Amsterdami maraton 2008

Amsterdami olümpiastaadionil 19. oktoobril viimane meeter veel maratoni lõpujooneni :)

Olen arvutist olnud ligi nädalapäevad eemal ning sestap pole saanud Amsterdami jooksumaratoni muljeid jagada. Parem aga hilja, kui mitte kunagi ning heastan vea ;)

Amsterdami jõudsin laupäeva varahommikul 18 oktoobril. Ilm oli mõnusalt soe ning vihma õnnestus terve Amsterdamis viibitud nädala jooksul kaela saada vaid ühel päeval.
Kohale jõudes ja pakid majutuskohas lahti võttes sai võetud siht Amsterdami olümpiastaadioni kõval asuvasse spordihalli, kus jagati jooksuks välja rinnanumbrid, kiibid kui ka ühe peasponsori – Mizuno igati kobe maratonisärk. Ühtlasi toimus samas hallis ka spordivarustuse mess, mis peaasjalikult oli keskendunud jooksule – tossud, riided, geelid, sokid, spordikellad + reklaamboksid teiste linnade maratonikorraldajatelt jne.

Kuna spordihall ühes staadioniga asus vaid kilomeeter mu ööbimiskohast (Vana-Lõuna regioonis) ning kesklinn kilomeetrit poolteist teisel pool, siis liikusin terve Amsterdamis oleku jalgsi (v.a. üks rattapäev).
Mis esimesel päeval kohe üllatas oli rataste rohkus. Jah, olin sellest kuulnud üksjagu, aga ma ei kujutanud seda ette, et sel ajal kui mina rattureid jõllitasin vaatasid nad mind küsiva pilguga: Miks sul rattaid all ei ole? Tõepoolest – rattureid oli enam kui jalakäijaid.
Teine üllatus oli meestele mõeldud avalikud käimlad. AVALIKUD – läbivate suurtähtedega. Kompaktne lahtine pissuaar kuhu saavad igast ilmakaarest korraga siseneda neli meest. Nojah. Maratonivõistluse stardis, kus kümneid tuhanded soovivad end korraga kergendada on tegelikult aktsepteeritav aga muidu kui kiiret väga ei ole… :)

Maratonipäeva hommikul lasti jooksjatel pikalt magada, kuna stardiajaks oli alles 1030 (+ tegelikult veel 1 tund, mis ma kella tagasikeeramisega sisuliselt võitsin).
Ärkasin kell 730, ajasin endale hollandlaste kombe kohaselt sisse mõned suured rosinasaiad juustuga ja hakkasin tarbima vedelikku. Ütlen kohe ette rutates ära, et spordijoogipulbrit ma seekord kodust kaasa ei võtnud. Samuti ei jännanud ma geelide ega krambitablettidega – jätsin end maratonikorraldajate poolt ette valmistatud joogi- ja toidulaua hoolde.
915 jõudsin Amsterdami olümpiastaadioni kõrvale ehitatud telklinnakusse, kuhu sai asjad ära anda. Kuna järjekordi ning rabelemist veel ei olnud ei hakanud end külmetama ning ootasin enda lahti koormisega veel pool tunnikest. Seejärel aga ajasin end lühikese dressi väele ja läbi aiaga piiritletud koridori lippasin areenile.
Staadion oli juba jooksjaid paksult täis. Liikusin enda stardisektori poole ning alustasin sooja tegemist. Veerand tundi enne starti liikusin stardirajale ning hakkasin koos kamraadidega erutatult stardipauku ootama. Tunne oli võimas, kuna staadionilt polnud ma enne maratoni teekonda alustanud. Vahepeal viskas päike end välja ning ca- 15-16 kraadine temperatuur oli tõenäoliselt enamike jaoks mokkamööda. Vaatasin enda ümber olevaid jooksjaid ja nägin, et vähemalt pooltel rippusid geelid, batoonid, joogid kas puusal käevartel jne. Ja mul seekord siis mitte midagi. Aga vahet pole.

Muusika staadionil muudkui kõvenes ja kõvenes ja kõlaski stardipauk. Juba 45 sekundit pärast pauku jõudsin stardikanga alla ning kell läks minu jaoks tööle. Mäletan, et Berliinis võttis stardijooneni tulek aega umbes 8 minutit – aga siin on vähem rahvast (6000-7000) ning kõik lasti rajale koos mitte ei jupitatult nagu Berliinis.
Igatahes, kui stardijoonele sai Berliinist kõvasti kiiremini, siis edasi liikus rong aeglasemalt. Staadioni väravast väljapressimine ja edasi linna peal mööda ca. 5 meetrist koridori liikumine hoidis esimesel kilomeetril tempo madala. Seejärel tropp hajus. Esimese kildiga läks aega 4:58, teisega aga ainult 4:20. Samas oli pulsi visanud juba 175ni. Haiguse kaela ma seda ei ajaks. Tervis tundus juba ok.

Võtsin tempot veidi alla ja jätkasin teekonda. Tempo jätkus 4:30/km ja pulss taandus 170 lööki/min juurde.
Üllatus saabus Vondelpargis läbi viival teel, kus maha oli tõmmatud 5 kilomeetri jutt. Kell näitas, et ma olin viimast kilomeetrit läbinud 5 ja pool minutit! Ei saa ju olla! Mis mõttes! Tagantjärgi sain teada, et 5 kilomeetri ajavõtupunkt oli pandud maha 5,2 km peale. Õnneks ma ei muretsenud kaua, kuna 10 km vaheaeg tuli seda kiiremini kohale. Isegi ehk liiga kiiresti, sest 45:36 eeldaks lõpuaega 3:12 kanti! Igatahes oli jooks suurele ringile ümber Amsterdami saanud tugeva stardi (maraton koosnes kahest ringist 7+35 km). Kilomeetril 15 hakkas pulsimõõtja näitama kalossinumbreid, liikudes 140 ja 190 vahel. Mis siis ikka tuleb edasi lasta tunde järgi. 15 km juures hakkas liikus rada ka Amsterdamist välja, loogeldes toredalt ümber Amsteli jõe. Tegemist oli ka postiga, millest alates minust enam mööda ei tormatud ning ma olin koos inimestega, kellega oli mul sama tempo. Võtsingi ühele naistepaarile end sappa ja liikusime koos 19 kilomeetri peale. Seejärel tuli täispööre tagasi – jooksime üle Amsteli jõe silla ja pöördusime tagasi linna suunas.
Aiaiai. Pööre tähendas seda, et vastu hakkas puhuma päris korralik tuul, mida soodustas jõe ääres lagedal maastikul looklev rada. Õnneks ma selline pigem raskemapoolne jooksja ning päris tuul mind minema ei kandnud. Aga ikkagi, tempo langes kuskil 4:50/km juurde.
Tuulest hoolimata jätkasin ma tankimispunktides enda jahutamist.
Veidi siis joogipunktidest.
Spordijooki, vett ja märgasid svamme sai iga 5 km tagant. Lõpupoole sai paaris kolmes kohas ka banaani. Ise võtsin igas punktis 1-2 tassi spordijooki, 1 vee kallasin pähe ja svammist tuleva vee keerasin särgi vahele märjaks. Hoolimata tuulest ei hakand külm kordagi. Temperatuur ikkagi 16 kraadi ümber ja kergelt ka päikest. Ning samuti sai söödud banaani. Igatahes laadimist oli üksjagu, kuid piisavalt – sees loksuma ei ajanud ning samuti ei tulnud mõttesse väljakäiku minna.

Kilomeetril 27 kuulsin selja tagant küsimust: Are You from Estonia? Imestama see ei pannud, kuna mu seljas olevale särgile oli kirjutatud „Äripäev marathon team, Estonia“.
Küsijaks oli sakslane Otmar Witzko. Läbinud juba ligi 80 maratoni ning hulga ultramaratone. Paari aasta eest ka 246 kilomeetrine Spartathlon, mille läbimiseks kulus tal 35 tundi. Otmar tundis siiralt huvi kas Tallinnas ka maratoni peetakse.
Huvi oli arusaadav, kuna sakslane oli maratoniturist, kes ühtegi maratoni kordagi kaks korda ei jookse. Nii, et pingutage asjapulgad. Linnamaratonid ja maratoniturism on kasvava trendiga ning ka Tallinn võiks sellele rohkem panustada. Riia maraton on nt. aasta aastalt popimaks ja osalejaterohkemaks kasvanud.

Igatahes. Järgnevad paar kilomeetrit läksid lenneldes. Ehkki su ümber on suurtel linnamaratonidel pidevalt jooksjaid aitab lähem kontakt (vestlus) rasketel hetkel jooksu kergemaks muuta.
Küsisin, mis ajale lähed. Otmar arvas, et 3:20 – see sobis. Ma vaatasin veel kella ja ütlesin, et ehk isegi 3:17 võimalik.
Aga ei olnud. 35 kilomeetri juures läks parajaks kangutamiseks. Kilomeeter hiljem oli paarisaja meetrine lauge tõus, millest paljud ronisid jalgsi üles. Ma vehkisin kätega hoogu juurde ja jooksu ei peatanud. Hakkasin vaikselt oma kohta parandama ning teistest möödunud, aga tempo langes sellest hoolimata. Nägin pidevalt kas vahetult enda ees või järgi Otmari, kuni 40 kilomeetri joogipunktini, mille ta vahele jättis ning minust lõplikult mööda liikus. Selleks ajaks oli selge, et enam aega alla 3:20 ei tule, km-tempo langes kohati 5:15ni, kuid õnneks ka mitte madalamale.

Väike energialaeng tuli veel sisse 41 kilomeetril ja juba oligi näha 80 aastat tagasi OM-ks püstitatud olümpiastaadionit. Sisenesin läbi väravate staadionile, kus lõpetajaid tervitas tuhandeid, kui mitte kümneid tuhandeid pealtvaatajaid. Tegin viimase poolkaare ja jooksin finishikaare alt läbi ja tõstsin võidu märgiks käed pea kohale J Veidi jäi supereesmärgist puudu, aga olen väga ka 3:21:04 rahul. Võrreldes aastatagusega 12 minutit võitu + ka rada oli veidi raskem.

Üllatav oli see, et jooksu ajal ei tekkinud kordagi krampi. Samuti oli maratonijärgne õhtu ja teised päevad jalad täitsa ok-d. Kas ei pannud jooksu ajal 110% välja või lihtsalt parem treenitus? :)
Igatahes andis jooks mulle motivatsiooni, kunagi varsti veel mõni maraton jalge alla võtta.

Team Hoyt - kui motivatsioon jääb vajaka

Martti kommentaar minu eelmisele postitusele tuletas mulle meelde siia üks video panna.
Võtke endale viis minutit Team Hoyt'iga tutvumiseks ja te näete, et see, mida mina üritan, on lapsemäng;)

http://www.youtube.com/watch?v=5OUiYT8HA9c

See on võimsaim asi, millega mina viimasel ajal kokku puutunud olen.
Parema spektrinurga saamiseks võite oma saavutusi Team Hoyt'i omadega võrrelda;)

http://www.teamhoyt.com/

Ironman France-Nice 2009 - Aeg on käes!

Käeosleval aastal jäi maratoni jooksmine vahele. Mis sa teed - motivatsiooni treeninguks lihtsalt polnud. Minna maratonile uuesti aega parandama... hmm....mitte eriti erutav eesmärk, et meeletu treeningu kadalipp uuesti läbida;)

Siiski.Maratonist loobuda oli raske. Kord eneseületuspisik sind nakatunud on, siis lihtsat ravi pole. Teadsin, et tahan midagi uut...ent mida?
Pärast Väikse väina (2,4 km) ületamist suvel mõtlesin naljaga. Maraton on joostud,Väike väin ujutud - olekski nagu passlik Ironman ette võtta.

Nojah. Seda mõtet veeretasin ma mitu kuud käest kätte kui kuuma kartulit, enne kui vastus tuli. Vastusetoojaks oli reisisaatest "ehh, uhhuduur" tuntud Wenna Wend. Juhtusin peale videoblogile, kus parimates aastates rännumees ambitsioonika eesmärgiga, alla 12 tunni Ironman läbida, esines. Pärast seda avastust tundsin sama tunnet, mida esimest korda Äripäeva siselelehst üleskutset Berlini maratonile nägin."Aga mida kuradit ma ootan?" mõtlesin ma enadale...on ju fakt, et paremat aega kui elu, selliste asjade tegemiseks ei tule:)

Kusjuures tunnet "Aga mida kuradit ma ootan," pean ma üheks parimaks üldse. Usun, et inimene on suuteline meeletuteks asjadeks, kui mõistus mõttetuid piire ei seaks. Minujaoks tähendab selle tunde kogemine, et ratsionaalse mõtlemise piiravad ahelad on vähemalt hetkeks purustatud. Olgu see siis eesmärk võita ilusa tüdruku süda, kõndida läbi 700 km Hispaania palverännaku radu või lõpetata Ironman - just sellele tundele järgnenud tegudest on saanud parimad osad minu elust. Igal sellisel hektel näen uuesti, et maailm on täpselt nii suur, kui suureks ma selle elan.

Kord see tunne tulnud, on enamik tööst juba tehtud. Täna registreerisin ma ennast ära Ironman France-Nice 2009 triatlonile, kus järmise aasta juunis kavatsen läbida ujudes 3,8 kilti Vahemerd, rattasadulas 180 kilmoeetrit Prantsusmaa imekauneid mägiteid ja 42 km jooksu lummaval Nizza promendaadil;)

Läbi blogi saadan oma tänud Wenna Wennale hädavajaliku inspiratsiooni eest ja luban, et kui ma samuti suudan Ironmani alla 12 tunni läbida, toon talle Nizzast kaasa pudeli mitte päris kõige odavamat Prantsusmaa veini;)

P.S. Edaspidi hoian siin blogis oma teekonna tegemistel kätt pulsil. Kes teab - võibolla saab siit keegi kolmas inspiratsiooni süstamaks ellu meeletusi, sest nagu mainisin - Paremat aega kui elu, selliste asjade tegemiseks ei tule!

hoian Raivole ja Raulile pöialt...

... sel korral siis kodust. otsustasin ikkagi Amsterdami pikale distantsile end lõhkuma mitte minna. Raivo uus ajaorientiir ehk 3.20 on võimas ja ma hoian pöialt ning loodan, et ta eesmärk täitub. kontrolljooksud ja ta hetkevorm on ootused kõrgeks ajanud.

löön täna ise kaasa rulluisuhooaja viimasel võistlusel Lillepi pargis, kus sõidetakse 25km. nädala jagu pole küll rulle alla pannud, ent ootus on kõrge - vormi on rohkem kui suvel võisteldes, rada peaks hea olema ning ilm tundub ka tore, tiba tuuline ainult. aga sellega peaks Pirita suunal treenijad harjunud olema :P

uisupausist hoolimata olen sel nädalal ekstrakorralik olnud ja kolmel hommikul enne tööd sporti teinud. reedevarahommikune kerge sörgitiir näitas, et 6.45 elu veel linnas ei ole. mõnus ja vaikne ning puhtas õhus (õhtuse tipptunniga võrreldes) kulgeda. samasugusete eesmärkide ja taotlustega hulle oli vanalinna lähistel üks veel. kui ära harjub, võib regulaarsekski saada.

jooksus aga ise kevadeni ja järgmiseks aastaks suuri jooksuplaane hetkel ei võta. sügis-talve sisustan mahutrenniga - ujumine, sörk, ratas, jõusaal, äkki ka uisutamine. uisukalender saab 2009. ilmselt tihedam kui tänavu - paaril suurvõistlusel (Berliin) tahaks kaasa lüüa.

2008. aastast uisuratastel panen eraldi punkti peagi oma uisublogis.

2 days 12 hours 22 minutes 9 seconds

1928. aasta olümpiastaadion on nii Amsterdami maratoni stardi- kui finishikohaks

…maratoni stardini näitab kell Amsterdami maratoni koduleheküljel.
Seis hetkel siis selline, et viimased kaks maratonieelset trenni ka tehtud. Esmaspäeval lippasin maratonitempos ühe 13 km otsa ning eile jooksin täpselt planeeritud maratoni tempos 10 kilomeetrit.

Eilse testjooksu kohaks valisin Lasnamäe kergejõustikuhalli, et saaks täpselt rada mõõta ning saaks lühikeses dressis joosta.
Võtsin keskmiseks tempoks 4:44/km, mis tähendab 3:20 lõpuaega ja põrutasin sedapsi 10 kilti läbi.

Ega raske polnud, aga – pulss liikus esimese km 157-lt viimasel kilomeetril 173ni löögini minutis (keskmine pulss 167).
Maratonitempo kalkulaatori alusel oleks pulss pidanud olema ca. 6-7 lööki madalam.

Ehk kui mootor alguses niivõrd kõrgetel pööretel töötab, siis 42 kilti on väga raske välja vedada.

Mis võib olla kõrge pulsi põhjuseks?
Spordihalli veidi umbne õhk ja ega ka temperatuur alla 20 kraadi ei olnud.
Manööverdamine ümber teiste jooksjate ja ka pidev kurvitamine.
Aga kas ka madal treenitus ja veel sees olev haigus? Rahuloleku pulss on hetkel samuti 6-7 lööki tavapärasest kõrgem.

Igatahes püüan järgnevad päevad vaikselt lasta ning kahe ja poole päeva pärast juba vaatame, millise tempoga julgen peale minna :)
Igatahes pühapäevaks lubab Amsterdamis ilusat jooksuilma – 15 kraadi ja päikest.

6 päeva Amsterdamini - segased mõtted vol 2

34. Berliini maratoni finish. foto: keegi ÄP maratoonlastest.

napid nädalapäevad Amsterdami ja isikliku kolmanda maratoni stardini ning pea on täis segaseid mõtteid. kaks kontrolljooksu näitasid, et põlv üle kahe tunni joosta ei luba ja annab tunda. tõsi, pärast trenni ja ka järgmistel päevadel probleeme pole ehk on oluliselt parem pärast jooksukoormuse vähendamist, ent jooksu ajal ikkagi ebamugav ja vastik, mis väga julgete mõtetega stardi poole vaadata ei luba.

pealegi ei ole korralikku ja kiiret jooksutrenni kevadest saadik teinud. mahtu küll, joostes, uiskudel ja jõusaalis on osad nädalad isegi 10 tunni alla tulnud (ühtegi planeeritud trennikorda pole kevadest saadik ära jäänud), ja uiskudel ka lõigutrenni, kuid põhiala- ehk jooksutrenni see kõik siiski ei asenda. niisiis mängin praegu mõttega, kas üldse tasub end lõhkuma minna.

teisalt on jälle tohutu janu selle maratoniärevuse, -stardi ja finishijärgse (ma ei teagi, mis sõna on kõige õigem seda väljendama) joovastuse järgi. kaasjooksjate rõõmsad näod, agoonia rajal ja finishijärgne kaif - kes on jooksnud, teavad. igatahes, õhtuni aega otsustada. võimalik, et lähen turistina kohale ja omadele kaasa elama.

kui jooksmaminek ära jääb, löön kaasa hoopis Tallinnas rulluisuhooajale punkti paneval võistlusel (25 km) kaasa. annaks ilma, võib täitsa tore võistlus tulla.

eks meeleolu on ikka nigel, ent erinevalt kevadest-suvest vähem dramaatiline. tollal tundus jooks ja sellega seonduva lõpetamine maailmalõpp, vigastused ja hädad käisid väga pinda. viimastel kuudel muid aalasid ja tegevusi proovides olen aga avastanud mitmekülgsuse võlu. ja, nagu ka spinnitreener Neeme ükskord nentis, et "viska see jooks kus seda ja teine ja keskendu rulluisutamisele". et kui poleks probleeme, ei oleks võibolla ka uisutamist avastanud:P niiet kõik on millekski hea.

7 päeva Amsterdamini

Vaid seitse päeva Amsterdami maratonini. Emotsioonid kõiguvad, kuna nädal tagasi õnnestus end külmetada ja siiani veel kerge nõrkus sees.

Möödunud neljapäeval ehk 17 päeva enne maratoni õnnestus mul end külmetada. Öösel ajas higistama, kerge nohu ja veidi valus kurk, selga lõi kerge närvivalu. Temperatuuri viskas ka veidi üle 37,0 kraadi, kuid mõne päeva kukkus see 36,0 kraadi juurde, kus on püsinud siiani.

Kust ma külmetuse küll üles korjasin – mine võta kinni. Ehk neli päeva varem tehtud kõige pikemast treeningjooksust (34 km). Kuna ilm oli ilus lasin ringi lühikeste pükste väel ning Viimsi poolsaare tipus Randvere teel puhunud kõva tuul võis selleks ajaks juba väsinud organismi oma jälje jätta.
Igatahes hakkasin kasutama kõikivõimalikke meetodeid haiguse vastu võitlemiseks – Engesit, kummelitee meega, neoangiin, küüslauk, saun, külmarohi, citrosept – mida iganes.
Ehkki külmetus töötegemist ei seganud püüdsin jooksust nädalapäevad hoiduda. Rohkem aga ei suutnud. Pidin teadma, mis seis on – mida ma maratonil karta või loota võin.

Jooksin eile poolteist tundi ning püüdsin hoida tempot sarnaselt viimaste aegade trennidega veidi alla 5 min/km. Esimesed kilomeetrid läksid lenneldes, pärast kümmet läks aga veidi raskeks ja pulsi viskas 170 juurde (samas paika pandud tempo kannatasin ära).
Keskmine pulss tuli 165, mis on ca. 7-8 lööki kõrgem kui lootsin.
Paar lööki võis pulssi kergitada tavapärasest soojem riietus, kuid peamiseks põhjuseks on tõenäoliselt siiski haigusjärgne nõrkus.
Enne maratoni olen plaaninud teha veel kaks jooksu – homme kiiremas tempos tunnike ja kolmapäeval mõõdukas tempos tunnike. Seejärel täielik puhkus.
Nädal on veel maratonini aega, loodan et organism suudab taastuda.

uus maailmarekord - 2.03.59

tegin eile uisutiiru osaliselt Pirital SLÕhtulehe Sügisjooksu rajal, kus maratoonarid vastu lippasid. huviga kiirustasin koju, et näha, kes siis võitis.

täna hommikuni polnud korraldaja poolt ühtegi kildu infot, samuti vaiksid nii lehtede online keskkonnad ja spordiportaal.ee. pea terve ööpäeva nullkajastus (lisatud hiljem: liialdasin, ETV siiski tegi uudistes kokkuvõtte) või kajastuse korraldamine organiseerija poolt asjast, mis on Eesti meistrivõistlused. ehk nime järgi vähemasti oluline. ja siis me kohati imestame, miks maratonijooks siin nii vähe popp on.

Haile aga kärpis veel pea 30 sekundi võrra oma maailmarekordiaega - uus mark 2.03.59. aplaus.

Hailelt uus maailmarekord!

Nimi: HAILE GEBRSELASSIE
Aeg; kümmekond minutit tagasi (12:04)
Koht: Berliin
Sündmus: uus maailmarekord maratonijooksus (2:03:59)!!!

Sügisjooks süstis pauerit

Neiud Shnelli tiigi juures jooksusõpru ergutamas Allikas: MTÜ Spordiürituste Korraldamise Klubi

Pühapäeval Tallinnas peetud SEB poolmaraton kinnitas, et selle aasta Amsterdami maratoni ettevalmistus on sujunud vaatama suht nõrgapoolsele kilometraazile üle ootuste hästi. Paar nädalat tagasi välja hõigatud ideaaltulemusest jäi puudu vähem kui minut.

Stardirajale ronisin veidi ebalevalt. Nimelt tundsin mõningast muret neljapäeva õhtul tehtud lõigutrenni pärast (6*500 meetrit), kus ma pingutasin oma rumalusest veidi üle ning taastumisega tekkisid probleemid.
Asi lühidalt siis selles, et ma kasutan oma jooksudistantsi ja tempo hindamiseks Polari footpodi, mis jooksu kiirendamisel kipub millegipärast madalamat kiirust näitama. Sestap keerasin mis ta keerasin tempot peale, kõige kiirem 500 meetrine lõik jäi mul kella järgi 2:02 juurde (eesmärk oli kõik lõigud 2:00 läbi silgata).

Lisaks tekitas pühapäeval segadust tuuline 10-11 kraadine ilm. Mida selge panna? Otsustasin lühikeste pükste ja pikkade üleskeeratavate varrukatega spordisärgi kasuks Takkajärgi öeldes, oleks võinud täitsa vabalt ka lühikese särgiga joosta, kuna jooks on ikka selline kuum spordiala :P

Aga ok. Poolmaratoni start algas kell 1100 ehk poolteist tundi enne suurt kaost, mis kümne kilomeetri jooksjate ja käijate laviiniga kaasnes :)
Võtsin endale plaaniks joosta seekord lõpuks ometi targalt :) – ehk tõusva tempoga ning teine pool trassist esimesest kiiremini. Lootsin, et üle 4:15/km ei tohiks aeg esimestel kilomeetritel kindlasti minna.

Ma ei tea, kas see oli tingitud sel suvel Eesti vanima kergejõustikurekordi põrmustanud Tiidrek Nurme stardipüstoli pauguga kaasa antud motivatsioonipuhangust, või kiirelt teele lennanud kaasvõistlejatest, aga igatahes esimene kilomeetri läbimisel olin juba patustanud – aeg 4:09. Kuna pulss väga kõrgele ei lennanud (170ni) ning kannatas ilusti ei võtnud ma jalga pedaalilt päris maha. Russalka juures Pirita teele jõudes hakkas tuul kergelt vastu puhuma ning ma püüdsin kellegi selja taha haakuda. Möönan, et oli raske leida endale sobivat tuuletõket, kuna suur osa kiirelt startinud hakkas tempos ära andma – mul oli aga kindel plaan stardikiirendus hoida. Igatahes trügisin üksjagu ettepoole ja kannatasin vastutuult.
Pirita teelt linna poole kannapööret tagasi tehes oli aga juba mõnus pärituul ja jooks läks lenneldes. Esimene 5 km tuli 21:25ga ja pulss püsis ilusti 175 all.
Russalka tagant mere ääres liikusime mööda SEB poolt ehitud rahapuudest ehkki kilomeeter hiljem lükkas pank oma reklaami ümber, teades et tegelikult ei kasva raha puu otsas ja tulge meie juurde nõustamisele :) Ok. Läheb vist juba reklaamiks. Enam ei tee.
Pärast 8 km joogipunkti Mere puiesteel ehk vahetult enne Paksu Margareetani jõudmist tegi üks spordisõber väga tänuväärt tööd, lugedes jooksjatele ette nende hetkekohti (tänud tundmatule siitpoolt). Minu kohanumbriks seal siis 168.

Paksu Margareeta juurest pööras rada korra vanalinna müüride vahele ning liikus linna müüride taga mööda Laboratooriumi tänava kitsast käiku ning pööras Suurtüki tänavale ning Shenelli parki.
Draamateatri juurde teisele ringile lendasin 48 minutit pärast stardipauku. Maad oli kulunud 11 km. Koera sabast oli üle saadud.
Lisasin vaikselt tempot ja tõstsin pulsi 180-185 juurde ning hakkasin kohti võitma. Kilomeetril 13 enne Kadrioru kohvikuni jõudmist möödus minust üks kiirem kahene rong – haakisin neile sappa ja mõtlesin, et kannatan vähemalt Pirita tee kannapöördeni ära ehk niikaua kui tuul vastu. Mõeldud tehtud.
Kilomeetril 16 võtsin ühe Enerviti süsivesikugeeli ja keerasin veel tempot juurde. Kiirus oli 4:10/km ja jalad tundsid hästi kandvat.
Jooksu esimene tagasilöök tuli alles 19 km, kui tuli „ronida“ mööda Rannamäe teed Paksu Margareetani. Sealt sain aga surnud punktist üles ja liikusin tõrgeteta. Finishis jäi isegi veidi jõudu kergeks spurdiks.
Aeg klõpsatas kinni 1:30:52 ehk seitse ja pool minutit varem kui aasta eest. Koht paranes aastatagusega võrreldes 246lt 134ni.
Keskmine pulss jäi 179 juurde, mille alusel võib öelda, et kui oleks rohkem riskinud oleks võinud ehk finishisse ka alla pooleteist tunni vedada.
Ka jooksu spittidega jäin rahule. Esimene 11 km tempoga 4:22km/ ja viimane pool 4:15/km. Justnagu päris.
Igatahes andis Sügisjooks usku, et kevadel seatud kõige optimistlikum maratoni lõpuaeg 3:20 võib Amsterdamis täitsa reaalne olla.

Ümber Ülemiste järve – joostud!

Aerofoto Ülemiste järvest

Möödunud laupäeval sai koos 770. jooksusõbraga tehtud tiir peale tallinlaste veeallikale Ülemiste järvele.

Kui kohati liiga tugevaks kiskunud tuul välja arvata oli ilm jooksuks ideaalne. Just selline, mis sunnib kiiresti jooksma, et sooja saada :)
Olin neli päeva varem teinud kodus ühe mõõdukalt kiire tempoga (keskmine pulss 170) kontrolljooksu ning selle pealt seadsin endale sihiks läbida distants 1:00 kuni 1:05ga.
Ca. 14 kilomeetrine ring algas AS Tallinna Vesi territooriumilt vahetult Ülemiste järve äärest. Vahetult peale stardipauku oli üksjagu sebimist, kuna sadakond meetrit pärast starti pidid võistlejad suruma läbi ca. 5 meetri laiusest väravast, mis viis meid järve sanitaartsooni.
Sõelumist jagus veel kilomeetri jagu, kuid pärast seda sai juba rahulikumalt omas tempos liikuda. Olen sõelumises ka ise süüdi, kuna alustasin liiga kiire tempoga. (lootsin arendada tõusvat tempot, kuid liig kiire alguse tõttu läbisin jooksu teose poole esimesest lõpuks siiski minuti võrra aeglasemalt).
Kõige kiirem käik lükati järvejooksul sisse kilomeetritel 3-4, kui trass liikus mööda Vana-Narva maanteed (jooksu ainus asfaltlõik) ning kus tempo kiskus mul 4 min/km juurde ja pulss ronis üle 180. Päike tuli ka pilve tagant välja ja tekis juba väike mõte, et kas alles neljandik kannatatud. Kuuendast üheksanda kilomeetrini liikus rada mööda järve kaldal looklevat kruusateed. Jooksin omas tempos ning tegin sellega ehk kerge vea, kuna tuul rasis päris kõvasti vastu nägu ja pidurdas kiirust. Üheksanda kilomeetri juures põrutas minust mööda üks kolmene jooksjate rong. Haakisin end selle sappa ja hakkasin kannatama. Polnudki kõige hullem. Ja mis peamine, tempo kergelt tõusis.
Viimased kaks kilomeetrit oli paras cross-country - männimetsas mööda kitsast jalgrada, väikestest küngastes üles-alla. Sealt võisin kaotada pool minutit, kuna ma trügima ei hakanud ning kaasvõistlejate tempo, kelle sappa võtsin, langes ca 4:10 min/km 4:40 min/km.
Finishijoon tuli vastu täpselt pool minutit alla tunni. Ajaga jäin väga rahule, kohaga teise saja lõpus mitte väga. Keskmine pulss oli 185 l/min ehk üks löök alla anaeroobse läve.
Igatahes andis 1/3 maratoni läbimine hea aluse järgmise nädala pühapäeval toimuvaks SEB Ühispanga poolmaratoniks.
Kui ilm on mõõdukalt külm ning kõik läheb ideaalselt võib sihtida ka aega alla pooleteise tunni.

marss mugavustsoonist välja

vaatasin kolmapäeval, et pilves ilm vist peab ja õhtul pakkisingi toas end riidesse ja rulluisukudesse, tegin soojenduse ja venitused ära ning ukerdasin siis trepist alla. enamvähem sünkroonis välisukse paotamisega hakkas sadama. saatsin ilma valjuhäälselt pikalt ning ukerdasin uiskudega tuppa tagasi, et jooksujalatsid jalga panna.

põikasin siis lipates staadionile ja pea kogu trenn möödus egiidi "the loneliness of the long distance runner" all, sest alguses oli lisaks minule üks hing, pärast paar lisaks. vihma lahmas täiega, ent jahe õnneks polnud.

jooksmise lihtsus on ikka kihvt - pole vaja ei päikest ega kuiva asfalti, õues võib uluda tuul ja valada vihma, ikka saab harrastada. kusjuures, ebamugavus mõttest soojast toast õue vihma-lörtsi kätte minna kaob paari korraga. see on piiride nihutamine, oma mugavustsoonist väljatulek. korralik spordikilekas peab päris tugevat vett ning korralikus kunstmaterjalist jooksusokis ei hakka jalg ka pärast märjaks saamist külmetama. sel aastal pole vist ühtki lippamist ilma tõttu vahele jäänud.

pealegi on vihmaga trennil miski teine maik, sest paljudele on loikude vahele slaalomilippamine midagi müstilist ja vastikut, millega ise tegeleda ei tahaks. nende tunnustavad ja samas õõvastust pakkuvad pilgud on juba ainuüksi vihmast ilma väärt.

igatahes, täna on üks trenn juba jõusaalist selja taga. kui ilm annab (risti ette lööv ja palvetav smaili), saab õhtul uiskudele ka.

aga tee siis ise paremini

Pekingi olümpia meenemünt. foto Andres Haabu, Äripäev

eile möödus jooksujalul 1,5 tundi. distantsi ei tea, sest jooksuandur loobus koostööst. ma loobuks ilmselt ka, kui mind kileka taskus ära pestaks. loodan muidugi, et veekindlus siiski töötas ja lihtsalt patarei on tühi. eks lähipäevil näe.

aga Olümpiast. kuna ma pole varem eriti aktiivselt Olümpia toimumise ajal spordiga tegelenud, siis nüüd näen-tunnen, kuidas ise liigutajana on teisi sportimas vaadates asjal hoopis teine mekk man. et aimad, kuidas vormi saada, mida pingutus tähendab, miks aegajalt sportlased ebaõnnestuvad ja kui palju mängib juhus selles, kas tulemuseks on täielik ebaõnn või suurepärane sooritus, mis mõtted rajal võivad peast läbi käia jne.

siia juurde ka Priit Pulleritsu intervjuust dr Mihkel Mardnaga üks mõte, kes ka olümpiakoondise doktor.

Nüüd vähemalt tean, mis on spordis pingutamine. Tean, mida ja kui palju on vaja teha, et jõuda mingile tasemele. Kui ma sporti ei teeks, poleks mul ettekujutustki, mis tasemel on sellised mehed nagu Jaanson või Endrekson. Aga nüüd on mul võrdlusmoment olemas ja oskan hinnata seda, mida nad teevad. Ajakirjanduses võtavad sageli sõna mehed, kes tunnevad küll spordistatistikat, aga sporti ennast ei tunne.

meie rekordid jäävad küll maailma tippidele veel alla, ent kui kusagilt ei alusta, siis ei jõua ka kusagile välja. Eesti rekordeid purustanud ujujad on end igatahes juba ületanud.

Maratoni võib edukalt läbida ka jalgsi

Maratonihirmust ülesaamiseks või jooksmisele vahelduse otsimiseks on ideaalne võimalus läbida 42,2 km jalgsi. 3. augustil toimunud III Lahemaa käimismaratonil jõudis hoolimata raskest maastikust lõpuni 110 startinust 106. Allakirjutanu nende hulgas.

Foto: Lahemaa III käimismaratoni 2 kilomeeter, 3. august 2007

Avastasin käimismaratoni olemasolu internetiavarustest vaid paar päeva enne matka toimumist. Laupäeva õhtul otsustasin, et treeningu huvides võiks ürituse üle vaadata. Kuna sünoptikud ennustasid pühapäevaks vihma ja äikest, mõtlesin et parem teistega märjas ja külmas rassida kui toas nelja seina vahel passida.
Pühapäeva hommik tõotaski kehva ilma, (kuid mida päeva peale edasi seda selgemaks taevas läks ning etterutatult öelduna ei tulnud võistlusel vihma kellelgi kannatada – kui mõned loikudes sumamised välja arvata).

Tegin spordijoogi valmis, võtsin fotoka ühes ja asusin Laulasmaa poole teele. Kuna võistlusele minek tuli täiesti ootamatult ei kavatsenud ma väga pingutama hakata. Lisaks polnud tegemist ka traditsioonilise võistlusega vaid pigem matkaga – st. aega ei võetud, kõik lõpetajad said lõpus väikese karika ning trassi võis läbida lisaks käimisele ka joostes.
Minu esimene mõte oli, et poole trassist käin ja teise poole sörgin.

