Kolmapäev, 14. november 2007

Lolli vead ehk veidike mõtlemisainet

Head sõbrad. Mõtlesin Teile üldise eufooria taustal rääkida veidi ka maratoni vigadest ja vigastustest. Keda hoiatada, kellele meelde tuletada.

Näiteks ei ole mina siiamaani ehk ligi poolteist kuud (!!!) ära taastunud Berliini maratonist. Õigemini taastunud olen (see tuli umbes 5-6 päevaga), kuid üks koht annab endiselt tunda ja pidin pöörduma arsti poole. Selgus, et trennis ja pikalt istude tekkiv puusavalu (mis algas kohe pärast Berliini) on tõsine haigus, mida tuleb arstimite ja soojusprotseduuridega ravida. Eile astusingi esimesed sammud tervenemise suunas.

Sellega ma tahan natuke kutsuda inimesi ülesse ettevaatlusele. Kuigi mul on endalgi hägune mõte Amsterdami maratonist, siis pärast eilset arstil käiku olen selle esialgu maha matnud. Poolmaraton jah (äkki Helsingis :p). Maraton ei.

Ja veel. On ainult loomulik, et maratoni nn edulood on tuntud ja inspireerivad. Kuid ma arvan, et on tuhandeid inimesi, kes on oma ettevõtmises ka läbi kukkunud või viga saanud. Sellest paraku ei kirjutata, sest kes tahab enda läbikukkumist eksponeerida ;)

Aga see jutt ei ole mõeldud hirmutamiseks :) Vastupidi! Innustan inimesi sportima, aga mitte uisa-päisa a’la vot kus panen, vaid mõistlikult :)

PS tõenäoliselt oleks pidanud pärast maratoni pikemalt puhkama. Mina aga tormasin kohe uusi metsaringe tegema ja kossusaali palli põrgatama. No on ikke loll :)

4 kommentaari:

Rivo ütles ...

Harry, kahju kuulda, et vigastuse küüsis. Loodan, et paraned kiiresti ja oled ka Amsterdamis;)

Tõsi ta on, et riske tasub teada. Selleks ongi abivahendid koormustest ja näiteks jalatsit aitavad erinevad testid valida. Maraton pole naljaasi, samas ka ei midagi ületamatut.

Aga ebaedudest kirjutatab peavoolumeedia küll (näiteks kui keegi maratonil hukkub), samas edulood jäävad tihti vaid osalejate rääkida.

Anonüümne ütles ...

Eks sellepärast peetaksegi maratoni ettevalmistust ligi aasta või isegi rohkem. Keha peab harjuma LSD-ga (long, slow distance). poole aastaga saab ehk poolmaratoniks korraliku vormi. 2 kuuga võib 10 km käib-kah vormi siluda aga maratoniks tuleb pidevalt ja pikalt vaeva näha, et organism harjuks kilomeetreid mõõtma.
Mida ma muidugi räägin, pole ma võistlustel jooksnud rohkem kui 16 km aga seda seetõttu et mul on (au)kartus pikemate distantside ees ja nendeks tahan teha ikka 2+ aastat tööd. Ühe hooajaga ma ei riski.

Rivo ütles ...

Aukartus on minu hinnangul hea. Samas too liigne paanika, mis tihti maratoniga kaasneb (kajastatakse ikka õnnetusi ja surmajuhtumeid, mitte seda, et 40 000 huvilist raja läbisid), siis see on asjatu ja mõttetu. See distants on paljudele jõukohane, kui targalt treenida ja võistelda.

Aga selge on, et maraton ei tule lihtsalt. Samas miks peakski nii võimas ja tähenduslik kogemus lihtsalt tulema?;)

Anonüümne ütles ...

Väiksemate distantside kaitseks tahaks öelda, et sama raske, kui on maratoni vastupidavust treenida on ka kiiruse arendamine 10K või 5K jooksus. Valusaid lõike mõõta vajab ka tõsist pingutamist ja vaimu valmisolekut.
Aga respect ikka ka maratonlastele, pole ise ka nii kõva mees olnud et neid läbida. Ootan ja kogun ka neid kilomeetrid veel mõnda aega.