Tartu Maraton vol 2

hetkel ainus tõestus (nr 5277 sõitja kohal, sinise mütsiga), et ma maratonil üldse startisin. protokollis nime veel pole. Foto: Ardo Säks.

eile hommikul oli imelik suuskade asemel sülearvuti võtta. ja õue astudes tuindus kuidagi jahe. oleks pidanud käed tööle panema.

keha vist hakkas vaikselt õhtul aru saama, et ikka ei lähe suusatamiseks. ekspeditsioonist on kurk veel veidi kahtlane, aga paistab, et vitamiinid ja puhkus jms teevad talle ainult head.

ei oskagi hetkel viimaseid päevi kokku võtta, teen seda ükskord hiljem. liiga värske vist hetkel.

ajaloo huvides märgin ära aga 40. Tartu Maratoni läbimise kogemuse. esiteks jäin starti väikese kommunikatsioonihäire tõttu hiljaks ja sain Tehvandi staadioni ümbruses omal naha märjaks ja tuju ärevaks lipata. õnneks laenas möödakäija telefoni ning päästis mu maratoni.

stardikoridorisse spurtisin, ühes käes suusad, teises riietekott, ning suuski maha pannes hakkasid juba tagantpoolt tegelased stardigruppe kokku pressima, sest stardini jäi 1-2-3. ehk enda 4000 pundi asemel läks lõpuks liikumiseks juba 5000-6000 kandi numbritega. veidi olukord liikuma hakates küll paranes, kuid selle ja esimeste kilomeetrite passimiste-sahatamiste taha võis jääda paarkümmend minutit. järgmisel korral saab siis targem olla.

sõit ise oli esimesed 10km üsna ebameeldiv - nahk oli starti sörkimisest ja veidi paksust riietusest (starditemperatuurist -20 sai peagi -10) märg ja tunne ei olnud parim, sest eelmiste päevade seikluste tõttu oli ka kurk mitmendat päeva veidi kare. ent pärast Harimäelt laskumist läks olek iga meetriga järjest paremaks. tõsi, laskumistel tõmbas jaki ikka jäässe, kuid pidas ja libises ilusti ning see oli rõõm.

Assar, kelle abiga on Eestil mitu väärismetalli tooni medalit, tegi mu äratrööbatud plastlaudadest hommikuks lippajad-pidajad ning suuskadega olin väga rahul. kui mitu päeva olime enamasti mittepidavate vahenditega liikunud, siis selle taha nüüd midagi ei jäänud.

eelmiste päevade suusatamiste tõttu ja energiavarude ärakasutamise ning soojahoidmiseks kuluva energiakulu tõttu kartsin, et kehast saab lihtsalt särts otsa. nii rabasin igast toidupunktist paar topsi jooki ja juustukukli. sõites hoidsin end mõnevõrra tagasi ka ja pidevalt mõtlesin "kuule, ökonoomita, mees". ehk ära jookse, ära rabele, ära tõmble. hoia oma tempot. laskumistel uhasin nii kaugele kui suusk lubas. kaugele lubas.

tempot hoidsin sellisena, et ei pannud väga sügavalt sisse ahmima, sest kurk oli tõesti hell. paraku jäi startikiirenduses pulsikellal teine, kella käivitav vajalik vajutus tegemata, niiet pulsiks aiman eelmiste päevade põhjal (siis keskmine rahulikum, 135 kanti) miskit 140-150 vahele.

toidupunktides sai number 300 km rinnal palju tähelepanu ja jõusoovimisi. rajal ka. see innustamine oli üldse kogu selle ekspeditsiooni käigus jõudu andev.

oodatud-kardetud haamrit või rasket hetke ei tulnudki ja nii läks viimasel 15 kilomeetril, kus ma eelmisel aastal surin, korralikuks andmiseks. külm hakkas lihtsalt, sest päike oli juba madalamal ning puude vahele viimastel kilomeetritel enam ei ulatunudki. vahepeal võttis keegi mulle tuulde, mõtlesin selle peale "tore küll, pärast kolme päeva tempot tegema hakata", kuid mõni jäi maha, teine lahkus vahel mööda.

viimases, 3,5 km enne lõppu rajatud kohvipunktis, jätsin peatuse tegemata ja uhasin finishisse. mõnus.

mäletan eelmisest korrast, et järgmisel päeval oli ikka väsimust ja ega finishijärgne õhtugi just lust polnud. miskit vormimoodi vist. või on põhjus eelmisel kolmel päeval läbitud kilomeetrites?

kuu aja pärast siis Haanja100 100km suusatamine. lund ehk jätkub.

hullud suuskadel jms - tehtud

Võimatud mehed. Foto: Andrus Eesmaa, Järva Teataja.

Tartu Maratoniga sai siis läbi järjekordne hullus. sain end viimaste päevadega ilusti käima ning ära väänatud randme teipimine (ööklubis, pasta kõrvale) toimis väga hästi.

aga et on öö ja homme tööpäev, ainult faktinent. TM oli neljast päevast mulle lihtsaim - ilm meie senikogetust uskumatult soe, mõnus melu, palju kaasaelajaid ning Assari (kummardus, kraaps) käe all taassünni teinud suusajäänused lippasid ja pidasid mis kole. ja aeg tuli tunni jagu etem kui eelmisel aastal. ja mis veelgi ägedam, sõit oli lihtsam ja mõnusam kui aastatagune. isegi viimased 15km, mis aasta tagasi tühjaks pigistasid. ainult, et lõpuprotokollist ma oma nime ei leinud, kiip piiksus ilusti kogu tee.

lisatud 23.02: kuna palju on küsitud, siis nelja päevaga suusatasin 200mõnikümmend kilomeetrit. täpselt ei tea, sest rada kulges näiteks Tallinnast tulles suurte haakidega ja GPSi polnud endal peal. aga igal päeval käisin rajal ja kaks viimast etappi said tervelt tehtud. teistel päevadel sekkus alalhoiuinstinkt (esimesel õhtul lõpetamine enne Annat, et öösel magada ka jõuaks) ja mure tervise pärast (veidi väänatud ranne Tartu lõigul).

homme siis ... tööle, mitte suusatama. harjumatu.

PS. Järvamaalastele olime eelmisel nädalal üks põnevamaid asju. too hommik oli küll krõbe.

sellet, kuidas meil rajal läks, saab lugeda http://x.firmasport.ee, Stella raporteeris jooksvalt.

hullud suuskadel ehk 300 km - 1. ja 2. päev

"Maraton on rahva pidu. Ehk start eile kell 8." Foto: Tarmo Haud.

nonii. "palju külma on? 19? siis on ju soe." vot selline seiklus ongi. mõned mõttekillud viimasest kahest päevast.

