esmaspäev, 29. detsember 2008

hullem andmine vms

siin saab ilusti pulsi üles. foto: IAAF.

kui ma panen eelmisel nädalal kõik kõhu-seljalihased ka trenniaega sisse (ja ma ei näe põhjust seda mitte teha:P), siis totaliks annab 11 tundi. sellest enamus ehk pea 8 aeroobset kulgemist rattal, ujulas või sõudeergomeetril. kuna olen plaani paariks kuuks põõsasse (arvutis teise kausta, kui tähte närida) visanud ja tegelen peamiselt enda liigutamisega, siis ma pole kindel, kas see on selle talve tipp või on see hoopis kuu aja pärast. näis, kiiret igatahes pole.

muidu põhjus, miks skoor selliseks kujunes, oli eelmine jõulunädal. ei, mitte liigselt sisse vintsutatud liha ja vorstid, vaid vabad päevad. sportlasel ju pole puhkepäeva, vaid on trenni- ja taastuspäevad ning nädalavahetus (ja vabad päevad) pole mitte luuslangi löömiseks, vaid siis saabki rahulikult-pikalt trenni teha. täitsa sürr, kuidas aasta-paariga aja mõiste muutub.

ülalolevatest numbritest väga vaimustuda siiski vast ei tasu. et tegemist suures osas rattatrennidega, siis nende koormus kehale on väiksem kui oleks samapikal näiteks jooksul-uisul. samuti on viimased nädalad trenni keskmine pulss jäänud vahemikku 120-130, mis on eelnevat poolaastat arvestades harjumatult madal. tõsi, see on plaani järgi. siiski on pidevalt tunne "tahaks veel". eelmisel nädalal õnneks õnnestus kaks intervallitrenni, üks neist selline, kus sai ikka korralikult torud tühjaks kütta ning oulsi ka anaeroobsesse sfääri, plaani sisestada. natukeseks on nüüd isu täis.

trennis on tase muidu selline, et kui treener ütleb ikka, et nüüd tõstame nii-ja-nii-palju koormust, siis probleemideta saab agiteerimisega kaasa minna. või siis basseinis rahulikult tunni jagu krooliga tegeleda. ja see motiveerib vägagi, kui ei pea, keel vestil, ähkides poole sprindi pealt pooleli jätma ja taastuma hakkama. õue tahaks ainult. ja mõtlen enda rattast. ja suvisest spordilaagrist Paides. kodukohta on rajatud mitu korralikku rulluisuteed, samuti on seal järv ja jõusaal. ehk välismaa asemel ja ilusa ilma korral ehk sel korral sedapsi. näis.

sel nädalal saab siis veidi logeleda.

teisipäev, 23. detsember 2008

Sportlikke jõule!


Äripäeva Maratonitiim soovib kõigile häid ja sportlikke jõule! Nautige seda aega täiega ja ärge laske rasvastel jõuluroogadel oma suuri sihte silmist viia.
Homme on just sobilik päev teha üks mõnus jõulujooks ;)

reede, 12. detsember 2008

Kui tugitool oled sina?

Möödunud nädalal hakkasin ma juurdlema oma töö üle. Minu tööpäev kestab lepingu järgi 8 tundi. Kui mul palju kohtumisi ei ole, siis enamiku sellest ajast istun ma laua taga. Väga hipiliku prognoosi järgi, istun ma seega keskmiselt päevas vähemalt 8 tundi (tõenäoliselt siiski rohkem). Aga isegi selle lillelapse prognoosi järgi tähendab see seda, et ühes nädalas istun ma vähemalt 56 tundi. Nii. Ütleme, et öösel magan ma keskmiselt 7 tundi. Liites siia juurde lebamise teleka ees ja lugedes, teeb see samuti vähemalt 8 tundi ööpäevas (tõenäoliselt siiski palju rohkem). Kuna ühes nädadas on kokku 168 tundi, tähedab see seda, et sellise päevanormi juures ma sisuliselt mölutan ca 70 % kogu nädalast.

Usun, et väljatoodud numbrid on üsna adekvaatsed paljude inimeste kohta. Samuti usun ma, et sarnaselt minuga, tunnevad ka paljud nendest inimest neid numbreid nähes tõsist õõvastust... 70 % mölutamist nädalas. Uskumatu.

Enne neid lihtsaid arvutusi tundus mulle, et kui inimene päevas 16 tundi trenni teeb, on ta kas elukutseline sportlane või peast segi. Tegelikult pole see 16 tundi aga midagi. Selle arvamuse taga on puhtalt laiskus. Kui ma leian iga päev aega vähemalt 16 tundi mölutamiseks, aga kasvõi üheks tunniks sportimiseks mitte, siis mis muu see saabki olla.

On huvitav, et olenemata sellest, et ma ligi 70 % nädalast mölutasin, tulin ma õhtul koju ja tundsin ennast ikka väsinuna...et nagu mis mõttes? Polnud harv juhus, kus leidsin ennast mõtlemas "Olen täna liiga väsinud, et jooksma minna". Ihukarvad tõusid enda pärast püsti, ausalt!

Pärast seda avastust tegin ma endale eesmärgiks vähemalt iga tunni/pooleteise tagant ennast lauatagant püsti ajada ja midagi füüsiliselt koormavat teha. Tööl jooksen ma treppidest kõige kõrgemale korrusele (14 korrust kokku, millest jooksen 10), teen kereringe, sesan kätel, teen kätekõverdusi, venitan jne - kõik need on head asjad. Kokku võtab see korraga alla kümne minuti, aga üllatus üllatus, energiat on hinnanguliselt kaks korda rohkem. Keskendumisvõime on suurem, enesetunne on parem,, töö saab kiiremini tehtud ja mis kõige tähtsam - õhtul koju jõudes pole tunnet, et tahaks ainult pikali visata ja telekat vaadata.

Soovitan kõikidel inimestel samamoodi oma päevaplaanid üle vaadata. Küllap on endalgi huvitav tõdeda, kui tugitool sa tegelikult oled;)

esmaspäev, 24. november 2008

räästa all uued mõtted



reedest eilseni tegin 6,5 tundi sporti ja tänaseks on kergelt siiber. hommikul magasingi elegantselt 1,5 tundi liiga kaua ja ujumine nihkus homseks hommikuks. võibolla ongi parem - hangesid vähem.

nädalavahetusel sõitsin (kui ühe koha peal väntamist sõitmiseks saab nimetada) palju rattaga. sisespinning on põnev, aga pikapeale hakkab see ühe koha peal istumine jubedalt tüütama. olen nipiks avastanud, et tuleb erinevaid treenerid katsetada ja erinevaid trennistiile. siis kannatab teha.

eile oli selline ilm ka, et lõuna paiku mõtlesin end hoopis riidesse pakkida ja sörgile minna. oleks võimsa emotsionaalse laksu saanud. istusin lõpuks ikkagi turvaliselt klaasi taga ja piilusin väntamisele sekka üle õla, mida tuisk akna taga teeb.

vahelduseks olen suusatamise peale mõelnud, ent see nõuab esiteks head asukohta (või autot), lund ja radu. rullsuusatamine enamvähem puhast teed. rulluisutamisele enne kevadet ei mõtle. väliuisutamine nõuab trennina jälle liigapalju organiseerimist. niiet jooks on ikkagi kõige universaalsem.

puudust tunnengi praegu kõige rohkem õuest ja värskes õhus tegutsemisest. usun, et läbi talve millega iganes väljas sporti tehes on immuunsüsteem oluliselt tugevam kui lihtsalt kontorirotil. pealegi näeb siis päevavalgust ka.

igatahes, täna puhkan, ja olen homme ehk palju värskem.

esmaspäev, 17. november 2008

teha, mida saab

Lance Armstrong, sõidab ka klippidega.

kaks nädalat olen nüüd uiskude ja jooksuta mööda ajanud. tuleb tunnistada, et polegi kõige hullem. täitsa mõnus on isegi teha asju, milleks muidu aega ja mahti ei jää.

võtsin juba septembris plaani, et talvel teen korralikult põhja ja kasvatan mahtu ning teravaks eriti ei aja. kiiremaid trenne jõuab pärast aastavahetust sisse pikkima hakata. rosinaks olen mõnes spinnitrennis lubanud pulssi ka anaeroobse lävele, uphill stiiliks, ent enamus siiski baasvastupidavus. katsetasin eile trenni ka klippidega ja rattasussidega. täitsa on vahe sees korvidega sõites, oluliselt kindlam. muide, praegu on hea aeg suvist varustust hankida. hinnad asjadel kuni poole võrra soodsamad.

igatahes olen nädala jagu põlve jälle teipinuna hoidnud ja peagi lähen jälle doktori manu. klaarida ka üks uisusaapast tekkinud veider muhulaadne moodustis hüppeliigese lähedal. üldiselt on kõik hästi.

eelmise nädala tegevused kujunesid selliseks:

E - hommikuujumine - 1h
T - puhkus ja massaazh
K - hommikul selg ja kõht jõusaalis (40 min), õhtul jalad (45 min). spinning - 50 min
N - ülakeha jõusaalis - 1,5 h
R - ujumine 1 h
L - rattasõit+spinning - 1,5 h
P - selg-kõht jõusaalis, lisaks ratas+spinning 2 h

plaanis on paaril päeval kaks kehva asja koos - jõusaal ja aeroobne trenn - peab neid edaspidi paremini sättima, et eraldi päevadele saaks. muidu on koormus septembri-oktoobriga maas, just pulsi mõttes, ning kohati taban end tundelt, et tahaks veel.

suurt plaani praegu polegi, hoida end liikumises ning mitte väga rapsida. pigem mõnuleda ja proovida erinevaid asju.

hommikul suhteliselt tühjas basseinis meetreid mõõtes aga oli täna üsna vastik. edasiminek oli küll hea, ent mõte ei suutnud end kuidagi minutite lugemisest eemal hoida. alla siiski ei andnud ja lõpus on hea tunne, ent tegelikult oleks vist võinud pooleli ka jätta. siis on järgmiseks korraks positiivne mälestus ees.

laupäeval ees 2tunnine spinn. nii põnev.

esmaspäev, 10. november 2008

jookseks taas detsembris maratoni?

Kutsub, jälle. Foto: Spordiportaal.

mäletan siiani, kuidas aasta tagasi uudis heategevuslikust Vana-Aasta Maratonist südame põksuma pani ja paar unetut ööd tekitas.

osalesin ja, ehkki unetu öö tõttu vormi realiseerida ei õnnestunud, on siiani meeles see sinakasoranzh hommik, vihmasabin, mudane ja pime lõik ning sama hasardist kaasvõistlejad. raske jooks samuti.

sel aastal ise ilmselt küll kaasa ei tee (tulen fotokaga äkki), kuid ÄP maratoonaritest peaks paar võistlejat ikka tulema.

kolmapäev, 5. november 2008

siiber ja kopp

ööjooks. foto Adam Colton.

sügisel taas lippamisega alustades olen mitu korda tõdenud, et päris raske on neid samu radu joosta, mida aasta tagasi ja ka kevadel regulaarselt mõõtsin. pimedus, oranzh tänavavalgus, kohati vihmast läikv asfalt ning tühjad-üksildased tänavad. et mõjub rusuvalt. nii olengi uusi kaari mõõtnud ja Pirita suunda hoopis vältinud ehk kesklinnas ja selle ümbruses tiirutanud. jooksu pluss rulluisu ees - sile asfalt pole kõige olulisem eeldus tegelemiseks.

osad mixid, mis sügis-talvel rajal aega aitasid sisustada, olen ka iPodist välja tõstnud, sest ei saa neid enam kuulata. kuidagi ängistavalt mõjuvad ja tuletavad samuti seda pimedat aega meelde.

kõige selle moraal, et rohkem vaheldust tasub trenni tuua-viia-panna-hoida-jne. niiet praegu eriti ei põegi talvel asfaldil uisutamise pärast, vaid katsetabki erinevaid asju. muidu on kevadeks kopp ees - isegi, kui keha tahab, siis vaim tõmbab pidurit. nii lähemegi näiteks ülehomme Sten-Aleksiga Viru MyFitnessi, kus hilisõhtune siseratta ehk spinnitrenn.

küll on hea tõdeda, et jooksu pealt uisule on oluliselt lihtsam minna kui vastupidi. jooks koormab lihtsalt keha piisavalt, et sobib põhjaks paljudele aladele.

neljapäev, 30. oktoober 2008

Võhma, võhma, võhma...





Usun et just korraliku põhja ignoreerimine tegigi minu siiani ainsa läbitud maratoni väga raskeks. Toona oli mul oluline ainult üle finishi jouda. Kõik nõuanded, mis teekonna sinnani talutavaks teeks, läksid ühest kõrvast sisse - teisest välja.

Olen praegu Ironmaniks treeninud üksnes kuu aega ja esimeseks ülesandeks olen võtnud just laduda tugev põhi. Sedapuhku olen targem. Ironmani veteranide nõuannetele tuginedes võtsin sihiks esimesed kolm kuud üksnes mahtu kasvatada ja treenida oma keha õigetest kohtadest energiat hankima.
Kuni uue aastani toimub seega kogu minu treening üksnes madalal aeroobsel pulsil (minul 116-141). Mingeid allahindlusi ei tee. Kui tuleb mägi, siis kõnnin üles või lükkan ratast käekõrval. Ainus, mida kasvatan, on treeningmaht - iga nädal natuke juurde!

Praegu teen ma tagasihoidlikud 4,5-5 tundi trenni nädalas. See on jaotatud kahe jooksu, ühe jalgrattasõidu ja ühe ujumise vahel. Samuti on nädala peale jaotatud ka mõõdukas arv hädavajalikke selja- ja kõhulihaseid.
Treeningule lisaks kasutan ma ära ka iga võimaluse jalgrattaga tööle sõita. Sellel sõidul ei lase ma oma pulsil aga üle 116 pügala tõusta. Koormustesti järgi peaks iga päev vähemalt tund aega nii tegema, aga...noh jah...siinkohal olen küll üksjagu viilinud;)

Rivo algatatud vihmajooksulembuse postitusele avaldan poolehoidu. Vedasin ka enda jalad eile õhtuse vihmaga vastu keskööd Pirita promenaadile ja pean tunnistama - paremat viisi õhtu veetmiseks olnuks raske leida;)

läbi vihma pladiseva

vihm, akna taga.

eile õhtul pidas ilusti päeva kuiva ja jalutasin töölt koju, et veenduda, kas saab (ja tasub) hiljem koridoris välja minnes uisud või jooksutossud jalga valida. planeeritud trenni alguseks aga hakkas väljas padukat lahmama, nii et valik oli kohe lihtsam (ehk tehtud). ei hakanud sellest väikesest kliima pisiasjast end ka häirida laskma ja trenniplaani auku jätma ning kalpsasingi lompide keskele välja.

siinkohal kiidan jälle Crafti eelmise talve üht mudelit, mis tunniajasele sörgile väärikalt vastu pidas ja suurt midagi läbi ei lasknud. ehk omadustelt nagu kile, ent oskab hingata. Asicsi üks tippmudel ja adidase eelmise hooaja Supernova jakid jäävad sellele ikka alla.

üldse, ilusa ilmaga on kuidagi igavam. eelmisest sügistalvisest lippamisest on ka meeles ikka rõvedused - tuisk, rahe, lörts, Pirital mere ääres üle serva roniv meri, libedad tänavad ja märjad jalad. esimesed minutid vastik, edasi viskad silda, et õue tulid. immuunsüsteem on ka pidevalt põnevil ja vormis ega löö tihti kohkuma.

viide: mis materjalist on Eesti mehed? papist igal juhul mitte.

kolmapäev, 29. oktoober 2008

2008. aasta maratonijooksu edetabel

Kuna Hermes JK, mis on mitu aastat pidanud oma koduleheküljel väga tänuväärt Eesti maratonijooksjate edetabelit, on kaks viimast kuud olnud surnud mõtlesin riputada 2008. aasta Eesti maratonijooksu värske edetabeli siia üles.

Aluseks võtsin Hermes JK 04.09.2008 andmed. Lisatud on juurde Rahvajooks, Amsterdam, Berliin, Vilnius, Genf, Mandals, Veneetsia (üks osaleja) + Rautaveden ja H.C.Andersen.
Positiivne on see, et hetkel sain edetabelisse juba 352 nime, mida on juba rohkem kui viimaste aasta rekordilisel 2007. aastal kokku (347 Eesti jooksjat läbis aasta jooksul maratoni).
Ehk siis Eestis jätkub maratonijooksu populaarsuse tõus!!!
PS! Loodan, et Hermes JK paneb edetabeli taas käima, kuna edetabeli koostamine oli paras nikerdamine :)
PSS! Edetabel ei pruugi 100% korrektne olla, kuna maratoni on teadupoolest maailmas sadu ning eestlased jõuavad ju igale poole ;)



1 2:28:01 Vjatseslav Koshelev Riia
2 2:32:02 ALEXEY MARKOV Rahvajooks
3 2:32:35 TAAVI TAMBUR Rahvajooks
4 2:34:36 MARIO MUSTASAAR Rahvajooks
5 2:36:56 Henry Uljas Hamburg
6 2:37:21 Tõnis Juulik Riia
7 2:38:04 ANDRUS LEIN Rahvajooks
8 2:39:00 Kristo Reinsalu Amsterdam
9 2:39:01 Pavel Loskutov Peking
10 2:41:24 SAVELJEV ALEKSEI Rahvajooks
11 2:43:58 KRISTJAN VARES Rahvajooks
12 2:44:44 Alar Kaar Berliin
13 2:46:30 RALF LIPP Rahvajooks
14 2:47:58 Tarmo Reitsnik Berliin
15 2:49:47 JAANUS GROSS Rahvajooks
16 2:52:08 IVAR IVANOV Rahvajooks
17 2:52:27 Rait Ratasepp Genf
18 2:53:04 JAANUS PEDAK Rahvajooks
19 2:53:15 RAINIS VENTA Rahvajooks
20 2:54:39 Allan-Peeter Jaaska Berliin
21 2:54:41 Elar Vulla H.C.Andersen, Taani
22 2:56:23 Mart Einasto Berliin
23 2:57:04 TAUNO HANG Rahvajooks
24 2:57:41 Lauri Luik Krakow
25 2:58:13 Henno Haava Stockholm
26 2:58:36 Erkki Etverk Berliin
27 3:00:29 Andres Laineste Pariis
28 3:01:44 Priit Jaagant Berliin
29 3:01:54 ASKO KUUSALU Rahvajooks
30 3:03:39 Harles Paesüld Berliin
31 3:03:48 Ain-Alar Juhanson Lanzarote Ironman
32 3:04:13 Ando Õitspuu Riia
33 3:04:20 Raimo Raudsepp Ironman Australia
34 3:05:14 Ailar Nirgi Stockholm
35 3:05:16 Sulev Liht Helsinki
36 3:05:40 Ain Talts Berliin
37 3:05:56 Tatjana Sotnikova Berliin
38 3:06:17 Simmo Kikkas Forssa
39 3:06:33 Margo Siimumäe Otepää-Tartu
40 3:07:09 Martin Epner Helsinki
41 3:07:29 URMAS KALJURAND Rahvajooks
42 3:07:57 Jürgen Ligi Krakow
43 3:09:17 Lauri Monvelt Valmiera
44 3:11:02 ALAR RÄHN Rahvajooks
45 3:12:06 Aivar Luud Otepää-Tartu
46 3:12:13 RENE ALBERI Rahvajooks
47 3:12:22 Margus Kull Berliin
48 3:12:37 Erik Aibast Otepää-Tartu
49 3:12:37 Kaja Vals Daugavpils
50 3:13:53 LAURI VALDMAA Rahvajooks
51 3:14:18 Peeter Vennikas Paavo Nurmi
52 3:14:28 Sergei Lõzin Rahvajooks
53 3:16:13 Ivar Sikk Paavo Nurmi
54 3:16:55 Meelis Atonen Krakow
55 3:17:40 KALLE MUULI Rahvajooks
56 3:17:44 Jüri Lember Berliin
57 3:18:01 MARKO GREENBAUM Rahvajooks
58 3:18:04 Toomas Pärnassalu Otepää-Tartu
59 3:18:26 Kaarel Tõruvere Valmiera
60 3:20:06 TOOMAS EILAT Rahvajooks
61 3:20:19 Raivo Luht Praha
62 3:20:44 Aivar Arike Helsinki
63 3:21:00 Henri Toompere Riia
64 3:21:03 Toomas Truu Helsinki
65 3:21:04 Raivo Sormunen Amsterdam
66 3:21:08 Indrek Aarna Berliin
67 3:21:11 Mairold Niinsalu Helsinki
68 3:22:04 Reigo Lehtla Riia
69 3:22:09 Eva Liivak Edinburgh
70 3:22:09 Heddy Riismaa Stockholm
71 3:22:50 Sulev Lokk Berliin
72 3:24:07 Erik Saarts Kopenhaagen
73 3:24:10 Lauri Lutsar Edinburgh
74 3:24:22 Vahur Soosaar Stockholm
75 3:25:37 Rain Vellerind Otepää-Tartu
76 3:25:58 Sten-Eric Uibo Berliin
77 3:26:38 Sten Weidebaum Berliin
78 3:26:43 TÕNU RIISALO Rahvajooks
79 3:26:47 Kristjan Puusild Midnight Sun
80 3:26:52 Mark Orav Berliin
81 3:27:25 Rene Värk Helsinki
82 3:27:42 Meelis Koskaru Valmiera
83 3:27:56 Andres Seppel Riia
84 3:28:43 Peep Kubber Amsterdam
85 3:29:21 Timo Vares Berliin
86 3:29:55 Tõnu Danilas Pariis
87 3:31:15 Indrek Lindsalu Helsinki
88 3:31:20 Margus Ratassepp Otepää-Tartu
89 3:31:24 MADIS KOKLA Rahvajooks
90 3:31:32 Olavi Valner Rotterdam
91 3:31:45 Mart Luik Amsterdam
92 3:32:07 ÜLLE KUMMER-LEMAN Rahvajooks
93 3:32:37 Mart Kuusk Keila Ironman
94 3:32:43 Mait Kuusik Helsinki
95 3:32:47 LAURI PIHLAK Rahvajooks
96 3:32:48 Indrek Lääts Pariis
97 3:33:02 ANDRES KIISLER Rahvajooks
98 3:33:11 Ain Kivisild Berliin
99 3:33:18 SANDER PIHLAK Rahvajooks
100 3:33:49 Juhan Telling EVACS2008
101 3:33:49 Margo Uusorg Amsterdam
102 3:34:31 Rünno Ruul Dublin
103 3:35:02 TOOMAS GROSS Rahvajooks
104 3:35:24 Riho Lüüs Rotterdam
105 3:35:29 Arvo Luts Helsinki
106 3:35:51 Taavi Valejev Helsinki
107 3:36:14 Andrus Rüütelmaa Stockholm
108 3:36:15 MARGIT MÄLTER Rahvajooks
109 3:36:17 Gaido Kaeramaa Otepää-Tartu
110 3:36:31 TÕNIS EILAT Rahvajooks
111 3:37:05 Jaan Roos Kopenhaagen
112 3:37:05 Rainer Tokko Pariis
113 3:37:06 AHTO RÄHN Rahvajooks
114 3:37:18 Meelis Luiks Berliin
115 3:37:23 ANDRES KASEMETS Rahvajooks
116 3:37:44 MARIS JAAMA Rahvajooks
117 3:38:02 MAIE KUUSIK Rahvajooks
118 3:38:02 Tiit Sepp Berliin
119 3:38:15 Habakuk Eveli Lausanne
120 3:38:24 Margus Purtsak Helsinki
121 3:38:49 EVELIN KÄRNER Rahvajooks
122 3:39:28 Tiit Shumanov Rotterdam
123 3:39:38 Andres Siim Helsinki
124 3:39:42 Igor Labunski Berliin
125 3:40:08 Geily Niinemets Pariis
126 3:40:12 Heiki Roletsky Stockholm
127 3:40:15 Indrek Valejev Helsinki
128 3:40:19 Kaupo Järve Amsterdam
129 3:40:45 Mare Ulp Amsterdam
130 3:40:50 Mihhail Tõrtõshnõi Stockholm
131 3:40:51 Kirill Litovtsenko Lanzarote Ironman
132 3:41:14 Margus Lepik Krakow
133 3:41:29 TIIT TÕNISMÄE Rahvajooks
134 3:41:44 Mari Sauga Amsterdam
135 3:41:47 Kalju Kertsmik Helsinki
136 3:41:54 Marek Enok Amsterdam
137 3:41:55 INDREK TIKVA Rahvajooks
138 3:41:57 Tarvo Välba Helsinki
139 3:42:35 Andrus Puhm Berliin
140 3:42:46 Martin Klasen Mandals, Norra
141 3:42:50 SVEN OIDJÄRV Rahvajooks
142 3:43:10 Ronald Kask Berliin
143 3:43:18 Priit Raudla Stockholm
144 3:43:33 Raido Puust Helsinki
145 3:43:40 Meelis Tammer Amsterdam
146 3:43:49 ANDRE ABNER Rahvajooks
147 3:44:01 Marek Tihhonov Kopenhaagen
148 3:44:23 Monika Meimer Helsinki
149 3:44:25 SULEV MARJA Rahvajooks
150 3:44:44 AGNE SOKOLOV Rahvajooks
151 3:44:48 Reigo Randmets Berliin
152 3:44:53 Ero Viik Berliin
153 3:44:57 Peeter Hendrikson Otepää-Tartu
154 3:44:57 Tõnu Hendrikson Otepää-Tartu
155 3:45:15 HELEEN VENNIKAS Rahvajooks
156 3:45:32 Kaido Vetevoog Helsinki
157 3:47:18 Sander Hannus Otepää-Tartu
158 3:47:25 PJOTR HRUŠTŠOV Rahvajooks
159 3:47:35 SVEN HEIBERG Rahvajooks
160 3:47:50 Alo Süvari Stockholm
161 3:48:09 REIN PALUMAA Rahvajooks
162 3:48:15 Sergei Anikin Berliin
163 3:48:27 VAMPULA OPER Rahvajooks
164 3:49:16 Jarno Hermet Berliin
165 3:49:30 Ülo Suursaar Helsinki
166 3:49:47 Tiit Karja Helsinki
167 3:50:29 Tarmo Reineberg Berliin
168 3:50:48 Jevgeni Hafizov Stockholm
169 3:50:53 Tarmo Milva Luxembourg
170 3:50:56 ERGO RAND Rahvajooks
171 3:51:32 Indrek Saarepera Helsinki
172 3:51:36 Renna Järvalt Veneetsia
173 3:51:38 KADRI POSSUL Rahvajooks
174 3:52:21 Ergo Meier Stockholm
175 3:52:22 Ulvar Kaubi Berliin
176 3:52:26 Ruth Kalda Stockholm
177 3:52:37 Toivo Sikka Rautaveden (Soome)
178 3:53:17 MARIS TAMM Rahvajooks
179 3:53:26 VOLDEMAR SINDONEN Rahvajooks
180 3:54:11 Terje Õiglane Helsinki
181 3:54:15 Taivo Ruus Berliin
182 3:54:18 Urmas Jõeleht Helsinki
183 3:54:30 Marko Kolk Berliin
184 3:54:30 Urmo Raiend Paavo Nurmi
185 3:54:34 Madis Uusorg Helsinki
186 3:54:57 Õnne Kurg Luxembourg
187 3:55:12 Tõnu Koppel Berliin
188 3:55:17 Kristo Kokk Berliin
189 3:55:32 Peeter Jögeva Berliin
190 3:55:32 Siim Saidla Helsinki
191 3:55:48 KALLE TOMINGAS Rahvajooks
192 3:55:56 Kersti Kaljulaid Luxembourg
193 3:55:58 Fred Randver Stockholm
194 3:55:58 Kristjan Kurik Stockholm
195 3:56:52 IVO VAHTRAMÄE Rahvajooks
196 3:56:56 Argo Sikk Berliin
197 3:57:02 MIHKEL PÄRNALAAS Rahvajooks
198 3:57:35 Andres Suurkuusk Berliin
199 3:57:36 Jüri Saarma Berliin
200 3:57:37 Andres Roosma Berliin
201 3:57:40 Neeme-Rain Velleste Keila Ironman
202 3:57:42 Arvi Schihalejev Berliin
203 3:58:00 Janek Ollep Stockholm
204 3:58:21 Mati Ruul Helsinki
205 3:58:30 Erich Mikk Berliin
206 3:59:04 INDREK PAK Rahvajooks
207 3:59:10 Kunnar Kuuder Berliin
208 3:59:13 Sven-Erik Soosaar Stockholm
209 3:59:22 Ivar Valge Berliin
210 3:59:49 Andrus Parv Berliin
211 3:59:54 Urmas Volens Helsinki
212 4:00:01 Knut Hanga Helsinki
213 4:00:22 Eerik Heldna Helsinki
214 4:00:25 Arvi Tavast Berliin
215 4:00:40 Enn Rohtla Berliin
216 4:00:56 Olav Mets Vilnius
217 4:01:49 Lauri Maaring Amsterdam
218 4:01:54 KRISTJAN NIINEMAA Rahvajooks
219 4:02:12 Karre Lauring Viin
220 4:02:13 Ahti Ervin Rotterdam
221 4:02:33 Peeter Skepast Berliin
222 4:02:43 Hans Väre Helsinki
223 4:02:49 ERIK NÄÄB Rahvajooks
224 4:03:36 EERO LIIVRAND Rahvajooks
225 4:03:46 RISTO AGU Rahvajooks
226 4:04:01 Indrek Jürgenstein Riia
227 4:04:02 SERAFIM LAPONIN Rahvajooks
228 4:04:27 Jaanus Treilmann Helsinki
229 4:04:33 Armi Tähema Berliin
230 4:04:45 Aare Laponin Stockholm
231 4:05:19 GRETE TÕNNE Rahvajooks
232 4:05:58 Erkki Mäeorg Helsinki
233 4:05:59 Hannes Keemu Helsinki
234 4:06:42 KALLE NURMIK Rahvajooks
235 4:07:10 Margus Tubalkain Amsterdam
236 4:07:13 ALEKSANDR BOGATSH Rahvajooks
237 4:08:03 Heiki Anni Otepää-Tartu
238 4:08:03 Marko Avikson Otepää-Tartu
239 4:08:21 Kristina Latova Helsinki
240 4:08:37 Mait Miller Pariis
241 4:08:40 Tommy Füllner Keila Ironman
242 4:08:50 Andres Kirt Stockholm
243 4:08:51 Olav Järve Stockholm
244 4:09:05 MART MAASIKRAND Rahvajooks
245 4:09:07 MART USIN Rahvajooks
246 4:09:16 Urmas Lorvi Helsinki
247 4:09:44 HANNES VIHERPUU Rahvajooks
248 4:10:27 Henri Ruul Praha
249 4:11:06 Toomas Klasen Mandals, Norra
250 4:11:10 Raimond Made Berliin
251 4:11:20 TOOMAS AMER Rahvajooks
252 4:12:00 Raivo Baum Dublin
253 4:12:47 Andres Lehtla Madriid
254 4:12:54 Urmas Paejärv Keila Ironman
255 4:13:16 Olaf Orgse Amsterdam
256 4:13:58 Celmins Arnis Lausanne
257 4:14:36 Indrek Sauga Amsterdam
258 4:14:45 Andre Mägi Berliin
259 4:15:02 Maret Nurm Helsinki
260 4:15:06 Karmo Kõivutalu Helsinki
261 4:15:31 HINDREK WERDER Rahvajooks
262 4:16:08 Keili Jögeva Saluveer Berliin
263 4:16:22 Mairo Kaseväli Berliin
264 4:16:57 PILLE VENNIKAS Rahvajooks
265 4:17:02 Lembit Pallas Keila Ironman
266 4:17:07 Ivar Lai Berliin
267 4:17:44 MATTHEW JOHNSON Rahvajooks
268 4:18:52 Kerri Ulp Amsterdam
269 4:19:32 Heidi Puhm Berliin
270 4:20:38 Janek Oblikas Praha
271 4:21:00 Taavi Puusepp Viin
272 4:21:17 Veiko Valkiainen Rotterdam
273 4:21:20 CHRISTIAN GIBSON Rahvajooks
274 4:21:20 MIKK ABRAM Rahvajooks
275 4:21:36 Andrus Reiter Stockholm
276 4:22:10 Henri Jõesalu Rotterdam
277 4:22:49 Aarne Rannamäe Berliin
278 4:23:44 VIRVE TÕNNE Rahvajooks
279 4:24:18 Kalle Palmar Stockholm
280 4:24:51 Kaarel Simm Berliin
281 4:26:00 Valmar Vallimäe Berliin
282 4:26:33 Helen Savi Helsinki
283 4:26:36 Jan Jaanson Berliin
284 4:26:43 Joel Tints Helsinki
285 4:26:51 Meelis Nõmm Amsterdam
286 4:27:57 Agur Jõgi Stockholm
287 4:28:09 Lauri Vare Berliin
288 4:28:09 Richard Peterson Berliin
289 4:28:18 Rene Pajus Madriid
290 4:28:23 Eino Tolga Riia
291 4:28:33 Valdeko Alliksaar Berliin
292 4:30:02 Koit Põldmaa Berliin
293 4:30:08 Katrin Bauman Helsinki
294 4:31:05 Einari Hipeli Helsinki
295 4:31:17 Toomas Virro Amsterdam
296 4:32:34 Anti Kalle Stockholm
297 4:32:34 Triinu Kalle Stockholm
298 4:32:45 Ott Alemaa Amsterdam
299 4:32:51 Erko Reigo Berliin
300 4:32:51 Kristi Siibak Berliin
301 4:34:27 TAIVO KRABI Rahvajooks
302 4:35:29 KAJA KANGUR Rahvajooks
303 4:35:29 RENE NUKKI Rahvajooks
304 4:35:36 SIGNE RAIDMETS Rahvajooks
305 4:36:47 Rein Pärn Riia
306 4:37:25 Matti Silber EVACS2008
307 4:38:06 ENN SAREKE Rahvajooks
308 4:40:43 Liis Tehver Berliin
309 4:41:28 Raivo Meier Stockholm
310 4:43:44 Veiko Vill Otepää-Tartu
311 4:45:57 Madis Puhm Helsinki
312 4:46:17 Helen Talalaev Stockholm
313 4:49:53 Kaupo Prants Helsinki
314 4:50:46 Oliver Sõgel Amsterdam
315 4:51:07 Marko Torm Helsinki
316 4:52:32 Viia Kaldam Stockholm
317 4:53:01 Tarmo Kadak Helsinki
318 4:53:25 KAREL KRIST Rahvajooks
319 4:55:07 Tanel Kadai Berliin
320 4:55:51 Andrus Kukk Otepää-Tartu
321 4:58:01 Toomas Arkipus Stockholm
322 5:00:20 Tiina Aavik Stockholm
323 5:01:11 Lembit Lohe Stockholm
324 5:01:19 Ülle Suursaar Helsinki
325 5:02:36 Heiti Niin Dublin
326 5:03:01 Ain Kaare Davos
327 5:03:14 August Albert Keila Ironman
328 5:04:17 Tiina Lille Helsinki
329 5:05:08 Peep Sau Amsterdam
330 5:05:16 ALEKSANDER LJAPUSTIN Rahvajooks
331 5:09:03 Heiki Urbala Stockholm
332 5:09:50 Annika Pang Stockholm
333 5:10:52 Eduard Ehala Stockholm
334 5:12:08 Toomas Loho Keila Ironman
335 5:12:15 Liina Enok Stockholm
336 5:12:43 Evelyn Tõnsing Amsterdam
337 5:15:41 Tarmo Amer Stockholm
338 5:16:53 Mart Haruoja Keila Ironman
339 5:17:32 Heili Mendes Amsterdam
340 5:20:20 Martti Aru Stockholm
341 5:21:41 Ivo Härms Keila Ironman
342 5:25:03 Janek Mänd Amsterdam
343 5:25:32 Indrek Jürgenson Keila Ironman
344 5:26:26 Hannes Hanso Keila Ironman
345 5:39:00 Uku Mets Dublin
346 5:39:52 Ragnar Toomla Stockholm
347 5:42:06 Eyke Laur Berliin
348 5:45:04 Aveli Vellerind Dublin
349 5:45:57 Tea Hook Hamburg
350 5:46:34 Uno Silberg Keila Ironman
351 5:57:23 Angelika Poljakova Amsterdam
352 7:05:58 Peeter Kirpu Mont-Blanc

esmaspäev, 27. oktoober 2008

Amsterdami maraton 2008


Amsterdami olümpiastaadionil 19. oktoobril viimane meeter veel maratoni lõpujooneni :)

Olen arvutist olnud ligi nädalapäevad eemal ning sestap pole saanud Amsterdami jooksumaratoni muljeid jagada. Parem aga hilja, kui mitte kunagi ning heastan vea ;)

Amsterdami jõudsin laupäeva varahommikul 18 oktoobril. Ilm oli mõnusalt soe ning vihma õnnestus terve Amsterdamis viibitud nädala jooksul kaela saada vaid ühel päeval.
Kohale jõudes ja pakid majutuskohas lahti võttes sai võetud siht Amsterdami olümpiastaadioni kõval asuvasse spordihalli, kus jagati jooksuks välja rinnanumbrid, kiibid kui ka ühe peasponsori – Mizuno igati kobe maratonisärk. Ühtlasi toimus samas hallis ka spordivarustuse mess, mis peaasjalikult oli keskendunud jooksule – tossud, riided, geelid, sokid, spordikellad + reklaamboksid teiste linnade maratonikorraldajatelt jne.

Kuna spordihall ühes staadioniga asus vaid kilomeeter mu ööbimiskohast (Vana-Lõuna regioonis) ning kesklinn kilomeetrit poolteist teisel pool, siis liikusin terve Amsterdamis oleku jalgsi (v.a. üks rattapäev).
Mis esimesel päeval kohe üllatas oli rataste rohkus. Jah, olin sellest kuulnud üksjagu, aga ma ei kujutanud seda ette, et sel ajal kui mina rattureid jõllitasin vaatasid nad mind küsiva pilguga: Miks sul rattaid all ei ole? Tõepoolest – rattureid oli enam kui jalakäijaid.
Teine üllatus oli meestele mõeldud avalikud käimlad. AVALIKUD – läbivate suurtähtedega. Kompaktne lahtine pissuaar kuhu saavad igast ilmakaarest korraga siseneda neli meest. Nojah. Maratonivõistluse stardis, kus kümneid tuhanded soovivad end korraga kergendada on tegelikult aktsepteeritav aga muidu kui kiiret väga ei ole… :)

Maratonipäeva hommikul lasti jooksjatel pikalt magada, kuna stardiajaks oli alles 1030 (+ tegelikult veel 1 tund, mis ma kella tagasikeeramisega sisuliselt võitsin).
Ärkasin kell 730, ajasin endale hollandlaste kombe kohaselt sisse mõned suured rosinasaiad juustuga ja hakkasin tarbima vedelikku. Ütlen kohe ette rutates ära, et spordijoogipulbrit ma seekord kodust kaasa ei võtnud. Samuti ei jännanud ma geelide ega krambitablettidega – jätsin end maratonikorraldajate poolt ette valmistatud joogi- ja toidulaua hoolde.
915 jõudsin Amsterdami olümpiastaadioni kõrvale ehitatud telklinnakusse, kuhu sai asjad ära anda. Kuna järjekordi ning rabelemist veel ei olnud ei hakanud end külmetama ning ootasin enda lahti koormisega veel pool tunnikest. Seejärel aga ajasin end lühikese dressi väele ja läbi aiaga piiritletud koridori lippasin areenile.
Staadion oli juba jooksjaid paksult täis. Liikusin enda stardisektori poole ning alustasin sooja tegemist. Veerand tundi enne starti liikusin stardirajale ning hakkasin koos kamraadidega erutatult stardipauku ootama. Tunne oli võimas, kuna staadionilt polnud ma enne maratoni teekonda alustanud. Vahepeal viskas päike end välja ning ca- 15-16 kraadine temperatuur oli tõenäoliselt enamike jaoks mokkamööda. Vaatasin enda ümber olevaid jooksjaid ja nägin, et vähemalt pooltel rippusid geelid, batoonid, joogid kas puusal käevartel jne. Ja mul seekord siis mitte midagi. Aga vahet pole.

Muusika staadionil muudkui kõvenes ja kõvenes ja kõlaski stardipauk. Juba 45 sekundit pärast pauku jõudsin stardikanga alla ning kell läks minu jaoks tööle. Mäletan, et Berliinis võttis stardijooneni tulek aega umbes 8 minutit – aga siin on vähem rahvast (6000-7000) ning kõik lasti rajale koos mitte ei jupitatult nagu Berliinis.
Igatahes, kui stardijoonele sai Berliinist kõvasti kiiremini, siis edasi liikus rong aeglasemalt. Staadioni väravast väljapressimine ja edasi linna peal mööda ca. 5 meetrist koridori liikumine hoidis esimesel kilomeetril tempo madala. Seejärel tropp hajus. Esimese kildiga läks aega 4:58, teisega aga ainult 4:20. Samas oli pulsi visanud juba 175ni. Haiguse kaela ma seda ei ajaks. Tervis tundus juba ok.

