienteerumine tuleb ka selgeks saada (ma olen maailma parim ära-eksija). Mõni mõtleb selle jutu peale, et mida ma sinna siis üldse lähen. Lähen sest see on suur väljakutse nagu eelmisel aastal esimest korda maratonile minnes. Teadmatus, aukartus, põnevus... kõik need samad emotsioonid, mis eelmiselgi aastal kevadel treeninguid alustades. Annan endast parima ning katsun oma tiimikaaslastele mitte väga suureks koormaks olla.
Et postitus maratonist päris kaugeks ei jääks, siis mainin ära, et homme tõmban jalga jooksupüksid ja -tossud ning lähen üle 4 kuu taas jooksma. Vaatab, mis sest välja tuleb. Äkki ei jaksagi enam...? Aga nuh, pole hullu, küll varsti jaksan taas :)

laupäev, 16. veebruar 2008

abiks ikka



olin eile õhtul päris uhke enda üle kui -6 (mida päris kobe tuul võimendas kohati -10ni) välja jooksu tegema läksin. uhke olin tegelikult hiljem kodus, esimesed paar kilomeetrit tegelesin filosoofiaga ("milleks see kõik"). igatahes, soovitan toodet Buff, mis on riidest toru, mida kannatab multifunktsionaalselt tarvitada. pesumasinale trumlit tast ei saa, aga maskina näo ees toimib ka päris tempokal jooksul ega lase külma õhku sisse. sügisel kurgusoojenduseks, suvel randmele hea kruttida, et higi pühkida. igatahes, mina vs talv - 1:0.

reede, 15. veebruar 2008

talvisida tegemisi

Olin natuke popp ja võtsin eelmisel nädalal ka harrastada aastaaja populaarseima hobi. Kerre pääses viirus ja olin paar päeva tema tegeleda. Perearst veel vaatas pika (ajaliselt) pilguga kui kommenteerisin, et ei tea, kas talun või ei talu antibiootikume, sest pole aastaid haige olnud. Selgus siiski, et olen neid lapsena söönud, nende maitset on keeruline unustada.

Igatahes, et vahele jäid kolm trenni, õnnestus maastleitud aeg lugemisega sisustada.

Esiteks soovitan visata pilk peale Kristo Reinsalu ajaveebis postitusele. Ehk, mis näitajaid tasub näiteks maratoniks treenijal teada-jälgida ning mida selle infoga peale hakata. Sealt ka viide Vomaxi loole pulsitsoonidest treeningul. Huvitav ja kasulik lugemismaterjal.

Siis kirjutas Kristjan Port Priit Pulleritsu blogis nii:

Samas on spordipraktika täis näiteid, kus sportlane on erinevatel põhjustel (autoavariist kuni perekonna jmt probleemideni) pidanud sportimise karjääri tipus umbes aastaks pooleli jätma koos tema mahakandmisega meedias ja fännide meeltes. Viimane võimaldab elu rahulikult võtta ja kõigi üllatuseks teeb ta mõne aja pärast vapustava comebacki. Selles kontekstis ei ole vahet sool ega sellel, kas pausi põhjuseks on lapsepuhkus, vaid tänu korralikule taastumisele on ära remonditud hulk kannatada saanud struktuure, mis koos tippsporti läbimurdnud indiviidi erakordse loodusliku treenitavusega ongi uue tulemise baasiks.


Ehk moraal, kui tekibki treeningutes paus, siis see võib hästi mõjuda, sest keha saab korralikult välja puhata ja taastuda. Vaimseltki on teinekord hea eemal ja treenimata olla – kui ikka rajast ja trennist tüdimus, siis mina ei vägistaks, vaid võtaks aja maha.

Pühapäevast olen uuesti rajal olnud ning jooksva nädala suuremaid küsimusi on see, kuidas kiiret ja pikka jooksu õues teha. Tempojooksuga peitusin kolmapäeval Kadriorgu, sinna ultrajooksu ringile, kus tugev tuul ja tõusud ning ilmselt vahele jäänud kiire jooksuta nädal kärpisid tempot kilomeetri kohta 15 sekundit. Aga nii teras karastubki ning kuu aja pärast lippan seal juba nagu gasell.