- eile stardis oli cool. vägagi. aga liikuma hakates hakkas kiirelt soe. ja nii jäigi.
- päike teeb -20st tuuletul lagendikul -10. ehk on palav. sürr kogemus. külma eriti ei tunne (näpud välja arvates).
- eile jõudsime 7 tunniga Kose-Ristile. üsna raske slaalom - üle tee, kraavis, suusad kätte, jälle üle tee jne. eile oli hommikul palju sebimist ehk suusatamise asemel matkasime. tempo seetõttu väga aeglane. täna sai juba rohkem suusatada.
- kilometraazhi teab vist ainsana saanijuht, kes rada lõikab. võimsad poognad tegime Tallinna ümbrusse.
- ülimõnus hommikuse päikesega suuri lumekuhilaid Jüri kandis tsekata - nagu mäestikus.
- teise päeva hommik oli kardetust oluliselt kergem. ainult kurk oli valus, mis läks esimese kohviga üle. nüüd, õhtul, on taas kipitav. püüan täna rohkem magada, vitamiinid juba ees. üht-teist kurgus ka.
- täiskuuga pole lagendikele pealampi vaja. lummav pilt.
- hästi palju autosignaaliga, aknast välja hüüdvaid või lausa kinni pidavaid fänne on kohatud.
- tänane hommik algas sama krõbedalt kui eile lõpetades -26. pärast kadusid startisime neljakesi - Indrek, Tõnu, Kaupo ja mina.
- eilse skoor tuli 13 tunniga 70 km, täna peale lollisti sügisel rulluisuvõistlusel kukkumisel haiget saanud randme väljaväänamist hommikul plaani võetud 63km asemel 50km. hetkel külmageelid jms peale pandud, niiet homme olen ehk uuesti rajal. kõigest 42 ju.
- Tõnu on raju igiliikur - rahulikult, aga kindlalt lõpu poole.

ja nüüd, kuldaväärt soovitus, mida Tartu Maratonile hommikul selga panemiseks. ekspeditsioonil korduvalt katsetatud.

- ülemine ots: Crafti pesu (zero), selle peale jooksufliis Asics (õhuke), selle peale windstopperiga Crafti jakk. eriti vara hommikul ja õhtul kui külemmaks kisub, peale ka windstopperiga Björni vest. kõige peal number.
- jalga: Brynje windstopperige trussikud, selle peal Odlo x-warm pesu, hommikul ja õhtul ISC soojad püksid, päeval Crafti jooksu-suusapüksid.
- sokid jalas: Bridgedale suusasokid. Salomoni SLabi klassikasaapasse oli sellest tegelikult palju, õhtuks täitsa niiske.
- pähe: hommikul ja õhtul windstopperiga suusamüts, selle peal Sportfuli suusamüts. paar buffi ka, sest pesu ja fliis on madala kraega. külmaga saab ühe buffi lõua peale
- käes: hommikul paksud mäesuusakindad, muidu Crafti aluskindad ja selle peal Crafti miskised suusakindad (tuule-veekindlad). Kinnastega oli nii, et pihk kippus kohati niiskeks, näpud külmetasid. passida väga ei kannatanud, kohe külm ligi.

näpud on kahe päeva jooksul pea ainus muret tekitav asjaolu. ükskõik, kui soe on olnud, näpuotsad ikka kipitavad. täna lõin käega ja sõitsin praktiliselt terve päeva paksude mäesuusakinnastega, sest Crafti kindad olid niisked. maratonile panekski varukindad võimalusel rajale kaasa.

- nägu tõmba külmavastase kreemiga kokku. kulub marjaks ära.
- päikeseprillid!!!!!

külm omandab täiesti uue tähenduse - kahel tiimikaaslasel on külmakahjustused ja Raivo sõitis hommikul Tallinna tagasi. jube tunne on, kui oled õhtul hilja metsa vahel, Ardu peaks kohe-kohe paistma ja päikese kadumisega kukub temperatuur kolinal, kuid tahaks kuiva jakki selga. võitlus ellujäämiseks.

Stella vahendab saatvast bussist operatiivselt rajalt infot ka - http://x.firmasport.ee.

esimesest päevast videoklipp ja fotosid piltniku Tarmo Haudi kodulehelt.

edit: lugesin vahepealsete meediakajastuste kommentaare. see distants on ikka adumatu - see ei ole ette valmistatud põhja ja jäljega rada, kus pidamine töötab koostöös jäljega ja lased mööda raudteed paaristõugetega. täna oli näiteks kilomeeter puuderlund, kus ei libnisenud-ei pidanud. väsinuna siis ukerdad seal. ja eile kõndisime palju jala - teeületused-kraavid jms.

õhtuks 100 km suusatatud?

Umbes pool hommikul kell 8 300 km retke alustavad ekstreemlased. Foto: SEB.


nii. tundub, et hommikuks valmis. vaid 7 minutit läks plaanist üle. ehk asjad on homseks pakitud, töö enamvähem üle antud, kõht täis, suusad määritud, meeleolu ärev ning ootus ülev. nüüd peab viis tundi midagi magamise moodi proovima.

alustame kell 8 Raivoga suuskadel teekonda Tartu Maratoni starti. Tallinnast. nelja päevaga koguneb pühaba õhtuks 300 km. see on ideaal. õhtuks jõuame Paidesse, homme Tartu, ülehomme Otepääle ja üle-ülehomme võtame teiega mõõtu Tartu Maratonil. kui näed võistlejat (kui meid selleks ajaks enam võistlejateks saab nimetada), kel seljas number 300km, siis keegi meist.

saime päeval numbrid kätte ja näitasime osaliselt näod ära. TV3 õhtustes uudistes on näiteks lõik (keri 17:35ni) ja Delfi pani fotoreportaazhi ka üles. õhtune Ringvaade peaks meist ka klipi tegema, stardist. püüan siin jõudumööda meie kulgemisest pajatada ka.

