vesi, pallist rääkimata

Eilne veepallilahing. Foto: Raul Mee, Äripäev

Tegime eile kolleegidega sportliku õhtu ja jõudsin kella 22.30 paiku koju haavu lakkuma.

Sellekordse veepallimängutrenni skooriks siis:

- õlapeal ca 10 cm kellegi küüne jälg
- küünarvarrel sama, ca 15 cm
- sinised silmaalused
- krampis parem säär

Tervisesport. Right.

Kusjuures üldse ei kakelnud. Ilmselt oli põhjus selles, et ehkki meid oli tavapärasest mõned persoonid vähem, läks vastaste värava all kohati ikkagi üsna intiimseks. Uued ujumisprillid andsid ka oma osa.

Säär on täna selline, nagu oleks eile ainuisikuliselt teda jõusaalis tuuninud. Õhtul venitasin küll korduvalt, aga sõna võtab ta kogu keha ulatuses täna ainsana. Egoist.

Jõudsin esimesest korrast erinevalt ca poole tunniga end soojaks ujuda ning lõbu oli seetõttu rohkem ja hinge kinnitõmbamist sel korral ei proovinud. Et lõbus oli.

Täna üritab jälle talv tulla, kui hästi läheb, ei lähe pühapäeval pikaks basseinimõõtmiseks, vaid ootab Pirita.

Ahjaa, 26. juulil teeme, hetkel Steniga, elu huvitavaks Muhult Saaremaale ujudes. 2,2 km. Tulge ka.

Varumeeste pink tühjeneb

Tere jälle üle pika aja!

Ehkki ma ei jookse üldse hetkel ja seda tervise huvides, mõtlesin, et võtan üle pika aja sõna.
Nimelt jäi sügisel peale Berliini maratoni koos minuga varumeeste pingile üsna mitu nina passima. Kes šokis, kes õnnelik täide viidud eluunistusega, kes vigastustega jne. Aga näed pool aastat hiljem läheneva kevadega ajavad kõik endal jalad kõhu alt välja. Alles eile rõõmustas Rivo, et Tarvogi tahab siiski koos maratonitiimiga Amsterdami sõita. Eks pool aastat on piisavalt pikk aeg ka, et unustada neid kibeduse pisaraid, mis üle finišijoone astudes alla neelati ja et kaaslastel täheldab auhinnariiulile medalilisa tulla, teeb ausalt öeldes ikka kadedaks ka. Nii, et tõsi, mis üheskoos sai alustatud, tuleb ka üheskoos lõpule viia.

Levitame jutte, et tahaks kihla vedada ja elamusi teravamaks ajada. Aga mina mõtlen, et rõhuda võiks hoopis jällegi ühisele ettevõtmisele. Sest tegelikult üle toimetuse kokku tulnud inimeste kamp on üks suurim motivatsiooni allikas üldse. See pole küll enam paljude jaoks "esimene" maraton, aga seekord on ju Amsterdam. Ausalt öeldes, tühja sellest kihlveost ja tulemusest. Kui parema ajaga joosta tahaks, oleks võinud ju ka Berliini tagasi minna. Nii, et Raivo võiks hoopis kihla vedada, et abistab kõik meeskonna liikmed üle finišijoone, tähendagu see siis kasvõi meeskonna treeneri positsiooni üle võtmist või 6 tunnise ajaga lõpusirgele jõudmist kõige nõrgema kandadel. Seekord lihtsalt ei ole Meelisega võrdset kihlveopartnerit rindejoonelt paistmas.

Et Amsterdami maratoni värin juba sisse saaks, peab ära ootama vaid siduvad toimingud. Mitte jooksmise, aga lennukipiletid ja majutuse broneeringu ja lõppude-lõpuks jooksusärgid. Sest kui särk on seljas on jooksurajal uus hooaeg alanud. Anna ainult päkkadele valu.

Vahepeal aga tuletan meelde, et eelmisel aastal samal ajal hakkasid ideed liikuma ja loodi maratonimeeskond. Seega õnnesoovid saabuva 1aastase sünnipäeva puhul kõikidele liikmetele ja fännidele, kes meiega selle aja on kaasa elanud.

Seepärast ütlen, et ärge olge veel meeleheitel, kui te igal sekundil ei tee jooksutrenni. Esiteks aega veel on ja teiseks kes tasa sõuab, see kaugele jõuab. Lootuses, et varsti tuleb kevad (mis sest, et ootamatult sajab täna laia lund akna taga), luban kõigile, et tuleb ka tahtmine ja jõud!

Tervitan,
Selle hooaja varumees

Natuke raske

Natuke tuttav tunne tekib Raivo posti lugedes. Endalgi natuke raske selleks aastaks motivatsiooni leida. See, mis eelmisel aastal võimatuna tundus, sai ju tehtud. Nii endale kui ka teistele sai tõestatud, et on võimalik end poole aastaga maratonivormi saada. Mille nimel siis sel aastal rühkida? Minu puhul oleks vist liiga ulmeline võtta eesmärgiks rada ainult joostes läbida (välja arvatud siis söögi-joogi punktid). Ega vist muud üle jää, kui võtta eesmärgiks lihtsalt aega parandada :) Mitte, et see väike eesmärk oleks, aga tundub kuidagi... argine :)
Pole end veel päris trennitsüklisse saanud. Eile oli esimene natuke pikemat sorti jooks (7km ;)) Hallis tiirutamine on ikka väga nüri, a nu mis parata. Õue ei taha veel minna. Nii ootan juba, et asfalt oleks kuiv ja õhtud vähe pikemalt valgemad, et saaks juba õues tiirutada.

P.S.
Raivo, ma veaks suga kihla küll, aga kardan, et ei paku sulle piisavalt pinget ;)

Vean kihla!

Kolleeg Tõnisele meeldib öelda, et kihla veavad lollid või nahaalid. Ma ei tea kumb ma neist olen, aga hetkel olen oma jooksuhuviga küll sellises punktis, et ilma kihla vedamata on raske end korralikult käima tõmmata :)

Tõsi. Olen sel aastal jooksnud küll. Tulin just hetk tagasi Kadriorus pargist ja kehas on mõnus surin. Aga ikkagi – raske on end sundida pimedas välja minema ning üle poole tunni korraga ei ole suurt huvi joosta. Jah. Ma tean, et liikumine hoiab terve ja parandab vormi, lõdvestab ning aitab keskenduda jne. Aga hoolimata selles, et kahe kuuga kogunenud jooksukilomeetreid vaid napilt sada.

Täna joostes leidsin oma „probleemile“ lahenduse. Et sügisene Amsterdami maraton poleks nii piinav kui Vana-Aasta maraton :P, vajan ma kihlvedu. Sestap otsin maratoonlaste hulgast kedagi, kes sooviks minuga kihla vedada. Soovitavalt nende hulgast keda ma tunnen ning kel ka Amsterdam sügisel jalge all. Olen avatud kõigile pakkumistele.

palju õnne sünnipäevaks ja teised lood

Infrapunasaun, kulutab poole tunniga ca 500-600 kalorit. Foto: Indrek Susi, Äripäev.

Martti üleskutse ehk igamehe ultra jäi eile küll esialgsel kujul, ehk 25 km jalul ja lipates, küll ära, ent tegin selle kõik tasa basseinis. Lugemine läks küll juba alustaval sirgel sassi, ent 2,5-3 km tuli ikka ära. Mõtlesin veel enne vette sukeldumist, millise palvega kaaskannatajate poole pöörduda kui pärast kahte tundi 50 meetri edasi-tagasi mõõtmist basseinist välja tuleb aidata. Polnud nii hull ühti, sain oma jõududega minema. Pulssi üle 120 ei õnnestunudki saada, ka kroolides, järelikult taastav trenn.

Muidu õnnestus end jalahädadest hoolimata 4,5 tundi liikumises hoida, selg-kõht ja venitused ka. Lisan siia ühe trennikorrana ka infrapunasauna, mis on huvitav elamus. Istud ühel kohal paigal, aga pulss muudkui kiireneb. Ulatub lõpus 110-120 löögini minutis. Taastamiseks ja keha puhastamiseks tekitan ilmselt regulaarse külastuse. Plaanisin küll optimistlikult pärast seanssi veel sõuda või miskit muud tempokamat teha, aga administraator jäi selles küsimuses opositsiooni („maksimaalselt võid sa pärast mullivanni minna“).

Täna lähen sõudma. Kepsud on küll enamvähem korras, aga pigem olla veidi argu kui hulljulge ning mõned päevad veel hoian. Raske on - ilm on ilus ja soe ning sinul on valida kas spordihallis rohekaskollase seina või paaritunnise basseinipõhja vahtimise vahel.

Ja basseinis mõistan aegajalt, kuidas individuaalsport on pigem minu „kulutatud kalorike“, sest ikka on keegi, kes ujub üle raja liblikat või hakkab turvaga vaidlema, kas libedal basseinipõrandal tohib joosta või ujub sulle lihtsalt selga. Joostes on õnneks raja kulgemist võimalik valida ja sõudeski saab tegelikult Nõmme Ujulasse minna, kus seade akna äärde paigaldatud.

Edit: esimene diagnoos säärtele väidab, et vigastus ehk sai ühe harjutusega viga tehtud, mitte ületreeningust inspireeritud või miskit kroonilist. See mõnevõrra lohutab, sest see tähendab paranemist ehk ühekordset häda. Aga ametlik versioon siis järgmisel esmaspäeval. Eile proovisin ettevaatlikult 200 meetrit joosta ja täna on jälle veel parem kui eile. Vägev.

rasked hetked vol 2

Ütleme nii, et targem on vigastustest hoiduda, sest mitte ainult paranemine ei võta aega, vaid juba arsti juurde aja saamine on selline logistika ning ooteaegasid saab mõõta kuudes. Olengi paar tundi sellega tegelenud, et saada ortopeedi vastuvõtule.

No ma ei tea. Miskitmoodi on juhtunud nii, et kogu maratonivärk mul lihtsalt ei tule. Septembrist saadik sain nüüd regulaarselt trenni teha ja 1,75 maratonigi joostud ning suvel kummitanud säärevalud olid justkui ajaloo materjal.

Reaalsus jõudis tagasi teisipäeval, mil kodus trepist alla astudes astus mängu deja vu, ju vist sai esmaspäeval jooksuharjutustega kusagil üle pingutatud. Tagasi on säärevalud ja jooks on hetkel ebamugav.

Igatahes, parim aeg, mis õnnestus kliinikutelt välja kaubelda, oli 3. märts, enamus pakkus peale 10. märtsi aega. Ja ma ei räägi siinkohal perearsti saatekirjaga minemisest, mis võtaks veel ilmselt kuid, vaid tasulisest visiidist. Karm. Teine nüanss on see, et kui ma lõpuks arsti juurde saan, siis a) ravimatuse ja teadmatuse tagajärjel võib vigastus olla kuhugi soovimatus suunas areneda, b) olla juba terve. Pigem siisi viimast.

Igatahes olen nädalaks-paariks jooksurajalt maas, mis ühelt poolt teeb meele mõruks, sest siiani on kõik hästi sujunud ja jooks mulle väga istub ka. Eriti tänane vahelduva tempoga jooks istuks kui õues on 7 kraadi sooja ja päike.

Olen sügisest saadik enda arvates kõike õigesti teinud – trenn ja puhkus ja toit ning vaheldumine ning mahtude kasvatamine. Pigem tagasihoidlik kui kiire, on moto olnud. Lisaks kisuvad igasugused takistused moraali alla. Leppimine määramatuse ja sellega, et alati ei lähe kõik nii nagu plaanis, on kohati raske.

Samas jälle on hunnik spordialasid, mida saab harrastada jalgu koormamata. Nii et tere taas, bassein ja sõudeergomeeter (üks igavamaid asju, muide). Üldist kehalist arengut arvestades on see vaheldumine muidugi hea. Et õnnestub saavutatud vormi ehk hoida, arengut ei taotlegi.

Helsingi poolmaratonini jääb 78 päeva.

esimesed 5 km

lõpuks ometi olen mina ka välja teeninud õiguse siia mõned read kirjutada. käisime Monsaga täna hallis jooksmas, mis oli minu jaoks esimene trenn maratoni nimel. kokku jooksime ca 5 km (22 ringi) ja lisaks terve hulk kõhulihaseid treeneri käsul :)

enesetunne oli pärast jooksmist hea, kuna tempo oli rahulik, näiteks Rivo tuhises meist pidevalt mööda. vasak puus siiski õrnalt-õrnalt andis tunda pärast trenni ja kuna puusadega on mul varemgi sporti tehes probleeme olnud, kavatsen arsti külastada igaks juhuks enne tõsisemaid treeninguid.

taustaks nii palju, et viimati jooksin Hansapanga sügisjooksudel eelmisel aastal (paljud jooksud jäid vahele ja tihtipeale kõndisin osa rajast). enne seda jooksin keskkoolis ehk siis u 5 aastat tagasi. ei kõla vist väga maratonijooksja moodi :)

lisaks jooksmisele võib mind leida võrkpalli või veepalli mängimast ja sarnaselt Monsale osalen HP xdreamil (B-grupis õnneks!).

kõik näpunäited alles alustavale maratoonarile on üliväga teretulnud.

uute postitusteni ja seniks jõudu treeningutel, kaugel see kevadki enam on...

Hullu suve terviseks!

Eelmise aasta suvi oli paksult jooksutrenne täis. Õnneks mahtus vahele ka mõni muu üritus, niiet tülgastust ei tekkinud.
Selle aasta suvi tõotab tulla aga veelgi hullem.
Nimelt müüsin oma hinge kuradile ehk panin end kirja Hansapanga XDreamile (hästi vaikselt ütlen, et A-rajale). Ma ei tea, kust see julgus tuli ja mis mul küll arus oli, et sellega nõus olin, aga nii ta läks :)
Ühesõnaga, jooksutreeningutele vahelduseks tuleb end aeg-ajalt metsa ajada, võib-olla mõnest seinast üles ronida, täpsust visata, kohe kindlasti tuleb aer kätte võtta ning isegi rulluisud tuleb alla panna (enne tuleb see rullikutega sõit aga selgeks saada...) ning orienteerumine tuleb ka selgeks saada (ma olen maailma parim ära-eksija). Mõni mõtleb selle jutu peale, et mida ma sinna siis üldse lähen. Lähen sest see on suur väljakutse nagu eelmisel aastal esimest korda maratonile minnes. Teadmatus, aukartus, põnevus... kõik need samad emotsioonid, mis eelmiselgi aastal kevadel treeninguid alustades. Annan endast parima ning katsun oma tiimikaaslastele mitte väga suureks koormaks olla.
Et postitus maratonist päris kaugeks ei jääks, siis mainin ära, et homme tõmban jalga jooksupüksid ja -tossud ning lähen üle 4 kuu taas jooksma. Vaatab, mis sest välja tuleb. Äkki ei jaksagi enam...? Aga nuh, pole hullu, küll varsti jaksan taas :)

abiks ikka

olin eile õhtul päris uhke enda üle kui -6 (mida päris kobe tuul võimendas kohati -10ni) välja jooksu tegema läksin. uhke olin tegelikult hiljem kodus, esimesed paar kilomeetrit tegelesin filosoofiaga ("milleks see kõik"). igatahes, soovitan toodet Buff, mis on riidest toru, mida kannatab multifunktsionaalselt tarvitada. pesumasinale trumlit tast ei saa, aga maskina näo ees toimib ka päris tempokal jooksul ega lase külma õhku sisse. sügisel kurgusoojenduseks, suvel randmele hea kruttida, et higi pühkida. igatahes, mina vs talv - 1:0.

talvisida tegemisi

Olin natuke popp ja võtsin eelmisel nädalal ka harrastada aastaaja populaarseima hobi. Kerre pääses viirus ja olin paar päeva tema tegeleda. Perearst veel vaatas pika (ajaliselt) pilguga kui kommenteerisin, et ei tea, kas talun või ei talu antibiootikume, sest pole aastaid haige olnud. Selgus siiski, et olen neid lapsena söönud, nende maitset on keeruline unustada.

