Esmaspäev, 21. veebruar 2011

Tartu Maraton vol 2

hetkel ainus tõestus (nr 5277 sõitja kohal, sinise mütsiga), et ma maratonil üldse startisin. protokollis nime veel pole. Foto: Ardo Säks.

eile hommikul oli imelik suuskade asemel sülearvuti võtta. ja õue astudes tuindus kuidagi jahe. oleks pidanud käed tööle panema.

keha vist hakkas vaikselt õhtul aru saama, et ikka ei lähe suusatamiseks. ekspeditsioonist on kurk veel veidi kahtlane, aga paistab, et vitamiinid ja puhkus jms teevad talle ainult head.

ei oskagi hetkel viimaseid päevi kokku võtta, teen seda ükskord hiljem. liiga värske vist hetkel.

ajaloo huvides märgin ära aga 40. Tartu Maratoni läbimise kogemuse. esiteks jäin starti väikese kommunikatsioonihäire tõttu hiljaks ja sain Tehvandi staadioni ümbruses omal naha märjaks ja tuju ärevaks lipata. õnneks laenas möödakäija telefoni ning päästis mu maratoni.

stardikoridorisse spurtisin, ühes käes suusad, teises riietekott, ning suuski maha pannes hakkasid juba tagantpoolt tegelased stardigruppe kokku pressima, sest stardini jäi 1-2-3. ehk enda 4000 pundi asemel läks lõpuks liikumiseks juba 5000-6000 kandi numbritega. veidi olukord liikuma hakates küll paranes, kuid selle ja esimeste kilomeetrite passimiste-sahatamiste taha võis jääda paarkümmend minutit. järgmisel korral saab siis targem olla.

sõit ise oli esimesed 10km üsna ebameeldiv - nahk oli starti sörkimisest ja veidi paksust riietusest (starditemperatuurist -20 sai peagi -10) märg ja tunne ei olnud parim, sest eelmiste päevade seikluste tõttu oli ka kurk mitmendat päeva veidi kare. ent pärast Harimäelt laskumist läks olek iga meetriga järjest paremaks. tõsi, laskumistel tõmbas jaki ikka jäässe, kuid pidas ja libises ilusti ning see oli rõõm.

Assar, kelle abiga on Eestil mitu väärismetalli tooni medalit, tegi mu äratrööbatud plastlaudadest hommikuks lippajad-pidajad ning suuskadega olin väga rahul. kui mitu päeva olime enamasti mittepidavate vahenditega liikunud, siis selle taha nüüd midagi ei jäänud.

eelmiste päevade suusatamiste tõttu ja energiavarude ärakasutamise ning soojahoidmiseks kuluva energiakulu tõttu kartsin, et kehast saab lihtsalt särts otsa. nii rabasin igast toidupunktist paar topsi jooki ja juustukukli. sõites hoidsin end mõnevõrra tagasi ka ja pidevalt mõtlesin "kuule, ökonoomita, mees". ehk ära jookse, ära rabele, ära tõmble. hoia oma tempot. laskumistel uhasin nii kaugele kui suusk lubas. kaugele lubas.

tempot hoidsin sellisena, et ei pannud väga sügavalt sisse ahmima, sest kurk oli tõesti hell. paraku jäi startikiirenduses pulsikellal teine, kella käivitav vajalik vajutus tegemata, niiet pulsiks aiman eelmiste päevade põhjal (siis keskmine rahulikum, 135 kanti) miskit 140-150 vahele.

toidupunktides sai number 300 km rinnal palju tähelepanu ja jõusoovimisi. rajal ka. see innustamine oli üldse kogu selle ekspeditsiooni käigus jõudu andev.

oodatud-kardetud haamrit või rasket hetke ei tulnudki ja nii läks viimasel 15 kilomeetril, kus ma eelmisel aastal surin, korralikuks andmiseks. külm hakkas lihtsalt, sest päike oli juba madalamal ning puude vahele viimastel kilomeetritel enam ei ulatunudki. vahepeal võttis keegi mulle tuulde, mõtlesin selle peale "tore küll, pärast kolme päeva tempot tegema hakata", kuid mõni jäi maha, teine lahkus vahel mööda.

viimases, 3,5 km enne lõppu rajatud kohvipunktis, jätsin peatuse tegemata ja uhasin finishisse. mõnus.

mäletan eelmisest korrast, et järgmisel päeval oli ikka väsimust ja ega finishijärgne õhtugi just lust polnud. miskit vormimoodi vist. või on põhjus eelmisel kolmel päeval läbitud kilomeetrites?

kuu aja pärast siis Haanja100 100km suusatamine. lund ehk jätkub.

Kommentaare ei ole: