esmaspäev, 29. oktoober 2012

Haanja100 Jala ebaõnn ehk võit

Kolmanda Haanja100 Jala start lauba hommikul kell 7. Ultrale läks 60, sprindidistantsile ehk maratoni läbima 15. Foto: Hillar Irves.

Kolmas Haanja100 Jala, mulle teine, algas mulle juba reede pealelõunal. Kui kõhus hakkasid toimuma reaktsioonid, mida ma enne mõõduvõttu pigem eelistaks vältida. Kuna peale suvist rattatuuri sai korralikult trenni tehtud ning vormi hoitud ja parandatud, siis ootasin Haanja100 väga – oli natuke fookuse eest ja põhjuseks, miks mahtu koguda ja trenni minna.

Alustuseks sõitsime 6,5 tundi pealinnast Haanjasse. Libe tee, 10+ autot kraavis ning mõned mõlkimised. Talv tuli ootamatult. Viimane mälestus Haanjast oligi märtsikuisest suusasajast, tingimused olid reede õhtul sinna kohale jõudes sarnased kui pool aastat tagasi.

Pikast autosõidust tingituna jäi öö lühikeseks ning söetablettide kavalusest hoolimata oli hommikul kõhus hell tunne. Et mõtlesin kell 5.30 (rajast 50 meetrit) äratudes üldse edasi magada. Samas, 6,5tunnist autosõitu ei raatsinud niisama raisku lasta minna. „Täna õpid sa õnnestumisi hindama ning kannatlikkust,“ irvitas kõht.

Nii läkski 1,5 tundi hiljem sammumiseks. Kaasas olid kõnnikaikad ning plaan oli kõndi-joosta vastavalt tundele – tõusudel lasin suusaimikat, laskumisel jala sirgu. Rada oli lumine, kohati 15 sentimeetrit ja enamgi lund, ning tõusva päikesega rajale suundunud 60 ultralembi tekitasid pealampidega metsa vahele kadudes meeldejääva pildi ning kihvti meeleolu, mida näiteks massispordiettevõtmistel ei näe ega koge. Mulle see trajektoor sobis ja meeldis, enamgi, kui esimesel korral proovitu.

Esimesed ringid – lipati 6,6 km ringil - otsisin rütmi, kolmandaks tiiruks oli selge, et pingutada täna ei kannata, sest iga mäkkejooks lõppes sellega, et tekkis vajadus üht ruumi kasutada. Hiljem selgus ka, et pulss oli sellistes tingimustes normaalsest 20-30 lööki kõrgem. Vedelik ei teinud ka kaastööd, ei imendunud ja loksus kõhus. Kellestki möödudes oli see kuulda ka.

Kolmandal ringil saigi kõige rohkem endasse vaadatud ning lõpetamise-jätkamise SWOT-analüüs tehtud. Siis neljandal ringil läks järsku väga heaks, mis oli mõistagi petlik ning tuli tagasi topelt järgmisel ringil. Niisiis kõndisin nii kiiresti kui võimalik ning jooksusammu tegin, kuidas lubati. Olemine läks järjest kasinamaks.

Kulgesin alguses Contra ja ta kaaslase tempos - nad sörkisid tihti mööda, kuid tõusudel ja söögipunktides läksin juhtima.

Vahepeal tulid rajale suusatajad. Ja siis lund juurde.

Raja transformeerumine.

Elasin tiiru kaupa ja ühelt poolt valetasin omale, et kaua enam ei jätka ja muud sellist, kuid teisalt tiksus kuklas mõte, et kangutan ikkagi lõpuni. Tahtmist oli nii palju, kuid sellele tegi lõpu 6. ringil libedas mudas jala väänamine ning sündis raske otsus. Skooriks 7 ringi ehk 46+ km. Ultra ikkagi. Aga tuli raskemalt kui kaks aastat varem 82 km. Hea tunne, et niigi läks. Pettumust muidugi ka. Samas tuletas jälle meelde, et tuleb õnnestumisi hinnata, sest alati ei lähe nii nagu plaanid ja tahad.

Et päris jooks jäi tegemata ja nälg suureks, tuleb aasta lõpupoole miskit uut välja vaadata.

teisipäev, 11. september 2012

elu mõnusaim 10 km SEB Tallinna Maratonil

Leia pildilt number 8262. Foto: Tanel Meos, Delfi.

Pühabal tuletasin pärast sünnipäevapidu jooksu meelde. Mõnus oli. Väga.

Peale 3000+ km läbimist teel Tallinnast-Pariisi olin vaid mõlemad korrad jooksmas käinud. Vähesed korrad olid, päkapeal lippamise tõttu, eredalt (ja valusalt lihastes) meelde jäänud. Pühabal oli see samas ajalugu ning 40 minutit enne starti registreerituna (numbriks 8200 midagi) mahtusin jooksjatemassi pigem lõppu. Kuna mul kuskile kiiret polnud, siis lasin teistel eespool trügida ning muhelesin niisama ärevust, teiste oma, maitsta. Püüdsin meenutada, millal viimane massispordiürituse jooksustart oligi. Viis aastat tagasi vist.

Nii pingevabalt polegi startinud - koridoris oodates kukkus pulss 60 löögi peale. Ühtegi eesmärgi peale mõnulemise ning rahuliku sörgi ei seadnud. Nats tegin sooja ning otsisin kolleege - meid osales kokku 26.

Novelli kohviku juures ehk Narva maanteel ehk ca kilomeeter stardist leidsin rahvamassist kolleegi Vilja ning lippasimegi koos lobisedes lõpuni. Oma jooksu teha ei saanud, sest mass oli nii suur. Samas oli see ka tore, sest ei lasknud adrenaliinil omasoodu toimetada ning mind kaasa tõmmata. Seda enam, et päev varem olin teinud üsna intensiivse intervallika linnavahel rattaga.

Ca tunniga sai tehtud, kerge sörk koju peale.

Kuus aastat tagasi surin mitu päeva peale 10 km alistamist. Aeg oli tollal pingutuse juures kehvem kui sel korral kergelt sörkides.

Järgmisel aastal ehk maraton.

Nüüd on ahvatlusi mitmeid - Paide-Türi, Tartu linnamaraton, 6 h ultrarull rulluiskudel ning miskit kindlasti veel. 27. oktoobril.

esmaspäev, 30. juuli 2012

unistuste puhkus ehk 3000 km maanteerattal

22. juuli Pariisis ehk L’expédition du Tour de France on tehtud. Toomas (vasakult), Tõnu, ma, Indrek, Rein ja Raivo (pildilt puudu Kaupo).

Päris keeruline meie rattatuuri kokku võtta, sest kolme nädala jooksul toimunu jõudis seedima hakata alles tagasisõidu eel ja selle käigus, sest varem jooksid päevad nii süsteemis, et peale sõidu, söömise ja taastumise eriti midagi teha ei jõudnud. Püüan nüüd.

Pilte saab vaadata me Facebooki lehelt, päevikut lugeda Rattaproffidest ja Delfi spetslehelt.

----
Algas see kõik möödunud aastal Facebookis ühest kirjast:

17.juuli 2011.a.

Tõnu Vahter

Kle läheks järgmisel aastal ratastega Tour de France vaatama ja siis loomulikult ikka tagasi ka

18. juuli 2011. a.

Rivo Sarapik

hei. jaa, vägagi jumekas mõte, aitäh välja ütlemast. võtame plaani.
----

Edasi saime Tõnu, Indreku ja Stellaga augustis kokku ning otsustasime, et teeme ära. Siis tulid punti juba Priit ja Hawaii, Gert ja Škoda, Ain-Alar ja GU, Erik ja Rattaprofid ning teised toetajad, samuti ratturid.

Siis järgnes ligi aasta otsa orgunni, millest viimane pool enne starti mõjus närvirakkudele ühelt poolt hävitavalt, ent oli teisalt tasuta boonuse – ootusärevuse – tõttu vinge aeg. Aga me saime hakkama, Tõnu eestvedamisel, ja korraldasime selle vinge ettevõtmise omale ise. Otsast lõpuni.

Start oli Suure Tuuri ehk Tour de France´i alguspäeval ehk 30. juunil. Sellele eelnes päris palju sporti (jooks, ratas, suusk, rullsuusk, ujumine, jõusaal jne), pulsilugemist ning askeetlikku eluviisi (8 tundi und, söök-jook korda ning vaimule ka toitu-puhkust).

Kõhklusi aitasid samas tekitada mononukleoosikahtlus märtsis (selgus hoopis, et juba läbi põetud) ja enne starti näris enesekindlust ka rattaasendi sättimine – uut velo seadistasin kokku ligi kolm kuud, oluliselt ka Tuuril, enne päris paika saamist. Enne aga andis ainest põlvedele tuikamiseks.

30. juuniks oli siis rattastaaži vähem kui aasta, -kilomeetreid sel hooajal 3000 kanti. Samas tahtmist oli mitme eest.

Kurk oli küll viimastel päevadel enne minekut veidi kahtlane ning nädal enne starti peale ühetunnise põksu sõita ei jõudnudki. Millegi edasi lükkamiseks samas võimalust polnud ja nii lootsin, et sõidan neist hädadest lihtsalt üle. Samas sai puhata ja magada, mis oli eesootavat arvestades ilmselt veel tähtsam (korrutasin omale pidevalt – parem 2% ala- kui ülevormi).

Järgmised kolm nädalat läksid kiiresti.

Meelde jäid:


- Tõnu 35. sünnipäev stardipäeval ja selle tort Ääsmäel.

- Palju saatjaid Pärnu, Ikla ja ka Riiani. Assariga lobisesime Pärnuni maast-ilmast ja pikk distants ei tundunudki nii pikk.

- Esimene etapp oli pea kõigile elu pikim rattasõit. Selliseid rekordeid tuli veel.

- Sürr toidukoht Kabli ja Ikla vahel, kus mängis lintmakilt Suveniir ning toidumenüü pärines 1980. aastaist. Midagi ametlikult ei olnud, aga kõike sai.

- Napikas Riias, kuidas üks me saateautodest poleks peaaegu laeva pääsenud. Olime eelviimased pealesaanutest.

- Esimene Rootsi ehk kolmas Tuuri sõidupäev – mägesid võtta ei oska, tugev vastutuul ning kõrge pulss. Väga raske nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Aga hambad ristis…

- Taani – veetsime seal nii 1,5 päeva, aga väga meeldejääv – kallis (muruplats kämpas maksis 100 eurot), rattateed, mis lõhkusid meil vist pooled kogu tuuri jooksul kulunud sisekummid ning padukas sõidetud päev ning üks õnnetu õhtu ka ratastele. Päev varem oli laagris tüli hõngu, ent raske päev kõigile pani end kokku võtma. Vinge kogemus.

- Rootsi kõrvalteed – vähe liiklust, enamasti heas korras, üles-alla ning võimsad laskumised. Ideaalne.

- Kuidas Kaupo rääkis 10-12% tõusudel telefoniga, asjalikku ja vist ka tööjuttu.

- Kaupo kerge teepiirdesse sõit, mille peale kostis „vähemalt sai puhata“.

- Kiired laskumised – GPSid näitasid 60-80 km/h. Peletasin veidi oma laskumisehirmu.

- Tõnu tahtejõud ühel väga raskel ja sellele järgnenud päeval. Vau.

- Alpid – ratastel või jalgsi kõige paremini avastatavad ja kogetatavad.

- Col du Galibieri vallutamine. Kogemata ja plaanimata. Enne veel olime kaardil vaadanud „ahahah, et 2600 meetrine tõus, aga ega teed nii kõrgelt lähe, küllap vahelt orust läbi“. Läks üle mäe.

- Mäed – kui kilomeetrite kaupa tuleb kerida ja iga kurvi taga on järgmine tõus ja siis järgmine. Laugelt maalt tulnule on päris keeruline.

- Grupisõidukool ehk Indreku-Toomase tuules sõidetud hetked.

- Kui külm võib olla 2600 meetri peal – kilomeeter-poolteist allpool 35 kraadi käes tõusma hakates ei saanud aru, miks laskujad ürpides tulevad.

- Huez – järsk ja palav. Meeldejääv.

- Kuidas kogu aeg süüa – hommikul enne sõitu, sõidu ajal ja õhtul pärast sõitu – ja kõht kauaks täis ei saa.

- Sporditoidugeel sobib saiale moosiks küll.

- Sporditoidust sai isu täis 3. nädalal. Kartsin oluliselt varem.

- Soe croissant kuskil Prantsuse väikeses külas.

- Tour de France´i hoomatamatus – näiteks finishipaika Brivesse eelmisel ööl kohale jõudes oli linn täis Tour´i autosid, kõik hotellid pungil ning öösel järve äärde pargitud kohast sai hommikul melu täis 15. lõpukilomeetrit tähistav punkt.

- Tour´i radadel sõit – Brives veeresime etapi viimased 15 km paar tundi enne proffide tulekut, aga tunne oli kaasaelajate ja publiku hulga järgi selline, et kohe-kohe on kohal.

- Kuidas Tuuri jälgimiseks on seda siiski parim telerist vaadata.

- Cofidise bussi tagaajamine Brives kiirteeni.

- See on unistuste puhkus. Teed ainult lihtsaid asju – magad, ärkad, sööd, sõtkud pedaale, pesed end ja riided-ratta, sööd ja magama. Lihtne.

- Ilma metamorfoos – Koblenzi 29 soojakraadist sai paari tunniga 10 (sooja)kraadi ja vihm Saksamaal Frankfurdi lähistel. Luudeni tungiv külm.

- 6% laskumine Nassausse lausvihmas – pidureid pole, midagi ei näe ja kiirus ainult kasvab.

- Gotye lugu “Somebody That I Used To Know” – polnud mingit seost ei tuuri, ettevõtmise ega meeleoluga, aga kuulasin enne tuuri ja jäi lõpuni kummitama. Ümisesin, kui raskeks/igavaks läks.

- 4. või 5. sõidupäeval Rootsis tuli kindel veendumus, et me teemegi selle ära.

- Kuidas ka pärast kolme nädalat on igal päeval isu end ületada ja tahtmist sadulasse ronida ja vändata.

- Kuidas viimane sõidupäev ehk 130 km ots Pariisi tundus nii lühike ja soojendusena.

- Elite´i hõõrumisvastane kreem töötas vingelt, ühtegi probleemi.

- Sõidud kiirteel – E4 nende seas.

- Laskumine Aiguebellesse – vau.

- Kuidas GPS plaanitud päevakilomeetritele (üle 150 tavaliselt) 20-30 km otsa joonistas. Tõsi, vahel viis ta meid otsemalt ka, aga need korrad pole nii meelde jäänud.

- Kuidas meil pole vaja uusi ja rohkem rattateid, vaid kultuuri – rattur pole mitte tülikas tegur liikluses, vaid võrdne kaasliikleja.

- Kuidas meil on palju asju väga hästi – inimesed räägivad keeli, netti on igal pool ning poed ka pühabal 23ni lahti. Ja kaardiga saab pea kõikjal maksta. Erinevalt mõnest Lääne-Euroopa suurriigist, kus pole ühtegi neist.

- Et 12% tõus on järsk ja seda saab ja jõuab jõuga üles kangutada, ent kerida on siiski parem.

- Et Eestis pole ühtegi mäge. Punkt.

- Kaalu praktiliselt ei kaotanud ehk sõidetud, söödud-joodud ja puhatud sai õigesti.

- Kui palju meie ekspeditsiooni pildistati, peamiselt Prantsusmaal.

Mõned Kõige-kõiged ka:

…raskem päev

Külmetanuna sõidetud 60 km 15. sõidupäeval – pulss laes, jõudu pole ka sirgetel või laskumistel ning peas vormumas raske otsus, et täna täit päeva ei sõida, ehkki jõuga ehk kangutaks. Abiks polnud ka see, et eelmisel õhtul asendus pastaports pizza ja burksiga, mille pealt üldse sõita ei jõua.

…ilusam päev

Neid on kaks.

16. sõidupäev ehk tuuri pikim ehk 200 km – ilusad laskumised lõpus Oyonnaxi ümber. Ühtlasi jõudsime siis Alpidesse.

Lisaks Galibieri vallutamine ehk 18. sõidupäev – ilus ilm, soe ning õppisin tõusu võtma nii (Galibierile eelnes juba üks samaväärne, anonüümseks jääda soovinud tõus), et on mõnus ka.

… parem õppetund

Kõlab nagu eneseabiraamatust, aga suudad seda, mida tahad ja endal saada lubad. Kui sisestad endale, et on raske jms, siis ongi. Aga, kui on raske ja sisestad, et sa suudad seda, siis suudadki. Organismi võime end mobiliseerida on … võimas.

…suurem üllatus

Tiim – klappis suurepäraselt.

… suurem ebameeldivus

Hingeõhk mäetipus, kui väljas lahmab padukat, sooja (no ei ütleks, et see soe oli) on 10 kraadi ja kõik kohad on läbi külmunud. Lõuna-Euroopas, juulikuus. Teisel kohal rattapüksi säär, mis surus nii lihasele, et kiskus pikal sõidul krampi.

