reede, 15. veebruar 2008

talvisida tegemisi

Olin natuke popp ja võtsin eelmisel nädalal ka harrastada aastaaja populaarseima hobi. Kerre pääses viirus ja olin paar päeva tema tegeleda. Perearst veel vaatas pika (ajaliselt) pilguga kui kommenteerisin, et ei tea, kas talun või ei talu antibiootikume, sest pole aastaid haige olnud. Selgus siiski, et olen neid lapsena söönud, nende maitset on keeruline unustada.

Igatahes, et vahele jäid kolm trenni, õnnestus maastleitud aeg lugemisega sisustada.

Esiteks soovitan visata pilk peale Kristo Reinsalu ajaveebis postitusele. Ehk, mis näitajaid tasub näiteks maratoniks treenijal teada-jälgida ning mida selle infoga peale hakata. Sealt ka viide Vomaxi loole pulsitsoonidest treeningul. Huvitav ja kasulik lugemismaterjal.

Siis kirjutas Kristjan Port Priit Pulleritsu blogis nii:

Samas on spordipraktika täis näiteid, kus sportlane on erinevatel põhjustel (autoavariist kuni perekonna jmt probleemideni) pidanud sportimise karjääri tipus umbes aastaks pooleli jätma koos tema mahakandmisega meedias ja fännide meeltes. Viimane võimaldab elu rahulikult võtta ja kõigi üllatuseks teeb ta mõne aja pärast vapustava comebacki. Selles kontekstis ei ole vahet sool ega sellel, kas pausi põhjuseks on lapsepuhkus, vaid tänu korralikule taastumisele on ära remonditud hulk kannatada saanud struktuure, mis koos tippsporti läbimurdnud indiviidi erakordse loodusliku treenitavusega ongi uue tulemise baasiks.


Ehk moraal, kui tekibki treeningutes paus, siis see võib hästi mõjuda, sest keha saab korralikult välja puhata ja taastuda. Vaimseltki on teinekord hea eemal ja treenimata olla – kui ikka rajast ja trennist tüdimus, siis mina ei vägistaks, vaid võtaks aja maha.

Pühapäevast olen uuesti rajal olnud ning jooksva nädala suuremaid küsimusi on see, kuidas kiiret ja pikka jooksu õues teha. Tempojooksuga peitusin kolmapäeval Kadriorgu, sinna ultrajooksu ringile, kus tugev tuul ja tõusud ning ilmselt vahele jäänud kiire jooksuta nädal kärpisid tempot kilomeetri kohta 15 sekundit. Aga nii teras karastubki ning kuu aja pärast lippan seal juba nagu gasell.

Teemast „tuul kui takistus“ on hetkel isegi märksa olulisem „tuul kui külm“. Ehk pikalt või kiiresti joostes satub organismi päris palju jahedat õhku, mis hingamisteedele hästi ei mõju. Vähemalt nädalaks lubab külmakraade, mis tähendab, et tuleb miskile süsteemile mõelda, kuidas ühendada õues hingamine ja mitte haigestumine. Järgmisel nädalal on õnneks hall lahti, et kolib võib-olla hoopis siseruumidesse.

Kommentaare ei ole: