Esimene

Täna on minu jaoks palju esimesi asju juhtunud. Esiteks oli täna hommikul esimene treeningpäev, et täpselt 11 nädala pärast sitke ja tugev olla. Oma esimesele maratonile ma lasin end kirja panna ja esimest korda elus ma kirjutan blogisse oma esimestest katsumustest, mis mind järgmisel 11 nädalal ees ootavad. Marupõnev on! Hirm on ka nahas, sest asjast kuuljad kukkusid õnne soovima hüva idee ja otsuse üle. Mõni väitis, et hull türuk ja nii. Olen end vist üsna tihke supi sisse seganud, aga las olla. Mida tihkem supp, seda suurem on pärast õnnejoovastus.

Plaan läks ahju täpselt aprillis aastal 2008, kui Moonika mulle Berliini maratonist pajatava perioodika pihku pistis. Üldiselt mulle igasugu ekstreemsused ja ennastproovilepanevad üritused pakuvad kangesti pinget ja hea meelega ma uusi asju katsetan. Üks linnuke on vaja nüüd jälle hädasti kirja saada. Kaks aastat on seda plaani küpsetatud, aitab küll :) Viimati jooksin üle-eelmisel aastal võrdlemisi treenimata olekus SEB'i sügisjooksul kümmet. Jäin ka vist enam-vähem viimaseks 1:15 ajaga. Vahepeal väga trenni ei ole teinud, pigem headel geenidel liugu lasknud. Puhugu nüüd uued tuuled.

Täna, 29.06, oli esimene treeningpäev. Sörkisin A le coq'i ümber. Maratoniplaan nägi ette 20 minutit. Pulss kõikus anaeroobse läve piiril, 156 ja nii. Ma usun, et tempo oli aeglasem, kui mul harilikult kõndides ja üsna tüütu oli. Vahepeal proovisin joosta nii meeldivalt pikema sammuga, siis lendas pulss ka kohe käsitlematutesse kõrgustesse ning trenni lõpuks astusin kiirel sammul kodu poole, lõdvestasin ja venitasin. Ma nüüd pingsalt ootan, millal tuleb see õnnis hetk, kui ma saan normaalse tempoga joosta ja pulss on ka normaalne. Aga pole midagi, kuidas karastus teras.

Raport: mina, viisvarbad ja esimesed neli nädalat

Esimesed neli nädalat olen Vibrami viisvarvastega (VFF) jooksnud ja 84 km jooksusammul läbinud. Harjumise mõttes olen varvikuid varvaste otsas kandnud ka muude asjatoimetuste ajal; jalgrattaga tööl käies, poes jne.

Kõik on PEAAEGU super! Kõige suurema miinuse püüdsingi pildimasinasse. Kanna alla on nimelt lõpuks ometi tekkinud paari-kolme sentimeetrise läbimõõduga villid. Samas pole need nii torkivalt valusad, et ei lubaks kahe-kolme päeva tagant mõõduka taktiga trenni teha. Siin on kaks varianti - kas villide peal on väga suur nahakord või siis villi alla pole erilist ollust tekkinud J Päkad ja muud jala sise- ja välisküljed on aga igati jonksus. Natuke on päka alt küll nahka maha hõõrdunud, kuid see on ka kõik.

Mis võiks olla villide põhjustajad?
Esiteks kindlasti sokipuudus, kuna VFFga joostakse tavaliselt ilma sokkideta. Tegelikult toodetakse ka spetsiaalseid varvassokke (Injinji sokid), kuid ma pole nendeni veel jõudnud ning lasen siiani ökomat teed pidi :)
Tegelikult kui aus olla - kuluks paar varavassokke siiski marjaks ära. Lisaks jala hoidmisele peaks sokkidega ka jalanõud paremini vastu. Kuna praegu käivad paljad varbad otse viisvarvastesse siis peab arvestama sellega, et pärast igat paari päeva tuleb jalanõud puhtaks pesta.
Probleemi vastu aitaks ka uute VFFga ostmine. Leidsin, et ehkki Vibram müüb Classic-mudelit (mida ma ka ise soetasin) kui kõige paremat jooksujalanõud kasutab enamus paljajalgseid jooksjaid hoopis KSO mudelit.
Miks? Vastust sellele pole veel leidnud. V-o eelistatakse seda mudelit tänu veidi paksemale nahktallale ning samuti on jalg erinevalt Classicust pealtpoolt paremini kaetud ja varustatud krõpskinnitusega.
Tõenäoliselt on KSOdega ka parem märjemal ja karmimal maastikul liikuda. Sestap soovitatakse KSOd ka kergeks matkamiseks.

Jooksmine.
Algul kartsin, et VFFdega harjumine tõmbab jooksutempo alla. Esiteks vajab see üle päka jooksmist ja teiseks hakkan oma jalgu väga hoidma. Aga kaugel sellest.
Hetkel lendan sama tempoga, mis tavaliste jooksusussidegi puhul. Ainult mäest alla kulgen üksjagu vaiksemalt, kuna järsu nurga all laskudes on raske päkka enne kanda maha saada.
Küll aga pole mingi probleem sirgel maal või kergel laskumisel päka peale maanduda. Miks on ümberõpe olnud niivõrd lihne? Tõenäoliselt seetõttu, et VFF-tel pole kanda.

Tavalisel ultrasuperpolstertatud kandadega tossudel lihtsalt jäävad kannad jalgu ning seetõttu põrkuvad nad ka maaga kõige varem.

Aga hoolimata tossuvedrude puudumisest olen hakanud joostes tunnetama oma keha loomulikku vetruvust – ja täitsa ajab asja ära :)
Võin juba praegu öelda, et mida kuradit ma oma vanade tossudega peale hakkan. Praktiliselt kuu aega teised kapis vedelenud. Ükskord tegelikult panin välja minnes tossud jalga ja tead kui ebamugavad need tundusid. Suruvad varbad kokku ja kontrollivad su liikumist! Võta tead ja viska teised jalast ära!
Appi. Mis ma oma hunniku tossudega küll peale VFF-ide avastamist peale hakkan? Kas jaanituli päästab mind probleemist? :)

Massaaz
Eelmine kord kirjutasin, et kui tavaline jooksutoss kontrollib su liikumist ja VFFga tuleb ise mees olla ja end püsti ja liikumas hoida, siis üks väga oluline erinevus on veel. VFFga jooksmine masseerib jalataldu. Joostes käib jalgadest läbi mõnus surin ning see mõnu otse sunnib uuele jooksuringile minema. Kokkupuude maaga on peaaegu täielik ning tõenäoliselt ka seetõttu annab keha läbi valu õigeaegsemalt märku kui sa omadega vales suunas liigud.
Pärast esimese treeninguid jalad tulitasid isegi magama minnes, kuid nüüd on tallad harjunud ja nn. massaaz ja surin toimib vaid joostes.

Uued lihased töös.
Sääremarjad, sääremarjad - aiaiai. Kuna jooks toimub päkkade peal, millele järgneb varvastega maast äratõuge on saanud sääred viimasel kuul kõva koormuse. Lihased on pärast trenni olnud alati päev-paar valusad. Aga, mida aeg edasi seda lihtsamaks on asi läinud. Hoolimata sellest, et vaikselt olen ma treeningkilometraazi tõstnud.

Tähelepanu.
VFF-ga liikudes on tähelepanu garanteeritud. No selline tagasihoidlikult eestlaslik. Pidev kõõritamine (et, wtf…) ja seejärel pilgu kiire ärapööramine :)

Igatahes hetkel peale villide muid puudusi pole täheldanud – põlved, puusad, selg kõik korras.
Jätkan treeninguid ja hoian teid lainel!
Fivefingers rocks!!!

Eesti mees esindab meid Hiina kõrbejooksul

Taavi Sumberg, vahetult pärast 100 km jooksmist Sahara kõrbes.


äsja laekus selline pressiteade.
----
Äsja üksi 15 päevaga ümber Eesti 1000 kilomeetrilise jooksu lõpetanud Taavi on juba silmitsi uute väljakutsetega.

Seekord sõidab Taavi Hiinasse ja on otsustanud oma jõu proovile panna maailma vägevaimatega Gobi kõrbejooksus. Sihikindla Eesti poisi distantsiks on 250 km ning see läbitakse juuni lõpus 6 päeva jooksul.

Taavi julgustab oma eeskujuga igaüht jooksuga algust tegema juba täna – suvi on hea aeg vabas õhus sportimiseks ja oma tervise tugevdamiseks.

Oluline on ise endale eesmärk seada ning tunda rõõmu püstitatud eesmärgi saavutamisest.

Seejärel kogemuse võrra rikkamana uusi sihte seada.

Ka on Taavi mõelnud, et oma osavõtuga Hiina 250 km jooksust, ainsa eestlasena, saab ta suurendada Eesti tuntust maailmakaardil.

Loe lisaks http://taavisumberg.blogspot.com.

Jookseme paljajalu!

Kas joosta tossudega, mis pehmendavad põrutusi, toestavad jalga ja näevad veel tagatipuks välja moekad või siis joosta paljajalu? Kindlasti mõtleb 99% inimestest, et mis rumal küsimus see on? Ikka peab jala kaitseks ja mõnusamaks edasiliikumiseks olema jalas pehme jalats. Ja mida rohkem jalga kontrolliv (loe- kallim), seda parem.

Võib-olla. Aga võib-olla mitte. Igatahes sel suvel üritangi antud küsimusele vastuse leida.
Tõsisemalt olen jooksnud viimased viis-kuus aastat. Ja ikka enam-vähem hea kvaliteediliste harrastussportlaste tossudega.
Viimase nädala olen üritanud joosta aga paljajalu. Kui täpne olla, siis peaaegu paljajalu - nimelt Vibrami viisvarvastega (FiveFingers classics).

FiveFingers on ülimalt minimalistlik jalanõu, millega käies või joostes tunned sa end liikuvat justkui paljajalu. Jalanõu tald on kummist, mis kaitseb jalga ja aitab haakuda paremini maapinnaga ning pealmine osa on valmistatud imeõhukesest mugavast elastsest polüamiidkangast. Ehk siis sa tõmbad sisuliselt tõmbad enda naha peale teise naha ja naudid nn. minimalistlikku jooksu. Jalanõud on ülikerged. Kaaluvad 5,3 untsi (150 grammi) ehk sisuliselt sama kerged või kergemad maailma tippude jooksusussidest.

Aga esimesed muljed.
Jalanõude jalgapanemine võtab tavapärasest enam aega – kõik varbad on vaja saada omasse auku – teate küll, olete ju sõrmkindaid kätte pannud.
Jalanõud ongi ülikerged – ei saagi aru, et jala otsas midagi oleks
Ma olen hakanud maapinda tunnetama ja jälgima kuhu ma astun – läbi Fivefingersi on tunda liiva krudisemast talla all. Samuti tuleb nüüdsest enam jälgida kuhu astuda ja kuhu mitte – suureteralise kruusa peal on suhteliselt valus joosta ja mäest alla ei saa ka enam sajaga lasta, kuna sul pole all toestavat tossukanda.
Joostes ei maandu ma enam kanna peale (või vähemalt üritan, et ei maanduks) – kui tavalised jooksusussid on disainitud nii, et suur osa kokkupõrkest maaga võtab enda kanda pehmendatud tossutald, siis FiveFingersiga joostes tuleb sul maanduda jalatalla esiosale. Sellega kaasnevalt muutub jooksusamm veidi lühemaks ning selg on joostes sirgem.
Joosta ei saa igal pool – nagu ennist mainisin on suureteralise kruusa peal jooksmine raske. Samuti on raskendatud jooksmine kõrges murus või heinas - rohi võib varvaste vahele kinni jääda :)
FiveFingersiga ei maksa joosta alguses samas kui pehmete tossudega – olen nädalaga jooksnud ca 20 km ja püüan hoogu tagasi hoida. Uue jalanõuga jooksmine vajab ümberõpet. Esiteks tehnika ümberõppimine vajab aega ja teiseks saavad koormust teised lihased – nt. sääred olid mul pärast lühikest jooksu all täitsa valusad ning samuti tulitas ka terve tald.

Tõenäoliselt pead arvestama alguses villidega – mul olid villid viimati siis kui tossudega tõsisemalt jooksma hakkasin. Nüüd siis taas üle pika aja :) Kohanemise mõttes püüan joosta esialgu vaid metsa all (pehmel pinnasel) ehkki ka mõned kilomeetrid on asfaldil jooksmist proovitud ning ei tundunudki esmapilgul hull ja jalgu põrutav.

Seis hetkel siis selline, et kuskilt enam ei valuta ja tahaks muudkui rajale tagasi FiveFingerseid proovima :)

Homme lähen viisvarvastega Piritale Olümpiajooksule. Võistlema loomulikult veel ei lähe - pigem harjutamise mõttes.

Kohtume paljajalu jooksurajal ja püsige lainel :)

ükski piir ei nihku valuta

nii vaikseks kõik on jäänud. siin siis. kiiremat sorti ajad ja ilus ilm ei soosi eriti.

aga. kuna mu esmaspäeva tegi Taavi Sumberg, kel täna veel veidi vähem kui 8 tundi joosta, panengi siia ta eilse blogipostituse. noormees jookseb 15 päevaga 1000 km. erinevalt eelmisel aastal Eestile tiiru peale teinud Kristjan "Elujooks" Puusillast on Taavi kulgemine läbi kannatuste olnud. ehk piire tõstetakse pidevalt ümber.

14. päev

Tänane päev kulges ühest sadamast teise, umbes 43 km vantsides. Hetkel kirjutan praami pealt ja täna oleks minna veel 23 km. Kuna essmärk on 15 päevaga 15 maakonda, ei ole mõtet enam magama minna. Kohe, kui praami pealt maha saan, alustan viimast teekonda järjest. See tähendab tänane 23 + homne 101 = 124 km. Kuna 2 km on varus, lauhutan ka selle ja jätan viimaseks distantsiks 122 km järjest. Täna ma ei maga, püüan kohale jõuda esmaspäeva viimasteks tundideks. Selleks ajaks saan ärkvel oldud 40h. Olles rääkinud enne seda kindlat otsust erinevate kogenud inimestega, pooldatakse just seda varianti. Kuna Peep Vainuga on kokkulepe, et võin talle helistada, teen seda umbes 45 min. pärast, vahetult enne seda viimast hullumeelsust. Sellised tunnid ärvelolekut tekitavad hallutsinatsioone ja paneb proovile mu vaimu veel viimast korda. Millises seisus on mu mõistus 24h pärast, ei oska ma enam öelda. Minu tervis on kontrolli all ja ma jään ellu. Ma ei kompa enam inimvõimete piire, need on käes juba. Ma ei kahetse midagi. Loodan, et Teil on esmaspäev põnevam, kui mul. Tahtejõud on ohtlikult suur.

loodan, et Taavi jõuab kõigest hoolimata lõpuni.

Eesti mees on rauast ehk kuidas suusatada 300 km

Indrek Reisman ja suusad, millega ta 300 km läbi sõitis.


talv on selleks aastaks küll ajalugu, aga toon ühe vägeva saavutuse, millega Eesti suusataja hakkama sai. üks väga inspireeriv, Eesti mehe rauasust tõestav kogemus.

Indrek Reismann, tööajal logistikajuht, läbis Soomes 300 km suuskadel. mitmendat korda. siit tema kirjeldus, kuidas 300 km kulges. võimas.

-----
Naabermaal Soomes peetakse iga-aasta veebruaris traditsioonilist kaugluure patrullsuusatamise võistlust "Kaukopartiohiihto". Korraldajaks Soome Kaitseväe eriväljaõpet tegev Utti Jäägerrügement. Piirkond Utti, mis paikneb ca 170 km Helsinkist.

Üritust korraldatakse Talvesõjas tegutsenud kaugluurepatrullide mälestuseks. Tegevus annab võimaluse kogeda nende kunagisi katsumusi ja tegemisi, õppida tundma ise-ennast.

Seekordne 26.-28.02.2010 toimunud võistlus oli arvult 13.

Soomlastele on see tunnustatud üritus, mille ees neil väga suur austus. Tavapäraselt osalejaid ca 300-500. Käesoleval aastal osales ca 450.

Kogedes aastaid tagasi Kaukopartiohiihto üritust esimest korda ka ise - jäi see enda jaoks hinges väga olulisele kohale. Seda ennekõike oma raskuse ja ettearvamatuse tõttu. Üritus annab võimaluse igaühe jaoks väga ja väga rasketeks väljakutseteks- just nii rasketeks kui keegi neid endale seada tahab!

Korralduse formaat:
Enne starti võtab osaleja endale eesmärgi, mida ta läheb trassile pürgima ja mis pannakse ka kirja.
Põhidistantsid on:
75 km 12 tundi (piiraeg)
75 / 150 km 24 tundi (piiraeg)
150 / 225 / 300 km 48 tundi (piiraeg)

Liikumine toimub matkasuuskade ja kummikutega (sidemekinnitus – kanna tagant tross).
Liigutakse 1:50 000 kaartiga orienteerudes. Iga ca 20-30 km tagant on kontrollpunkt, mis tuleb läbida ja kus fikseeritakse osaleja läbimine. Tee kuidas kontrollpunkti jõuda- valib iga võistleja ise.
Üritusel ei selgitata konkreetseid osalejate järjestuskohti- eesmärk on täita enne finiššit seatud eesmärk ning selgitatakse kuhu läbitud distantsi tasemesse iga osaleja kvalifitseerub.

Enda jaoks oli käesoleva aasta võistlus arvult 6.

Viiel eelmisel osaletud korral olin seatud 300 km eesmärgi saavutanud 3 korral.
Eesmärk 300 km on minu jaoks väga ja väga raske. Samas on just eesmärgi saavutamise ettearvamatus ja selle suutlikusest teadmatus tekitanud endale võistluse ees igakordset aukartust, ambitsiooni ning väga tõsist väljakutset- minna võistlust ning ennast taas proovida. See on olnud ettevõtmiseks, kus on saanud kogeda enese piire ning õppida tundma ise-ennast.

Võistluse teeb ettearvamatuks pikk ajaline kestvus, väga pikk distants, ettearvamatu ilmastik- sajud, külm, märg; reljeefne maastik, võimalikkus teha reljeefsel maastikul orienteerumisvigu, keerukus öisel ajal orienteerudes liikuda, väsimusest tingitud stress, unevõlg, füüsiline kurnatus.

Ennekõike on see võistlus ise-endaga.

Üldjuhul sõidetakse väikeste gruppidena- eeskätt turvakaalutlustel. Kolmel viimasel aastal olen sõitnud üksi.

Viimaste aastate korraldus on olnud selline, kus iga uus 75 km algab ja lõpeb ühest- ja samast punktist. Kuid iga uus 75 km suundub erinevasse ilmakaarde suunduvale ringile ja maastikule.

Enda kogemus on olnud seni selline, et kõrgeimat eesmärki täita (300 km) – see eeldab minu jaoks järjepanu sõitmist ilma magamata. Küll igas kontrollpunktis hetkeliselt peatudes ja süües.

Trassil olev “atmosfäär” on väga meeldiv. Kui kaasvõistlejaid nähakse – heasoovlikult tervitatakse. Strateegia ja taktika valib igaüks enda jaoks ise. Käesoleva aasta eripära oli väga suur lumerohkus.

Esimene 75 km kulges väga hästi. Päevane valges sõitmine (startisin R kl 08.15). Oli hea libisemine ning suutsin vältida orienteerumisvigu. Aeg 10 tundi.

Teine 75 km: Teades, et raskem seisab veel ees- veidi süües, alustasin kohe ilma puhkamata. Hakkas lund sadama. Paar kraadi külma. Lumesadu tegi libisemise väga vaevaliseks ning selliselt liikumine nõudis väga palju energiat. Reljeefne maastik, kaart situatsioonivaene- väga palju aega nõudis öisel ajal sellises olukorras minu jaoks liikuda ning orienteeruda. Trassi raskusest tingitult võttis see meeletult palju energiat. Tegin ca 120. km-l ka olulise valearvestuse. Võtsin eelmisest kontrollpunktist ainult 1l vett kaasa. Hindasin et jõuan järgmisesse punkti kiiremini ja ei ole rohkem vaja. Energiakulu ja vedeliku kaotus oli aga suur- vesi oli otsas, kuid liikuda veel palju. Tekkis lausa ohtlikuna näiv seisund. Valdas meeletu janu, uni ning energia oli täiesti otsas. Peatusin. Sõin lund. Samas nägin kauguses tuld, mis tuli minu suusajälgedes minu suunas. Kaasvõistleja. Küsisin ta käest veidi juua. Ta ei olnud “kitsi Vend”. Olen kordi saanud ka ise sellistes olukordades erinevatel võistlustel kaasvõistlejaid aidata- see kord sain “tasu”. Sõit sai jätkuda ning see sai nüüd taas uue hoo. Kuid siiski trass kujunes erakordselt raskeks. Aeg 13 tundi.


Kolmas 75 km: Pool distantsi oli läbi (150 km), pool veel ees. Lumesadu lakkas ja libisemine paranes. Küll hakkas vaevama uni. Oli õnneks alanud taas valge aeg ning see tõstab alati motivatsiooni ja äratab ka “unest”. Pool selle etapi distantsist osutus väga väljakutseid tekitavaks- kaljune metsaga kaetud maastik. Pidasin oluliseimaks suuta varustus terveks jätta ja orienteerumisvigu vältida. Energiat kulus palju. Ka ühe arvestava orienteerumisvea siiski tegin. Üldjuhul alluvad sellised orienteerumisvead alati ühele reeglile- kui muutud liiga enesekindlaks ja “ülbeks”- siis see ka juhtub / saab kohe ka veaga “tasutud”. Trassi aeg 12 tundi.

Neljas 75 km: Temperatuur oli tõusnud ning hakkas sadama uduvihma. Libisemine muutus taas väga vaevaliseks ning suusatamine sellises olus väga energiat nõudvaks. Oli taas pime aeg – õhtu. Ees ootas öö. Uni vaevas kõvasti. Tihtigi kogesin hetki, kus suusatades olin magama jäänud, ärgates hetkel kui põlved läbi vajusid- nägin suusatades murdosasekundilisi unenägusidki! Võitlesin unega ja pürgisin nii palju kui jõudsin edasi. Teadsin, et juhtuda võib veel kõike, kuid eesmärk on saavutatav! Püüdsin lugeda hoolikalt kaarti- vältides liigset enesekindlust ja vigu. Korra kogesin ka tõelist “unekriisi”. Seda kriisi “ilustas” kogetu, kus ärkasin suuskadel olukorras, kus olin mäest laskumise lõppfaasis kui põlved taas läbi vajusid- olin mäest laskumisel magama jäänud. Kaugel polnud ka puud. Aga see kriitilises olukorras “ärkamine” ja ehmatus seekord ka tõesti äratas. Et vältida unevõlast “ära kukkumist”- ei teinud kusagil kontrollpunktis olulist peatust. Viimased 30 km kujunesid kõige raskemaks. Samas tõstis oluliselt motivatsiooni äratundmine- eesmärk on käe ulatuses.