Igatahes, et vahele jäid kolm trenni, õnnestus maastleitud aeg lugemisega sisustada.

Esiteks soovitan visata pilk peale Kristo Reinsalu ajaveebis postitusele. Ehk, mis näitajaid tasub näiteks maratoniks treenijal teada-jälgida ning mida selle infoga peale hakata. Sealt ka viide Vomaxi loole pulsitsoonidest treeningul. Huvitav ja kasulik lugemismaterjal.

Siis kirjutas Kristjan Port Priit Pulleritsu blogis nii:

Samas on spordipraktika täis näiteid, kus sportlane on erinevatel põhjustel (autoavariist kuni perekonna jmt probleemideni) pidanud sportimise karjääri tipus umbes aastaks pooleli jätma koos tema mahakandmisega meedias ja fännide meeltes. Viimane võimaldab elu rahulikult võtta ja kõigi üllatuseks teeb ta mõne aja pärast vapustava comebacki. Selles kontekstis ei ole vahet sool ega sellel, kas pausi põhjuseks on lapsepuhkus, vaid tänu korralikule taastumisele on ära remonditud hulk kannatada saanud struktuure, mis koos tippsporti läbimurdnud indiviidi erakordse loodusliku treenitavusega ongi uue tulemise baasiks.

Ehk moraal, kui tekibki treeningutes paus, siis see võib hästi mõjuda, sest keha saab korralikult välja puhata ja taastuda. Vaimseltki on teinekord hea eemal ja treenimata olla – kui ikka rajast ja trennist tüdimus, siis mina ei vägistaks, vaid võtaks aja maha.

Pühapäevast olen uuesti rajal olnud ning jooksva nädala suuremaid küsimusi on see, kuidas kiiret ja pikka jooksu õues teha. Tempojooksuga peitusin kolmapäeval Kadriorgu, sinna ultrajooksu ringile, kus tugev tuul ja tõusud ning ilmselt vahele jäänud kiire jooksuta nädal kärpisid tempot kilomeetri kohta 15 sekundit. Aga nii teras karastubki ning kuu aja pärast lippan seal juba nagu gasell.

Teemast „tuul kui takistus“ on hetkel isegi märksa olulisem „tuul kui külm“. Ehk pikalt või kiiresti joostes satub organismi päris palju jahedat õhku, mis hingamisteedele hästi ei mõju. Vähemalt nädalaks lubab külmakraade, mis tähendab, et tuleb miskile süsteemile mõelda, kuidas ühendada õues hingamine ja mitte haigestumine. Järgmisel nädalal on õnneks hall lahti, et kolib võib-olla hoopis siseruumidesse.

Minu maratoniristsed – põige aastasse 2004

Leidsin neti avarusest üles muljed oma esimesest maratoni kogemusest. Miks mitte jagada seda ka ÄP maratonitiimi blogi lugejategagi :)

Maratoniks oli Tallinna XVI Maraton ja daatumiks: laupäev 10. juuli 2004.
Ilm oli rannamõnude nautlejate jaoks väga mega. Sooja kiskus 26 kraadi kanti ja viimaseid jooksulõpetajaid kostitas Pirita kloostri varemates korralik äikesevihm.
Ajaks kujunes 4:24:34 ja 115 lõpetaja hulgas 96 koht. Katkestajaid oli üksjagu.

Aga siit siis muljed:

Noo nii. Esimese maratoni kogemused nüüd minulgi käes. Kokkuvõtteks tuleb öelda, et oli ootamatult raske. Ehkki mu jooksupagas ulatub vaid kuue kuuni ning tegemist oli mu esimese jooksuvõistlusega üldse, lootsin salamisi et asi on kergem. Julgust lisasid neli 25-35 kilomeetri pikkust treeningjooksu, mis kõik olid läbitud tempoga, mis lubasid alla 4 tunnist jooksuaega. Aga läks teisiti.
Esimesed kümme kilomeetrit läks päris nobedalt - 53 minutit. Samas tungis aga kiiresti kerre kuumus - ei mäletagi, et mul oleks treeningutel üle 20 kraadist sooja tulnud taluda (pole lihtsalt sellist ilma olnud).

Maratonipäeval kell 17-18 näitas ilm.ee andmeil Tallinnas aga 26 soojapügalat!!! Ning see lõi jalust. Õigupoolest ma rajale tulekul kaht asja kartsingi - kiiret algustempot ja kuumust. Kolmandaks ka praktiliselt tundmatut rada, aga nagu jooks näitas oli viimane mure asjatu. Tallinna maratoni korraldus tundus minule igatahes üle ootuste hea.

Minu poolt valitud esimese paarteist kilomeetri algustempo (5:20/km) oleks olnud sobiv 14-17 kraadises jaheduses. Mitte aga sel päeval. Pärast igat joogipunti tõmbas paari kilomeetriga kurgu ikka väga kuivaks - seetõttu jõin igas punktis korralikult topsiku jõujooki tühjaks. Takkajärgi mõtlen, et oleks pidanud vist ka veel vett peale jooma, kuna organism kasutas vedeliku täielikult ära. Küllap kartsin asjatult, et liigne jook hakkab kõhus loksuma.

13 kilomeetril hakkas juba raske (just siis kui suur grupp jooksumehi frakki kanda ultramaraatonari Peeter Vennikase tuules must möödus) ning sealtmaalt teadsin, et alla 4 tundi täna ikka ära ei tule. Püüdsin igati keskenduda omale tempole ja omale jooksule. Oma vaiksele jooksutempole sain tuge juba 14. kilomeetril kui hakkasin nägema esimesi katkestajaid. Uus raske punkt tuli 22-23 kilomeetril kui ka 29 kilomeetril, kus oli üks pikk ja lauge tõus.

33 kilomeetril läks jooks tasapisi lihtsamaks, pärast 38. kilomeetrit oli juba päris mõnus, kuna selleks ajaks oli ilm juba päris soodus - aga ka jooksuaega 4 tundi täis. Lõpuajaks kujunes siis 4:24.

Kuna oli vist tugevalt katkestajad ning suutsin enda jaoks väga halva ilmaga käimispausideta (välja arvatud joogipunktides käimistempoga joomine) trassi läbida jäin enam-vähem endaga rahule. Samas on ikkagi kahju, et selline jube (raske) ilm oli.
Seda, et eilne jooks oli väga raske just tänu vedelikupuudusele ja mitte treenituse seisukohalt näitab ka tänane enesetunne. Ehkki jooksma eriti ei kipu on terve päev kiirel tempol ringi konnatud ja väsimus lihastes kontides lugulaulu kirjutades ei tunne :)

How fast can you go?

Raivo mainis ükskord, et pingelistel aegadel on trennisoov ja –huvi suurem kui muidu. Nii ongi. Paar päeva on pingelisemalt kulgenud ja nii olengi õhtuti toimetusest lahkudes jooksusussidele ja „oma rajale“ mõelnud. Eile hoidsin end tugevasti tagasi (taastuspäev ja -nädal) ja venitasin õhtul hoopis kodus. Täna saab nats torust tühjaks lasta – tempojooks.

Rajale lähed veel töömõtetega, aga trennist laekudes on pea tühi, lihastes väsimus ning voodisse kukkumine peab olema hästi sätitud, et poole langemise pealt uinununa ja üles põrgates põrandale ei maanduks.

Natuke teisest, veidi kiiremast ooperist ka. Põnev lugu ilmus ajakirjas Distance Running (panen õhtul kodus siia lingi, kuidas PDFile ligi saab), mis võtab kord kvartalis kokku maailmas toimunud olulisemad-suuremad jooksuüritused. Pärast Berliini maratonil Haile Gebrselassie poolt purustatud maailmarekordit (2:04:206) hakati uuesti rääkima teemal „millal inimene maratoni alla kahe tunni jaksab joosta“. Osad spekulatsioonid lubavad aastast 2012. „Uudisteportaal“ News Of the Future pakub aastaks 2030 ja välejalgseks Etioopia imelast Demeke Rettat.

