Sekundeerin - loetud päevad, segane seis

Pärast kaht nädalat enne maratoni Rivo ja Eeroga tehtud nö 30 km pikka otsa on tabanud mind imelik pingelangus. Tunne on nagu oleks maraton juba läbitud ja peaks ringi vaatama uute eesmärkide järele. Tegelik katsumus seisab ju alles ees, aga lõpusirgel olles on aimdus, et see kevad-suvi-sügis väldanud protsess ja sellega kaasnenud põnevus saab peagi otsa. Ehk alatine küsimus - kas nautida enam protsessi või on ainsaks rahulduse allikaks tulemus?

Tunne ütleb üht, aga mõistus on sundinud siiski jätkama lühikeste rahulikus tempos tehtud lõikudega. Raske öelda, kas siin on mänginud rolli vaimne seisund või mingi varjatud tervislik elik vormiprobleem, aga need lühikesed otsad on osutunud raskemaks kui tavapäraselt. Möödunud pühapäevane 8 km ring ehmatas enim. Pulss kargas algusest peale kõrgele ja vaatamata tempo alandamisele ei läinudki enam alla. Sellest tingitult ka raske hingamine. Vigastusi ja valusid kuskil õnneks pole, aga nagu ei jaksaks lihtsalt enam. Võib olla pole osanud ka pärast poolmaratoni ja viimase kuu pikki otsi õigesti taastuda. Isegi jooksmise tunne on kuidagi muutunud - varasema kaifi asemel näib iseendale, et suudan vaid jalgu tundetult üksteise ette tõsta. Säärane vaimne väsimus on tabanud mind tegelikult igal aastal. Sügiskuudel tahaks lund ja suusad alla saada, kevadel viimase lumega on alati kiskunud jooksuradade poole.

Samas pole jooksmine olnud kunagi nii nauditav kui sel hooajal. Selge ja suur eesmärk, mõnusad kaaslased, mõtestatum treening, tähelepanu ja toetus - eks kõik on mänginud oma rolli. Ning pärast seda suve ei teagi, kas pidada oma lemmikuks endiselt suusatamist või kaldub vaekaus juba jooksmise poole.

Lugupidamine Rivole idee ja pideva orgunni eest ning suur kummardus kõigile tiimikaaslastele, kellega koos kilomeetreid läbitud ja teemat küll liftis küll lõunalauas arendatud. Usun, et Berliinis õnnestub koos teiega pärast poolt aastat mõnusat protsessi ka tulemust nautida. Head nautimist!