"üsna raske on ilmselt leida kedagi, kes selle ettevõtmise normaalseks nimetaks," kommenteeris õhtul korterinaaber. kolleegid arutasid ka, kas sõidame Tartusse ravile vms. lõbus lõõp, aga viimastel päevadel olen tegelikult külma ja selle ohtlikkusele tõsiselt mõelnud, sest pärast Tartu Maratoni avatud rada olid nii mõnedki mustaks tõmbunud kehaosadega mures.

homme alustame -20 juurest, mis on üks leebematest päevadest. Paidest ja Tartust peaksime juba ligi -30 teele minema. kui keha õnnestubki sisse pakkida, siis hingamisteedega on keerulisem. lisaks olen aastatagusega võrreldes 7-8kg kergem ehk soojenduskihti vähem. näppude-varvaste pärast muretsen. aga katsetamiseks on üht-teist kaasas ja õnneks päris metsas kulgema ei hakka.

hoidke siis pöialt.

kui Tartu Maratonist jääb väheks ehk 300km klassikat

Kuidas tilgatuks sõita Peeter Kümmeli esituses. Järgmisel pühapäeval oleme samas konditsioonis. Foto: Julia-Maria Linna.


et viimasest hullusest üksjagu aega möödas ja haavad lakutud, siis paslik uus katsumine ette võtta. möödunud nädalal kirjutas Raivo Skype'is saatuslikud laused. "lõunat sööd? tahaks ühest hullusest rääkida". rääkisime (lõunat ei söönud).

ja hetkeseisuga stardime neljapäeva hommikul Tallinnas Ülemistelt Otepää poole. suuskadel. klassikalises. 10liikmeline tiimiga. SEB Tartu Nelikürituse Ekspeditsioon. nelja päevaga koguneb ideaalis 300 km - I etapp Paideni, siis Tartu, siis Otepääle. ja siis Tartu Maraton peale. kuna Tartu Maratonile olime niiehknaa minemas, siis...

mul on hetkel eesootavaga seoses erinevad tunded. see mõnus ootusärevus muidugi - mõelge ise, neli päeva saab õues olla. lubab ilusat talveilma. puhas teraapia. saab omas rütmis kütta. banaanidest ja muust energialaksudest isu täis. lumi. päike (loodetavasti). tuult eriti mitte (ka loodetavasti). lahe tiim ja muud lõbud.

ja siis on sel korral hirm. selline seletamatu. sest midagi nii suurt pole ma varem ette võtnud, isegi mõelda julgenud. lisaks lubab ilmateade nädala lõpupoole krõbedamad kraadid käiku lasta. nii külmaga pole varem suusanud ka. niiet raju värk.tt

nädal tagasi tegin veidi üle 3tunnise suusatrenni ja justkui nagu oleks aimanud, et neid paaristõukeid läheb rohkem vaja kui TMil.

Ailar Nirgi sai ööpäevaga kokku ligi 214 kilomeetrit

Täna keskpäeval lõppes Soome lahe põhjakaldal Espoos Ratiopharm Arenal neljas Endurandce 24 tunni ultrajooks. 213,938 kilomeetriga saavutas 108 võistleja hulgas seitsmenda koha Ailar Nirgi. Tegemist on Eesti kõigi aegade parima 24 tunni jooksu tulemusega sisetingimustes!!! HURRRAAA!!!

Eestlastest olid kohal veel Kristjan Trossmann, kes läbis 24 tunniga 124,35 kilomeetrit ja Joosep Loost, kes sai kokku 116,22 km.
Seitsme tundi rajal olnud Timmo Tammemäe läbis 65,1 km ja seitse ja pool tundi jooksnud Aivar Arike 58,1 kilomeetrit.

Jooksu võitis uue Soome ja Põhjamaade rekordiga Jari Soikkeli, kes läbis ööpäevaga koguni 247,944 kilomeetrit.

Välitingimustes on ööpäevaga kõige pikema maa eestlast läbinud Peeter Vennikas, kes jooksis 2007. aasta mais Madridis 223,918 kilomeetrit.

aasta uus ja muud lood

Rulluisutamist mahub plaanidesse sel aastal palju. Foto: Rivo Sarapik, 1 tunni kestvussõidult

vaatan, et uus aasta juba kaks nädalat käinud, et paslik selle aasta sportlikumad lubadused välja käia. et eesmärgid ka omamoodi lubadused, nad sellises vormis esitan.

- Tartu Maraton - kuu aja pärast. suusatatud novembri lõpust. klassikat ka, erinevalt eelmise aasta maratonieelsest ettevalmistusest, mitu korda. hakkab looma.
- Haanja 100 Suusk - märtsis vist
- Tallinna Rulluisumaraton - juuni
- Berliini rullimaraton - september
- 6 või 12h kestvussõit rullidel - oktoober
- Haanja 100 Jala - oktoober
- NYC maraton (jooksuga) - novembris (minek sõltub, kas saab koha või mitte)
- 1000+ km matk Hispaanias - võimalik NYC asendaja. äkki kannatab mõlemat.

et sellised mõtted siis. vahepeale mahub loodetavasti palju ja kvaliteetset trenni. loodetavasti sellepärast, et lõpetasin äsja antibiotsikuuri, millega sain lahti bakterist, kes mulle eelmisel talvehooajal palju pea ja kurguvalu ning trennipausi korraldas. loodetavasti ei eskorditud teda mitte üksnes ukseni, vaid visati jõhkralt tänavale, et tagasi enam ei kipu.

aga hooaeg 2010. jäi ka meelde. kirjutasin juba valmis, aga panen eraldi ükspäev üles.

kas järgmiseks New York City maraton?

NYC maratoni start Verrazano sillalt.

lasksin vahepeal lulli (kui päevas ca 30 km urbaanset matka võib lulliks nimetada. kolm nädalat. ehk eriti sporti ei teinud. küll viskasin pilgu New Yorgis nende maratonile, sest mu sinna laekudes käis parasjagu spordimess ning paar päeva hiljem ka ametlik jooks.

mis ma oskan öelda. kogu seda melu ja fiilingut vaadates tuli ka isu peale. et täitsa jookseks seal. jooksu tarvis on suur osa linnast suletud, messil saab head-paremat nii kõhtu kui selga-jalga vaadata, kohtuda jooksustaaridega, tervitada linnapeal numbreid kandvaid palverändureid, näha finishijoone lähedal jooksueliiti jne jne. lisaks räägitakse seal uudistes ja avalikkuses pigem, et "meie maraton" kui "misasja nad siia linna trügivad, jooksku metsas". vähemalt selline mulje jäi külalisele.

niiet panen end praegu loteriile kirja - seal osalemist taotles sel aastal 120 000 inimest, kellest starti lubati kolm korda vähem - ja vaatab, mis aasta alguses saab. seni siis suurendan tibusammudega jooksumahtu. häda korral saab läbi ju ka käia.

ja päev pärast jooksu kohtusin juhuslikult maratoni eelmise aasta võitja (sel aastal 6.) ning Ateena olümpia hõbeda Meb Keflezighiga, kelle autogrammiga raamatu-eluloo (pühendusega) paari õhtuga läbi töötasin. muide, tema loost saadud moraal - ära kiirusta. vaid nii jõuab kaugele. või kuhugi. asi, mis sporti tehes pidevalt ära kipub ununema, ent on samas üks olulisemaid väikeseid suuri tarkusi üldse.

möödunud nädalal avasin suusahooaja ja uutest eesmärkidest peagi. lisaks võtan peagi kokku 2010. lumehooajaeelse hooaja. mõtteainet hulgim.