Finišis. 300 km aeg kokku 45 tundi

Sellel katsumusel õigeaegselt finišisse jõuda- see on sõnul kirjeldamatu väga ja väga õnnelik tunne! Võtan suusad jalast, jalad ei kuulanud sõna. See ei olnud enam kõnd. Keha oli kui kõvasti peksa saanud. Samas hinge valdas õnnetunne.
Ei olnud varem tundnud end spordis energiast/väsimusest nii tühjana.
Sain kuldse tammepärgadega medali numbriga 43 ja diplomi. Mäletan- nr. 42 medali sain eelmisel aastal. Nimelt 300 km 48 tunni piiraja sees läbimise korral antakse nummerdatud tammepärgadega kuldne medal ja 13 aasta sees oli see siis 43. väljastatud medal. Numbrid jooksevad läbi aastate. Kokku lõpetas olnud võistlusel 300 km 48 h sees kolm osalejat.

Enda jaoks oli see 4. Tõeline õnnestumine. Tundsin kui vähe on õnnelikuks olemiseks vaja!

Andis olulist motivatsiooni trassil äratundmine - paljud teised võistlejad ja kohtunikud elasid Su eesmärgi saavutamisele väga soojalt kaasa. Aastatega on saanud paljud nägupidi tuttavaks ning Sind oli tähele pandud ning Su tegemised läksid neile korda!

Küll veel üks katsumus seisis ees - 170 km autosõitu Uttist Helsinki sadamaasse laeva peale- paar korda teel peatudes, sain sellega kuidagi hakkama.
Laevasõidust Eestisse ei mäleta siiski suurt midagi.

Õhtul koju jõudes püüdsin televiisorist Veerpalu 50 km Olümpiasõitu vaadata! Tundsin aimavat Veerpalu pingutust!

natuke rikkis

pagan. sel aastal kuuajase vahega kolmas või neljas nohumoodi asi.

lahkub tavaliselt paari päevaga, erinevad uuringud seni selgust pole toonud. tavaliselt arsti juurde läinuna ka suurt midagi järgi pole olmnud.

perearst arvas nüüd, et äkki vastupanuvõime mingil põhjusel nõrk. igatahes ootan nüüd oma ninakõrvakurguarsti visiiti järgmisel nädalal (siia sulgudesse mõtle ropp sõim teemal, kuidas nn tasuta Haigekassa teenust oota nädalaid, aga raha juurde ja oma analüüside eest makstes saad kohe) ja tarbin erinevaid vitamiine ja muid tugevaid asju.

muidugi võisin sel korral ise ka rumalusega hakkama saada, kui koleõhukeselt eelmisel nädalal rullima minnes riidesse sai ning külmast väljagi ei teinud. või on siis eelmistest kordadest miski vimm ikkagi sisse jäänud. ei teagi. väsimuse saab korralikult välja puhata vähemalt, sest suurt sporti ei tee. kähku tahaks muidugi paraneda, väljas kevad ja selline ilm, et... Lillepi park jõudis ka eelmisel nädalal ära kuivada.

ajakiri Jooksja sai aastaseks. uus number peaks letil saada olema.

ja põlveopist sai aasta. jooksnud eriti ei ole ja vahel annab põlv endast märku ka, näiteks uue alaga (suusk või uisutamine) endast märku ka. muidu bueno.

avasin uuesti suusahooaja

Rullsuusatajad Suverull 2008 võistlusel. Foto: Tehvandi Spordiklubi.

laupäeval möödus nädal viimasest sõidust lumel. sellest hoolimata avasin uuesti suusahooaja.

ettevaatlike sammudega nimelt astusin rullsuuskadele ja tõukasin end Pirita poole veerema. plussid - sõitma saab hakata kodus, vaja pole valmis jälge-rada ning sõita saab ka lumeta. ja noh, kogu see määrimiselogistika, millele kulutasin üksjagu aega ja raha, jääb olemata. rattaid tuleb vahetada, aga harvem kui suusk määret nõudis. ja enamus varustusest (saapad, keppidel vaja vaid otsad ära vahetada, ka kodus tehtav) kasutatav. väiksem sõltumatus ilmast ja rajast. mõnus.

miinuseks muidugi kepitõuke libisema kippumine asfaldil, mis jätab ilmselt jälje tehnikasse, aga eks näis. kiirus vist ka kohati liiga hea. eks näis.

keskmiseks tunnikiiruseks sai paaristõugete ja uisusammu vaheldudes tuli kahe tunni jooksul 18 km. rulluisu välihooaeg sai ka avatud ja juba ka külg maha pandud. püüan peagi pikemalt kirjutamiseks ka aega leida. ilusa ilmaga raske end arvuti taha motiveerida. radadel siis näeme.

ja uusi eesmärke seab ka vaikselt. peagi siis lähemalt.

oot-oot, suusahooaeg ei ole veel läbi

ÄP maratoonarid Pirita tervise-suusa-jooksuradadel ühistrennis. Sügis 2007. Foto: Arno Mikkor/ÄP


talv sai küll juba nädalaid tagasi läbi ja lumigi on kesklinnast jalga lasknud, aga suusahooaja lõpetamisest küll rääkida ei saa. kunstlumeringil saab mitmel pool veel sõita, lisaks ootavad kodus sidemete pealekruvimist rullsuusad. äge, ma ütleks.

kui keegi küsib, miks üldse suusatada, siis sain lisaks heale enesetundele, võistlusvõimalustele ning võimalusele veeta sügis-talvel-kevadel palju aega väljas looduses veel ühe vastuse. nimelt selgus eile välirulluisuhooaega avades, et üsna intensiivse ja vastutuulega sõidetud trenni keskmine pulss oli 20 (!) lööki madalam kui viimati sellisel uisutrennil.

tegemist hooaja alguse ning uisuliigutuse meeldetuletusega ning kohati veel rapsimisega, mis tähendab, et pulss on alguses niiehknaa kõrgem. polegi eriti sõnu vaja.

teen ükskord hooaja kokkuvõtte ka. väga vinge talv oli.

pärast 100 km suusatamist on väike probleem järgmise eesmärgi seadmisega, sest latt on üsna kõrgel. rulluisumaraton Berliinis sügisel?

Eesti pikim ja ekstreemseim suusamaraton

laupäevane ettevõtmine on lõunapool esikaaneuudiseks jõudnud - Haanjas sõideti Eesti pikim ja ekstreemseim suusamaraton. see 100km muutus just veel väärtuslikumaks :P

üldiselt tegin eile pärast pühapäevast taastustrenni uue harjutuse. kuna libisemine oli kasin (märja lume peal viimasepeal, aga kergelt niiskel kippus pidurdama), siis ei olnud tunne just parim. tasub ilmselt pidurit vajutada ja hoian nädalavahetuseni nüüd madalat profiili. laupäevasest pingutusest ikka korralikult vaja ära taastuda.

pühapäeval plaan rullidega ka hooaeg avada.

Võhandu Maratonil ehk 100 km pikkusel kanuusõidul tahaks kaasa lüüa. suurvesi tõotab huvitava sõidu tuua. vaatab, logistiliselt keeruline võistlus. samas ligi veerandtuhat tiimi juba kirjas.

Haanja 100 Vinter ehk tempel mällu igaveseks. tehtud.

tõus Haanja suusaradadel. Foto: Haanja Suusaklubi.

polekski talve alates uskunud, et hooajal 100km järjest mõrtsukrajal sõidetud saab. aga eile toimus Haanja 100 Vinter ja pärast Tartu Maratoni oli isu veel midagi pikka teha.

meelde jäi:

hommik sombune ja vihmaootel. päeva jooksul õnneks ei saja, hoopis päike paistab ja sooja on 10 kraadi. suusa paneb vesisus paremini lippama. starti jõudsime Raivoga nii, et suusad maha, klamber kinni ja kohe minek.

esimesel ringil saan aru, millesse end mässinud olen. need tõusud. vaata ise raja profiili.

esimesest 50 kilomeetrist ei mäleta tegelikult eriti midagi peale kahe esimese ringi soojenduse tegematajätmise tõttu krampis säärtega sõitu ja hange lendamise 25km paiku ning 30km jagu kahel noormehel tuules sõitmist.

hommikul stardipaika sõites arutasime Raivoga, kuidas peale lennata - minna kindla peale ehk võtta eesmärgiks läbida 100km ja alustada kiiremini ning siis vaikselt kustuda või hoopis aja peale ehk 100 km ja 10 tunniga. rada tundmata plaane siiski ei teinud, eks esimese paari ringiga on selge, kas, mis ja kuidas saab.

mu eesmärk oli esimene pool ei kella ega pulssi jälgida, lihtsalt tuimalt sõita. kella ja pulsi jälgimine tekitab mul vahel mõttetut pinget - hakkad arvutama, kas ja mis ajaga lõpetad jne. parem on mingeid lihtsaid asju mõelda, saab transis sõidetud. elasin 5 km kaupa, ei arvutanud eriti, et "ahah, nüüd 45 sõidetud ja 55 veel" ning püüdsin võimalikult ökonoomselt kulgeda. õnnestus.

40. km kandis astus rajalt klambri purunemise tõttu ära Raivo. "pagan, see tähendab, et ma pean nüüd lõpuni sõitma". kahju tegelikult muidugi. siit hakkasin kohvist unistama.

50km - tuli kella järgi 4:08. keskmine pulss 167. enam kui kilomeeter ronitud (tõusumeetreid ringi kohta 117 ehk 40 enam kui trenniringil Pirital). panin mp3 kõrvas mängima paariks tunniks.

52. km kandis sõitis must ühel jäledamal tõusul mööda olüpiadebütant Triin Ojaste. enam ei mäletagi, mida ta kerget minekut vaadates mõtlesin.

65. km - yess, isiklik rekord distantsi pikkuses tehtud. Raivo "kui end sodiks ei sõida, võid 100 täis ilusti teha"

surnud koht oli vist 60.-75. km vahel. ebamäärane koht võistluses, üle poole juba tehtud, aga lõpuni veel palju minna.

70. km - Marcialonga tehtud.

75. km - Raivo "kui nii jätkad, võid alla 9 tunni sõita". siit tekkis kindlustunne, et vist veab ikka lõpuni.

90. km - Vasaloppet tehtud.

viimane ring. lähen saadan need tõusud viimast korda, kus see ja teine. oli päeva kiireim - ca 20 minutit. kukkuv temperatuur tegi rada jäisemaks ja tõi lippe. isu minema saada muidugi kiirendas tööd.

FINISH. teine pool 4:40, keskmine pulss 153. kokku 8:49, keskmine pulss 159. tühjaks jälle ei sõitnud. enam ei pea suusatama. see on suur kergendus, sest kinda tõttu hõõrus juba 35. km kandist ning parem jalg hakkas päkast valu tegema. korraldaja käepigistus ja käsitsi kirjutatud diplom. võimas.

kiidan Hawaii Expressi Pirita määrdemehi - alla pandud libisemine pidas lõpuni ja tegi selle kõik oluliselt lihtsamaks. supertöö.

respekt kõigile, kes lõpuni sõitsid.

korraldajale kummardus ja kraaps - meeldejääv rada, ilus ilm ja sujuv korraldus.

vaatasin eilset Veikko Tääri suusapäevikuid möödunudnädalaselt Suusahunt 2010 võistluselt. Haanja 100 korraldaja Ain-Ivar Tupp astus ka seal üles. vaata, kuidas ta põhjendas, miks selliseid hulluseid teha :P

lisatud 22.03:
mõned asjad meenusid veel.

