Lisaks veel mõned mõtted omalt poolt Sten-Aleksi põhjaliku Otepää-Tartu maratonijooksu sissekande juurde.
Kuna ma ei läinud seekord Lõuna-Eestisse aega jooksma vaid võtsin seda kui suurepärast treeningut enne Tüüringi supermaratoni jäin ma 3:24se tulemusega kokkuvõttes igati rahule. Enne võistlusi mõtlesin ma korra, et oleks super kui saaks ilma väga suurte pingutusteta aja alla kolme ja poole tunni. Selline mõte kestis peas kuni jooksu esimese poole lõpuni…
Asi on nimelt selles, et ma olen harjunud võistlusel kilomeetriposte jälgides on kiirust reguleerima. Otepääl aga kilomeetritähised puudusid, nii et ma juhindusin oma Polari jooksuandurist, mis aga näitas et ma jooksen sellise 3:40 tempoga. Tore oli aga üllatus kui ma „enne 20 kilomeetrit“ jõudsid tegelikult juba poolmaratoni jooneni (andur oli seega luisanud ca 15 sekundit/km kohta). Kuna aega oli kulunud kõigest 1:41 ning tuju oli väga hea ja jalg kerge tuli mulle äkki pähe mõte, et mis oleks kui prooviks esmakordselt ajaloos teha ära negatiivne split ehk joosta maratoni teine pool esimesest kiiremini. Sellega oleks võimalik ju ka tulla 3:20 sisse!
Igatahes kilomeetrid 21-33 sh. Tatra oru 25 meetrine tõus läks lenneldes ning andis keskmiseks kilomeetriajaks 4:40. Siis tuli kerge väsimus peale ja tempo langes. Võib-olla ma eksitasin end ka sellest, et jõudsin raja teises pooles kuuest-seitsmest konkurendist mööda pressida (samas kui minust möödas vaid kaks jooksjat – Ailar Nirgi kuskil 37. kilomeetril ja ka Lauri Valdmaa - tema sai minust mööda nii, et ma ei pannud seda tähelegi :) ). Igatahes tekitas see minule ka eksliku tunde, et mu on tempo küllalt kiire ja sundis hoogu maha võtma. Lõpu poole võis veidi tulemust mõjutada ka vähene joomisvõimalus. Aga see selleks - ilm oli piisavalt jahe ning vedelikupuudus ei saanud suurt katastroofi tekitada – võib-olla mõned minutid.
Kokkuvõtteks. Võin julgelt öelda, et kuue joostud maratoni hulgas oli tegemist minu jaoks kõige lihtsama jooksuga, kus suurt eneseületamist ja pingutamist polnudki. Ainsana tunnen muret, et päev pärast maratonijooksu õnnestus mul (tõenäoliselt kodustelt) saada enda külge selline viirus, mis temperatuuri 39 kraadini lennutas. Aga eks ma teen endast oleneva, et jalad kiirelt alla saada ja loodetavasti ei jäta see vormi suuremaid lünki.
Mida veel… Väga tore üritus ja suured tänud jooksu korraldajatele Tiit Talile ja Aivo Noormetsale, kes pikkade traditsioonidega jooksuüritusel on aidanud ellu jääda. Samuti kiidusõnad ka kõigile fanattidele, kes jooksust osa võtsid + veel raja ääres jooki pakkunud kaasaelajatele, kes paarist raskemast kohast aitasid üle saada.
Suured kiidusõnad ka veel uuesti Sten-Aleksile supersooriituse eest. Ma olin pärast Patkuli Challange`t kindel, et Steni maratoniaeg tuleb alla nelja tunni. Aga 3:41 – väga viis :)
Uute katsumusteni.
teisipäev, 31. märts 2009
Otepää-Tartu jooksumaratoni muljed vol. 2
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
3 kommentaari:
Siin tegelikult võis ka juhtuda, et Lauri jooksis sust pidevalt eespool ja viimastel kilomeetritel ta sust märkamatult ei möödunudki-ja mees kellega ma sind segi ajasin oli mõni väsinud poolmaratoonar. Eriti, kui veel jooksid teise poole kiiremini. Kuna mina seevastu jooksin jalakrampidest tingituna tugevalt langevas tempos. Alustasin ju 3:10-3:15 tempos, aga nagu kartsingi andsid jalad poolel maal alla. Mulle kujunes see raskeks maratoniks, kuid siiski kergemaks, kui eelmine aasta ( 3:31), tean, et siit seisust peaksin kuu ajaga jõudma sellisesse vormi, et Viljandis jooksen 45 min ja Riia maraton kuskil 3:10-3:15
Jah. Siin on väike segadus vist jah. Minu arust oli ainuke kes minust jooksu ajal mööda sai Ailar Nirgi. Jooksu teine pool oli mul siiski aeglasem 1:41 vs 1:43, aga sellest piisas et teises pooles "tegija" olla :)
Vaatasin, et kõige aeglasem kilomeeter oli mul kuskil 38-39kandis ehk üle vidakti tulek - siis langes tempo 5:22/km.
Aga Riia maratonini on veel aega küll ning ma arvan, et sa suudad 10minutit tulemuset alla tuua küll.
Lõunanaabrite juures on maraton viimastel aastatel kiiresti kasvanud ning seetõttu peaks massis olema lihtsam paremat aega ka teha.
Ka eelmine aasta kulges mul see maraton raskelt, aga Riias olin hoopis teine ja aeg 10 minutit parem. Ka minust möödus teises pooles vaid A.Nirgi 39km paiku. Ta on tuntud tugeva lõpu poolest. Teine pool oli siiski aeglane (1:48), tavaliset jooksen teist poolt 1:39-1:41. Väsimust suurt ei olnudki, kuid jalakrambid ei lasknud normaalset sammu teha. Minu viimased 10km kulgesid stabiilselt 5:20-5:40. Nüüd vaid piisavalt mahtu alla, ja tulemus peaks tulema:)
Ma olen seda tüüpi sportlane, kes vajab vormi tõusmiseks rohkelt võistlusi. Isegi suvel kui on pikem vahe võistluste vahel, siis esimene võistlus kulgeb raskelt, aga 2-3 lühema jooksuga enne põhivõistlust saavutan vajaliku võistluskiiruse.
Postita kommentaar