Igatahes kirjutab lugu sellest, millised on Haile võimed ja VO2 max (ehk maksimaalne hapnikutarbimine ehk aeroobne võimekus. Mida kõrgem VO2 näitaja, seda parem aeroobne töövõime) näitaja praegu. Loo autor leiab, et ideaaltingimustes ning olemasoleva VO2 baasil suudaks Haile juba praegu joosta aja 2.01. VO2 näitaja tal ca siis 82-84 ühikut.

Dubai maratonil paar nädalat tagasi Haile uut rekordit prooviski, kuid distantsi esimeses pooles saavutatud liignekiirus (30 sekundit) maksis lõpuks kätte ja tulemuseks ta enda 2007. aasta septembris joostud maailmatulemusest pea 30 sekundi võrra kasinam tulemus.

Mu VO2 Max näiteks oli eelmisel aastal koormustestil vaid 54. Raivol, kelle parim maratoniaeg 3:30, paari ühiku võrra kõrgem. Teoreetiliselt peaks sellise näitajaga ka alla kolme tunni jõudma joosta. Dr Karu rääkis, et mõnevõrra saab seda näitajat ka trenni tehes tõsta, kuid palju mängivad siiski rolli geenid ja pärilikkus ehk võid küll tahta, aga looduse poolt pole sulle antud. Nii ootangi põnevusega kevadet, et näha, kas aastane (mõnevõrra lünklik küll) treening on tulemust parandanud või mitte.

Kes ja millal maratonis maagilise kahe tunni piiri alistab, on aga sama põnev ootus. Kusjuures, erinevate arvutuste ja analüüside põhjal on 1:48:25 piir, millest inimene ei ole võimeline kiiremini maratoni jooksma. Matemaatika häda kipub teinekord olema ainult see, et ta ei arvesta ei temperatuuri, tuult, hommikust enesetunnet ega jooksja puhkamist. Näis.

Vaikelu

Pean kerge piinlikkusega tõdema, et vastupidiselt Rivole ja ka Raulile või isegi Raivole, pole ma sugugi nii usin.
Peale maratoni said minu jooksud joostud.
Oktoobris tänu Sammuvõistlusele sai küll veel mõned jooksutiirud tehtud, kuid sellega asi ka piirdus. Minu viimasest jooksutrennist on möödas 3 ja pool kuud... ilmatuma pikk aeg. Päris liikumatult ma aga ka olnud ei ole :) Aeg-ajalt käin ujumas ning liikumisvahendiks on enamasti kondimootor. Isegi ühistransporti ei kasuta :) Mind on vallanud kerge hirm, et äkki kevadel enam ei jaksagi joosta. Et pean taas nullist peale hakkama nagu eelmisel kevadel - 3km... 5km... jne. Keegi aga mainis kuskil, et ega see võhm nii kiiresti kao, eks näis.
Plaanid aga sellised, et märtsist hakkan taas end liigutama motiveeritult järgmise maratoni suunas. Maratoni eesmärgiks võtaks äkki 5:30. Kui on vähem kõndimist ja kui iga kilomeetriposti juures pilti ei tee, siis peaks välja vedama küll :)
Üldiselt aga väga ei põe selle pärast, et trenni ei tee ja jooksumõtted üldse ei köida. Terve kevad-suvi ju ees ja küll jõuab! :)

3+1=progress

veidi lüürikat kah higi sekka. pühapäev. Kadriorg. päike paistab ajuti ning õhk on värske. oled vaikselt 2,5 tundi end ja spordijoogipudelit jalutanud ning hakkad samme kodu poole seadma. su ümber sebib teisigi harrastajaid, osad vankri-teised koeraga. muusikamängitaja abiga jõuab kõrvas pidulikum ja rahulikum klaverisoolo ning tellituna hakkab ka ülevalt hetkeks lund langema. ülev hetk. ütle siis veel, et trenn on vastik ja tuim rassimine.

muidu vist jätan selle pühapäevahommikuse pulli. pulss on tavalisest 10-15 lööki kõrgem ning ärkamine distantsi esimeses pooles on küll huvitav kogemus, ent üle kahe korra ei köida. seda enam, et Amsterdamis starditakse kell 10.30 ehk meie aja järgi 11.30 ning Helsingi poolmaratonil hoopis pärastlõunal (kui näiteks kodus tundlikumad ajad, saab minna hommikul prügi välja viia ja õhtul tagasi jõuda:P). et otsest vajadust polegi pühapäeviti vara ponnistada. kuigi valges joosta ning lõunaks trenniga ühele poole saada on motiveeriv, ei tapa kogu pühapäeva ära. suve poole ehk lihtsam ka, rohkem valgust jne.

