Kolmapäev, 3. oktoober 2007

Miks ma Atoneni ei võitnud?

Berliini maraton on värskelt selja taga ning emotsioonid endiselt laes. Paljud küsivad, et kas ma olen ikkagi oma jooksuga rahul – Meelis Atonen jäi ju tervenisti kuueteist minuti kaugusele (3:17 vs 3:33).

Võin öelda kätt südamele pannes, et läksin jooksma ikkagi oma jooksu (aega) ja jäin tulemusega väga rahule. Atonen oleks praeguse vormi pealt Äripäeva vastu sõlmitud kihlveo kaotanud vaid juhul, kui ta oleks hakkama saanud mõne rumalusega (näiteks end algusega ära tapnud ning kinni jooksnud) või oleks teda tabanud mõni „force majure“ rubriiki klassifitseeruv juhtum. Neljakümne kahe maratoni mehel läks aga kõik aga õlitatult ja prognooside kohaselt (Berliini lennates lubas ta meile lennukis, et vorm lubab lõdvalt 3:15-3:20 kanti joosta, 3 tunni peale minek oleks aga juba suur risk).

Maratoni eel kevadel seadsin endale eesmärgiks, et kui ületan oma eelmise aasta tulemust veerand tunniga ja jooksen alla 3:40 oleks ma väga rahul.
Atonen pakkus möödunud reedel lennukis Berliini poole lennates, et kolme nädala taguse poolmaratoni aja (1:38) pealt võiks ma sihtida ideaaljuhul aega ka 3:30. Igatahes 3:40 peale minek pidavat olema kindla peale minek.
Mõneti sisendas see minusse usku, kuid kolme ja poole tunnist aega pidasin ma siis veel veidi utoopiliseks.

Maratonistardini jõudmine ei olnud mul kerge.
Laupäeval hommikul osalesin Berliini staadionile kulgenud 6 kilomeetrisel nn . „hommikusöögi“ jooksul, kolasin Berliini maratonimessil ja hiljem käisin veel kaasa elamas rulluisutajatele ja tutvumas maratoonaritele püsti pandud telklinnakuga. Hommikune sörk oli tohutu inimmassi tõttu hüplik ja viskas pulsi ähvardavalt kõrgele. Samuti pöörles mingi söök mul kõhus ringi. Jõudsin juba veidi muretsema hakata.
Õhtul voodisse minnes olid jalad päevast üksjagu väsinud ja kirusin vaikselt endamisi, et end ära väsitasin. Magasin öö jooksul kuus tundi, kuid hommikul üles ärgates tegin ühe karastava külma dushi ja tundsin, et kõik pole veel kadunud ;)

Läksin stardikoridori pool tundi enne stardi algust ja sain seetõttu oma stardigrupis (F), päris etteotsa. Starti lasti minu grupp 8 minutit pärast avapauku.
Liikumine trassil sujus üllatavalt hästi. Sõelumist oli esimestel kilomeetritel jooksjate vahel üksjagu, aga kui sa hoidsid end mõne kiiremini liikuva kaasvõitleja taha siis ajakaotus oli marginaalne. Mulle tundus, et kõige vabam oli joosta kas võimalikult vasakul või paremal pool tee ääres, kohe ergutava inimmüüri ääres.
Hoog oli sees nii hea, et alustasin tempoga 4:45/km. Kuna pulss püsis 165 juures (mu anaeroobne lävi on 185) siis vaiksemaks ma ka ei lasknud. Sellise tempoga suutsin vedada kuskil 8 kilomeetri peale, siis lasin vaikselt kiiruse 5:00/km peale.
Ilm oli mõnusalt jahe ja joogipunktid olid esimest korda rajal tihedamini kui ma füüsiliselt soovisin (samas jõin igas punktis ühe klaasitäie vett või spordijooki ära ja lasin selleks ajaks tempo käimise peale).
Melu raja ääres ja kaasjooksjad aitasid vaimselt kiiresti ja probleemideta liikuda.
Kilomeetril 17 nägin imet, joostes mööda jalutust Richard Whitehead`st.
Kilomeetril 29 oli ime sedavõrra suurem kui Whitehead omakorda minust mööda põrutas :P
Igatahes elav näide, et maratoni võivad läbida kõik.
Poolmaratoni peale jõudsin 1:43ga. Pulss oli vaikselt liikunud üle 170ga, kuid minek oli mõnus. Lootsin vaikselt sisimas, et haamrit (krampi) niipea ei tule.

Kolmekümnenda kilomeetrini jõudes oli väike väsimus sees, aga püüdsin liikuda rohkem transis ja vooluga kaasa, et halvad mõtted pähe ei tule.
Rasket punkti ei tulnud, ega tulnud – aga lõpuks siiski tuli.
38 kilomeetril lõi mulle parema jala reie nelipealihasesse kramp, mis surus tempo 6:30/km peale ja tõmbas kriipsu sisimas juba reaalseks vormunud 3 ja poole tunni plaanile. Kannatasin kaks kilomeetrit ja ootasin kohta, kust ma end külma dushi alla kasta saan. 40 kilomeetri peal mu palvele vastati. Suure kaarega lendas tee peale üks korralik veejuga. Sulistasin seal all mingi 10 sekundit ja kramp taandus märgatavalt.
Dushi juures kaameratega ringi piielnud telemehed olid sellist liigutust vist mingi jupp aega oodanud (kuna 15 kraadis keegi eriti kümmelda ei soovinud) ja võtsid minult kohe välkintervjuu, küsides miks ma erinevalt teistest valisin kuiva tee asemel märja tee :)
Ütlesin midagi sellist, et olen põhjamaalt Eestist ja pole sellise sooja kliimaga harjunud ;)
Sealt edasi liikusin finishisse taas kiirusega 5:30/km.

Paljud ütlevad, et esimene maraton (kord) on elu parim :)
Võin aga julgelt tunnistada, et Berliini maratoni finishijoont käed taeva pool lõpetades oli mu tunne ülevam kui pärast esimest maratoni.
Paljuski võis tulla see lõpuajast 3:33:14.
Arvan, et praeguse treeningmahu pealt (korralikel treeningnädalatel max. 40-45 km/nädalas, tavalistel veelgi vähem) oleks patt paremat aega loota. Kolmveerand meesmaratoonaritest jäi ikkagi selja taha.

Äripäeva maratonitiimi väga eduka esinemise tõttu tekkis mul endal soov kunagi tulevikus midagi veelgi rajumat korda saata. Aga eks paista. Praegu veel tunne super ja võin siin kõike segase peaga lubada :)

2 kommentaari:

Raivo ütles ...

Jäi lisamata, et mul on ülimalt hea meel, et meil kõigil õnnestus osaleda jooksul, kus tehti uus maailma maratoni tippaeg 2:04:26!!! tubli Haile Gebrselassie :)
Nagu allolevalt tabelist näha jõudsin ise Haile lõpuajaga vaevalt veerandsaja kilomeetrini :)

5 km: 00:23:50
10 km: 00:48:18 / 00:24:28
15 km: 01:12:41 / 00:24:23
20 km: 01:37:35 / 00:24:54
25 km: 02:02:52 / 00:25:17
30 km: 02:28:33 / 00:25:41
35 km: 02:54:16 / 00:25:44
40 km: 03:21:09 / 00:26:53
Nettozeit / chiptotal:
03:33:14

Anonüümne ütles ...

People should read this.