Pühapäev, 9. september 2007

Poolmaratoni tagajärjed

Minu jaoks oli tänane poolmaraton vahva. Vedas ilmaga, vedas kaaslastega, vedas jooksuvormiga. Minu üllatuseks nägin nii palju tuttavaid, kellega koos jooksuseminaril olin. See tegi südame soojaks, sest neid nägin terve distantsi vältel, oli kellele lehvitada ning kelle rõõmsaid nägusid ära tunda.

Kurvastan natuke, et ei tulnud treeneri pakutud ajaga finišisse (2h 10 min pakkus Raspel), ent finišiprotokollis 2 tundi, 17 min ja 50 sekundit tõid mulle oma vanuseklassis 17nda koha.
Stardis oli väike motoorne rahutus ja pabin, nagu igal võistlusel ikka.

Esimese ringi lõpusirgel püüdis mind ja minu jooksukaaslast kinni Pavel Loskutov. Järgmisel aastal lubasime endale, et jookseme kiiremini, saame telepilti koos Loskutoviga finišisirgel. Teisele ringile minnes oli hea tunne, ei väsimust, hoidsime rahulikult oma tempot (11.km vaheaeg u 1h 7 min). 15 kilomeetril tundsin ebameeldivat näljatunnet, hommikul oleks võinud rohkem süüa. 16-17 kilomeetri vahel jäime jälle alla liidritele, seekord 10km jooksjatele ja sealt maalt lõpuni oligi väga raske. Inimesi oli nii palju, et raske oli rahulikuks jääda. Oma jooksusamm juba sees ja kade meel oli tõesti näha neid kõiki nii kergelt lippamas vaadata.

Absoluutselt kõige raskem jooksurajal hakkas nendel imepisikestel tõusudel enne Baltijaama ja Kaarli puiesteed. Teisel ringil olid jalad juba seal päris kanged. Ent finišisirgel, mis kulges alla mäge leidsin kuskilt need viimased jõuvarud ja tormasin innustavate hõigete saatel üle finišijoone. TEHTUD!

Nüüd ma saan aru, miks tuleb peale jooksmist venitusharjutusi teha, esimest korda minu kogemuses aitas see mind kangete jalgade lõdvestamisel.
Kahjuks pingelangus peale võistlust ei lase mul koos teistega pidutseda, kuna leban kodus peavalu ja palavikuga. Muideks, see on loomulik ja normaalne. Peale nii rasket pingutust ja vedelikukaotust on veres laktaadi ja põletikunäitajad suured. Mõnus puhkus ja taastus on kohustuslik!
Kardan ikka Berliini küll!

Kommentaare ei ole: