Kolmapäev, 2. jaanuar 2008

Sära hääbumas? Intrigeerime!

Täna kuulates ja lugedes maratoonlaste (kuna ma ise ühtegi ei ole läbinud, ei nimeta ma ennast maratoonlaseks) muljeid maratonidest, spordist, vormist jne jõudis minuni tunne, et midagi on puudu. Ma nimetaks seda uskumatusevärinaks. Aasta tagasi tehtud segane plaan minna kambaga Berliini maratonile on nii uskumatu, et täitis kõik osalejad vaprusevärinaga ning teostamatu saigi võimalikuks. Energiad koondusid ning erk mõistus dikteeris kontoris kärbunud kehale mida tegema peab.

Tänaseks on olukord muutunud, kuna puudub see uskumatu eesmärk. Tõestus on olemas ja loorberid pehmed. Kes hoiab vormi, kes peab vahet, kõik tahavad minnea Amsterdami maratonile, aga peaaegu saavutamatu eesmärgi aura on puudu. Amsterdam on ilus linn, kes siis sinna minna ei tahaks. Maraton? Miks mitte? Vahva lidumine. Paarile tänavu liitunule see on kindlasti väljakutse, kuid samuti mitte päris uskumatu - mõlemad on ju sportlikud tüübid ning teadmine, et asi võimalik, on samuti olemas tänu mullu lidunud kolleegidele. Sellist elevust mis eelmisel kevadel, mis isegi minu viis Kopli parki tatsama, nagu ei ole.

Samuti oli mullu kõigi tase võrdne ja eesmärk üks. Keegi ei jaksanud ja plaan oli maraton ära joosta. Tänaseks on kõik teadliku(ma)d oma vormist ja eesmärgid erinevad, kes tahab niisama veel teist korda ära joosta, kes Atonenile kandu näidata, igatahes ollakse piisavalt erinevad, et mitte koos trenni teha. Maraton on suuresti individuaalne spordiala.

Ja siis sattusin Ilmar Raagi blogi otsa. See oli nagu vastus mind lõunast saati mõttes vaevanud küsimusele. Ta kirjutas postituse, mis algas umbes sõnadega, et ärge seda lugege. Ja seal lõpus on väljakutse mille ta endale on seadnud. Minna Erna retkele. Whoa... vot see on eesmärk. Noh, paneme ka meeskonna välja? 2009 rajale? Amsterdamis saab ainult kerge soojendus sel juhul olema... :)

12 kommentaari:

Rivo ütles ...

Xdreami mõtted olidki tegelikult sügisel, mis ei pruugi nii tõsine katsumus olla kui Erna, aga miskit teistmoodi siiski.

aga tõsi ta on, et käivitavaks jõuks on sel aastal muud motivaatorid kui "maagiline esimene maraton". kahtlustan, et maratonijärgne kergelt eufooriline olek ning võimas emotsionaalne laeng on mõned märksõnad. siia võib veel lisada eneseületusvõimaluse ning võimalust aega paremaks joosta, mis võib üsna pikalt motiveerida.

ilmselt on see loomulik areng - kes tahab ära proovida, kellest saab fänn.

raimo ütles ...

no naelapea pihta! enamvähem selline tunne hakkas kohe pärast maratoni tekkima - noh, maraton joostud, mis siis edasi?

Edasi on kaks varianti, millele ka Rivo viitas - saad maratoni fänniks ja hakkad aega (et üha kiiremini) või mahtu (et üha rohkem maratone) jooksma, mingi eesmärk on juba motivatsiooni mõttes hea võtta.

Või siis nendid: tehtud! ja hakkad otsima muid toredaid väljakutseid. Kas poleks lahe teha läbi üks korralik triatlon (mitte ehk kohe päris Ironman, aga nt olümpiadistants? Või siis teha hoopis rulluisumaraton? või ultrajooks? või ronida kuhugi mäkke? multisport? janiiedasi. sõnaga, teha midagi, mida sa pole enne teinud ja mis nõuab kaunis korralikku pingutust...

ise kaldun hetkel vist sinna teise gruppi ning otsin uut väljakutset. kisub hetkel triatloni poole, aga eks näis... maratoni saab äkki sealt kõrvalt ka ära joosta :-) (näete, olles selle korra läbi teinud, tundub see nagu muuseas olevat :))

Seega, uued väljakutsed, või mis?

Anonüümne ütles ...

muidugi olite tublid, et maratoni läbi olete jooksnud, aga vaadates, mis ajaga jooksite, pole kellelgi eriti loorberitel puhkamiseks põhjust.

Keegi teist vist pole veel üle 40 aasta vana? Näiteks USA parim 70-aastaste meeste aeg on 3:01, 75-aastastel 3:18 ja 80-aastastel 4:28. Vähemalt parimatest 75-aastastest võiksite üritada korra kiiremini joosta :)

Täiliku tabeli parimate aegadega vanuse lõikes leiab siit: http://www.pponline.co.uk/encyc/distance-running-veterans.html

Rivo ütles ...

anonüümsele, õnneks ei ole maratonireeglit, mis sätestab tulemuse, milleni peab kindlasti jõudma;) ja jumal tänatud, ei peagi nii sport kõik olema, las inimestel on lõbus ka;)

mind ajab veel mõte järgmisest stardist ärevile (nagu vana-aasta jooksult näha, siis liigagi) ja tõenäoliselt veel pikka aega, sest pole me ju aastatki töö ja muu elu kõrvalt veel harjutanud. ehk õigete tulemusteni jõudmiseks läheb veel aega, sain sellest sügisel aru. kui põhja alla pole ning varem nii põhjalikult trenni teinud pole, siis võtab kõik aega.

muidu olen ka mõtteid teemal "kuhu edasi?" mõlgutanud ja miskite maratonieesmärkide täitmise järel tundub loogiline samm ultrajooks. äkki proovin juba suvel Kadriorus:)

Raimo, muide, su Berliini diplom saabus. maili mulle aadress, kuhu selle lähetan:)

Anonüümne ütles ...

aga miks ilmtingimata just midagi ultrapikka ette võtta? Näiteks 10km-s Priit Pulleritsu võitmine võiks ju ka päris kõva väljakutse olla (eeldab jooksmist 35-36 minuti kanti).

10 km puhul on lisapluss veel see, et saab tihedamini võistelda, ega pea pikalt järgmist korda ootama nagu maratoni puhul.

Rivo ütles ...

aga miks mitte midagi ultrapikka ette võtta?:P

sport ja liigutamine ei pea tingimata võistlemine olema, sellepärast ei tahagi "kellegile ärapanemiseplaani" tekitama hakata.

eneseületus ja distantsi läbimine ning mõnu-meditatsioon, mida pikk jooks pakub, on märksa olulisem kui need mõned sekundid-minutid, mis kellegi ees võita õnnestuvad. ja ma arvan, et see ei ole halb, vaid väga hea põhjus, miks midagi harrastada.

pealegi pole mul isiklikult tõsiseltvõetavat spordiajalugu (korralikult olen liigutanud viimased paar-kolm aastat, koolis sporti ei sallinud), siis ei ole mul ka põhja ning Pulleritsuga sarnasele tasemele jõudmiseks tuleks tohutult tööd teha. see omakorda tähendaks rohkem aega ja pühendumist, mida ma pelgalt võidu nimel anda küll ei raatsi. teha peab ka mõnus olema ja märksa lihtsam on treeninguid nautida, kui kogu protsess on mõnus, mitte ainult miskid eesmärgid.

mis muidugi ei tähenda, et mulle võita ei meeldiks. lihtsalt, see pole esmatähtis.

Raivo ütles ...

Rutiin võib tappa. See on üldteada tõde ja motivaatoreid tuleb otsida. Ise olen mõelnud samuti mitmeid erinevaid variante, mida siingi vestlusringis pakutud. Üks on Rambu poolt välja toodud triatlon. See oleks eriti hea väljakutse, kuna nõuab tugevat ujumisoskust. See mul aga õite kasin :) Kunagi Ironman läbida aga poleks paha mõte…
Samuti olen mõelnud, et huvitav oleks vaadata, mis tuleb pärast maratoni. Silm on pidama jäänud GutsMuth`i supermaratonil (72,7 km), mis toimub Saksamaal metsa-mägede vahel ning mida võib läbida ka jalgsi.
Üleüldse olen mõelnud, et erinevad maratonid annaks väga suurt vaheldust. Näiteks on Norras Tromsø`s Midnight Sun Marathon, siis on Alpides Jungfrau maraton jne…Ühte ja sama maratoni lihvida vist küll ei viitsiks.
Henriku välja käidud Erna võistlus oleks samuti huvitav väljakutse. Pikim tsiviilidele ulatuv Erna matk ulatub vist üle 70 km, sekka veel kümmekond ülesannet. Alati ju ei pea jooksma :)
Sellised jalgsirännakud võivad iseenesest olla vägagi rasked.
Aga seda „tavalist“ maratoni ka ei tahaks veel jätta :) See aitab vormi hoida raskemateks katsumusteks. Lisaks tahaks oma aega maratonis veel kindlasti parandada :)

Anonüümne ütles ...

Ma kardan, et liiga vara võtsite maratoni ette. Tean tuttavat, kes ütles, et kui alla 3 tunni ma ära ei jookse siis ma maratoni starti ei lähe ka. Minu meelest õige suhtumine. Kõigepealt peaks korraliku põhja saama alla nii 5, 10, 16, 21 km distantsidel ja siis step by step edasi liikuma maratoonluse suunas. Ise olen seal 10-16 kilomeetri vahel alles. Pikk maa veel käia aga samas on eesmärgid ka kõrgemad.

Anonüümne ütles ...

ma sellega nõus pole, et peab olema reaalne lootus alla 3t joosta, et üldse maratoni starti minna. 4-5 tunniga joosta on ka ok.

Aga ultramaratoni küll poleks mõtet enne plaani võtta, kui maratoni igast asendist jõuad lõpuni joosta - maganult ja magamata, päeval või öösel, palava või külmaga, heas ja halvas vormis

Rivo ütles ...

rax, maraton (ja enda liigutamine laiemalt) ei pea tingimata sport ehk aja peale harrastamine olema. mulle meeldib rohkem mõte, et inimene teeb, mis talle meeldib ja nii, kuidas talle meeldib. peamine, et end ei vigasta. trend Eestis ka õnneks liikumas sinnapoole, kus mujal maailmas juba ollakse - lõbus peab olema, mine vaata suurürituste osalejaid. Berliiniski jäi enamuse aeg neljast tunnist allapoole, ei näe küll põhjust häbeneda.

anonüümsele, päris nullist ultra on jah karm. proovida peale paari maratoni juba julgeks. aga magamata jooksmine on enesetapp:P

Anonüümne ütles ...

Ma ei eeldagi, et maraton oleks halb, aga selle ettevõtmine peaks olema pikajalisem protsess. Ma ise arvan, et mul on maratoni suhtes suur aukartus. Seepärast lihvin ma oma vastupidavust step by step selle suunas, et maraton oleks läbimiseks võimalikult valutu. Aga sära arendamiseks soovitan just Eesti rahvajookusdel kõvasti kohal käia. Terve kevad-suve-sügis pidev jooksurõõm. Kes käinud see teab. endal sai eelmine aasta vist mingi 12-15 rahavajooksu kokku läbitud ja motivatsioon pole olnud veel kõrgem.

Rivo ütles ...

üks ei välista teist. mul on ka aukartus ehk 1,75 maratonikogemuse pealt treenimata või vähese treeninguga ise küll distantsi läbima minna ei julge. samas ei leia ma, et kui juba valmistuda, siis kindlasti võistlemiseks.

võistlemised lisavad särtsu küll, kuid mõistlikult. mul keeravad võistlemised veidi rütmi sassi. valmistud nädala, pärast nats natuke taastud. muidugi saab trenniplaani ka sisse sättida.

ise vaatan pigem vähem, aga olulisemaid-suuremaid võistlusi (a la Tallinna Sügisjooks jt). maitse asi muidugi.