100 km joostes – kuidas nii lihtne?!

Sada kilti on just seljataha jäetud ja seisan veel täitsa ilma kõrvalise abita püsti :)

Peale Haanjas toimunud „jala100“ olen kolm nädalat hoogu võtnud, et siia blogisse veidi oma emotsioonidest kribada. Paus pole tekkinud seepärast, et ma olen olnud pärast võistlust füüsiliselt niivõrd tüma ja sidruniks pressitud, et ei jõuaks kirjapulka käes hoida. Risti vastupidi. Imestan siiamaani, kuidas võis üks saja kilomeetri jooks niivõrd lihtne olla?! :)

Ausalt öeldes oli mul enne Haanja „jala100“ üritust ikka kerge surin ja kõhedus sees. Pärast oktoobri alguses Lillepis joostud „kuut tundi“ võttis taastumine päris pikalt aega. Veel paar nädalat pärast üritust meenutas jooks parajat vanaäti komberdamist. Aga nädalapäevad enne Haanjat olin ma kuuest tunnist siiski piisavalt taastunud, nii et sõit Lõuna-Eestisse võis täie rauaga toimuda...

Laupäeval 30. oktoobril varahommikune kell 600 antud start Haanja spordikeskuse eest oli igas mõttes tore. Ilm oli üllatavalt soe (+5), rahvas sumises vaikselt ootusärevuses, pudru koos moosiga oli ühiselt kamraadidaga keresse aetud ning suurt võistluspinget ei olnud, kuna niivõrd hullumeelsele üritusele konkreetseid eesmärke ei julenud eriti seada :)
Mis eriti vahva - kohal oli enam vähem Eesti väikese ultrajooksjate kogukonna paremik.

Ja oligi juba start..
Esimene ring on täielik seiklus. Kuna mina (ja tõenäoliselt enamus) ei teadnud rajast praktiliselt midagi sai otsustatud, et haagib ennast kuni koidu saabumiseni mõne suurema grupi sappa. Seltsis mõnusam minna. Mõeldud-tehtud. Kükloobid peas sai paarikümnepealise grupiga kottpimedasse metsa sukeldatud ja mööda Haanja künkaid ja orge tiirutama hakatud. Kõik oli vahva, aga tempo tundus kuidagi kõrge.
Mõtlesin hoida ultrajooksjate nn. ülimalt püsiva tempo strateegiat, nii et 99. kilomeetril oleks ka tempo enam vähem esimese kilomeetriga võrreldav J Aga kas ma pärast sellist lendstarti suudan ikka tempot hoida ja kaugele ma üldse nii end välja vean?!

Pärast esimest ringi lõin aja kinni 41 minuti peal. See oli alarmeeriv. Ehkki ma ürituseks mingeid tõsiseid sihte maha ei pannud mõtlesin siiski enne jooksu vaikselt, et kui õnnestub sada kilti 16 tunniga läbida annaks endale hindeks „rahuldav“. Kõige kiirema ja suurepärasema soovunelma julgesin nihutada 12 tunni peale.
Kuna raja pikkus oli 6,25 kilomeetrit oleks 12 tunnine aeg tähendanud keskmiselt 45 minutist ringiaega. Ja nüüd siis kümnendiku võrra nobedam aeg - 41 minutit…

Jõudsin juba kiruda oma kiiret algtempot, kuid pimedus jätkus ja ma ei soovinud grupist maha ka jääda. Õnneks hakkas teisel ringil grupi hoog raugema või vähemalt mulle tundus niimoodi. Igatahes hingamistempo muutus mul võrreldes esimese ringiga rahulikumaks ja ka keskmine pulss vajus 150 pealt 145 juurde.
Ja nii ta oligi. Teine ring tuli veidi peale 42 minutit. Aga ikkagi kuidagi kiiresti, arvestades seda, et jalga on gaasipedaalilt üksjagu alla lastud. Aga mis siis ikka - kui nii on mõnus minna, las siis laseb nii minna.
Kolmas ring hakkas vaikselt juba valgenema ning sai hakata hoidma juba enda jaoks tempot. Tunne oli mõnus. Ringi lõpuks jõudsin kohale aga juba 40 minutiga!? No ok, vaatame mis päev toob. Võtsin oma kotis ühe müslibatooni ja jätkasin teekonda.

Ja ringid muudkui möödusid ja kilomeetripostid edenesid.
Kuna keskmine ringitempo jäigi 41-42 minuti juurde, siis hakkasin juba suhteliselt varakult nn. haamrit ootama ja püüdsin leida võimalusi ajutisteks tempolangusteks.

Mõned ka leidsin. Eelkõige järsud tõusud, mida hakkasin juba jooksu alguses käies võtma (järsk mäkketõus pikkade sammudega aitab mõnusalt lihaseid venitada!). Lisaks üritasin staazikate ultramaratoonarite käest hankida trassil kogemusi.
Pille Vennikas (jooksnud korraga 212 km ehk ümber Balatoni järve! – toim.) ütles, et 100 km ei maksa karta, õhtuks saab asjaga ikka ühele poole J Ning lohutas mind, et sul hingamine vaike ning seetõttu ei tohiks mingit ülekoormust ka olla.
Igatahes andis kohe indu juurde! Tänud siinkohal.
Peeter Kirpu (jooksnud 90.ndatel Eesti tippaja 100 km jooksus – 8 tundi 2 minutit) arvas, et raske hetk võib tulla kuskil 70 km juures, kus selleks ajaks on joostud juba palju ning samas on veel üksjagu minna. Arvestades raja profiili, pakkus ta, et Haanja100 võiks võrdne olla 110 km siledal teel. See lisas üritusele aukartust juurde.
Võimaluse korral sai veel omadega Äripäeva maratonitiimist räägitud, aga ikkagi ei tõusnud ringiajad väga 42 minutist ülespoole, kuna endast sõltumatuid pause ka ei tekkinud. Lisaks raiskasin iga ringi lõpus joogipunktis niivõrd palju aega kui hädavajalik – kuid mitte rohkem.