…parem hommik

Huezi ehk 19. hommik. 4 soojakraadist sai mägede vahel poole tunniga ligi 30. Oli kuidagi pühalikum – kõik poleerisid püsse, kotist võeti välja kõige valgemad särgid ning lõhkised kummid vahetati ära.

…magusam uni

Saateauto esiistmel Brives, TdFi finishilinnas, kus kõik hotellid olid rahvast täis. Elu parimad 6 tundi.

…parem kaasa võetud aksessuaar

Silmaklapid magamiseks. Vt ka eelmine punkt.

…parem eine

Stella kanapasta Odenses pärast ikalduspäeva. Esikolmikusse jõudsid veel nutellasai ja üks Lidlis müüdav maasikajogurt.

…rajum laskumine

Alpides Valloiresse viiv kruusatee, kus ka maastikurattaga keeruline, mis enam kui kilomeetri kõrgusel ning tee kõrvalt kukub tühjusesse.

Mõned numbrid ka.
- läbisime 6 riiki - Eesti, Läti, Rootsi, Taani, Saksamaa ja Prantsusmaa.
- kilometraazh - ca 3200, natuke autoga lisaks ka (Tuuri vaatama)
- sõidupäevi - 23
- sõiduaeg kokku - ca 107 tundi
- põletatud energia - mul 75 000 kilokalorit
- pikim päev - 16. sõidupäev - 7 tundi ja 200+ km. üks meeldejäävamaid, heas mõttes, päevi kusjuures.
- lühim päev - 15. sõidupäev jäi külmetuse tõttu kahetunniseks ja ca 60 kilomeetriseks.
- pikim tõus - vist Col du Galibier - 19 km - ca 1400 meetri pealt 2600 peale. enne seda oli ka üks nimetu tõus serpentiinide ja ca 1,5 tunnise ronimisega 500 meetri pealt ligi 1,5 km peale, aga seda ei õnnestunud tuvastada.
- kõige järsem tõus - märkide järgi meelde jäänud 17% Saksamaal (meile õnneks laskumine) ja ilmselt Alpides ka miskit sellist.
- sisekumme purunes 4. väliskumm (Continental Race, ca 26 eurot) pidas vastu 6000 km (ja viis auku ning laskumised alpidest) enne vahetamist, respekt.

Aitäh’ide voor:

- Tiimile – Tõnu, Indrek, Toomas, Raivo, Kaupo, Ele, Meelis ja Stella – sest me ise tegime selle kõik võimalikuks.

- Gert-Lemmo ja Škoda, Priit-Mario ja Hawaii, Ain-Alar ja GU, Erik ja Rattaprofid, Ivar-Piret ja Delfi, Marti, Sky Plusi ja Arigato tiim.

- Kaasaelajad ja mõistvad kodused – see innustas ja abistas.

- Skeptikud – ka teie innustasite.

- Reinule – kui tundub, et on raske ja siis lugeda su blogi, kuidas päriselt raske on (end pildituks sõidetakse näiteks), hakkab jälle kergem.

Igatahes, rattaisu on alles ning Eestis juba 10 tunni kanti sadulaski oldud. Mõnus.

PS. Olen kuulnud juba kaht lugu, kuidas keegi ostis meie tõttu maanteeratta ning planeerimisel on üks isiklik eneseületus. Inspireerimine õnnestus.



neljapäev, 14. juuni 2012

kaks nädalat Tallinn-Pariis sõiduni

L’expédition du Tour de France ehk Tallinnast Pariisi 30.06-22.07 üks saateauto. Foto: Tõnu Vahter.

eelmises postituses paistev lumi on ammu maast läinud, juba unustatud ning suusadki juba tolmukorra all ja istume hoopis rattal. 30. juunil ehk kahe nädala pärast stardimegi Tallinnast Pariisis suunas.

eelmisest suvest ette valmistatud retk ongi märkamatult kätte jõudnud, eriti ei usugi veel. järgmised kaks nädalat lähevad väga-väga kiiresti. vidinaid on veel muidugi korraldada. küll sai täna pildile üks meie saateautodest, mis meie toonides üle kleebitud. nii kihvt.

eelmisel nädalal käisime Tõnuga Terevisioonist ka eesootavast rääkimas. vaata klippi siit.

peagi saavad ilusad toonid ka velod - veereme Scottidel - ning rattariided laekuvad tuleval nädalal. hakkab looma.

siinset eetrivaikust aitab täita meie blogi Rattaproffides ning Facebookis oleme ka.

30. juunil stardime - ÄP Maratonitiimist Raivo ja mina - kell 10 Vabaduse väljakult. tulge ära saatma, ratastel, kasvõi linnapiirini.

senini aga plaan Hawaii Expressi rattahommikutel osaleda - vabakalt kolmapäeviti kell 6.30. järgmine juba tuleval nädalal. eelinfo päev-paar enne siit.

esmaspäev, 19. märts 2012

Haanja Suusa100 2012 ehk kolmas ravikord

Stardi eel. Foto: Signe Sillasoo.

laupäeval suuskasin siis hooajale punkti panekuks kolmandat korda Haanjas 100 km. toimus Suusa100. kogutõusuga ligi 2,5 km.

mõtled küll, et kolmas kord ja kas saab miskit üllatada. saab.

esiteks algas hommik sellega, et veerand tundi enne starti suusakotist välja võetud relvad, mis eelmisel õhtul määrimisest raha eest tagasi lunastatud, näitasid mulle sellist pilti põhjade all nagu enne määrimist. ehk tellitud määret all polnud. ma ei teagi, kuidas see võimalik on. määrdemees unustas nurgast võtta või midagi? täna ehk selgub.

Üllatus. Flooriga suusad. Foto: Tõnu Vahter.

igatahes mõtlesin ja kujutasin (natuke nutt kurgus) ette, et tuleb vist "naljakas" päev.

õnneks reageeris võistuvõtu määrdemees kiirelt ja pakkus mu nõutust nähes oma abi, vabastades mind kogusest eurodest, samas säästes hulga närvirakke. õnneks nihkus start ka 5 min võrra, et sai ilusti valmis ja rajale viisin kõrgfloori. sellist luksust vist polegi varem suuskadele lubanud. esimestel ringidel poleks eriti tegelikult vahet olnud, mis seal all on (või kas üldse), sest rada oli öistest temperatuuridest veel jäine ning lippas ilusti. või siis alahindan ma floori toimet. Tõnu aga läks peale klassikasuusaga. ja sõitis uisku. elus esimest korda.

Kolmanda Haanja Suusa100 start on antud. Veel on lõbu laialt. Fotod: Võrumaa Spordiliit.

esimesed 4 ringi ehk 20 km kulgesid ca 1:10ga. siis aga hakkas haamer lajatama. seda nii tõsiselt, et mõtlesin 30 pealt üldse maha ronida. jõud lõppes lihtsalt ära ja selle sabas sörkis tuju, mis kiirelt nulli vajus. võimalik, et asi oli alles kolmapäeval lõppenud antibiootikumikuuris ning tõigas, et enne starti õnnestus kahe nädala jooksul korra suusatada ning paar korda sörkimas käia. no ei tea, aga kergemaks see teadmine sõitu ei teinud.

30 km täis tiksudes mõtlesin, et ainult neli veel ja siis on pool tehtud. et kangutab nii kaua ja siis vaatab edasi. või hakkab endale valetama ("ainult üks ring veel"). nii läkski. siis läks ühel hetkel õnneks lugemine sassi ning siis tiksutasin rahulikult edasi, aimamata, mis kell või värk. see sobib mulle kõige paremini.

siis hakkasid saapad mind mõrvama. kohendasin kogu distantsil vist neli korda, võtsin päris jalast ära ning sättisin nii, et oleks parem. et hullemaks ei läinud, sellega end rajalt maha võtta ei tahtnud. hõõrumist polnudki, väänas hüppeliigest lihtsalt valusalt.

Tõus teenindusalale. Sellega oli meil kirglik vihkamise suhe.

päike tuli ka vahepeal välja. see ajas ühe silma naerma, sest superilm oli 10 soojakraadiga, ning teisalt nutma, sest libisemine kadus lõiguti praktiliselt ja sai lumepudrus sumbata. et talvine päike liigub kiirelt, siis muutus varju jääv ala ja päikese sulatada lumi iga ringiga. see oli mõneks ajaks mul meelelahutus, minna avastama, kus nüüd lipe tuli, kust läks.

siis filosofeerisin mantrat korrata, mida eelmisel õhtul Tõnuga Haanjasse sõites olime lobisenud - valu läheb üle, tulemus jääb. ja, valu on nõrkuse lahkumise kehast. ja muud sellist. puhas vaimuproov.

poolelt maalt umbes 80 kilomeetrini olin päris motiveeritud ja tuju paranes ning 40. kilomeetri kandis naases ka jõud. aga neli ringi enne lõppu, kui toidualas veel alles jäänud distants teatavaks tehti, kippus mott jälle ära kaduma. mulle sobib see teadmatuses sumpamine palju paremini - siis ei arvuta ei ringiaegu, hakka uhama või end tükkideks rebima. siin vist algaski sõit minu jaoks päriselt. jõudu oli, tahe vähenes iga ringiga. neist riismetest sai miski tahtejõu siiski kokku.

vahepeal imetlesin veel rajal liikunud öömajapakkuja Silja Suija ilusat vahelduvat klassikasammu ning seegi aitas aega tappa.

