pühapäev, 21. märts 2010

Haanja 100 Vinter ehk tempel mällu igaveseks. tehtud.

tõus Haanja suusaradadel. Foto: Haanja Suusaklubi.

polekski talve alates uskunud, et hooajal 100km järjest mõrtsukrajal sõidetud saab. aga eile toimus Haanja 100 Vinter ja pärast Tartu Maratoni oli isu veel midagi pikka teha.

meelde jäi:

hommik sombune ja vihmaootel. päeva jooksul õnneks ei saja, hoopis päike paistab ja sooja on 10 kraadi. suusa paneb vesisus paremini lippama. starti jõudsime Raivoga nii, et suusad maha, klamber kinni ja kohe minek.

esimesel ringil saan aru, millesse end mässinud olen. need tõusud. vaata ise raja profiili.

esimesest 50 kilomeetrist ei mäleta tegelikult eriti midagi peale kahe esimese ringi soojenduse tegematajätmise tõttu krampis säärtega sõitu ja hange lendamise 25km paiku ning 30km jagu kahel noormehel tuules sõitmist.

hommikul stardipaika sõites arutasime Raivoga, kuidas peale lennata - minna kindla peale ehk võtta eesmärgiks läbida 100km ja alustada kiiremini ning siis vaikselt kustuda või hoopis aja peale ehk 100 km ja 10 tunniga. rada tundmata plaane siiski ei teinud, eks esimese paari ringiga on selge, kas, mis ja kuidas saab.

mu eesmärk oli esimene pool ei kella ega pulssi jälgida, lihtsalt tuimalt sõita. kella ja pulsi jälgimine tekitab mul vahel mõttetut pinget - hakkad arvutama, kas ja mis ajaga lõpetad jne. parem on mingeid lihtsaid asju mõelda, saab transis sõidetud. elasin 5 km kaupa, ei arvutanud eriti, et "ahah, nüüd 45 sõidetud ja 55 veel" ning püüdsin võimalikult ökonoomselt kulgeda. õnnestus.

40. km kandis astus rajalt klambri purunemise tõttu ära Raivo. "pagan, see tähendab, et ma pean nüüd lõpuni sõitma". kahju tegelikult muidugi. siit hakkasin kohvist unistama.

50km - tuli kella järgi 4:08. keskmine pulss 167. enam kui kilomeeter ronitud (tõusumeetreid ringi kohta 117 ehk 40 enam kui trenniringil Pirital). panin mp3 kõrvas mängima paariks tunniks.

52. km kandis sõitis must ühel jäledamal tõusul mööda olüpiadebütant Triin Ojaste. enam ei mäletagi, mida ta kerget minekut vaadates mõtlesin.

65. km - yess, isiklik rekord distantsi pikkuses tehtud. Raivo "kui end sodiks ei sõida, võid 100 täis ilusti teha"

surnud koht oli vist 60.-75. km vahel. ebamäärane koht võistluses, üle poole juba tehtud, aga lõpuni veel palju minna.

70. km - Marcialonga tehtud.

75. km - Raivo "kui nii jätkad, võid alla 9 tunni sõita". siit tekkis kindlustunne, et vist veab ikka lõpuni.

90. km - Vasaloppet tehtud.

viimane ring. lähen saadan need tõusud viimast korda, kus see ja teine. oli päeva kiireim - ca 20 minutit. kukkuv temperatuur tegi rada jäisemaks ja tõi lippe. isu minema saada muidugi kiirendas tööd.

FINISH. teine pool 4:40, keskmine pulss 153. kokku 8:49, keskmine pulss 159. tühjaks jälle ei sõitnud. enam ei pea suusatama. see on suur kergendus, sest kinda tõttu hõõrus juba 35. km kandist ning parem jalg hakkas päkast valu tegema. korraldaja käepigistus ja käsitsi kirjutatud diplom. võimas.

kiidan Hawaii Expressi Pirita määrdemehi - alla pandud libisemine pidas lõpuni ja tegi selle kõik oluliselt lihtsamaks. supertöö.

respekt kõigile, kes lõpuni sõitsid.

korraldajale kummardus ja kraaps - meeldejääv rada, ilus ilm ja sujuv korraldus.

vaatasin eilset Veikko Tääri suusapäevikuid möödunudnädalaselt Suusahunt 2010 võistluselt. Haanja 100 korraldaja Ain-Ivar Tupp astus ka seal üles. vaata, kuidas ta põhjendas, miks selliseid hulluseid teha :P

lisatud 22.03:
mõned asjad meenusid veel.