Kaheksa ringi ehk 50 km vaheajaks tuli 5:17. Selleks momendiks olin enam vähem kindel, et 12 tunniga peaks ikka vähemalt õhtale saama ja sisimas mõtlesin, et ehk isegi 11 tunniga!
Teiste võistlejate kohta midagi ei teadnud ega ausalt öeldes ei tahtnudki teada. Hakka järsku veel pingutama J Teadsin vaid, et võistluse liider Ranno Erala oli jõudnud poole maa peale täpselt 4 tunniga! Vau! Respect! Crazy, mõtlesin!

Keskpäevaks oli varjus tõusnud temperatuur 7-8 kraadini, mistõttu tuulepluusiga oli joosta täiesti palav ning pulss ronis muudkui kõrgemale. 62,5 kildi peal otsustasin„soojendustressi“ maha visata ja silkasin sealt edasi T-särgi väel. Asi mõjus. Pulss langes ja samas sai tempot üleval hoidma, et „sooja saada“.

Ringid möödusid. Samas igav ei hakanud. Vaheldusrikas maastik ja alles viimastel ringidel hakkas trass pähe kuluma, nii et teadsid enam vähem mis sind iga kurvi taga ootab.
Aga jah… 70,80,90 km ja nn. seinast mitte mingisugust märki. Ja ei tulnudki.
Aeg klõpsas kuueteistkümnenda ringi lõpus kinni 10 tunni 45 minuti peal ja meeleolu oli väga ülev! Niivõrd hea aeg ja niivõrd hea stabiilsus (ringiajad 39-42 minutit) ja täitsa veel seisin omal jalal püsti :)
Lõpus uurisin veel korraldajalt Ain Ivar Tuppi käest (suured tervitused talle ülilaheda ürituse eest!!!) kas rada ikka oli 100 km pikk või ikka kõvasti lühem?
Ei ikka sada kilti, mis sada kilti, tuli vastus.

Toon välja mõned punktid, mis võisid olla enda jaoks ülimat rahuldust pakkuva jooksu taga:
a) Aukartus trassi ees – lasin alguses tõenäoliselt ikka vaiksemalt, kui ma oleksin suutnud. Sellest ei tekkinud ka haamrit.
b) Neli nädalat varem tehtud „kuue tunni jooks“ võis olla 100 km jaoks täpselt paras ja õige ajal tehtud nn. tühjendusjooks
c) Head jalanõud. Jooksin Adidas Kanadia TR3 mudaroomikutega. Üheteist tunni jooksul sai joostud läbi mudast ja veest, aga jalad jäid täiesti kuivaks ja valged sokid valgeks! J Mistõttu sokke ka ei vahetanud ja jalad pääsesid villidest.

Egas midagi. Hetkel on veidi tühi tunne, aga eks leiab varsti mõne hullu ürituse varsti veel mille nimel võiks hakata end taas liigutama :)

minu esimesed ultratriibulised

Toanaabrid ehk Haanja100 Jala kaks kiiremat - vasakul Ailar Nirgi (9:32) ja paremal Ranno Erala (9:19). Foto: Külli Leola.

tabasin end äsja eilsele 82 km alistamisele mõeldes, et mida ma põen selle 18 pärast, mis jäi tegemata. 82 sai ju tehtud. korralik ultratulemus esimese korra kohta. ja kui lisada siia veel Raivo 100 ning Signe 50 km, siis läks ÄP Maratonitiimil Haanja100 Jalal ju superhästi. Raivo kirjutab peagi oma superjooksust ehk ka.

start anti eile hommikul kell 6. kuna profiili ei teadnud, ei olnud minuteid kaotada ja tuli varakult kütma hakata. et olen sel aastal maksimaalselt vaid maratoni jagu kilomeetreid jooksnud, siis plaanisin 16 tundi liikuda, mis ideaalis annaks kokku 100km. targu haarasin kolleegi Jaana käimiskepid. polnud seda eales katsetanud, nüüd siis pikk päev ees ja aeg ära õppida. oli väga abi, nelikvedu ikkagi.

kuna kiirustades olin pealambi unustanud, pidin varahommikuses metsas esimesel ringil peagi mõned minutid ootama, et järelt tulevad mind enda sappa võtaks. sest jalaga katsumine, kas ees on vesi või auk või midagi muud, oli küll naljakas, ent jube tüütu ning juurikate otsas koperdamine ka ebameeldiv. nii siis kulgesingi paar ringi teiste sabas. aitäh siinkohal Anu Talule (Westline Team) valgustamise eest :)

teise ringi lõppedes oli sinisest kumast saanud valgus ja nii hakkasin tempot tõstma. kuna nüüd juba mäest laskudes nägi, mis trajektoori hoida, et võssa ei tüüriks, siis hakkasingi laskumisi joostes võtma ning esimeste ringide tunnine tempo paranes peagi 55-54 minutile. et hakkasin ajavaru koguma - võimalikuks hilisemaks kustumiseks ning pimedas metsas komberdamiseks.

Ja kolm kiiremat naist - vasakult Monika Irves (11:14), Janika Ardel (10:39) ja Kadri Parts (14:03).

esimeste ringide järel liikusingi peamiselt üksi, vahel vaid toakaaslastega mõned sõnad vahetades ja möödujatelt või kellestki möödudes "jõudu" soovides. sobis. ilm oli ilus, päeval näidati päikest ka ning temperatuur tõusis pea 10 kraadini. kinni hoidsin numbrist 16 ehk ringide koguarvust. piisavalt väike number, mille kahanemisele mõelda, kui võistluse kulgemine pähe tükkis.

toidupunktidest haarasin igal korral soola ja kurki ning topsi jooki - esialgu spordikas, poolest edasi ka koolat. kui olemine nüriks kippus, mõtlesin jagatavatele präänikutele. toimis.

20. km kandis sain kätte hea ökonoomse rütmi, millega lõpuni hoidsin. üldse suutsin miski toredasse transsi minna, et ei pannud eriti ei ümbrust ega muud tähele. tuju oli hea, minek mõnus ja mõtlesin niisama igasugu asju. aeg ja rada lendasid.

vahepeal tühjendasin mitu korda tossu mudast ja sodist, mis soki vahelt sisse kippus pressima - natuke ebaõnnestunud maastikutossudisain - korgid on vägevad ja aitavad mudas ronida, aga loobivad sodi üles. ja 30. kandis hakkasid paar varvast ja suss villi vormima. mulle tundus see mu rajalt eksitamisena, nii sättisingi paelu, et jala liikumist piirata. mõtlesin, et kui tulebki mingi vill, siis küll ta hiljem paraneb. rajal aega aga juurde ei anta ju ;)

maraton tuli 6:31ga. üle ootuste nobe. mõtlesin siin, et sellise tempoga võiks juba kell 21 ehk tund enne kontrollaja lõppu lõpetada. ideaalis.

siis hakkas vasem põlv laskumistest ikkagi tuikama ja nii tegingi poole peal sisemise mõttepausi - järsemate laskumiste asemel võtame hoopis tõuse jooksuga. kui hullemaks ei lähe, rühib edasi. ei läinud, rühkisin. see taktika pani kohati jooksjad mulle tõusudel selg ees vastu tulema ;) ajaliselt sellega muidugi paari minutiga ringi kohta hävisin, ent olin siiski plussis. ja kustumist, kusjuures, ei tulnudki, jaksasin lõpuni samas tempos lasta.

vahepeal möödusin taas Signest, kel samuti põlv valus, mis isegi lonkama pani. sellest hoolimata tuli vapralt 50 km täis (aplaus jms).

siis tuli jälle tagant Raivo, kes muretses, et minek on hea. liiga hea. et peab end kogu aeg tagasi hoidma, et vastu seina ei paneks. ette rutates, seina sel korral ei tulnudki.

75. km. kartsin kolmandat veerandsadat kõige rohkem, selline ebamäärane ala, mis võib hõlpsalt vaimule hakata. ei midagist. vahepeal tegelesin korraks reie tagakülje krambioiatusega, mis hoiatuseks õnneks jäigi.

viimase veerandi esimene veerand möödus pimenevas metsas. Raivolt olin haaranud pähe pandava seasilma, kuid poole raja peal hämaras kuuskede vahel mülkas ronides väänasin jalga ja libisesin kaks korda märjal tüvel ohtlikult.

mõtlesin, et vaatan raja lõpuni, kuidas on ja siis otsustan, mis edasi. siis tuli aga viimane suurem laskumine, millele lähenesin lambivalgel, kuid selle harjumatus tähendas seda, et mäest alla liikusin pärast ühe lahtise kivi peal hüppeliigese painduvust harjutades enamvähem tibusammudega, et mitte libastuda. tuleb vist lamp hankida ja seda kasutama harjuda.

püüdsin küll hommikul pimedas seiklemise argumendiga läheneda (et, kamoon, sa oled seda juba ju teinud), kuid see väsinud kehale-vaimule ei töödanud. tuli raske otsus, et sellest ringist rohkem ei tee. siit langes motivatsioon ja tempo ning ringiaeg venis jälle üle tunni. lonkisin finishisse.

nüüd, tagantjärele mõtlen, et võibolla reageerisin üle. väsinud organism kipub võimendama. ei tea.

igatahes kokku 12:31 ja 82 km. kiiremini, kui julgesin oodata. keskmine pulss 131, kaloreid 7400. 76 startinu seas 24. koht.

kerge väsimus oli jalgades, kael oli ka kange. muidu nagu polekski midagi teinud. muidugi selle hetkeni, kui tuli trepist alla minna. täna tegin taastava paartunni jõusaalis kogu kerele, nüüd juba täitsa tiptop.

eks ma paar päeva nüüd põe selle 82 pärast ja püüan mõelda, et "tehtud 82 on parem kui tegemata 18" :P

aga isu täis ei saanud. niiet varsti jälle. kuhugi. ma poleks viis aastat tagasi vaikselt sörkima hakates küll julgenud arvata, et ettevõtmisele, mille nimes "ultra" osalejana asja teha.

peakorraldaja Ain-Ivar lubas järgmisel aastal 4x100 võistlused teha - jala, rattal, suusal ja paadis. peagi siis täpsemalt.

ÄP Maratonitiimi järgmine võistlusstart on hetkel ilmselt Tartu Maraton, kui midagi kiiremat muidugi vahele ei tule. loodetavasti antakse sel hooajal lund ka.

mul on seniks aga esimesena ees spordivaba kuu (mille sisse mahub ka NYC maraton, pealtvaatajana:P) ja puhkus. hästi sujunud hooaja võtan ükskord eraldi kokku.

kummardus ja kraaps korraldajatele ja kaasvõistlejatele.

Haanja100 Jala tulemused.

Haanja 100 ja ÄP Maratonitiim täna Ringvaates - ainult täna

kes ei saa homme Haanja100 Jala ehk 100km jooks-matkal kaasa lüüa, siis espetsiaalselt teile on õhtul saates Ringvaade üks lõik, kuhu Marko Reikop ÄP Maratonitiimi õhtul homsest hullusest rääkima kutsus. vaadake järele, mis me Raivo ja Signega lobiseme. kell 19 ERRis siis.

aga homsest. püha eesmärk on 100 km. vaim on ammu valmis, keha tundub, et ka. eks homme näis. ilma lubab kuiva ja seltskond on raju. ärevus koguneb, varustus on valmi. niiet tuleb tore päev, ma arvan.

Haanja100 Jala - 5 päeva

jõu- ja iluvõtted maastikujooksult. Foto: Salomon.

... nii ütleb pulsikell. mitte, et see meelest ära võiks minna. pigem nagu meeldiv detail. meie maratoonaritest on stardis kolm - Raivo, Signe ja mina (võibolla lisandub ka Raul). minu eesmärk läbida 100km, kuna joosta palju ei plaani, siis kasutan ilmselt suure osa kontrollajast ära. teised räägivad oma plaanidest ehk ka peagi.

muidu võistlusele kirjas poolsada hullu, eesotsas ultrajooksutippudega, ning Tallinnast stardime ka kahe autoga, et blogis üleskutsele reageerinud hullude seltskonda ära mahutada. tuleb mõnus nädalavahetus. ilma lubab sooja, ent niisket.

pärast 6 tunni võistlust olen korralikult koormust hoidnud ja ega ette valmistada eriti ei oskagi kui et püüda korralikult puhata ning uued maastikusussid (Salomon Speed Cross 2) jala järgi sisse käia. homme saab neid ehk maastikule ka proovima, seni võib rahul olla. kaalun ka keppide kaasa võtmist. äkki distantsi lõpuosas abiks.

muidu olen talihooajaks vaikselt sättima hakanud. jooksu ja spinningut sisse toonud, sest uisutamine taandub peamiselt ilma jõuvõtete tõttu seniselt kolmelt korralt korrale-paarile nädalas sisehallis (tehnikatrenn peamiselt) ning rohkem ruumi muule, lume tulles suusale (loodetavasti). aga enne talve algab järgmisel nädalal puhkus ja trennivaba kuu, mille kõige sportlikum hetk on ehk NYC maratoni finisheerimise nägemine :P ja siis uue hooga.

ja värske ajakiri Jooksja kirjutab palju maratonijooksust ning veidi ka Raivost ;)

tänast 100 km ära viska homse varna ehk lähme jälle hulluks

matkajad Haanjas, taamal Suur-Munamägi. foto: Adventuretreks.com.

täitsa segased, aga veidi vähem kui kolme nädala pärast jälle Haanjasse minek. kui kevadel suusatasin seal 100km, siis sel korral plaanis Haanja100 Jala. nimi vast kõneleb.

kontrollaeg on 16 tundi, start 30. oktoobril kell 6. tõsi, 100km läbimiseks selle ajaga peab ilmselt jooksma päris palju. kuid samas võib just nii palju uhada kui tuju, tahtmist ja vormi on. rajal saab süüa-juua, lobiseda. kõnnitakse 6,25 km ringil.

mul on igatahes elevust juba mitme päeva eest ja uni rahutu - no mõtle ise, start ja finish pimedas ja pealampidega, äge maastik, ilmselt keeruline ilm, pärast kontide soojendamine saunalaval õlle seltsis. äge ju. ja sellele järgneb siis puhkusekuu, mis saab olema spordivaba.

õhtul siis poodi maastikupaput valima, et see lähinädalail sisse käia.

kui keegi siinse blogi lugejaist tahaks ka tulla ja näiteks transpordi-majutust klapitada (püüame midagi stardipaiga ehk Haanja lähedale leida), siis jäta kommentaar.

Rohelise ultrajooksja pidupäev

Rivo on siin juba möödunud nädala Stamina poolt korraldatud üritust „Kuus tundi liikumist“ kajastanud, aga viskaks ka ise kiire tagasipilgu paari päeva tagusesse võistlusse ja paneks mõned emotsioonid paberile.

Möödunud laupäeval toimunud üritus oli minule kui nn. väga rohelisele ultramaratoonarile jackpoti võitmine. Võistlus oli toredalt korraldatud, konkurente ei olnud ning auhinnad täitsa vahvad :)

Kuna rahvaspordiüritus „Kuus tundi liikumist“ tekkis nagu välk selgest taevast kõigi võistluskalendrisse, siis polnud aega kaua seedida ja tuli reageerida kiirelt.
Ega ma tõenäoliselt ei oleks sellest võistlusest teada saanud, kui Rivo poleks nädalapäevad enne võistlust saatnud ringi käima e-üleskutse „Et kuulge vennad, 2. oktoobril toimub selline vahva üritus Lillepi pargis, – teeme ära!“.

Kuna pärast SEB Maratoni pole endale uut sihti seadnud on treeninguid jäänud soiku. Seega mõtlesin, et teeb enne lõpliku otsuse langetamist paar kerget trenni ära. Vaatab, mis pulss räägib ja seejärel otsustab. Proovijooksud väga hõiskama ei ajanud – tempo madal, pulss kõrge jne. Aga otsustasin siiski, et läheb matkab trassi mõnuga läbi ning endale mingeid sihte ei sea.

Jäi vaid küsimus – kas viisvarvastega või ilma?
Kuna maratonijärgne valu oli veel meeles kaalusin varianti, et laseks esimesed kolm tundi varvikutega ja teise poole tavatossudega. Nagu mingi vaheldus ka. Kuut tundi ma viisvarvastega vaevalt asfaldil elusalt vastu pean.
Lõpuks sai siiski täielikult ümber mõeldud ning otsustasin läbida kogu trassi tavaliste Adidega.

Enne jooksu jõudsid ikka väiksed sihid silme ette tekkida. Mitte niisugused, millest küünte ja hammastega kinni hoida – aga pigem sellised enda jaoks.
Kalkuleerisin, et kui õnnestub joosta 25 ringi (62,5 km – ringi aeg 14:24) oleks ülihea ja ka 24 ringi (60 km – 15:00) oleks täiesti OK.

Start.
Möödunud laupäeval oli kella üheksa paiku hommikul stardis vaid kaheksa jooksuhuvilist. Eks see oli tingitud sellest, et üritus mängiti välja väga paindlikult. Startida võis kella 900ks-1430ni ja arvesse läks ka vaid ühe ringi läbinute tulemused. Nii saigi päeva lõpuks endale jooksutulemuse kirja poolsada osalejat.

Pärast stardipaiku tuiskasid rulluisutajad oma teed ning jooksjad hakkasid neile vaikselt järgi venima – mina ühes nendega. Kuna tempo tundus väga madal, vedasin pärast sadat meetrit end jooksjate rivi ette ja hakkasin vaikselt enda tempos kulgema.
Esimestel ringidel midagi põrutavat ei toimud. Imeilus karge sügispäev ärkas tasapisi ja loodus oli veel mõnusalt vaikne ja rahulik.

Olin pärast teise ringi lõppu tõenäoliselt üks esimesi söögi- ja joogihuvilisi. Toitlustuslaua juures oli veidi kohmitsemist, aga sain oma nodi kätte ja jätkasin teekonda.
Pärast teist-kolmandat ringi viskasin käest kindad ja vahetasin pooltalvise jooksumütsi nokatsi vastu. Pika dressi ja jooksujakki vahetamise osas mõtted ei liikunud, kuna ilm oli päris jahe ja jooksurada kulges enamalt jaolt varjus.
Kuskil teise ringi lõpus tuhises üks vend minust kiire tempoga hooga mööda ja kuskil 20 km paiku vist veel kord. Lootsin endamisi, et sellise tempoga ei saa lõpuni ju ometi välja lasta.
No tegelikult saab küll, aga sel juhul oleks Eestil olnud võtta üks uus väga kõva ultramaratoonar. Rohkem ma seda jooksjat ka ei näinud.
Lõpuprotokolli järgi võis see olla Laur Saar, kes sai 2 tunni ja 21 minutiga tervelt 30 kilomeetrit kokku.