Võtsin tempot veidi alla ja jätkasin teekonda. Tempo jätkus 4:30/km ja pulss taandus 170 lööki/min juurde.
Üllatus saabus Vondelpargis läbi viival teel, kus maha oli tõmmatud 5 kilomeetri jutt. Kell näitas, et ma olin viimast kilomeetrit läbinud 5 ja pool minutit! Ei saa ju olla! Mis mõttes! Tagantjärgi sain teada, et 5 kilomeetri ajavõtupunkt oli pandud maha 5,2 km peale. Õnneks ma ei muretsenud kaua, kuna 10 km vaheaeg tuli seda kiiremini kohale. Isegi ehk liiga kiiresti, sest 45:36 eeldaks lõpuaega 3:12 kanti! Igatahes oli jooks suurele ringile ümber Amsterdami saanud tugeva stardi (maraton koosnes kahest ringist 7+35 km). Kilomeetril 15 hakkas pulsimõõtja näitama kalossinumbreid, liikudes 140 ja 190 vahel. Mis siis ikka tuleb edasi lasta tunde järgi. 15 km juures hakkas liikus rada ka Amsterdamist välja, loogeldes toredalt ümber Amsteli jõe. Tegemist oli ka postiga, millest alates minust enam mööda ei tormatud ning ma olin koos inimestega, kellega oli mul sama tempo. Võtsingi ühele naistepaarile end sappa ja liikusime koos 19 kilomeetri peale. Seejärel tuli täispööre tagasi – jooksime üle Amsteli jõe silla ja pöördusime tagasi linna suunas.
Aiaiai. Pööre tähendas seda, et vastu hakkas puhuma päris korralik tuul, mida soodustas jõe ääres lagedal maastikul looklev rada. Õnneks ma selline pigem raskemapoolne jooksja ning päris tuul mind minema ei kandnud. Aga ikkagi, tempo langes kuskil 4:50/km juurde.
Tuulest hoolimata jätkasin ma tankimispunktides enda jahutamist.
Veidi siis joogipunktidest.
Spordijooki, vett ja märgasid svamme sai iga 5 km tagant. Lõpupoole sai paaris kolmes kohas ka banaani. Ise võtsin igas punktis 1-2 tassi spordijooki, 1 vee kallasin pähe ja svammist tuleva vee keerasin särgi vahele märjaks. Hoolimata tuulest ei hakand külm kordagi. Temperatuur ikkagi 16 kraadi ümber ja kergelt ka päikest. Ning samuti sai söödud banaani. Igatahes laadimist oli üksjagu, kuid piisavalt – sees loksuma ei ajanud ning samuti ei tulnud mõttesse väljakäiku minna.

Kilomeetril 27 kuulsin selja tagant küsimust: Are You from Estonia? Imestama see ei pannud, kuna mu seljas olevale särgile oli kirjutatud „Äripäev marathon team, Estonia“.
Küsijaks oli sakslane Otmar Witzko. Läbinud juba ligi 80 maratoni ning hulga ultramaratone. Paari aasta eest ka 246 kilomeetrine Spartathlon, mille läbimiseks kulus tal 35 tundi. Otmar tundis siiralt huvi kas Tallinnas ka maratoni peetakse.
Huvi oli arusaadav, kuna sakslane oli maratoniturist, kes ühtegi maratoni kordagi kaks korda ei jookse. Nii, et pingutage asjapulgad. Linnamaratonid ja maratoniturism on kasvava trendiga ning ka Tallinn võiks sellele rohkem panustada. Riia maraton on nt. aasta aastalt popimaks ja osalejaterohkemaks kasvanud.

Igatahes. Järgnevad paar kilomeetrit läksid lenneldes. Ehkki su ümber on suurtel linnamaratonidel pidevalt jooksjaid aitab lähem kontakt (vestlus) rasketel hetkel jooksu kergemaks muuta.
Küsisin, mis ajale lähed. Otmar arvas, et 3:20 – see sobis. Ma vaatasin veel kella ja ütlesin, et ehk isegi 3:17 võimalik.
Aga ei olnud. 35 kilomeetri juures läks parajaks kangutamiseks. Kilomeeter hiljem oli paarisaja meetrine lauge tõus, millest paljud ronisid jalgsi üles. Ma vehkisin kätega hoogu juurde ja jooksu ei peatanud. Hakkasin vaikselt oma kohta parandama ning teistest möödunud, aga tempo langes sellest hoolimata. Nägin pidevalt kas vahetult enda ees või järgi Otmari, kuni 40 kilomeetri joogipunktini, mille ta vahele jättis ning minust lõplikult mööda liikus. Selleks ajaks oli selge, et enam aega alla 3:20 ei tule, km-tempo langes kohati 5:15ni, kuid õnneks ka mitte madalamale.

Väike energialaeng tuli veel sisse 41 kilomeetril ja juba oligi näha 80 aastat tagasi OM-ks püstitatud olümpiastaadionit. Sisenesin läbi väravate staadionile, kus lõpetajaid tervitas tuhandeid, kui mitte kümneid tuhandeid pealtvaatajaid. Tegin viimase poolkaare ja jooksin finishikaare alt läbi ja tõstsin võidu märgiks käed pea kohale J Veidi jäi supereesmärgist puudu, aga olen väga ka 3:21:04 rahul. Võrreldes aastatagusega 12 minutit võitu + ka rada oli veidi raskem.

Üllatav oli see, et jooksu ajal ei tekkinud kordagi krampi. Samuti oli maratonijärgne õhtu ja teised päevad jalad täitsa ok-d. Kas ei pannud jooksu ajal 110% välja või lihtsalt parem treenitus? :)
Igatahes andis jooks mulle motivatsiooni, kunagi varsti veel mõni maraton jalge alla võtta.

pühapäev, 26. oktoober 2008

Team Hoyt - kui motivatsioon jääb vajaka

Martti kommentaar minu eelmisele postitusele tuletas mulle meelde siia üks video panna.
Võtke endale viis minutit Team Hoyt'iga tutvumiseks ja te näete, et see, mida mina üritan, on lapsemäng;)

http://www.youtube.com/watch?v=5OUiYT8HA9c

See on võimsaim asi, millega mina viimasel ajal kokku puutunud olen.
Parema spektrinurga saamiseks võite oma saavutusi Team Hoyt'i omadega võrrelda;)

http://www.teamhoyt.com/

laupäev, 25. oktoober 2008

Ironman France-Nice 2009 - Aeg on käes!

Käeosleval aastal jäi maratoni jooksmine vahele. Mis sa teed - motivatsiooni treeninguks lihtsalt polnud. Minna maratonile uuesti aega parandama... hmm....mitte eriti erutav eesmärk, et meeletu treeningu kadalipp uuesti läbida;)

Siiski.Maratonist loobuda oli raske. Kord eneseületuspisik sind nakatunud on, siis lihtsat ravi pole. Teadsin, et tahan midagi uut...ent mida?
Pärast Väikse väina (2,4 km) ületamist suvel mõtlesin naljaga. Maraton on joostud,Väike väin ujutud - olekski nagu passlik Ironman ette võtta.

Nojah. Seda mõtet veeretasin ma mitu kuud käest kätte kui kuuma kartulit, enne kui vastus tuli. Vastusetoojaks oli reisisaatest "ehh, uhhuduur" tuntud Wenna Wend. Juhtusin peale videoblogile, kus parimates aastates rännumees ambitsioonika eesmärgiga, alla 12 tunni Ironman läbida, esines. Pärast seda avastust tundsin sama tunnet, mida esimest korda Äripäeva siselelehst üleskutset Berlini maratonile nägin."Aga mida kuradit ma ootan?" mõtlesin ma enadale...on ju fakt, et paremat aega kui elu, selliste asjade tegemiseks ei tule:)

Kusjuures tunnet "Aga mida kuradit ma ootan," pean ma üheks parimaks üldse. Usun, et inimene on suuteline meeletuteks asjadeks, kui mõistus mõttetuid piire ei seaks. Minujaoks tähendab selle tunde kogemine, et ratsionaalse mõtlemise piiravad ahelad on vähemalt hetkeks purustatud. Olgu see siis eesmärk võita ilusa tüdruku süda, kõndida läbi 700 km Hispaania palverännaku radu või lõpetata Ironman - just sellele tundele järgnenud tegudest on saanud parimad osad minu elust. Igal sellisel hektel näen uuesti, et maailm on täpselt nii suur, kui suureks ma selle elan.

Kord see tunne tulnud, on enamik tööst juba tehtud. Täna registreerisin ma ennast ära Ironman France-Nice 2009 triatlonile, kus järmise aasta juunis kavatsen läbida ujudes 3,8 kilti Vahemerd, rattasadulas 180 kilmoeetrit Prantsusmaa imekauneid mägiteid ja 42 km jooksu lummaval Nizza promendaadil;)

Läbi blogi saadan oma tänud Wenna Wennale hädavajaliku inspiratsiooni eest ja luban, et kui ma samuti suudan Ironmani alla 12 tunni läbida, toon talle Nizzast kaasa pudeli mitte päris kõige odavamat Prantsusmaa veini;)

P.S. Edaspidi hoian siin blogis oma teekonna tegemistel kätt pulsil. Kes teab - võibolla saab siit keegi kolmas inspiratsiooni süstamaks ellu meeletusi, sest nagu mainisin - Paremat aega kui elu, selliste asjade tegemiseks ei tule!

reede, 17. oktoober 2008

hoian Raivole ja Raulile pöialt...

... sel korral siis kodust. otsustasin ikkagi Amsterdami pikale distantsile end lõhkuma mitte minna. Raivo uus ajaorientiir ehk 3.20 on võimas ja ma hoian pöialt ning loodan, et ta eesmärk täitub. kontrolljooksud ja ta hetkevorm on ootused kõrgeks ajanud.

löön täna ise kaasa rulluisuhooaja viimasel võistlusel Lillepi pargis, kus sõidetakse 25km. nädala jagu pole küll rulle alla pannud, ent ootus on kõrge - vormi on rohkem kui suvel võisteldes, rada peaks hea olema ning ilm tundub ka tore, tiba tuuline ainult. aga sellega peaks Pirita suunal treenijad harjunud olema :P

uisupausist hoolimata olen sel nädalal ekstrakorralik olnud ja kolmel hommikul enne tööd sporti teinud. reedevarahommikune kerge sörgitiir näitas, et 6.45 elu veel linnas ei ole. mõnus ja vaikne ning puhtas õhus (õhtuse tipptunniga võrreldes) kulgeda. samasugusete eesmärkide ja taotlustega hulle oli vanalinna lähistel üks veel. kui ära harjub, võib regulaarsekski saada.

jooksus aga ise kevadeni ja järgmiseks aastaks suuri jooksuplaane hetkel ei võta. sügis-talve sisustan mahutrenniga - ujumine, sörk, ratas, jõusaal, äkki ka uisutamine. uisukalender saab 2009. ilmselt tihedam kui tänavu - paaril suurvõistlusel (Berliin) tahaks kaasa lüüa.

2008. aastast uisuratastel panen eraldi punkti peagi oma uisublogis.

neljapäev, 16. oktoober 2008

2 days 12 hours 22 minutes 9 seconds

1928. aasta olümpiastaadion on nii Amsterdami maratoni stardi- kui finishikohaks

…maratoni stardini näitab kell Amsterdami maratoni koduleheküljel.
Seis hetkel siis selline, et viimased kaks maratonieelset trenni ka tehtud. Esmaspäeval lippasin maratonitempos ühe 13 km otsa ning eile jooksin täpselt planeeritud maratoni tempos 10 kilomeetrit.

Eilse testjooksu kohaks valisin Lasnamäe kergejõustikuhalli, et saaks täpselt rada mõõta ning saaks lühikeses dressis joosta.
Võtsin keskmiseks tempoks 4:44/km, mis tähendab 3:20 lõpuaega ja põrutasin sedapsi 10 kilti läbi.

Ega raske polnud, aga – pulss liikus esimese km 157-lt viimasel kilomeetril 173ni löögini minutis (keskmine pulss 167).
Maratonitempo kalkulaatori alusel oleks pulss pidanud olema ca. 6-7 lööki madalam.

Ehk kui mootor alguses niivõrd kõrgetel pööretel töötab, siis 42 kilti on väga raske välja vedada.

Mis võib olla kõrge pulsi põhjuseks?
Spordihalli veidi umbne õhk ja ega ka temperatuur alla 20 kraadi ei olnud.
Manööverdamine ümber teiste jooksjate ja ka pidev kurvitamine.
Aga kas ka madal treenitus ja veel sees olev haigus? Rahuloleku pulss on hetkel samuti 6-7 lööki tavapärasest kõrgem.