95. kandis Tõnuga taas rajal kohtudes ütles ta, et hakkab ka otsi kokku tõmbama. ma lootsin ja aimasin, et see ehk nii ei lähe ja näeb täna ka tõelist tahtejõu demonstratsiooni.

7:25 siis lõpuajaks ehk minut eelmisest aastast kasinam, samas ligi 15 minutit kulutasin saabaste kohendamisele ning üht-teist raiskasin rajal passides veel. sel korral oli eneseületus.

aga noh, kasu polnud ikkagi midagi, sest järgmisel korral jälle. aitäh dr Holdenile.

Eepiline finish - Tõnu, elus esimest korda vabastiili, klassikasuuskadel. 100 km aeg 9:54.

tõeline raudmees aga oli Tõnu, kes võttis võistluse paketist kõik ning lõpetas 9:54ga. seda elus esimest korda vabastiili sõites.

esialgsed tulemused. Tõnu kirjutas enda elamusest ka.

2011. aasta sõit läks nii ja 2010. niimoodi.

nüüd vist rohkem kevadel suuski alla ei pane. vaatan, et asfalt juba lumevaba ning peaks lähipäevil Püssi ka jalutama viima. jube rattanälg on juba tekkinud.

neljapäeval aga tegin üle pika aja ülimõnusa sörgi hilisõhtuses linnas - 14 km 1,5 tunniga. kuna olen eelmisest sügisest saadiks Ironmani (paari aasta perspektiivis) peale mõelnud, siis maitsen sügisel ehk triatloni. Tristari siis. täpsemalt plaanidest varsti.

kolmapäev, 7. märts 2012

jalgratastel Tallinnast-Pariisi ehk 23 päevaga 3500 km



palju lund vahepeal maha sadanud, hange tuisanud, siis jällegi ära sulanud ja merre voolanud. ehk palju aega mööda läinud viimasest kirjutisest.

tiim ei ole vahepeal vahendeid siiski nurka visanud või diivanile õllekõhukest kasvatama kolinud. eelmises postisuses mainitud Plaan on järgmine:

30. juunil stardime Tallinnast maanteeratastel Pariisi suunas. ehk sõidame oma Tuuri, läheme Rein Taaramäele kaasa elama ning inimestele eneseületust julgustada. reklaam Eestile kõigele tipuks.

seltskond on sama, millega eelmisel aastal kõige külmemal nädalal Tallinnast Otepääle Tartu Maratoni starti sõitsime.

alguses sai see projekt tegelikult juba eelmisel suvel, kui Tuur oli just lõppenud, mina esimesi tutvusi maanteerattaga sobitasin ning Tõnu mulgi meeles mõlkuva mõtte välja ütles. et läheks ja sõidaks.

nüüd olemegi mitu kuud omale partnereid ja tiimi kogunud, trenni teinud ning asja planeerinud. suure kella külge ei ole veel pannud, sest osad kokkulepped on veel sõlmida ning tahaks enda jaoks raami kokku panna, et siis tervikuga esineda. teha ka veel päris palju. aga teeme ära.

kaasa saab meile elada hetkel Firmaspordi alalehel, samuti blogime Rattaproffide blogis. kes soovib nõu-jõuga toetada, oleme abi eest väga tänulikud :)

muidu Tartu Maratonil käisime ka. Raivo sai ka lõpuks suusa lumiseks ja kogemuse kirja. eesmärk pikk trenn sai mul täidetud ja 5:20+ minutit rajal mõnuletud (Raivo 10 minutit vähem) ning rõõmustatud ilusa ilma, seltskonna ning vormi üle. polnudki enne (ega ka pärast) seda sel hooajal klassikat proovinud.

nüüd aga. ilmselt Haanja 100, kui nüüd soe lund minema ei vii, ning siis juba rattasemad jutud.