Tegelikult oligi väga palju jooksjaid kokku tulnud, kes ei tulnud kuut tundi taga ajama.
Nt. kuskil pärast poolteist tundi pärast starti üllatas mind veel üks väga kiire jooksumees, kes suutis lühikese ajaga minust tervelt kaks korda mööduda. Protokollist tuli välja, et tegemist oli Ravshan Balgabaeviga, kes võttis 10 km 36 ja poole minutiga.

Kui paar tundi oli joostud, siis oli selge ka, et kui ma lõpuni välja kannatan võib isegi poodiumikohale pääseda :)
20 kilomeetriga (8 ringiga) oli aega kulunud 1:53 ning ma juba kalkuleerisin, et sellise tempo jätkamise korral õnnestub isegi 25 ringi (62,5 km) täis teha. Selle mõttega elasin kuni 37,5 kilomeetrini (15 ringini).
Siis aga tabas mind esimene tagasilöök. Ringi ainsal veidi järsemal tõusul tundsin, et lihased muutuvad kangeks ja jooksmine vaevaliseks. Võtsin paarikümne meetrise tõusu kiirkõnniga ja jätkasin jooksu. Ringi tempo kukkus 15:00 juurde ning siin jätsin ka 62,5 kilomeetrise sihiga hüvasti.
Sealt edasi võtsingi iga ringil selle lühikese järsu tõusu kiirkõnniga. Tempos eriti see tunda ei andnud ning valu lihastes tõmbus ka tagasi.
Küll aga hakkasin pärast seda väikest vahejuhtumit 15 ringil rohkem soola tarbima.

Söömisest.
Kuna ring oli lühike, oli süüa-juua võimalik iga 2,5 km tagant. Kasutasin seda võimalust agaralt. Võiks öelda, et keskendusingi jooksmise asemel hoopis söömisele ja muusika kuulamiseleJ
Ühel ringil banaan, teisel leib, siis banaan jne. Pärast 25 km hakkasin vaikselt ka iga kahe-kolme ringi tagant soola tarbima, nii et leib-sool, banaan, leib-sool, banaan.
Kui tavaliselt olen võistlustel tarbinud spordijooki, siis seekord liikus vaid vee peal. Lihtsalt esimeses joogipunktis jäi veepudel näpu vahele ja nii ma margitruuks jäingi.
Kuue tunni peale võisin ära juua ehk 2,5-3 liitrit vett. Suhteliselt vähe, aga ilm oli ka päris jahe ning oleks saanud isegi vähemaga, millest annavad tunnistust mõned planeerimata boksipausid.

Raske hetk.
Tuli kuskil 40-50 km vahel. Raske just vaimselt.
Üksjagu oli juba joostud. Üksjagu oli veel minna. Peast käisid läbi mõtted, et oh kui tore oleks kindlasti istuda J Siis sai aga mõeldud, et mida kuradit. Nädal tagasi joosti edukalt kahe eestlase poolt läbi Spartathlon. Mina nüüd siin 60 km peal hakkan virisema.
Ja jooks läks kergemaks. Pärast 50 km tuli teine hingamine. Samm muutus kergemaks ja valu läks meelest. Jalad aitas kõhu alt välja kiskuda ka kõrvu jäänud teadvustaja sõnad – nagu oleks 21 ringi (52,5 km) läbinud kaks võistlejat. Kas keegi hingab mulle kuklasse?
Rapsima ei hakanud, aga keerasin kergelt veel tempot juurde. Keegi minust ei möödunud, küll aga õnnestus viimasel ringil teha enda päeva kiireim ring (13:39).
Kokkuvõttes alla 14 minuti kestnud ringe tuligi vaid neli ning üle 15:30 läks kaks ringi. Nii, et sai hoitud enam vähem ühtlast tempot.
60 km koguaeg siis 5:50:47
Teine koht tegi ära 52,5 km ning kolmas-neljas 50 km.

Kahju, et osavõtjaid oli vähe, aga ikkagi oli tore võita :)
Ja kusjuures auhind oli ka igati asjalik – Adidas Micoach, mis mõõdab pulssi , tempot, läbitud teekonda, mida saab ühendada MP3 pleieriga ja mille sisse ehitatud nn. „treener“ annab sulle jooksu ajal hüva nõu.
Igatahes jooks oli motiveeriv ja tõenäoliselt tuleb varsti endale uus eesmärk paika panna.

Raivo võitis 6 tunni ultrajooksu

ÄP maratoonar Raivo, kogus laupäeval 60 kilomeetrit ja võitis 6 tunni ultrajooksu. Fotod: Spordiportaal


et siis pealkirjas kirjeldet lugu. ÄP Maratoonitiimi liige Raivo läbis täna Lillepi pargis toimunud 6 tundi liikumist ettevõtmisel kuue tunniga 60 km. ja pani sellega jooksjate arvestuse kinni. "Täitsa normaalne, 60 km plaanisingi," kommenteeris Raivo hetk tagasi. vägev värk. Raivo kestvusspordipühendus sai väärikalt tunnustatud.

ÄP maratoonar Raul kogus 25 kilomeetrit.

rajal käsid veel Raul ja allakirjutanu.

ÄP rullimaratoonar Rivo (keskel).

minu eesmärk oli sõita 100km ja selle täitsin GPSi järgi 10% kuhjaga, teisel ringil külje puruks kukkumisest hoolimata (neljas kord siis hooajal veri välja saada). siis, pärast 4+ tundi sai isu täis, sest olin kodust ka kohale veerenud (ca 5 km otsa). super ilm, võistluskaaslased ja raja 2,5 km pikkus mulle meeldis. ei ole tempel igaveseks mälus, koduraja eeliseid sai ilusti kasutada.

mis endal meele eriti heaks teeb, on vorm. pulsikell näitas võistluse keskmiseks 136 lööki, paari sprindi tõttu sain korraks maksimaalse ka kätte. lisada siia veel inf, et enamus kiiretest veeresid suurte ehk 110mm ratastega, mina aga 100mm peal, ent jõudsin ikkagi kiiretega koos tööd teha, gruppigi vedada ja sõit ei olnud piin, siis ülihästi.

veel fotosid. kirjutasin oma 100+ rulluisutamisest eraldi oma uisublogis pikemalt.