Igatahes püüan järgnevad päevad vaikselt lasta ning kahe ja poole päeva pärast juba vaatame, millise tempoga julgen peale minna :)
Igatahes pühapäevaks lubab Amsterdamis ilusat jooksuilma – 15 kraadi ja päikest.

esmaspäev, 13. oktoober 2008

6 päeva Amsterdamini - segased mõtted vol 2

34. Berliini maratoni finish. foto: keegi ÄP maratoonlastest.

napid nädalapäevad Amsterdami ja isikliku kolmanda maratoni stardini ning pea on täis segaseid mõtteid. kaks kontrolljooksu näitasid, et põlv üle kahe tunni joosta ei luba ja annab tunda. tõsi, pärast trenni ja ka järgmistel päevadel probleeme pole ehk on oluliselt parem pärast jooksukoormuse vähendamist, ent jooksu ajal ikkagi ebamugav ja vastik, mis väga julgete mõtetega stardi poole vaadata ei luba.

pealegi ei ole korralikku ja kiiret jooksutrenni kevadest saadik teinud. mahtu küll, joostes, uiskudel ja jõusaalis on osad nädalad isegi 10 tunni alla tulnud (ühtegi planeeritud trennikorda pole kevadest saadik ära jäänud), ja uiskudel ka lõigutrenni, kuid põhiala- ehk jooksutrenni see kõik siiski ei asenda. niisiis mängin praegu mõttega, kas üldse tasub end lõhkuma minna.

teisalt on jälle tohutu janu selle maratoniärevuse, -stardi ja finishijärgse (ma ei teagi, mis sõna on kõige õigem seda väljendama) joovastuse järgi. kaasjooksjate rõõmsad näod, agoonia rajal ja finishijärgne kaif - kes on jooksnud, teavad. igatahes, õhtuni aega otsustada. võimalik, et lähen turistina kohale ja omadele kaasa elama.

kui jooksmaminek ära jääb, löön kaasa hoopis Tallinnas rulluisuhooajale punkti paneval võistlusel (25 km) kaasa. annaks ilma, võib täitsa tore võistlus tulla.

eks meeleolu on ikka nigel, ent erinevalt kevadest-suvest vähem dramaatiline. tollal tundus jooks ja sellega seonduva lõpetamine maailmalõpp, vigastused ja hädad käisid väga pinda. viimastel kuudel muid aalasid ja tegevusi proovides olen aga avastanud mitmekülgsuse võlu. ja, nagu ka spinnitreener Neeme ükskord nentis, et "viska see jooks kus seda ja teine ja keskendu rulluisutamisele". et kui poleks probleeme, ei oleks võibolla ka uisutamist avastanud:P niiet kõik on millekski hea.

pühapäev, 12. oktoober 2008

7 päeva Amsterdamini


Vaid seitse päeva Amsterdami maratonini. Emotsioonid kõiguvad, kuna nädal tagasi õnnestus end külmetada ja siiani veel kerge nõrkus sees.

Möödunud neljapäeval ehk 17 päeva enne maratoni õnnestus mul end külmetada. Öösel ajas higistama, kerge nohu ja veidi valus kurk, selga lõi kerge närvivalu. Temperatuuri viskas ka veidi üle 37,0 kraadi, kuid mõne päeva kukkus see 36,0 kraadi juurde, kus on püsinud siiani.

Kust ma külmetuse küll üles korjasin – mine võta kinni. Ehk neli päeva varem tehtud kõige pikemast treeningjooksust (34 km). Kuna ilm oli ilus lasin ringi lühikeste pükste väel ning Viimsi poolsaare tipus Randvere teel puhunud kõva tuul võis selleks ajaks juba väsinud organismi oma jälje jätta.
Igatahes hakkasin kasutama kõikivõimalikke meetodeid haiguse vastu võitlemiseks – Engesit, kummelitee meega, neoangiin, küüslauk, saun, külmarohi, citrosept – mida iganes.
Ehkki külmetus töötegemist ei seganud püüdsin jooksust nädalapäevad hoiduda. Rohkem aga ei suutnud. Pidin teadma, mis seis on – mida ma maratonil karta või loota võin.

Jooksin eile poolteist tundi ning püüdsin hoida tempot sarnaselt viimaste aegade trennidega veidi alla 5 min/km. Esimesed kilomeetrid läksid lenneldes, pärast kümmet läks aga veidi raskeks ja pulsi viskas 170 juurde (samas paika pandud tempo kannatasin ära).
Keskmine pulss tuli 165, mis on ca. 7-8 lööki kõrgem kui lootsin.
Paar lööki võis pulssi kergitada tavapärasest soojem riietus, kuid peamiseks põhjuseks on tõenäoliselt siiski haigusjärgne nõrkus.
Enne maratoni olen plaaninud teha veel kaks jooksu – homme kiiremas tempos tunnike ja kolmapäeval mõõdukas tempos tunnike. Seejärel täielik puhkus.
Nädal on veel maratonini aega, loodan et organism suudab taastuda.

pühapäev, 28. september 2008

uus maailmarekord - 2.03.59

tegin eile uisutiiru osaliselt Pirital SLÕhtulehe Sügisjooksu rajal, kus maratoonarid vastu lippasid. huviga kiirustasin koju, et näha, kes siis võitis.

täna hommikuni polnud korraldaja poolt ühtegi kildu infot, samuti vaiksid nii lehtede online keskkonnad ja spordiportaal.ee. pea terve ööpäeva nullkajastus (lisatud hiljem: liialdasin, ETV siiski tegi uudistes kokkuvõtte) või kajastuse korraldamine organiseerija poolt asjast, mis on Eesti meistrivõistlused. ehk nime järgi vähemasti oluline. ja siis me kohati imestame, miks maratonijooks siin nii vähe popp on.

Haile aga kärpis veel pea 30 sekundi võrra oma maailmarekordiaega - uus mark 2.03.59. aplaus.

Hailelt uus maailmarekord!


Nimi: HAILE GEBRSELASSIE
Aeg; kümmekond minutit tagasi (12:04)
Koht: Berliin
Sündmus: uus maailmarekord maratonijooksus (2:03:59)!!!


teisipäev, 16. september 2008

Sügisjooks süstis pauerit


Neiud Shnelli tiigi juures jooksusõpru ergutamas Allikas: MTÜ Spordiürituste Korraldamise Klubi

Pühapäeval Tallinnas peetud SEB poolmaraton kinnitas, et selle aasta Amsterdami maratoni ettevalmistus on sujunud vaatama suht nõrgapoolsele kilometraazile üle ootuste hästi. Paar nädalat tagasi välja hõigatud ideaaltulemusest jäi puudu vähem kui minut.

Stardirajale ronisin veidi ebalevalt. Nimelt tundsin mõningast muret neljapäeva õhtul tehtud lõigutrenni pärast (6*500 meetrit), kus ma pingutasin oma rumalusest veidi üle ning taastumisega tekkisid probleemid.
Asi lühidalt siis selles, et ma kasutan oma jooksudistantsi ja tempo hindamiseks Polari footpodi, mis jooksu kiirendamisel kipub millegipärast madalamat kiirust näitama. Sestap keerasin mis ta keerasin tempot peale, kõige kiirem 500 meetrine lõik jäi mul kella järgi 2:02 juurde (eesmärk oli kõik lõigud 2:00 läbi silgata).

Lisaks tekitas pühapäeval segadust tuuline 10-11 kraadine ilm. Mida selge panna? Otsustasin lühikeste pükste ja pikkade üleskeeratavate varrukatega spordisärgi kasuks Takkajärgi öeldes, oleks võinud täitsa vabalt ka lühikese särgiga joosta, kuna jooks on ikka selline kuum spordiala :P

Aga ok. Poolmaratoni start algas kell 1100 ehk poolteist tundi enne suurt kaost, mis kümne kilomeetri jooksjate ja käijate laviiniga kaasnes :)
Võtsin endale plaaniks joosta seekord lõpuks ometi targalt :) – ehk tõusva tempoga ning teine pool trassist esimesest kiiremini. Lootsin, et üle 4:15/km ei tohiks aeg esimestel kilomeetritel kindlasti minna.

Ma ei tea, kas see oli tingitud sel suvel Eesti vanima kergejõustikurekordi põrmustanud Tiidrek Nurme stardipüstoli pauguga kaasa antud motivatsioonipuhangust, või kiirelt teele lennanud kaasvõistlejatest, aga igatahes esimene kilomeetri läbimisel olin juba patustanud – aeg 4:09. Kuna pulss väga kõrgele ei lennanud (170ni) ning kannatas ilusti ei võtnud ma jalga pedaalilt päris maha. Russalka juures Pirita teele jõudes hakkas tuul kergelt vastu puhuma ning ma püüdsin kellegi selja taha haakuda. Möönan, et oli raske leida endale sobivat tuuletõket, kuna suur osa kiirelt startinud hakkas tempos ära andma – mul oli aga kindel plaan stardikiirendus hoida. Igatahes trügisin üksjagu ettepoole ja kannatasin vastutuult.
Pirita teelt linna poole kannapööret tagasi tehes oli aga juba mõnus pärituul ja jooks läks lenneldes. Esimene 5 km tuli 21:25ga ja pulss püsis ilusti 175 all.
Russalka tagant mere ääres liikusime mööda SEB poolt ehitud rahapuudest ehkki kilomeeter hiljem lükkas pank oma reklaami ümber, teades et tegelikult ei kasva raha puu otsas ja tulge meie juurde nõustamisele :) Ok. Läheb vist juba reklaamiks. Enam ei tee.
Pärast 8 km joogipunkti Mere puiesteel ehk vahetult enne Paksu Margareetani jõudmist tegi üks spordisõber väga tänuväärt tööd, lugedes jooksjatele ette nende hetkekohti (tänud tundmatule siitpoolt). Minu kohanumbriks seal siis 168.

Paksu Margareeta juurest pööras rada korra vanalinna müüride vahele ning liikus linna müüride taga mööda Laboratooriumi tänava kitsast käiku ning pööras Suurtüki tänavale ning Shenelli parki.
Draamateatri juurde teisele ringile lendasin 48 minutit pärast stardipauku. Maad oli kulunud 11 km. Koera sabast oli üle saadud.
Lisasin vaikselt tempot ja tõstsin pulsi 180-185 juurde ning hakkasin kohti võitma. Kilomeetril 13 enne Kadrioru kohvikuni jõudmist möödus minust üks kiirem kahene rong – haakisin neile sappa ja mõtlesin, et kannatan vähemalt Pirita tee kannapöördeni ära ehk niikaua kui tuul vastu. Mõeldud tehtud.
Kilomeetril 16 võtsin ühe Enerviti süsivesikugeeli ja keerasin veel tempot juurde. Kiirus oli 4:10/km ja jalad tundsid hästi kandvat.
Jooksu esimene tagasilöök tuli alles 19 km, kui tuli „ronida“ mööda Rannamäe teed Paksu Margareetani. Sealt sain aga surnud punktist üles ja liikusin tõrgeteta. Finishis jäi isegi veidi jõudu kergeks spurdiks.
Aeg klõpsatas kinni 1:30:52 ehk seitse ja pool minutit varem kui aasta eest. Koht paranes aastatagusega võrreldes 246lt 134ni.
Keskmine pulss jäi 179 juurde, mille alusel võib öelda, et kui oleks rohkem riskinud oleks võinud ehk finishisse ka alla pooleteist tunni vedada.
Ka jooksu spittidega jäin rahule. Esimene 11 km tempoga 4:22km/ ja viimane pool 4:15/km. Justnagu päris.
Igatahes andis Sügisjooks usku, et kevadel seatud kõige optimistlikum maratoni lõpuaeg 3:20 võib Amsterdamis täitsa reaalne olla.

teisipäev, 2. september 2008

Ümber Ülemiste järve – joostud!

Aerofoto Ülemiste järvest

Möödunud laupäeval sai koos 770. jooksusõbraga tehtud tiir peale tallinlaste veeallikale Ülemiste järvele.

Kui kohati liiga tugevaks kiskunud tuul välja arvata oli ilm jooksuks ideaalne. Just selline, mis sunnib kiiresti jooksma, et sooja saada :)
Olin neli päeva varem teinud kodus ühe mõõdukalt kiire tempoga (keskmine pulss 170) kontrolljooksu ning selle pealt seadsin endale sihiks läbida distants 1:00 kuni 1:05ga.
Ca. 14 kilomeetrine ring algas AS Tallinna Vesi territooriumilt vahetult Ülemiste järve äärest. Vahetult peale stardipauku oli üksjagu sebimist, kuna sadakond meetrit pärast starti pidid võistlejad suruma läbi ca. 5 meetri laiusest väravast, mis viis meid järve sanitaartsooni.
Sõelumist jagus veel kilomeetri jagu, kuid pärast seda sai juba rahulikumalt omas tempos liikuda. Olen sõelumises ka ise süüdi, kuna alustasin liiga kiire tempoga. (lootsin arendada tõusvat tempot, kuid liig kiire alguse tõttu läbisin jooksu teose poole esimesest lõpuks siiski minuti võrra aeglasemalt).
Kõige kiirem käik lükati järvejooksul sisse kilomeetritel 3-4, kui trass liikus mööda Vana-Narva maanteed (jooksu ainus asfaltlõik) ning kus tempo kiskus mul 4 min/km juurde ja pulss ronis üle 180. Päike tuli ka pilve tagant välja ja tekis juba väike mõte, et kas alles neljandik kannatatud. Kuuendast üheksanda kilomeetrini liikus rada mööda järve kaldal looklevat kruusateed. Jooksin omas tempos ning tegin sellega ehk kerge vea, kuna tuul rasis päris kõvasti vastu nägu ja pidurdas kiirust. Üheksanda kilomeetri juures põrutas minust mööda üks kolmene jooksjate rong. Haakisin end selle sappa ja hakkasin kannatama. Polnudki kõige hullem. Ja mis peamine, tempo kergelt tõusis.
Viimased kaks kilomeetrit oli paras cross-country - männimetsas mööda kitsast jalgrada, väikestest küngastes üles-alla. Sealt võisin kaotada pool minutit, kuna ma trügima ei hakanud ning kaasvõistlejate tempo, kelle sappa võtsin, langes ca 4:10 min/km 4:40 min/km.
Finishijoon tuli vastu täpselt pool minutit alla tunni. Ajaga jäin väga rahule, kohaga teise saja lõpus mitte väga. Keskmine pulss oli 185 l/min ehk üks löök alla anaeroobse läve.
Igatahes andis 1/3 maratoni läbimine hea aluse järgmise nädala pühapäeval toimuvaks SEB Ühispanga poolmaratoniks.
Kui ilm on mõõdukalt külm ning kõik läheb ideaalselt võib sihtida ka aega alla pooleteise tunni.

reede, 29. august 2008

marss mugavustsoonist välja

vaatasin kolmapäeval, et pilves ilm vist peab ja õhtul pakkisingi toas end riidesse ja rulluisukudesse, tegin soojenduse ja venitused ära ning ukerdasin siis trepist alla. enamvähem sünkroonis välisukse paotamisega hakkas sadama. saatsin ilma valjuhäälselt pikalt ning ukerdasin uiskudega tuppa tagasi, et jooksujalatsid jalga panna.

põikasin siis lipates staadionile ja pea kogu trenn möödus egiidi "the loneliness of the long distance runner" all, sest alguses oli lisaks minule üks hing, pärast paar lisaks. vihma lahmas täiega, ent jahe õnneks polnud.

jooksmise lihtsus on ikka kihvt - pole vaja ei päikest ega kuiva asfalti, õues võib uluda tuul ja valada vihma, ikka saab harrastada. kusjuures, ebamugavus mõttest soojast toast õue vihma-lörtsi kätte minna kaob paari korraga. see on piiride nihutamine, oma mugavustsoonist väljatulek. korralik spordikilekas peab päris tugevat vett ning korralikus kunstmaterjalist jooksusokis ei hakka jalg ka pärast märjaks saamist külmetama. sel aastal pole vist ühtki lippamist ilma tõttu vahele jäänud.

pealegi on vihmaga trennil miski teine maik, sest paljudele on loikude vahele slaalomilippamine midagi müstilist ja vastikut, millega ise tegeleda ei tahaks. nende tunnustavad ja samas õõvastust pakkuvad pilgud on juba ainuüksi vihmast ilma väärt.

igatahes, täna on üks trenn juba jõusaalist selja taga. kui ilm annab (risti ette lööv ja palvetav smaili), saab õhtul uiskudele ka.

teisipäev, 12. august 2008

aga tee siis ise paremini

Pekingi olümpia meenemünt. foto Andres Haabu, Äripäev

eile möödus jooksujalul 1,5 tundi. distantsi ei tea, sest jooksuandur loobus koostööst. ma loobuks ilmselt ka, kui mind kileka taskus ära pestaks. loodan muidugi, et veekindlus siiski töötas ja lihtsalt patarei on tühi. eks lähipäevil näe.

aga Olümpiast. kuna ma pole varem eriti aktiivselt Olümpia toimumise ajal spordiga tegelenud, siis nüüd näen-tunnen, kuidas ise liigutajana on teisi sportimas vaadates asjal hoopis teine mekk man. et aimad, kuidas vormi saada, mida pingutus tähendab, miks aegajalt sportlased ebaõnnestuvad ja kui palju mängib juhus selles, kas tulemuseks on täielik ebaõnn või suurepärane sooritus, mis mõtted rajal võivad peast läbi käia jne.

siia juurde ka Priit Pulleritsu intervjuust dr Mihkel Mardnaga üks mõte, kes ka olümpiakoondise doktor.

Nüüd vähemalt tean, mis on spordis pingutamine. Tean, mida ja kui palju on vaja teha, et jõuda mingile tasemele. Kui ma sporti ei teeks, poleks mul ettekujutustki, mis tasemel on sellised mehed nagu Jaanson või Endrekson. Aga nüüd on mul võrdlusmoment olemas ja oskan hinnata seda, mida nad teevad. Ajakirjanduses võtavad sageli sõna mehed, kes tunnevad küll spordistatistikat, aga sporti ennast ei tunne.


meie rekordid jäävad küll maailma tippidele veel alla, ent kui kusagilt ei alusta, siis ei jõua ka kusagile välja. Eesti rekordeid purustanud ujujad on end igatahes juba ületanud.

teisipäev, 5. august 2008

Maratoni võib edukalt läbida ka jalgsi

Maratonihirmust ülesaamiseks või jooksmisele vahelduse otsimiseks on ideaalne võimalus läbida 42,2 km jalgsi. 3. augustil toimunud III Lahemaa käimismaratonil jõudis hoolimata raskest maastikust lõpuni 110 startinust 106. Allakirjutanu nende hulgas.


Foto: Lahemaa III käimismaratoni 2 kilomeeter, 3. august 2007

Avastasin käimismaratoni olemasolu internetiavarustest vaid paar päeva enne matka toimumist. Laupäeva õhtul otsustasin, et treeningu huvides võiks ürituse üle vaadata. Kuna sünoptikud ennustasid pühapäevaks vihma ja äikest, mõtlesin et parem teistega märjas ja külmas rassida kui toas nelja seina vahel passida.
Pühapäeva hommik tõotaski kehva ilma, (kuid mida päeva peale edasi seda selgemaks taevas läks ning etterutatult öelduna ei tulnud võistlusel vihma kellelgi kannatada – kui mõned loikudes sumamised välja arvata).

Tegin spordijoogi valmis, võtsin fotoka ühes ja asusin Laulasmaa poole teele. Kuna võistlusele minek tuli täiesti ootamatult ei kavatsenud ma väga pingutama hakata. Lisaks polnud tegemist ka traditsioonilise võistlusega vaid pigem matkaga – st. aega ei võetud, kõik lõpetajad said lõpus väikese karika ning trassi võis läbida lisaks käimisele ka joostes.
Minu esimene mõte oli, et poole trassist käin ja teise poole sörgin.

Võistluspaika jõudes üllatas õrnema poole rohkus. Kui tavaliselt on jooksumaratonil iga neljas-viies naine, siis käimismaratonil oli seis täpselt vastupidine. Tõenäoliselt oli naiste ülekaalu taga see, et ürituse üks eestvedajaid oli Eesti Kepikõnni Liit, mis peaasjalikult koosneb naistest. Ning v-o ei pea mehed käimist piisavalt pingutavaks spordialaks. Mine tea. Igatahes mina sain matkal oma koormuse kätte küll ja küll :)

Võistluse peaorganisaator Helges Mändmets (tervitused temale superürituse korraldamise eest) pidas tervituskõne ning saatis meid kell 1000 Kolgaküla spordikeskuse eest teele. Pärast esimeste tõusude, metsateede ja lagendike võtmist ja hoo sissesaamist jäin ühes tempos liikuma kepikõnni treener Kaiga, kel selja taga juba mitu taolist käimismaratoni. Kuuldes, et Kai on käinud maratoni läbi 6 tunni ümber (respect!) ja nähes, et kilomeetripostidest möödumine andis meile keskmiseks kiiruseks ca. 7 km/ tunnis, otsustasin et ma ei tee täna ühtegi jooksusammu ja vaatame, kuidas maraton nõnda läbitud saab.

Umbes kümne kilomeetri peal jätkasin trassi koos sporditarvete maaletooja Kaupoga, kes ladus endale põhja sel pühapäeval toimuvaks Tartu Rulluisumaratoniks. Jutu käigus tuli välja, et ta oli sarnaselt meie Maratonitiimiga möödunud aastal Berliini maratonil käinud, kuid erinevalt meist rullitamas.
Kaupoga vedasime koos välja poole maa (21 km) peale. Aega oli kulunud 3:04.
PS! Tänu Kaiga ja Kaupoga vestlemisele lendas esimene pool maratonist lennutiivul, hoolimata sellest et raja jooksul tuli mitmeid kordi võtta Valgejõe kanjoni ürgoru hingematvaid (ilusaid) tõuse ja laskumisi (peale maratoni sain Kaupolt teada, et tõuse ja laskumisi oli rajal kokku 540-560 meetri jagu).

Teise poole rajast liikusin üksi ja omas tempos. Võtsin vahelduseks kaamera seljakotist välja ja klõbistasin mälestuseks teha ka mõned pildid. Vaatasin kella ja kalkuleerisin, et kui tempot 0,5-1 km/tunnis tõsta peaks kuue tunni alistumine olema täitsa reaalne.
Aga võta näpust. Ega käimistempot pole lihtne tõsta. Heal metsavaheteel võis kiirus küll tõusta 7,5-8 km/tunnis, aga see oli ka max. Eks veidi võis hoogu pärssida ka kerge väsimus. Aga peaasjalikult oskamatus, kuna tavaliselt ma nii kiiresti ei käi ja tehnika puudub.
PS! Sarnaselt jooksmisega peaks käimisel end kergelt ettepoole kallutama, kuid ma hoidsin ennast liiga sirgelt ning enda liikumapanemiseks tuli pöiaga kaapimist liialt tihedalt ette.

Kolgakülla tagasi jõudsin 6 tundi ja 5 minutit peale stardipauku (keskmine 5 km tempo jäi 41-45 min vahele).
Mõtlesin, et kui tegemist oleks sirge asfaldiga, siis reaalne oleks maraton käies läbida ka 5:30-5:45ga. Mulle tuli see igatahes üllatusena, kuna enne maratoni lootsin, et 7 tunni alistumine oleks väga hea.
(PS! Pärast 6 tunnist 100% käimist tegin mõnisada meetrit lõdvestavat jooksu - oi kui mõnus ja kerge oli :) Ehk siis iga liikumise jaoks töös erinevad lihasgrupid)

Finishis võeti mind (ja kõiki teisi) vastu aplausiga. Kõik lõpetajad said ka väikese karika omanikuks. Lisaks ootas kõiki kuum saun ja grillvorstid salatiga (ahjaa – võistluse keskel oli ka kolm joogi- ja söögipunkti, kus jagati morssi, puljongit, saia-leiba ja muffinsit). Kuna ilm püsis kergelt pilvine ja ca 17 kraadi juures oli aga higistamist vähe ja kaasa võetud joogiga kott oli seekord liiast.

Kokkuvõttes võib öelda, et tegemist oli minu jaoks kõige lihtsama-raskema maratoniga.
Lihtne oli see füüsilises mõttes (keskmine pulss 132), raske aga rajaprofiili arvestades.
Igatahes väga lahe üritus millest võtan võimaluse korral osa ka järgmisel aastal ja soovitan ka teistele. Käimine on mõnus vaheldus.

Ametlik link käimismaratonile: siin

laupäev, 2. august 2008

Aeglane maratonitrenn võib pärssida kiirust


Usain Bolt (maailma kiireim inimene), Allikas: www.daylife.com

Möödunud nädalavahetusel tõdesin Kose staadionil, et aeroobsel tasemel tehtav maratonitreening (minu puhul siis pulsiga 155-160/min) ei aita kuidagi kaasa parema kümnevõistlustulemuse saamisel, kus on peaasjalikult tähtis plahvatuslik kiirus.

Ajakirjanike kümnevõistluse tulemuseks jäi mul seekord 3733 punkti, mis jääb kahe aasta tagusele isiklikule alla ligi seitsmesaja punktiga. Samas olen ma enda arvates kindlalt paremas maratonivormis kui kunagi varem.

Ega ma kümbis ausalt öeldes rekordit tegema ei läinudki, küll aga lootsin et 400 ja 1500 meetris võiks näha mõningast paranemist. Aga tutkit!
400 meetri tulemuseks 63,5s (rekord 59,3 s). Jooks väsitas reiepealsed lihased ära ja tõmbas hinge nööriga nii kaela, et olin pärast jooksu terve minuti siruli ja lõõtsutasin. 1500 meetris oli ajaks 5:34 (rekord 5:17) ja samuti andsin enda arvates maksimumi.
Veelgi karmim oli olukord sajas meetris, kus jäin oma kahe aasta tagusele tulemusele alla ligi sekundi (13,1s vs 12,2s) kuigi tingimused olid jooksuks superhead.
Õnneks täheldasin ma kõikide jooksude puhul, et taastumine oli väga hea. Nt. mõned minutid pärast 1500 meetri lõpetamist polnud probleemi minna taastavat jooksu tegema.

Milles siis asi?
Kuna treeningutel on mu tempootsad piirdunud max. kiirusega 4:00/km, siis võib lahjasid tulemusi seletada sellega, et olen koormust andnud peaasjalikult vaid aeglastele lihaskiududele.

Kiirete ja aeglaste lihaskiudude hulk on paika pandud geneetikaga, aga laias laastus jagunevad need kiud inimestel pooleks. Teadlased arvavad, et tugevatel maratonijooksjatel võib olla rohkem aeglaseid lihaskiude ning samas sprinteritel jällegi enam kiiremaid.

Kindel on aga see, et erinevad lihaskiud saavad koormust erinevates liigutuste faasides ja mida sa ei treeni, see ka ei arene.
Kestvusspordis puhul kontraheeruvad lihaskiud võrreldes maksimaalse ulatusega vähe, samas aga peavad need aeglased ja nõrgad kiud vastu pidama tunde.

Kui maratoni algfaasis kasutaktase aeglaseid lihaskiude, siis maratoni edenes kui glükoosivarud kaovad hakatakse kasutama üha enam kiireid lihaskiude, et lihasjõude säilitada. Samuti läheb kiiremaid lihaskiude vaja kiirematel maratoonaritel.
Võtame näiteks Haile Gebrselassie, kes on 10 km viimased 200 meetrit läbinud 25 ja poole sekundiga. Ilma kiirusliku särtsakuseta pole see võimalik.
Nii, et soovitus endale – rohkem tööd anaeroobses tsoonis ehk siis lõigutrenne :) Muidu maratonis tulemust ei paranda

reede, 25. juuli 2008

millal sa ikka loed kui suvel

uisulobale sekka ka jooksujuttu. et kolm lugemisviidet.

- Jaapani päritolu kirjanik Haruki Murakami on aastaid pikamaajooksu harrastanud ning ka maratone läbinud. ta viimane teos What I Talk About When I Talk About Running ongi sellest, miks ta jookseb. nüüd inglise keeles Amazoni või Krisostomuse kaudu saadaval. soovitan ka ta intervjuud Runner´s Worldile lugeda.

- Daniel Vaarik on pannud kokku mittejooksuraamatu jooksjatele. inglise keeles mõtteid, mida lippamine tekitab.

You will not find the usual marathon runner’s stuff or tips for becoming a professional athlete. There will be no interviews with doctors or sportsmen and no graphs. There will be no philosophical connections between running and the order of the Universe either.
This is not a paper about becoming the best runner. It is a paper about becoming a better, more creative and joyful person by using running as your tool.


- Paula Radcliffe´i autobiograafia My Story So Far on kihvt lugemine. kui saad teada, kui palju jama (vigastused ja ebaõnnestumised võistlustel) on inimene teel profiks läbi elanud, siis hakkab kohe palju kergem. et alati on lootust. hankisin Krisostomusest, paari nädalaga saab kätte.

- neljas viide mitte küll päris kestvusjooksule, ent 9. augustil tulemas Kõva Mehe Jooks. sisult xdream, ainult lühem:P

elu uisuratastel ehk rulluisk.blogspot.com

vaatan, et uisuteemat hakkab siia liiga palju tekkima. tegin selleks eraldi blogi - Elu uisuratastel.

neljapäev, 24. juuli 2008

kelle mure on ohutus?

nutt ja hala, aga üks asi häirib kohati jalgrataste või uisutamisega sportliku aktiviteeti harrastavate tegelevate juures tõsiselt. nüüd mõned kuud ratastel kulgenuna julgen üldistada. tähelepanek peamiselt Pirita tee ja veidi ka Rocca Al Mare tee põhjal.

et kaitsmed on out. enamus, kes mulle eile tunni ja veerandi jooksul Pirita teel vastu veeresid, ei kandnud kaitsmeid. lugesin kokku vist kaks uisutajast kiivrikandjat ja ühe ratturi ning mõned muude piirkondade kaitseid kasutavad tegelased. aga liiklus oli suveõhtule ja ilusale ilmale kohaselt tihe.

üldse tundub, et kaitsmeid kasutavad ratastel-uiskudel vaid need, kellel tundub profim varustus ning paremad oskused olevat.

kiivrid ei näe ju enam väga koledad välja ega kaalu tonne? ja osa vastutust jagaks siin ka poemüüjale, kes kiirelt liikuva vahendi kliendile müüb. võimalik, et seda osades spordipoodides tehakse, ent minu senine kahe uisupaari ostmise kogemuse põhjal ei tundnud kumbki kaupmees huvi, kas ma sõita oskan, on mul korralik kaitsevarustus või tohiks tema mulle ühe ägeda pead kaitsva kooriku müüa.

eriti oluline peaks see olema inimesel, kes hangib oma esimest paari sõiduvahendeid, see paistab ju juba poes proovitiiru tehes silma. jõle palju on selliseid, kes on esimesi kordi uiskudel, samm on ebakindel, kõrvas karjub muusika, ent ei ühtki kaitset keha ümber.

meenus siis dialoog ühe autojuhiga.
kolleeg istub esiistmele juhi kõrvale.
juht "miks sa turvavööd peale ei pane?"
kolleeg "ma usaldan sind"
juht "mind küll, aga kas ka kõiki teisi juhte?"

nii ongi, et võid end ja oma uiske usaldada, ent kui keegi sulle rattaga ette keerab või kellegi koer rihma otsas ootamatult risti üle tee lippab, siis haiget saamise taset annab alandada. nüüd mõtlengi, et teeks ükskord tiiru väljas ja küsiks igalt kaitsevahenditeta vastutulijalt "kus Sinu kiiver on?".

hea oli eile aga see, et Pirital oli üks teelõik, mis muidu oksterisu all ja uiskudel suurel kiirusel riskatne läbida, ära puhastatud. osalt vist isegi pestakse tänavaid. kiitus.

nädalavahetusel Stamina Rahvarulli järgmine etapp. tugev huvi on osaleda, kui see vaid pea 40 km Tallinnast ei toimuks.

ja tegelikult käin ikka veel jooksmas ka. lihtsalt selle juures on vähem avastamist;)

esmaspäev, 21. juuli 2008

rulluisuvõistlus - check

esimene uisuvõistlus selja taga. harrastajate ettevõtmisele olid pea kõik tulnud madala saapaga, mis lubas aimata kiiret sõitu. oligi. et olin viimase pooleteise kuu jooksul vaid kolm korda uiskudel veetnud, veidi pelgasin seda.

algus oli kiire ja esimese veerandtunniga pingutasingi tempoga veidi üle ning siis lasin kiirust alla, et pulssi veidi rahustada. tundus, et osad tegid sama vea ning kiirust tõmmati veidi maha. liidrid sellest muidugi end härida ei lasknud ning kulgesid omas tempos. Kert Keskpaik kattis tunniga 34 km. see on ikka päris sõge, mis tempot annab rulluiskudel arendada, kui õiget tehnikat valdad. loe tema blogist näiteks meistrivõistluste muljeid - 100 km/h allamäge uiskudel on midagi adumatut.

ametlikult läbisin 22,05 km. tegelikult oluliselt rohkem, sest aeglasemana kasutasin pidevalt parempoolset trajektoori (ehk raja pikkus oli suurem, distants aga loeti finishijoone ületamisest), samuti ei saanud kiireid ülejala kurve liiga tihti võtta ja sinna kadus palju energiat.

näiteks mais sõitsime trennitempos tunniga trassil 24 km, mis annab paremat aimu võimetest. meele tegi aga heaks, et kevadistest trennidest treener jäi vaid napi kilomeetri kaugusele. arvestades seda, et kell läks mul kinni ca 10 meetrit enne joone ületamist, siis isegi ka poole kilomeetri taha (loeti vaid täisringe). koguhinne asjale aga 5+ - hea rada, mõnus õhkkond, hea ilm ning uute laagrite-rataste koostöös täitsa hea lippamine.

üldiselt on vahelduseks väga vaja seda võistluseelset ärevust ja pinge kogumist. selline mõnus-magus värk. õhtul tahaks taastava sörgi teha.

nüüd vaatan uuesti madalamaid (kergemaid) saapaid ning peaks taas kusagil treeningult end leidma, et stiili lihvida.

esmaspäev, 14. juuli 2008

kinesio taping ehk midagi uut

Kinesio taping - metoodika Jaapanist.


kirjutatud esmaspäeval 14.07: põlvele on viimased 20 tundi olnud huvitavad, massööri soovitusel katsetame põlvel üht teipi. tegemist Jaapani juurtega kinesio teipimisega, mille eesmärk kiirendada taastumist, leevedada valu jms. vaata siit, kuidas asi töötab? tegemist ei ole siiski ravimeetodiga ehk vigastust see ei ravi. küll kiirendab too ainevahetust, parandab painduvust, vähendab survet, mistõttu aitab paranemisele kaasa.

osad sportlased kasutavad selleks, et vigastusi jms ennetada. eriti aladel, kus miski piirkond saab sooritusel tugeva koormuse - näiteks kaugushüpe, sprindialad jne.

esimesed muljed olid eile vastandlikud. esiteks tundus, et põlves on rohkem ruumi, sest teip on pingul ja kergitab veidi nahka ning patellat. kohe peale pannes sain teha liigutusi (näiteks väljaasted), mille puhul muidu põlv tunda andis. jalutades oli esialgu veider, sest pingul teip korrigeeris veidi sammu ning mingil hetkel oli korraks ka süda paha tunne. õhtul trepist üles-alla lipates ning põlvele survet andes oli tunne aga oluliselt kergem kui muidu. tunda andmisest rääkimata. täna katsetan jooksusammudega.

eelmine nädal läks muidu hästi korda. aeroobset trenni 3,5 tundi, lisaks sama palju jõusaali. elab esialgu nädal korraga.

20. juulil ehk eeloleval pühapäeval aga Rollerblade`i Rulluisutuurile ehk ühe tunni kestvussõidule. pühapäeval kella 20st Ülemiste parklas siis. fanclub on oodatud.

pühapäev, 13. juuli 2008

Jaapan kimab

Jooksu võiks ka Eestis mõned telesaated innustada :P

reede, 11. juuli 2008

Ikka maratonile, aga Genfi

Nii, raporteerin. Mõne kuu tagune jutt triatlonist on selleks aastaks kalevi alla pandud. paar põhjust:

esiteks, selleks et teada saada, kui lahe (või mittelahe) on triatlon, tulnuks mul teha miinimum u 20 000 kroonine investeering (ratas+varustus jne). tjah, päris kallis katsetus.
teiseks, see tähendanuks oluliselt enam treeningukordi kindlatel aegadel, kui seni. Mille peale aga pere oleks vaadanud vähemalt väga suurte ja mõtlike silmadega :-)
ja kolmandaks, võib-olla isegi päris põhjus - no ei tundnud ennast sedavõrd asjas kodus, et oleks hakanud kõva sihti seadma. enamik triatloniste on endised ujujad (mis on kõige tehnilisem ala kolmest), ma olen aga seni rohkem niisama sulistaja olnud.

Ja tagajärg? mis muud, ikka jälle maraton päevakorda võetud :-)

Kahjuks ei saa heade kamraadidega Amsterdami minna. Küll aga olen sihikule võtnud Genfi maratoni 28ndal septembril, millele sõbraga oleme end varsti ka regamas. koduleheküljel lubatakse, et maraton on "flat" ja seega on olulisim inf käes :-) Arvatavasti pole tegemist sellise massiüritusega, nagu oli Berliinis, aga ehk päris nurgatagune üritus ka pole.

vormist ka. puht füüsiliselt ja vaimselt olen vist isegi paremas vormis kui eelmisel aastal samal ajal. "süüdi" on kihlveo ja spordi tagajärjel kaotatud mõned lisakilod ning ehk ka mõistlikum treenimine. eelmisel aastal olin juuni lõpuks ennast veidi juba ogaraks jooksnud, seekord alustasin rahulikult ning mahuni u 45-50 kilomeetrit nädalas jõudsin alles praegu. kvalitatiivset pilti ka: tegin paar päeva tagasi u 13 kilomeetrise ringi keskmise kilomeetriajaga 4.30/km. Eelmisel aastal oli sellise tempo hoidmine treeningul, isegi vaid 5-6 kilomeetri jooksul kaunis tõsine katsumus.

Olen ka veidi konsulteerinud ühe eksjooksumehega tehnika osas ning tegemas ka siin muudatusi, kuidas ökonoomsemalt joosta. tema soovitus oli umbes järgmine: tuua puusad veidi ettepoole, samm lühemaks ning käed suruda võimalikult alla. eesmärk teha jooksmisest edasihüppamise asemel rullimine. keharaskus püsib nii paremini jalgade peal. mulle tuli silme ette üks kummalise stiiliga hiinlannast 10 000 meetri jooksja, kes ka vist miskit rekordi on jooksnud. igatahes katsetan.

Seega, maratoni konservatiivne target on praeguse tunde pealt öelduna 3.40 sisse, ambitsioonikam eesmärk aga juba 3.30-3.35 vahemikku. võrdluseks, berliinis 2007 tuli finishijoon vastu 3.52 peal.

ja käbi päkka kõigile! :-)

teisipäev, 8. juuli 2008

aikuihea

jooksja + vihm. Foto: Mitch Thrower

eilne taaskohtumine jooksuga oli poeetiline, sest riide pakkides kiskus pilve ning õue jõudes juba lahmaski vihma tibutada. seega päris mu ilm ja fiiling, viimane sabin sisaldaski rohkem merevett, rahet ja lörtsi märtsi alguses. mõnus tempokas rütm kõrvaklapis ja spordijoogipudel käes ning tund aega oligi meeldivalt pluss kasulikult sisustatud.

üldiselt on jooks rohkem mu spordiala, võrreldes näiteks tunni-poolteise rattasõtkumisega. tõsi, viimast olen peamiselt jõusaalis teinud ning vaimselt pärast kolmandat korda väsitav ja vastik. mõtled küll meelelahtust välja (a la jagad sõidu 10 minutilisteks juppideks - raske-püstisõit vs istudes ja kergel tempol minek), ent see pikalt ei aita.

harjutustest on lihased tuimad. nagu päris teisipäev.

reede, 4. juuli 2008

sügishooaeg alaku

puhkus sai läbi. veidi üle kuu aja ei ole jooksusamme teinud (bussile lippamine ei loe) ning see on ühtlasi ka viimase paari aasta suurim paus jooksmises. mõtlesin, et raviks end hädadest terveks ning nii olengi rahulikult võtnud ja ratast sõitnud ning jõusaalis raskusi üles-alla ja teistesse kohtadesse tõstnud.

reisil oli jooksuvarustus küll kaasas, ent mõtlesin, et kui tuju või kindlustunnet pole, siis ei tee. pealegi andis põlv end paari korral tunda ning seetõttu ei ponnistanud, süümekaid ka õnneks polnud. välja arvatud siis, kui Berliini tänavail ja pargis kergel jalal lippajaid nägin. aga 10-12 tundi jalgsimatka linnas ja maastikul on ka korraliku koormuse eest, millele viitab mõningane kaalukaotus.

kui rattal pulssi üles saada ei ole õnnestunud (mis viitab mõningale põhjale), siis laupäevane uisutiir oli küll üllatus. võimalik, et asi oli varajases hommikutunnis ja tugevas vastutuules (vastutuult ca 10 km ots 28, allatuult 21 minutit), ent mitte eriti rassides õnnestus rahuliku trenni asemel vaat et tempojooksu pulssi hoida. uiskudega on pulss ikka madalam püsinud kui jooksul.

igatahes olen nüüd välja puhanud ja kevadel kogutud unenälja tasa teinud ning nüüd on juba mõnda aega tohutu jooksutrenninälg. täna olemegi tuttaval Kalevi staadionil.

põlvest saab edasi nii, et peagi lõpeb üks kuur (pmst kõhre toitmine, kestab 3 kuud) ja siis uuesti arstile. veider on see, et põlv annab tunda ebaregulaarselt ning erinevates poosides ehk üht liigutust või asendit, millal tunneks, polegi. massöör arvas seepeale, et prooviks teipimist. sellest võib abi olla. sellest siis nädalapäevade pärast.

teisipäev, 3. juuni 2008

Jalutuskäik Tapalt Arukülla


Möödunud laupäeval, kui 59 Eesti maratoonlast! Stockholmi maratoni lõpetasid (respect), võtsin ka ise jalad kõhu alt välja käies Tapalt Arukülla. Päeva skooriks tuli 64 kilomeetrit.