eilsega sai aga kolmas mahunädal sel aastal otsa ning kokku viis trenni (neli jooksule, korra basseini) ning aega selleks kõigeks pea seitse tundi, venitusi veel pooleteisetunni jagu ja üldkehalist ca tunni jagu otsa. sel nädalal siis lõdvemalt. taastumine on märksõna, millega tegeleda, ja massaaži tahaks ka vist.

uutest kogemusest eelmisest nädalast fartlek, mis maakeeli põhimõtteliselt jõnksutamine. ehk mängid tempoga jooksu kestel. aluseks näiteks pulss – 140, 150, 160, 170 ja siis langevas jorus. Ja nii iga sagedusega paar kilomeetrit. treener Rein rääkis, et maratoonarite tempojooks on tavaliselt ca 20 kilomeetrit. sain küll aru, kuhu ta sellega tüürib. aga kevadeks siis.

Maratonivaba aasta...

Minul on tõenäoliselt tulemas maratonivaba aasta. See ei tähenda muidugi jooksuvaba, kuid sel aastal püüan oma energiat rohkem jagada.

Näiteks praegu teen kaks jõusaali ja jooksu ühistrenni nädalas (ehk 2x1,5 tundi), millele lisandub kaks-kolm korvpalli trenni (1,5 tundi kord) või mängu. Ja sellest on kasu olnud. Füüsiline vorm (ja tunne) on palju parem. Juurde on lisandunud mõni kilo ja jõunäitajad on kahe kuuga (olenevalt lihasgrupist) kasvanud 20-70% :) Jätkan lähikuudel samas vaimus ;)

Kevadel muidugi plaanin jooksukilomeetreid lisada, sest sel aastal võtan oma kavva vähemalt kaks võistlussarja: järvejooksud ja rahvatriatloni. Mõlemad on mõnusad ettevõtmised, mis ei koorma liialt organismi. Lisaks muidugi traditsiooniline sügisjooks ja ehk midagi ka kevadel. Eks paistab.

Miks nii? Esiteks see puusajama pärast maratoni hirmutas mu ikka üsna ära, mistõttu üritan end tugevamaks teha ja koormust ühtlasemalt jagada. Esialgne tulemus on minu arust väga hea. Teiseks vajab tervis ka üldisemalt veidike turgutamist. Hemoglobiin on endiselt mul väga madal ja muud pisihädad, mis võivad 10-15 aasta pärast valusalt kätte maksta, kui nendega ei tegele. Maraton ei ole tervisesport vaid pigem ikka ekstreem ja mulle mitte kõige sobivam. Poolmaraton on hoopis teine tera ;) Kolmandaks muidugi peresündmused, mis juba umbes kuu aja pärast võtavad mult rohkem aega ja energiat. Neljandaks ei taha ma kindlasti joosta halvemini kui Berliinis, mistõttu peaksin veelgi tõsisemalt treenima, aga kahte suve järjest lihtsalt ei jõua ohverdada.

Aga samas peas on ikkagi mõte enne 30. eluaastat veel üks maraton läbi joosta (ehk lähima 2 aasta jooksul ;) ). Sügisel Amsterdam on intrigeeriv, aga sel aastal siiski mitte, sest nagu öeldud kahte suve järjest ohverdada ei jõua. Pigem ehk 2009 kevadel. Lubadusi ei anna.

Igal juhul see mõte, et hakata maratonireisijaks mulle siiski ei sobi. Pigem teha mingit muud ala. Äkki hakkab triatlon meeldima?! Siiski mingid verstapostid peaks maha seadma. A’la veel üks maraton enne 30.aastat. Kolmas enne 35.ndat, neljas 40.ndat või midagi triatloniga vms :) Mõtleme.

Aga Teile head võitluskaaslased vastupidamist, pealehakkamist ja nael talda.