Teisipäev, 28. aprill 2009

Kõrvemaa kevadralli

Pilt internetiavarustest :) loo kirjutaja nr 222 all.

Kriban siia kiirelt mõned mõtted möödunud laupäeval toimunud Kõrvemaa kevadjooksult, mis mulle juba arvult neljandad. Ega neid vist rohkem polegi peetud.

Kui võistluspäeva hommikul spordikotti pakkides viskasin ma igaks juhuks kaasa nii lühikesed kui pikad dressid oli kohale jõudes otsustamine lihtne. Termomeeter kiskus juba kell üheteist ajal kahekümne soojakraadi alla ning oli 100% kindel, et sulamise vältimiseks tuleb selga jätta niivõrd vähe riideid kui võimalik.
Kuna see kevad polnud veel nii sooja ilma pakkunud tuleb mul viimatist lühikeses dressis jooksmist otsida eelmisest aastast.

Olin mõttes läbi mõelnud, et võtan jooksu Rennsteiglaufi eelse treeninguna ja end tapma ei lähe. Ajaorientiiri ei osanud kuidagi määrata. Olin Kõrvemaa kevadjooksul juba neljandat korda, aga eelmise aasta totaalse nässumineku (aeg 1:30) juures mõtlesin, et oleks igati super kui aeg jääks üle-eelmise aasta 1:15 kanti.
Kell kaksteist kõlas stardipauk ja rekordiline viis- ja poolsada jooksusõpra valgus Kõrvemaa metsade-mägede vahele. Startisin inimestemassis kuskil poole peal, mistõttu esimesel kilomeetril tuli üksjagu möödasiblimist. Jõudsin esimese kilomeetripostini juba 4:15ga, aga ma arvan et vähemalt kolmandik jooksjatest oli selleks ajaks seal juba möödunud. Minu jaoks oli tempo kõrge. Tõmbasin hoogu maha ja jätkasin umbes 4:30/minut.

Kõik oli tore kuni esimese joogipunktini (6 kilomeetril). Siis tuli kerge tagasiminek – kõhus hakkas kergelt pistma ning ma lasin tempot pulssi alla. Umbes viie minutiga õnnestus raskest kohast üle saada.
Haamri taga oli lihtne põhjus. Pulss oli sooja ilma ja minu jaoks kiire tempo tõttu tõusnud anaeroobse läve (185-187/lööki minutis) juurde. Kuna olen sel aastal spetsialiseerunud pikkadele otsadele pole keskmine pulss suurt üle 160/löögi minutis suurt läinud ning +25+30 lööki üle normi oli liig mis liig.
Ehkki tempot sai alla lastud, oli selge, et treeningust midagi välja ei tule. Rada tuleb läbida sportlikult :)

Kaheksandaks kilomeetriks oli olukord normaliseerunud. Jõudsin poole maa peale täpselt 36 minutiga, mis andis keskmiseks tempoks 4:30/km ja eeldas sama kiirus hoides 1:12 lõpuaega. Püüdsin võtta selle ka endale sihiks.

Võtsin kõik tõusud võimalikult rahulikult ning püüdsin laskumistel tempo taas üles saada. Strateegia töötas ning haamrit enam ei tulnud. Löögi vältimiseks panin mõlemas tankimispunktis ka kaks tassi (spordi)jooki hinge alla ning läksin ajutiselt üle käimisreziimile.

Teises joogipunktis (11 km) oli selge, et 1:12 on veidi ebarealistlik aeg - kuid ma proovisin oma jõuvarusid säilitada ja joosta nii, et aeg väga palju üle ka ei lähe.
Ei läinudki. Viimane kilomeeter tuli taas kuskil 4:15 kanti, mis näitas et päris tühjaks ma end ei jooksnud… Aeg löödi kinni 1:12:41 peal.
Ehkki päris kõike ma enda arvates välja ei pannud ulatus keskmine pulss nii kõrge kui 187ni ja max. pulss 197ni.

Õpetustera jooksust: sellised „lühemad otsad“ nõuavad rohkem tempotrenni :)

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Arvestades tempot tunduvad su pulsid ebaloomilikult kõrged. Oled sa kindel, et pulsomeeter näitas õigesti?

Raivo ütles ...

Ma arvan küll, et pulsomeeter ei valetanud. Paar aastat tagasi Vomaxis mõõtes jõudis maksimumpulss 202ni, anaeroobne lävi on aga alles 186 juures.
Kuskilt on kõrvu jäänud, et keskmine inimene peaks suutma anaeroobse läve juures joosta ca. tunni.
Sellistel lühematel pingutustel on mul ennegi olnud keskmine löögisagedus 185 ümber.

Anonüümne ütles ...

Mul on anaeroobne lävi 175, a ma suudan maratoni negatiivse teise poolega joosta 173 pulsiga. ja 180 pulsiga kuskil 2 tunni kanti. Et võta või jäta.

Huvitav on see, et aastatega maksimumpulss on langenud. Kui üleeelmine aasta oli see 197 ja eelmine 192, siis nüüd juba 186. Teine huvitav asi on see, et mul on see aasta jooksuvõistlustel isegi 5km peal raskusi saada täistempol keskmist üle 180, kui veel eelmine aasta panin rekordjooksul poolmaratoni 182-ga.

Ise arvan, et see on seoses sellega, et olen see kevad panustanud mahule ja intensiivseid lõike ja mäkkejookse minimaalselt teinud. Organism ei suuda seetõttu täispööretel töötada. Seeeest vastupidavus tundub parim kui kunagi varem olevat.

KUi kõik klapib siis Riia maratonil loodan aega 3.10-3.15