- jõin rajal ca 8 liitrit, peamiselt spordijooki. rajale kaasa ise ei võtnud midagi, kasutasin toidupunktis pakutavat. see on 5 km ringi pluss, et ei pea alati punktis end kõrini täis tuupima (et järgmise punktini kestaks), vaid saab rahulikult jagada. miinuseks muidugi ajakulu. samas, 10 tunni juures pool tundi sellele kulutada, et sul võistluse ajal ja järgmistel päevadel (ja hooajal) hing sees püsiks, pole üldse palju.

- toidust sõin kümmekond banaani, peotäie rosinaid ja mõned viilud leiba soolaga.

- veetsin toitumise-joomisega ca 40 minutit. enda arvates tegin käbe, Raivo teadis, et kulus ca paar minutit igal korral.

- rajal mõtlesin korduvalt majanduses kasutatavale käibetõele "igale langusele järgneb tõus". Haannja100 kontekstis, kahjuks nii oligi :P

- eile tegin taastava trenni ja sauna. pulsid kõik korras, lihasväsimus normaalne. tundub, et trenni on õigesti tehtud.

- kõige rohkem teeb headmeelt, et eelmisel suvel laotud põhi uisutamise ja ujumisega ning talvine suusatrenn + jõusaal on õigesse kohta läinud. mootor töötab viimasepeal.

- temperatuur tõusis võistluse ajal 10 kraadini. lisa siia veel päike ja seda peegeldav lumi :P saapaid jalast võttes väänasin sokkidest vett.

- enesetunne pärast võistlust ja eile-täna annab aimata, et oleks saanud veel kiiremini. samas, tühjaks sõitmisest taastumine on üks vastikumaid asju :P

- Tallinna tagasiteel mõtlesin viimastele mõõduvõttudele, läbimine on olulisemaks saanud, kui võistlemine. alalhoiuinstink. võibolla miski etapp.

eile jõudis vaikselt kohale ka see 100km oma 2,3 tõusukilomeetriga. võimas värk, ma ütlen. igal juhul teeks uuesti.

5 kommentaari:

Raivo ütles ...

Rivolt väga kõva sooritus, müts maha, respect!!! Ikkagi 100 KM!
Vaatasin kuus tundi raja kõrvalt pealt ja elasin kaasa, kustumisjälgi ei täheldanud ma tal kordagi :) Lõpus andis isegi hoogu juurde. Ma arvan, et Rivo tegi uisusuusa valimisega väga õige valiku. Sellega andis ilusti stardist kuni finishini (ilma lisamäärimiseta või suusavahetuseta, mida tipud hoogsalt harrastasid) ära libiseda.

Enda kolgata teekond lõppes kahjuks Harimäe kontrollpunktis 37. kilomeetril, kus suusaside saapakinnituse kohalt lihtsalt ära murdus. Kuramus, oleks ma seda teadnud, oleks ostes kallimatele sidemetele panustanud – mõtlesin, et Fisher ikka pahna ei tooda. Aga võta näpust, vaid kaks ja pool kuud ja umbes 500 km andiski sõita.
Selleks ajaks oli mul sõidetud ligi 3 tundi ja olin just Rivo endast mööda lasknud.

Kui esimesed kümme kilomeetrit pidas ja libises suusk täitsa hästi (määrdemees oli mulle ikkagi lõpuks teinud klassikasuusad ja kliistrit korralikult suuskade alla uhanud) siis ring ringi järel kadus nii pidamine kui ka libisemine täielikult. Nii, et vahetult enne suusasideme murdumist mõtlesin, et tuleb lasta suusad üle määrida.
Pärast suuskade jalast äravõtmist oli näha, kuidas suuskade pidamisala oli okkapuru ja muud pahna täis.

Aga jah, õudsalt kahju, et endal nii läks. Rivo pärast on aga väga hea meel.

täpi ütles ...

Braavo!

Rivo ütles ...

Raivo, aitäh toe eest raja kõrval. Motiveeris viimasel viiendikul tugevasti.

Riho ütles ...

Väga kõva.
Ei hakanud selle asja peale isegi mõtlema. Hetkel suusatamisest väsimus sees ja jõudu napib.
Et umbes 9h järjest suuta pingutada, tundub midagi müstilist. TM 6:20 tundus juba minu jaoks täiesti utoopiline. Eriti just kannatamise aja mõistes.

täpi ütles ...

ma vaatasin tääri suusahundi lugu ja tekkis isu sellel osaleda. vähemalt tibide konkurentsis oleksin raudselt poodiumil ja ega 8 tundi pole oluliselt pikem kui 7 (naiste loogika...) :P