- jõin rajal ca 8 liitrit, peamiselt spordijooki. rajale kaasa ise ei võtnud midagi, kasutasin toidupunktis pakutavat. see on 5 km ringi pluss, et ei pea alati punktis end kõrini täis tuupima (et järgmise punktini kestaks), vaid saab rahulikult jagada. miinuseks muidugi ajakulu. samas, 10 tunni juures pool tundi sellele kulutada, et sul võistluse ajal ja järgmistel päevadel (ja hooajal) hing sees püsiks, pole üldse palju.

- toidust sõin kümmekond banaani, peotäie rosinaid ja mõned viilud leiba soolaga.

- veetsin toitumise-joomisega ca 40 minutit. enda arvates tegin käbe, Raivo teadis, et kulus ca paar minutit igal korral.

- rajal mõtlesin korduvalt majanduses kasutatavale käibetõele "igale langusele järgneb tõus". Haannja100 kontekstis, kahjuks nii oligi :P

- eile tegin taastava trenni ja sauna. pulsid kõik korras, lihasväsimus normaalne. tundub, et trenni on õigesti tehtud.

- kõige rohkem teeb headmeelt, et eelmisel suvel laotud põhi uisutamise ja ujumisega ning talvine suusatrenn + jõusaal on õigesse kohta läinud. mootor töötab viimasepeal.

- temperatuur tõusis võistluse ajal 10 kraadini. lisa siia veel päike ja seda peegeldav lumi :P saapaid jalast võttes väänasin sokkidest vett.

- enesetunne pärast võistlust ja eile-täna annab aimata, et oleks saanud veel kiiremini. samas, tühjaks sõitmisest taastumine on üks vastikumaid asju :P

- Tallinna tagasiteel mõtlesin viimastele mõõduvõttudele, läbimine on olulisemaks saanud, kui võistlemine. alalhoiuinstink. võibolla miski etapp.

eile jõudis vaikselt kohale ka see 100km oma 2,3 tõusukilomeetriga. võimas värk, ma ütlen. igal juhul teeks uuesti.

kas kõik 100km suusatamiseks valmis?

suustajad. Foto: Meeli Küttim/ÄP

homme lähen senise elu pikimasse võistlusse. kontrollaeg on 10 tundi, loodetavasti sellest piisab. ehk jääb ülegi.

ettevalmistused on kulgenud plaanitult. suusad said eile Hawaiisse määrima - alla pulber ja veetakse ka sooned sisse, et plusskraadide ja tõenäoliselt üsna vesise lumega libisemise taha miskit ei jääks. kuna pikk võistlus, keeruline rada ning ilmaoludki pole just talvisimad, püüaks enda võimuses oleva kõik enne sõitu korda ajada.

üle-eile tegin Pirital 1:25ga 20 kilomeetrit kerget sõitu. ei olnud ei head tunnet ega head libisemist. nädala alguseks enamvähem üle läinud nohu vist oli veel riismetega sees, ehkki proovid (ja pulsski) näitasid juba esmaspäeval, et kõik klapib. müstika.

nüüd veel õhtul iPodi muusika kategooriast "särts", päeva jooksul ette- ja kättejuhtuvad süsivesikud ära süüa ja peakski kõik valmis olema.

kuidas suusatada 100km?

Haanja metsad. Foto: Meeli Küttim/ÄP


seda saame teada laupäeval, mil hommikul hakkame sõitma ja sõidame ilmselt kevadeni.

20. märtsil toimub nimelt Haanja 100 Vinter, millel hetkeseisuga kirjas 34 osalejat ja ma tean vähemalt kaht liiget Äripäev Marathon Team-nimelisest ettevõtmisest lisanduvat ja tundub, et konkureeriva 100km sõidu Suusahunt stardirivi pikkus sai sellega ületatud. 100 Vinter tähendab muidugi, et sõidetakse 100 km. suuskadel. et siis talve lõpuks tempel mällu igaveseks. laubal kell 19.32 saabub ka kevad.

pärast Tartu Maratoni mugavustsoonis läbisõitu ma distantsi eriti ei pelga. rada samuti mitte. tõsi, viimane võib muidugi laupäeva hommikul tõuse nähes muutuda. küll teeb muret ilm, mis sulaks ja vihmaks ähvardab minna. sest sedasi pole veel harjutada saanud. eks näis. äkki tsüklonid ja õhurõhud veel teevad midagi, et päris plussi ei kerkiks.

hetkel arvan, et lähen uisusuusaga, sest suudan neid paremini kontrollida ning vajadusel saab paaristõukega ka edasi liikuda. kui viimaseks tingimusi on muidugi. teisalt muidugi mõjutab suusavalikut määrimine. pidama saamine on veega "huvitavam kogemus" kui libisemine. ma arvan.

raketiteadlase päevik, päev 1.

Risto Roonet ja Veikko Täär suuski määrimas. Foto: ETV.


kuna juhtusin Ringvaate saatele, kus Allar Levandi näitas pidamismäärde panemist (näitab Facebookis ja eeldab kasutajastaatust), ja see tundus nii üks-kaks-kolm, otsustasin täna ise järele proovida. ajastus on muidugi oluline, hakata seda õppima a) hooaja lõpus, b) ühede keerulisemate ilmaoludega. samas, ega muidu õpigi.

olemas on kolm purki pidamist, libisemise ja pidamispõhja lasin siiski proffidel panna, sest triikrauaga sodimiseks pole ma veel valmis. õhtul siis näis, mis sai.

aga spikriks näiteks Holmenkoli määrdenipid. tundub sisukas nõu, vastavalt ilmaoludele.

kui suurele osale eestlastest on valgest massist juba isu täis, siis mulle teeb küll rõõmu, et aprilliski veel täiendust lubatakse. 6 päeva 100 km sõiduni Haanja Vinter 100.

Minu mini-Vasaloppet

Üheaegselt Vasaloppetiga toimus möödunud laupäeval Haanjas Estoloppeti 2010. aasta sarja viimane osavõistlus. Minu jaoks oli tegemist suusamaratoni dübüüdiga, mis kujunes üllatavalt raskeks aga väga emotsiooniderikkaks kogemuseks.

Kuna võistluseks anti stardipauk kell 1100 sai laupäeval ennast alles 730 Tartus üles aetud. Kere müslit ja kohvi täis ning sõit võis autoga 90 km kaugusele Haanjasse alata.
Veidi enne kella 1000 kohale jõudes oli võistluspaik juba paksult rahvast täis. Korraldajad olid suusasõbrad varakult kokku ajanud, kuna registreerida ja numbreid välja võtta sai paberite järgi kuni 1000ni (tegelikkuses aga võeti numbreid välja ka veel vahetult enne starti).
Ilm tõotas tulla enam kui tuhandele osavõtjale soosiv ja ilus.

Auto ja stardikeskuse vahel sõeludes oli tunne, et ilm tuleb prognoositult külm (ca. 5-7 kraadi) ning päris paljalt pole mõtet rajale silkama minna. Sestap jätsin kilepükste alla ka sooja pesu. Ülespoole panin lisaks talvisele jooksujopele ka niiskust ja higi hülgava sooja pesu.
Sellele ilmale vastavalt oli suuskadele alla pandud ka lipe ja pidamine.

Numbrid sai võistluskeskusest kätte probleemideta. Minu stardinumbriks oli 1004. Stardikoridori üle silmadega lastes avastasin üllatusega, et stardigrupid olid jagatud sajaste rühmade kaupa, nii et minu grupp - 1000 ja suuremad numbrid jäi stardirivis täiesti lõppu.
Algselt Sportinfo veebsaidi põhjal oletasin, et viimane grupp hakkab neljasajandast numbrist…
Aga jah, ega midagi parandada poleks andnud ning koht tuli sisse võtta päris võistlejaterivi lõpus.

Kui kell 1100 lasti esimesed teele, siis mina jõudsin stardikanga alla alles 1103. Kui vahetult pärast starti oli esimene mäkketõus veel suhteliselt lai (ca. viis-kuus rada), siis juba teisel tõusul kiskus raja väga kitsaks, nii et edasi liikusime teosammul.

Esimesel poolel kilomeetril püüdsin võtta mõne kiirema spurdiga venna sappa ja parandasin nii sõeludes veidi oma kohta. Samas sain kiiresti oma kultuuritusest (ja kogenematusest) suusarajal kiiresti aru ning mõtlesin, et otsustasin jätkata sabas venimist niikaua kui annab kaasvõistlejatest kultuurselt mööduda. Ega see võistlus pole ju mõisa peale :)

Rada jäigi kitsaks ning venimine kestis ja kestis. Aga ega ma ei kurda. Loodus oli super ja rada väga põnev. Kohati isegi liiga huvitav, kuna järskude kurvidega lõppevatel laskumistel oli alatihti näha kukkumist, nii et ka endal tuli ette paar korda, kus oleks külje nibin-nabin maha pannud.

5 kilomeetri vaheaeg tuli kuskile 37-38 minuti kanti. Mõtlesin juba, et tore-tore, hea kui finishisse jõuab nelja tunniga.
Aga kilomeeter-kilomeetri järel läks inimmass hõredamaks ning sai hakata veidi ka enda tempot arendama ning kaasvõistlejatest mööduma.

Enda sõidu alustamise ajaks olin ma ennast kiirenduste ja pidurdamistega päris ära väsitanud.
Pärast verd veel ei köhinud, aga pulss liikus tõusudel tihtipeale 180-190 vahel.
Lisaks hakkas libisemine ka ära kaduma – tõenäoliselt ei arvestanud suusamäärijad pilve tagant õhku kütva päikesega. Kolmandaks tundsin, et ka dressipükste alla pandud soe pesu oli tänase päeva jaoks liig, mis liig.

Aga mis teha. Surus hambad ristis edasi ja hoolimata kangutamisest liikusin omas grupis teisest kiiremini ning ka kilomeetrid möödusid üllatavalt kiiresti. Kui esimene kümme kilomeetrit läks täpselt tunniga, siis teine kümme juba 43 minutiga ja järgnevad viisteist kilomeetrit (20 km 35 kilomeetrini) läks aega vaid 1:03 minutit.
Tõenäoliselt hoidis tempot kõrge kiired ja pikad laskumised, mis kompenseerisid aeglased küngastest üles ronimised ja sirgel maal kangutamise.

Kuna ma lõpust alustasin ja omasugustega rühkisin, siis vähemalt motiveeris mind see, et kilomeetritel 10–35 kedagi ma enda teada mööda ei lasknud (kui lühikese 20 km tipud välja jätta). Küll aga hakkasin ma viimastel kilomeetritel veidi kohti kaotama, kuna organism oli selleks ajaks üsna kurnatud ning ei jõudnud enam pingutust taluda.

Lõpuprotokolli jäi siis ajaks 3:09:47 ja 965. lõpetaja hulgas 659. koht.
Esimese poole sisse tulekuks oleks pidanud raja läbima 16 minutit kiiremini.
Kuna tegemist on suusatamisega, siis on vabandusi hea leida, miks maksimumeesmärk jäi täitmata – kehv libisemine ja stardikoht, üleriietamine :)
Aga eks järgmine kord juba targem ja õpib vigadest.

Seniks aga maratonitiimil endiselt mõtteid järgmisel laupäeval toimuval Vinter100-l….
Tundub utoopiline, aga samas – miks mitte?