Teemast „tuul kui takistus“ on hetkel isegi märksa olulisem „tuul kui külm“. Ehk pikalt või kiiresti joostes satub organismi päris palju jahedat õhku, mis hingamisteedele hästi ei mõju. Vähemalt nädalaks lubab külmakraade, mis tähendab, et tuleb miskile süsteemile mõelda, kuidas ühendada õues hingamine ja mitte haigestumine. Järgmisel nädalal on õnneks hall lahti, et kolib võib-olla hoopis siseruumidesse.

esmaspäev, 4. veebruar 2008

Minu maratoniristsed – põige aastasse 2004

Leidsin neti avarusest üles muljed oma esimesest maratoni kogemusest. Miks mitte jagada seda ka ÄP maratonitiimi blogi lugejategagi :)

Maratoniks oli Tallinna XVI Maraton ja daatumiks: laupäev 10. juuli 2004.
Ilm oli rannamõnude nautlejate jaoks väga mega. Sooja kiskus 26 kraadi kanti ja viimaseid jooksulõpetajaid kostitas Pirita kloostri varemates korralik äikesevihm.
Ajaks kujunes 4:24:34 ja 115 lõpetaja hulgas 96 koht. Katkestajaid oli üksjagu.

Aga siit siis muljed:

Noo nii. Esimese maratoni kogemused nüüd minulgi käes. Kokkuvõtteks tuleb öelda, et oli ootamatult raske. Ehkki mu jooksupagas ulatub vaid kuue kuuni ning tegemist oli mu esimese jooksuvõistlusega üldse, lootsin salamisi et asi on kergem. Julgust lisasid neli 25-35 kilomeetri pikkust treeningjooksu, mis kõik olid läbitud tempoga, mis lubasid alla 4 tunnist jooksuaega. Aga läks teisiti.
Esimesed kümme kilomeetrit läks päris nobedalt - 53 minutit. Samas tungis aga kiiresti kerre kuumus - ei mäletagi, et mul oleks treeningutel üle 20 kraadist sooja tulnud taluda (pole lihtsalt sellist ilma olnud).

Maratonipäeval kell 17-18 näitas ilm.ee andmeil Tallinnas aga 26 soojapügalat!!! Ning see lõi jalust. Õigupoolest ma rajale tulekul kaht asja kartsingi - kiiret algustempot ja kuumust. Kolmandaks ka praktiliselt tundmatut rada, aga nagu jooks näitas oli viimane mure asjatu. Tallinna maratoni korraldus tundus minule igatahes üle ootuste hea.

Minu poolt valitud esimese paarteist kilomeetri algustempo (5:20/km) oleks olnud sobiv 14-17 kraadises jaheduses. Mitte aga sel päeval. Pärast igat joogipunti tõmbas paari kilomeetriga kurgu ikka väga kuivaks - seetõttu jõin igas punktis korralikult topsiku jõujooki tühjaks. Takkajärgi mõtlen, et oleks pidanud vist ka veel vett peale jooma, kuna organism kasutas vedeliku täielikult ära. Küllap kartsin asjatult, et liigne jook hakkab kõhus loksuma.

13 kilomeetril hakkas juba raske (just siis kui suur grupp jooksumehi frakki kanda ultramaraatonari Peeter Vennikase tuules must möödus) ning sealtmaalt teadsin, et alla 4 tundi täna ikka ära ei tule. Püüdsin igati keskenduda omale tempole ja omale jooksule. Oma vaiksele jooksutempole sain tuge juba 14. kilomeetril kui hakkasin nägema esimesi katkestajaid. Uus raske punkt tuli 22-23 kilomeetril kui ka 29 kilomeetril, kus oli üks pikk ja lauge tõus.

33 kilomeetril läks jooks tasapisi lihtsamaks, pärast 38. kilomeetrit oli juba päris mõnus, kuna selleks ajaks oli ilm juba päris soodus - aga ka jooksuaega 4 tundi täis. Lõpuajaks kujunes siis 4:24.

Kuna oli vist tugevalt katkestajad ning suutsin enda jaoks väga halva ilmaga käimispausideta (välja arvatud joogipunktides käimistempoga joomine) trassi läbida jäin enam-vähem endaga rahule. Samas on ikkagi kahju, et selline jube (raske) ilm oli.
Seda, et eilne jooks oli väga raske just tänu vedelikupuudusele ja mitte treenituse seisukohalt näitab ka tänane enesetunne. Ehkki jooksma eriti ei kipu on terve päev kiirel tempol ringi konnatud ja väsimus lihastes kontides lugulaulu kirjutades ei tunne :)