Esmaspäev, 1. oktoober 2007

Minu esimesed triibulised

Raport siis rajalt. Kokkuvõtted jms õpitu-kogetu ning fotod tulevad veel ka, lähipäevil.

Etteruttavalt ütlen, et peale jooksu oli väga mõnus olla, ei mingeid valusid-hädasid, ei kurnatust. Ka täna on kõik korras, umbes sama kange, kui pikemat tiiru tehes. Õhtul 5 km lõdvestustiiru tehes ei olnud jooksuisu veel kuhugi kadunud.

Aga siit 30. september ehk minu esimene maraton

Äratus kell 6, peale mitte eriti kosutavat und, pool tundi hiljem sööklasse jõudes on see erinevaid lippajaid täis. Kes panustab müslile, kelle taktika näeb rekordaja sündi saiakese pealt. Sööme ka kõhud korralikult täis.

Ca 7 – teel stardipaika, Reichstagi poole, kus on stardi-finishiala, suundub palverännak erinevatest suundadest, seljas messil jagatud kollased kileürbid. Kummastav vaatepilt. Martti innustab “wake up early. Maraton is calling.” Jõuame kohale enne suurt tunglemist, riietevahetus, energiabatoon, spordijook, grupipilt ja siis kaome vaikselt tekkivasse summa. Oma joogi võtsin küll vööga kaasa, aga loobun selle kaasa võtmisest ja loodan joogipunktidele. Jooksupükste tagataskusse suran 300 grammise ehk kolmedoosilise geelipaki ja neli Enerviti tabletti, mis krampide vastu. Ehk põhimõtteliselt soolad. Geeli võtsin vähem ja tablette ka kui soovitatakse, aga ma ei suuda neid lihtsalt rohkem tarbida. Süda läheb pahaks.

Taevas on pilves ja langeb kerge tiba vihmagi, nii jõuame stardikoridori kollase kileürbis. Palvetan mõttes, et ei sajaks, jahe on niigi.
Stardis – ilm hall ja kõle. Natuke tibutab. Temperatuuri poolest parim, ca 13 kraadi ning väike tuul. Närvi ei ole üldse. Kolm nädalat varem SEB Tallinna Sügisjooksu stardis närveldasin tohutult, pulss keris 130ni. Berliinis alustasin ca 79 pulsiga. Mõnus ja rahulik.

Peale esimest stardipauku kulub meil veel 25 minutit jooksmiseni. Haile on selleks ajaks juba 10 km katnud. Esimesed kilomeetrid meenutavad Tallinna Sügisjooksu – tihe tunglemine.

Edasi kronoloogiliselt, nagu meelde jäi.
- 4 km – asfaldile on maalitud 38,195 km veel. Siis korraks tekib mõte, et see on ikka väga pikk jooks. Õnneks kulgeb rada kesklinnas citys, inimesi on palju ning palju elatakse kaasa. Meeleolu on ülev. Minek on mõnus. 6 minutiga kilomeeter ehk koguaeg ca 4:15 on hetkeplaan, kiiremini hetkel ei söanda, jalad ei ole kõige puhanumad. Seda aega mängin mitu korda hiljem ümber ja lõpuks loobun hoopiski.

- 5. km – esimene joogipunkt, vahetan jooksu jooksul ainsad sõnad. Selja tagant läheneb neid “Näe, eestlased ka siin rajal”, “Eestlased jah,” nendin. Tal on minust kergem minek ja kaob peagi silmist. Jätan siin vee vahele, tundub vara.

- 8. km - mõtlen, et rajalt saab minema alles mitme tunni pärast. Teine, kerge paaniline hetk. Tõden, et lisaks kehalisele ettevalmistusele peab oskama end ka mentaalselt valmis panna. Et, kui trennis on mõnus ja võistlusel tingimuste või kiiruse vms tõttu piin, siis peaks oskama sellega toime tulla.

- ca 10. km kandis – annavad esimest korda tunda jalad, reie tagaküljed. Aklimatiseerumine on hea mõte, kaks päeva turisti kombel kümneid kilomeetreid maha jalutada mitte. Kuniks kogemus ei ole, tuleb enda vitstelt mõned vorbid seljale võtta. Seda ma kartsin ka tegelikult, sest eelnevatel õhtutel on jalad suht väsinud olnud. Ei oodanud, et see nii pea välja lööb. Pulssi, mis jääb 160 esimesse otsa, vaadates, mõtisklen korduvalt (ka lõpupoole), et kui oleks korralikult puhanud, kas siis oleks 4 tundi ära teinud?

- 15-16. km vahel tarbin esimese doosi maximi geeli, mis otsustab koostöös millegiga kõhu segamini pöörata ja järgmised kilomeetrid piinlen, sekka külmavärinaid. Päris vastik. Grimassid vist panevad ühe noormehe küsima “Alles klar?”. Noogutan.

- 18-23. km piinlen ja otsin tualettim igal pool on järjekorrad. Korduvalt mõtlen, et jätan selle jama pooleli, sest kõhus toimuv on tõesti halb ning kõik on hetkel vastik – välja tulev päike, jalgu jäävad jooksjad ja jalavalud. Üks kaasjooksja käib selja taga näoli asfladile, midagi tõsist õnneks ei ole. Õnneks on piisavalt jahe, et katkestada ja kõndida. Häbi hoiab ka rajal, katkematu inimkett ja lugematul arvul bände – väga aitavad joosta. Või siis mõte, millest ma õhtul teistele räägin, kui ma nüüd kõrvale astun. Tahtejõud on see, mis edasi veab.
- 21,1 km – poolmaratoni ajaks 2.13. Oleks paremini tahtnud, antud tingimustes, hea et niigi.

- 23.-37. km - parim osa jooksust, sest peale mõneminutilist tualetikülastust on hetkega väga hea olla ja jalad ka ei häiri. Siit jälle väike õppetund ehk kui hakkab halb, tuleb kohe reageerida ja tualett leida. Mitte hirmust aega kaotada endale tegelikulg kahju teha. Teen tempot ja olen 6.30 min/km tasemel, miski arvutuse põhjal paigutan end 30. km kandis 4.20-4.30 lõpetajate sekka. Kõik tundub ilus ning rada kulgeb lahedalt, tuju on hea. Mõni aeg tagasi peast läbi käinud katkestamismõtete peale naeran.
Joogipunkte on tihedalt ja tarbin igas neis mõnuga oma tekkinud rutiini järgi - pool topsi vett, pool topsi spordijooki ja pool banaani. Süües-juues jalutan. Mu enda geel on selleks ajaks juba otsas, öökima ajavad ka soola-mineraali tabletid ja sülitan need poole pealt välja. Kogu sporditoidu-joogikompott on suht magus, mistõttu on üsna läila olla. Maratonil pakutav spordijook õnneks on soolakas-hapu, tavaelus vast vastikki, aga siin sobib väga hästi.

- 36. km joogipunkt tuleb talumatult hilja ja hakkab halb, sest tahaks suud loputada. Ärritun jälle. Hiljem tundub see kõik naljakas ja lapsik, aga rajal oli tõesti tunne, et kohe oleks vaja. Samm muutub raskemaks ja üks naisterahvas vaatab mind pilguga “kas su ema ikka teab, kuidas sa end siin piinad”. Eriti ei tea.

- 37.-38. km raskeim kilomeeter mu jooksukarjääris üldse. Sääre tagaküljed on talumatult valusad-kanged ja unustan egiidi "mõtle positiivselt" ning kirun pidevalt oma turistilollust. Potsdami platsi ületan jalutades. Ühtlasi koidab, et hommikust saadik on joostud, ajale distantsil eriti ei mõelnudki, pigem lugesin kilomeetreid.

- 38.-39. km – poole jalutan ja plaanin 39. uuesti jooksma hakkama. Keegi meesterahvas lohutab, et neli kilomeetrikest veel.

- 39. km endiselt kõnnin, plaanin 40. kandis uuesti jooksma hakata. Nutt on kurgus, sest nii kaugele olen juba jõudnud, ühest tohutult raskest madalseisust üle saanud ja siis nii vähe enne lõppu veel mingi jama. Kõndijaid on päris palju. Lõpuajaks ennustan 4.50 kanti.

- 40. km - jooksen taas, jagatakse miskeid magus-hapukaid tablette. Mõnus.

- 41.-42. – jonn, soomlased kõnnivad mu ees ja neile alla ka ei anna. Tõstan tempot. Lõpusirge on 2 km ja puude vahelt näeb narrivalt Brandenburgi väravaid. Vahin mööduvaid poode ja kogunenud tohutut massi pilguga “aga mina jooksen oma esimest maratoni”, et veel jäänud distantsile mitte mõelda. Melu on meeletu ja innustus inimestelt võimas.

- Finish – 4:53 ja kadunud 4370 kalorit, keskmine pulss 166. Banaani ei taha vist tükk aega. Emotsionaalselt võimas hetk, sest kõik on möödas ja nii hea on mitte joosta. Hakkab tibutama, kaela saan medali, üll uue kollase kile, et kere soojas hoida. Kõik on järsku nii pidulik. Ise tundud endale kõikvõimas ja väga uhke on olla, sest raske on olnud. Selle tunde pärast tahan veel joosta.
Kuulen, et Haile jooksis uue maailmarekordi, parandas eelmist pea poole minutiga. Siis kiman seljakoti otsima, et tarbida ära veel keemiat – taastusjooki, mis tuleb manustada 15 minuti jooksul peale koormuse lõppu, siis on pärast hea olla. Vastab tõele, proovitud.

Seisan puu all vihmavarjus ja tarbin pihku pistetud kotist erinevaid magusaid asju, ega usu seda, mis just toimunud on. Näol on tobe naeratus. Selline see kõik siis ongi.

Järgneb venitus ja massaazh, mis mahuvad märksõna mmmmõnus alla. Tütarlapse silmile sigineb korraks murekorts, kui ta mu säärt kallale asub, aga leebub peagi. Igal juhul on palju kergem astuda ja olla. Lõpusirgel võtan veel Moonika ja Virge ning Aivari vastu ning klõpsin pilte. Peas pendeldab pidevalt “Ma tegin seda – mu esimene maraton”. Raske oli, aga ma ei jäta ja ma tulen siia veel.

Rada oli ideaalne, kaks laugemat suuremat tõusu, muidu sile ja kiire. Katkematult inimesed sulle kaasa elamas, hulk innustavaid bände ja plaksu nõudvaid lapsi. Korralikult organiseeritud logistika ja joogipunktindus. Et ei peagi ise peale treenimise suurt midagi tegema.

Õhtusöögil loobun pastast ja nõuan liha.

6 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Võimas. Terve Teie üritus on uskumatu. Aalguses ma ei uskunud, et 17-st kas või 5 inimeski lõpetab aga see näitab kambavaimu ja motivatsiooni. Te võiks oma ideest, trennist ja tulemustest ka kusagile suuremasse meediasse saada, ehk motiveerib see ka teisi asutusi.
Maha maetud mõte, et joosta maraton hakkab taas elustuma, kui näed, et kõik lihtsurelikud on võimelised selle lõpetama.

Marek Tihhonov ütles ...

Tublid olete kõik.

Väga tore on neid värskeid jooksumuljeid lugeda - ma ise jooksin esimese maratoni sel suvel ja nii palju emotsioone ärkab taas ellu...

See mõte, et ma ei jookse enam kunagi ühtegi maratoni, läheb üsna kiiresti mööda, muide. Tead ju üsna täpselt, kuhu ja miks ja kui palju aega vedelema jäi ja saad aru, et võiks oluliselt kiiremini :-)

Helen ütles ...

Väga tubli! Ja lausa värinaid tekitavalt hästi ja emotsionaalselt kirjutatud kokkuvõte, eriti teades, et 8 kuu pärast olen ise samuti esmakordselt maratonirajal. Inimeste võimed on siiski täis üllatusi ja on uhke ning äge, kui me endid proovile paneme ja oma piire ületame. Jaksu edaspidiseks!

Kidra ütles ...

Jah - esimene maraton ei saa korduda kunagi. See on eriline hetk iseendale ja iseendas. Lõpuajast olenemata. Müts maha kõigi lõpetajate ees!

See kokuvõte äratab ellu minu esimese maratoni muljed :) Väga hästi kirjutatud! Aitähh!

Rex - meie asutus, TEA Kirjastus, on üks siinse bloggijate järgi tegijaid. Kuigi jah - arvult väiksema osalusega: http://koberikamp.wordpress.com/

Rivo ütles ...

aitäh toetajaile. oleme ise ka hästi rahul, et kevadel alustanud 17 inimesest 13 ka lõpuni jõudsid. Berliinis läksid rajale meid isegi 15, aga kaks katkestust kahjuks.

ja see on kihvt, et Harry tegi üksi trenni ja jooksis nii hea aja. ja see, kuidas Moonika õhtul tantsimist nõudis, ajal, mil paljud unised-väsinud olid. ja see, et Aivar lõpuni jooksis. jne. jne

ja tõsi ta on, et esimene kord on midagi, mida tulevikus võibolla kogeda ei õnnestu. aga plaanime jätkata. see kõik raske, mida rajal koged, ununeb hetkega, kui finišijoone ületad. tahaks seda veel kogeda.

Unknown ütles ...

Rivo, väga hea emotsionaalne ja aus kokkuvõte!