Reede, 8. oktoober 2010

Rohelise ultrajooksja pidupäev

Rivo on siin juba möödunud nädala Stamina poolt korraldatud üritust „Kuus tundi liikumist“ kajastanud, aga viskaks ka ise kiire tagasipilgu paari päeva tagusesse võistlusse ja paneks mõned emotsioonid paberile.

Möödunud laupäeval toimunud üritus oli minule kui nn. väga rohelisele ultramaratoonarile jackpoti võitmine. Võistlus oli toredalt korraldatud, konkurente ei olnud ning auhinnad täitsa vahvad :)

Kuna rahvaspordiüritus „Kuus tundi liikumist“ tekkis nagu välk selgest taevast kõigi võistluskalendrisse, siis polnud aega kaua seedida ja tuli reageerida kiirelt.
Ega ma tõenäoliselt ei oleks sellest võistlusest teada saanud, kui Rivo poleks nädalapäevad enne võistlust saatnud ringi käima e-üleskutse „Et kuulge vennad, 2. oktoobril toimub selline vahva üritus Lillepi pargis, – teeme ära!“.

Kuna pärast SEB Maratoni pole endale uut sihti seadnud on treeninguid jäänud soiku. Seega mõtlesin, et teeb enne lõpliku otsuse langetamist paar kerget trenni ära. Vaatab, mis pulss räägib ja seejärel otsustab. Proovijooksud väga hõiskama ei ajanud – tempo madal, pulss kõrge jne. Aga otsustasin siiski, et läheb matkab trassi mõnuga läbi ning endale mingeid sihte ei sea.

Jäi vaid küsimus – kas viisvarvastega või ilma?
Kuna maratonijärgne valu oli veel meeles kaalusin varianti, et laseks esimesed kolm tundi varvikutega ja teise poole tavatossudega. Nagu mingi vaheldus ka. Kuut tundi ma viisvarvastega vaevalt asfaldil elusalt vastu pean.
Lõpuks sai siiski täielikult ümber mõeldud ning otsustasin läbida kogu trassi tavaliste Adidega.

Enne jooksu jõudsid ikka väiksed sihid silme ette tekkida. Mitte niisugused, millest küünte ja hammastega kinni hoida – aga pigem sellised enda jaoks.
Kalkuleerisin, et kui õnnestub joosta 25 ringi (62,5 km – ringi aeg 14:24) oleks ülihea ja ka 24 ringi (60 km – 15:00) oleks täiesti OK.

Start.
Möödunud laupäeval oli kella üheksa paiku hommikul stardis vaid kaheksa jooksuhuvilist. Eks see oli tingitud sellest, et üritus mängiti välja väga paindlikult. Startida võis kella 900ks-1430ni ja arvesse läks ka vaid ühe ringi läbinute tulemused. Nii saigi päeva lõpuks endale jooksutulemuse kirja poolsada osalejat.

Pärast stardipaiku tuiskasid rulluisutajad oma teed ning jooksjad hakkasid neile vaikselt järgi venima – mina ühes nendega. Kuna tempo tundus väga madal, vedasin pärast sadat meetrit end jooksjate rivi ette ja hakkasin vaikselt enda tempos kulgema.
Esimestel ringidel midagi põrutavat ei toimud. Imeilus karge sügispäev ärkas tasapisi ja loodus oli veel mõnusalt vaikne ja rahulik.

Olin pärast teise ringi lõppu tõenäoliselt üks esimesi söögi- ja joogihuvilisi. Toitlustuslaua juures oli veidi kohmitsemist, aga sain oma nodi kätte ja jätkasin teekonda.
Pärast teist-kolmandat ringi viskasin käest kindad ja vahetasin pooltalvise jooksumütsi nokatsi vastu. Pika dressi ja jooksujakki vahetamise osas mõtted ei liikunud, kuna ilm oli päris jahe ja jooksurada kulges enamalt jaolt varjus.
Kuskil teise ringi lõpus tuhises üks vend minust kiire tempoga hooga mööda ja kuskil 20 km paiku vist veel kord. Lootsin endamisi, et sellise tempoga ei saa lõpuni ju ometi välja lasta.
No tegelikult saab küll, aga sel juhul oleks Eestil olnud võtta üks uus väga kõva ultramaratoonar. Rohkem ma seda jooksjat ka ei näinud.
Lõpuprotokolli järgi võis see olla Laur Saar, kes sai 2 tunni ja 21 minutiga tervelt 30 kilomeetrit kokku.

Tegelikult oligi väga palju jooksjaid kokku tulnud, kes ei tulnud kuut tundi taga ajama.
Nt. kuskil pärast poolteist tundi pärast starti üllatas mind veel üks väga kiire jooksumees, kes suutis lühikese ajaga minust tervelt kaks korda mööduda. Protokollist tuli välja, et tegemist oli Ravshan Balgabaeviga, kes võttis 10 km 36 ja poole minutiga.

Kui paar tundi oli joostud, siis oli selge ka, et kui ma lõpuni välja kannatan võib isegi poodiumikohale pääseda :)
20 kilomeetriga (8 ringiga) oli aega kulunud 1:53 ning ma juba kalkuleerisin, et sellise tempo jätkamise korral õnnestub isegi 25 ringi (62,5 km) täis teha. Selle mõttega elasin kuni 37,5 kilomeetrini (15 ringini).
Siis aga tabas mind esimene tagasilöök. Ringi ainsal veidi järsemal tõusul tundsin, et lihased muutuvad kangeks ja jooksmine vaevaliseks. Võtsin paarikümne meetrise tõusu kiirkõnniga ja jätkasin jooksu. Ringi tempo kukkus 15:00 juurde ning siin jätsin ka 62,5 kilomeetrise sihiga hüvasti.
Sealt edasi võtsingi iga ringil selle lühikese järsu tõusu kiirkõnniga. Tempos eriti see tunda ei andnud ning valu lihastes tõmbus ka tagasi.
Küll aga hakkasin pärast seda väikest vahejuhtumit 15 ringil rohkem soola tarbima.

Söömisest.
Kuna ring oli lühike, oli süüa-juua võimalik iga 2,5 km tagant. Kasutasin seda võimalust agaralt. Võiks öelda, et keskendusingi jooksmise asemel hoopis söömisele ja muusika kuulamiseleJ
Ühel ringil banaan, teisel leib, siis banaan jne. Pärast 25 km hakkasin vaikselt ka iga kahe-kolme ringi tagant soola tarbima, nii et leib-sool, banaan, leib-sool, banaan.
Kui tavaliselt olen võistlustel tarbinud spordijooki, siis seekord liikus vaid vee peal. Lihtsalt esimeses joogipunktis jäi veepudel näpu vahele ja nii ma margitruuks jäingi.
Kuue tunni peale võisin ära juua ehk 2,5-3 liitrit vett. Suhteliselt vähe, aga ilm oli ka päris jahe ning oleks saanud isegi vähemaga, millest annavad tunnistust mõned planeerimata boksipausid.

Raske hetk.
Tuli kuskil 40-50 km vahel. Raske just vaimselt.
Üksjagu oli juba joostud. Üksjagu oli veel minna. Peast käisid läbi mõtted, et oh kui tore oleks kindlasti istuda J Siis sai aga mõeldud, et mida kuradit. Nädal tagasi joosti edukalt kahe eestlase poolt läbi Spartathlon. Mina nüüd siin 60 km peal hakkan virisema.
Ja jooks läks kergemaks. Pärast 50 km tuli teine hingamine. Samm muutus kergemaks ja valu läks meelest. Jalad aitas kõhu alt välja kiskuda ka kõrvu jäänud teadvustaja sõnad – nagu oleks 21 ringi (52,5 km) läbinud kaks võistlejat. Kas keegi hingab mulle kuklasse?
Rapsima ei hakanud, aga keerasin kergelt veel tempot juurde. Keegi minust ei möödunud, küll aga õnnestus viimasel ringil teha enda päeva kiireim ring (13:39).
Kokkuvõttes alla 14 minuti kestnud ringe tuligi vaid neli ning üle 15:30 läks kaks ringi. Nii, et sai hoitud enam vähem ühtlast tempot.
60 km koguaeg siis 5:50:47
Teine koht tegi ära 52,5 km ning kolmas-neljas 50 km.

Kahju, et osavõtjaid oli vähe, aga ikkagi oli tore võita :)
Ja kusjuures auhind oli ka igati asjalik – Adidas Micoach, mis mõõdab pulssi , tempot, läbitud teekonda, mida saab ühendada MP3 pleieriga ja mille sisse ehitatud nn. „treener“ annab sulle jooksu ajal hüva nõu.
Igatahes jooks oli motiveeriv ja tõenäoliselt tuleb varsti endale uus eesmärk paika panna.

1 kommentaar:

Kaido ütles ...

Õnnitlused. Kahju et 12-tunni jooksu ei tehta praegu Eestis. See Spartathloni uudis tekitas minus ka pisut kihku pikemalt joosta. Rogain-is on 8 tundi liigutatud küll (laupäeval sai 58km, sealhulgas langenud puud, sood ja rabad). Hea meelega konkureeriks järgmisel korral :)