Et maratonijooksmine ei muutuks nüriks tasub pidevalt mõelda kuidas treeninguid vaheldusrikkamaks muuta. Ise olen avastanud, et kõige toredam on püüda joosta nädalavahetuse pikad otsad võimalikult erinevates kohtades. Võtta pikki jooksutrippe kui matkasid. Soovitavalt siis linnas väljas.
Möödunud laupäeval juhtus mul olema 100% vaba päev ning otsustasin sellest võtta viimast. Kuna ootamatult oli saabunud suvi mõtlesin põrutada loodusse kolama. Samas soovisin, et matkamisel oleks ka sportlik mekk mann.
Sestap otsustan end testida ja vaadata, palju ma päevaga maha käia suudan.
Päris tundmatus kohas ma vette ei hüpanud. Käimisega on mul side täitsa olemas.
Kõige varasem mäletus pärineb vahetult enne kooli minekut, kui ma vanaisaga Tallinnast Jõelähtme ja tagasi käisime. Eredamalt on meeles veel vahipati militaarrännakud, marss Raplast Tallinna ning kaks palverännakut Santiago de Compostellasse. Pikemaks päevateekonnaks oli mul senini ca, 56-58 km.

Et motivatsiooni tõsta surfasin natuke internetis ja leidsin, et lisaks ultrajooksule on levinud ka termin ultrakäimine (ultrawalk). Nagu ultrajooksugi puhul hakatakse lugema ultrakäimiseks distantse, mis lähevad üle maratoni. Maailmas peetakse ultrakäimises mitmeid võistlusi.
Igatahes. Võtsin ette Eesti kaardi ja otsustasin, et matka alguspunktiks võiks olla Tapa. Hea rongiga kohale sõita ja laupäeva hommikul vara Tallinna poole vantsima hakata. Lisaks pole ma Tapa linna peal veel käinud ka.

Guugeldasin välja, et Tapal on vaid üks hostel nimega Kadri. Paraku oli see ehitusmeeste poolt hõivatud. Õnneks sain hostelist siiski ühe teise võõrastemaja kontaktid ning sellega sai magamiskoht leitud. Õhtul tuli välja, et vanast koolist ümber ehitatud võõrastemajas (toa hind 150-200 krooni) rohkem peatujaid peale minu ei olnudki.

Pakkisin reedel pärast tööd kiiresti matkakoti ja kell 1830 algas sõit Ülemiste jaamast Tapa poole. Kuna ainuke Tapal silma jäänud kohalik baar oli pidutsejate poolt bronnitud täiendasin oma energiavarud (vesi, shokolaad, müslibatoonid) Grossi toidupoes ning läksin varakult magama.
Kui laupäeval kell 500 hommiku üles tõusin tundsin end kui päevavaras. Päike oli juba kõrgel taevas :) Viskasin koti selga ning startisin.
Esimestel kilomeetritel sain aru, et varane stardiaeg oli igati ok. Ilm oli valge, samas mõnusalt karge ja vaikne. Vaikusest tingitult jäi teekonnal kontole kahe metskitse nägemine, rebane, jänes ning tõenäoliselt ka nirk.
Trass kulges Tapa-Jäneda-Aegviidu-Kehra-Aruküla. Siis jõud lõppes.
Selja taga oli 61,8 km, aega kulus täpselt 13 tundi, pulsikell näitas energiakaoks üle 6500
Kcal ning keskmiseks pulsiks tuli 111.
Kokkuvõte. Ehkki 35 kilomeetri peal hakkasid pöia alla villid tekkima (tõenäoliselt paksu ja niiske soki süü - kuna villid pole minu probleem) oli kuni 50 kilomeetrini käia lust ja lillepidu (aeg 9 hr 37 min). Pärast seda kukkus tempo aga kiiresti ära. Energia kogumiseks ma puhata eriti ei tahtnud, kuna pärast igat lebotamist on enda käimajooksmine väga vaevaline.
Põrutasin Aruküla jaamast rongiga Ülemistesse ja sealt edasi vaikselt jala koju.
Tapalt Tallinnasse ühe päevaga päris ei jõudnud (20 km jäi puudu) aga üldiselt jäin rahule. Päike võttis hästi ja oli üks tore päev :)

kolmapäev, 28. mai 2008

rajale, ruttu

Kuna esmaspäevast olen puhkusel ning viimane ametlik tööpäev tegelikult ühe seminari tõttu juba homme, on täna olnud nii kiire ja eklektiline päev, et mul on juba kerge peavalu. Et ootan juba väga, et saaks koju, riide ning rajale söösta. Jooksma ilmselt ei lähe, ent paaritunnine uisutiir tundub vägagi ahvatlev. Tükk aega pole sellist vajadust olnud ja täna torgib eriti teravalt.

esmaspäev, 26. mai 2008

jooksulaagris vol 2

meie uus vorm Kullamaal laagris aktsioonis. fotod Martti.

Kui ma eelmise kevadeni olin skeptik meeskonnas treenimise suhtes, jooks on ju individuaalne ja suht egoistlik ala, siis enam mitte. Meeskonnaga on tore.

Hea põhjus tiimi moodustamiseks on näiteks, et saab koos jooksulaagrit korraldada. Tegimegi ja käisime teist korda Kullamaa puhkekeskuses, mis keset metsi ning jooksuradu lahkelt pakub.

fotofvahevõtupunkt.

Kokkuvõte esimesest maratoniaastast, ühissoojendus ja siis ühisjooks. Raivo oli välja vaadanud-mõõtnud kolm rada – 5,5; 8,5 ja poolmaratoni jagu. Viimane täpne pikkus on siiski välja selgitamata, sest mu pulsikell pakub 24, Raivol 22 kanti. Minu jala-andur, mis distantsi mõõdab, on sätitud muidu sisehalli põranda ja ringi järgi ehk looduses ja kruusal võib üht-teist omaloomingut pakkuda.

Aga linnast minema looduse keskele, mändide vahele liivale või keset põlde kruusateel lipata on vahelduseks puhas mõnu. Pirita oma asfaldi ja alati ühes suunas vastutuult pakkuva teega on küll kodulähedane, ent aastaga ammendab end päris põhjalikult.

esimesed kilomeetrid selja taga ja jalge all.

Külalisjooksja Marttiga võtsime tee peal veel päevapoliitikat (maratoni korraldamine kesklinnas) ja muidu üldfilosoofilisi teemasid (kas Tallinnale on oma maratoni vaja või mitte?) läbi. Hiljem saun ja õhtusöök ning male ja oligi päev vormistatud. Hommikul äratuseks linnulaul.

Rohkem ei heietagi, Martti on paremini laupäeva kokku võtnud. Pildigalerii ka.

pühapäev, 18. mai 2008

puhkuse-eelsed mõtted


üks staadion Naapolis. ehk kulutan seda peagi.

kahe nädala pärast algab puhkus, mis tähendab taas seljakoti pakkimist ja välismaad, ma ei oska siin end kohati asjadest ära lõigata. eile aga tabasin end näiteks mõttelt, et jätaks minemata ja hangiks selle asemel hoopis korralikud võistlusuisud ja sõidaks 7. juunil hoopis Tallinnas uisumaratoni ning teeks üldse mõnusalt trenni. täna naersin selle hilisõhtuse mõtte peale ja ... otsisin sihtkohtadest hoopis spordihalli-staadioni-jõusaali. Naapolis leidsin, Rooma ja Berliiniga veel tegelen. sürr värk.

kuna põlv kannab hästi, jõusaal ning uisk ja vähesem jooks on talle hästi mõjunud, pakin ilmselt jooksuasjad siiski kaasa. eilne 17 km, mida vürtsitas vihmasabin ehk viimane 3 km läksid sprintides, oli puhas kaif ja kindlustunne.

muidu panin end kirja rulluisuklubisse Abec, et uisuüritustest tiba rohkem infi saada ning ka trennikamraade leida ja ehk ka koos kuhugi võistlema minna. selgus, et meie maratonitiim on tolle klubi juhtkonnale hästi teada. maailm tõmbus jälle sammukese koomale.

võistlusplaani lisandub ilmselt üks täiendus - Berliini uisumaraton. otsustan pärast puhkust.

laupäev, 17. mai 2008

Koormustest: kui külm ära ei võta võib asja saada

Käisin sel nädalal Pirita Vomaxis spordiarsti juures, kas ja kuidas mu kopsud ja süda spordiga toime tulevad. Eelmisel aastal sai sama trikk sooritatud Tartus, nii et võrdlusbaas oli olemas.

Kõigepealt uurisin doktorilt (Anu Kaasik), mis võis mu Kõrvemaa Kevadjooksul pulsi lakke visata ja sooritust pärssida. Doktor oli esialgu veidi skeptiline, kuuldes et suutsin joosta poolteist tundi pulsiga, mis oli tugevalt üle anaeroobse läve ning arvas, et pulsikell võis jupsida. Kõige tõenäolisemalt võis selle taga olla aga ikkagi läbipõetud gripp. Enne võistlemist võiks haigusest olla möödas vähemalt kaks, aga parem juba kui kolm nädalat. Ise põrutasin starti aga vaid nädal pärast „terveks saamist“.

Edasi aga tulid riburadapidi kõik vajaminevad protseduurid. Pikkus(181,5), kaal (82,5), kehamassiindeks (25,0) ja seejärel peopesad ümber bioelektrilise rasvatesti ja tulemus…. Kehas 20,8% rasva?. Nojah. Keeldun uskumast :). Eelmisel aasta suvel ühel Hansapanga jooksuetapil oli see alla kümne (samas oli see mõõdetud pärast kurnavat jooksu). Mõned aastad tagasi Järve Selveri ees kuskil 13%. No mine võta nüüd kinni. Ehk viskasid mu rasvaprotsendi kõrgele päev varem sisse aetud viis sõõrikut :)
Arst ütles, et ega mul eriti maha võtta ei tasuks (ehk nii 80 kg-le, mis ühtlasi oli mu eelmise aasta kaal), kuna ülejäänu tuleks juba lihaste arvelt ja võiks tulemusele halvalt mõjuda.

Seejärel pandi mulle aga juba juhtmed külge ning puhkeasendis (pikali) mõõdeti pulssi (55 l/min) ja südant. Kõik oli normis. Siis lindile, gaasianalüsaator nagu gaasimask näo ette ja puhuma. Nii kõvasti kui suudad.
Esimene kord tuli kopsumahuks umbes 6,5 liitrit. Proovisin teise korra veel ning viskas näidu koguni 7,64 liitrit (ligi 2 liitrit enam kui aasta varem).

Vahepeal uuris doktor, kas ma pole huvitatud ka laktaaditestist. See näitab siis kui kiiresti ja mis koormuse juures hakkab piimhapet organismi kuhjuma. Sisuliselt aitab laktaaditest kontorollida pulsitsoone. Mõtlesin, et mis seals ikka, proovib ära. Vereproove laktaadi mõõtmiseks võetakse näpust koormustesti ajal. Kokku siis viis korda.

Ronisin siis kõigi oma juhtmete ja gaasimaskiga jooksulindile. Lint keerati 2 kraadise nurga alla ning pandi tööle. Kiirust tõsteti kaheminutiste intervallidega - 4,6,8,10,12,14,15 km/h. 16 km/h jõudsin joosta veel mõnikümmend sekundit siis ronisin rajalt maha.

Aga tulemused.
Kõige hämmastav oli minu jaoks see, et anaeroobne lävi tuli seekord vastu juba 177 lööki/minut ehk 8 lööki varem kui eelmise aastal. Samuti suutsin ma maksimumpulsi viia vaid 195ni (eelmisel aastal 202ni). Vanusega peaks küll mõlemad näitajad langema aga, et selline langus ühe aastaga? Ka doktor ei osanud midagi kosta. Eks kolmandal testil paista, mis numbreid on õiged.

Aga edasi. Maksimaalne hapnikutarbimisvõime 55ml/min/kg kohta. Ehk täpselt sama kui eelmisel aastal. Absoluutne hapnikutarbimisvõime kasvas samas 4,4 liitrilt 4,5 liitrini, kuid seda „tänu“ kehakaalu tõusule J Kopsude maksimaalne ventilatsioon on tõusnud aastaga 120 liitrilt 127 liitrini. Hingamiskoefitsient (hapnikutarbimise/süsihappegaasi eritumine) maksimaalsel koormusel 1,15 (aasta varem 1,06). Maksimaalne koormustaluvus 386 watti.

Arst rõhutas peale jooksulindilt tulemist seda, et suudan väga hästi vastu pidada anaeroobses tsoonis. Anaeroobsesse tsooni jõudsin juba koormusel 12km/h ja püsin seal tõusvatel koormusel ligi 6 ja pool minutit. Samas ei taastunud pulss väga hästi (kolme minutiga 195lt 145 l/min). Samas arvas doktor, et anaeroobses tsoonis sai ka väga tugevalt pingutatud ning siis võib pulsi normaliseerumine ka aega võtta.

Laktaadinäidud kinnitasid pulsitsoone. Suurem piimhappe tõus hakkas aeroobse läve juures (158 lööki/minut) ja kiirenes anaeroobse läve ületades. Kui anaeroobse läve juures oli laktaadinäit 3,9 mmol/l, siis 185 löögi juures juba 6,1.
Sain teada, et maratoni soovitatakse joosta 2,5-3,5 mmol/l juures. Minu puhul tähendaks see pulssi 165-175 l/min).

Treenimiseks ja võistlemiseks roheline kaart saadud :) Kel omi muljeid spordiarsti juures käimisest andke teada. Hea kõrvutata ja kaasa mõelda.