Võistluspaika jõudes üllatas õrnema poole rohkus. Kui tavaliselt on jooksumaratonil iga neljas-viies naine, siis käimismaratonil oli seis täpselt vastupidine. Tõenäoliselt oli naiste ülekaalu taga see, et ürituse üks eestvedajaid oli Eesti Kepikõnni Liit, mis peaasjalikult koosneb naistest. Ning v-o ei pea mehed käimist piisavalt pingutavaks spordialaks. Mine tea. Igatahes mina sain matkal oma koormuse kätte küll ja küll :)

Võistluse peaorganisaator Helges Mändmets (tervitused temale superürituse korraldamise eest) pidas tervituskõne ning saatis meid kell 1000 Kolgaküla spordikeskuse eest teele. Pärast esimeste tõusude, metsateede ja lagendike võtmist ja hoo sissesaamist jäin ühes tempos liikuma kepikõnni treener Kaiga, kel selja taga juba mitu taolist käimismaratoni. Kuuldes, et Kai on käinud maratoni läbi 6 tunni ümber (respect!) ja nähes, et kilomeetripostidest möödumine andis meile keskmiseks kiiruseks ca. 7 km/ tunnis, otsustasin et ma ei tee täna ühtegi jooksusammu ja vaatame, kuidas maraton nõnda läbitud saab.

Umbes kümne kilomeetri peal jätkasin trassi koos sporditarvete maaletooja Kaupoga, kes ladus endale põhja sel pühapäeval toimuvaks Tartu Rulluisumaratoniks. Jutu käigus tuli välja, et ta oli sarnaselt meie Maratonitiimiga möödunud aastal Berliini maratonil käinud, kuid erinevalt meist rullitamas.
Kaupoga vedasime koos välja poole maa (21 km) peale. Aega oli kulunud 3:04.
PS! Tänu Kaiga ja Kaupoga vestlemisele lendas esimene pool maratonist lennutiivul, hoolimata sellest et raja jooksul tuli mitmeid kordi võtta Valgejõe kanjoni ürgoru hingematvaid (ilusaid) tõuse ja laskumisi (peale maratoni sain Kaupolt teada, et tõuse ja laskumisi oli rajal kokku 540-560 meetri jagu).

Teise poole rajast liikusin üksi ja omas tempos. Võtsin vahelduseks kaamera seljakotist välja ja klõbistasin mälestuseks teha ka mõned pildid. Vaatasin kella ja kalkuleerisin, et kui tempot 0,5-1 km/tunnis tõsta peaks kuue tunni alistumine olema täitsa reaalne.
Aga võta näpust. Ega käimistempot pole lihtne tõsta. Heal metsavaheteel võis kiirus küll tõusta 7,5-8 km/tunnis, aga see oli ka max. Eks veidi võis hoogu pärssida ka kerge väsimus. Aga peaasjalikult oskamatus, kuna tavaliselt ma nii kiiresti ei käi ja tehnika puudub.
PS! Sarnaselt jooksmisega peaks käimisel end kergelt ettepoole kallutama, kuid ma hoidsin ennast liiga sirgelt ning enda liikumapanemiseks tuli pöiaga kaapimist liialt tihedalt ette.

Kolgakülla tagasi jõudsin 6 tundi ja 5 minutit peale stardipauku (keskmine 5 km tempo jäi 41-45 min vahele).
Mõtlesin, et kui tegemist oleks sirge asfaldiga, siis reaalne oleks maraton käies läbida ka 5:30-5:45ga. Mulle tuli see igatahes üllatusena, kuna enne maratoni lootsin, et 7 tunni alistumine oleks väga hea.
(PS! Pärast 6 tunnist 100% käimist tegin mõnisada meetrit lõdvestavat jooksu - oi kui mõnus ja kerge oli :) Ehk siis iga liikumise jaoks töös erinevad lihasgrupid)

Finishis võeti mind (ja kõiki teisi) vastu aplausiga. Kõik lõpetajad said ka väikese karika omanikuks. Lisaks ootas kõiki kuum saun ja grillvorstid salatiga (ahjaa – võistluse keskel oli ka kolm joogi- ja söögipunkti, kus jagati morssi, puljongit, saia-leiba ja muffinsit). Kuna ilm püsis kergelt pilvine ja ca 17 kraadi juures oli aga higistamist vähe ja kaasa võetud joogiga kott oli seekord liiast.

Kokkuvõttes võib öelda, et tegemist oli minu jaoks kõige lihtsama-raskema maratoniga.
Lihtne oli see füüsilises mõttes (keskmine pulss 132), raske aga rajaprofiili arvestades.
Igatahes väga lahe üritus millest võtan võimaluse korral osa ka järgmisel aastal ja soovitan ka teistele. Käimine on mõnus vaheldus.

Ametlik link käimismaratonile: siin

Aeglane maratonitrenn võib pärssida kiirust

Usain Bolt (maailma kiireim inimene), Allikas: www.daylife.com

Möödunud nädalavahetusel tõdesin Kose staadionil, et aeroobsel tasemel tehtav maratonitreening (minu puhul siis pulsiga 155-160/min) ei aita kuidagi kaasa parema kümnevõistlustulemuse saamisel, kus on peaasjalikult tähtis plahvatuslik kiirus.

Ajakirjanike kümnevõistluse tulemuseks jäi mul seekord 3733 punkti, mis jääb kahe aasta tagusele isiklikule alla ligi seitsmesaja punktiga. Samas olen ma enda arvates kindlalt paremas maratonivormis kui kunagi varem.

Ega ma kümbis ausalt öeldes rekordit tegema ei läinudki, küll aga lootsin et 400 ja 1500 meetris võiks näha mõningast paranemist. Aga tutkit!
400 meetri tulemuseks 63,5s (rekord 59,3 s). Jooks väsitas reiepealsed lihased ära ja tõmbas hinge nööriga nii kaela, et olin pärast jooksu terve minuti siruli ja lõõtsutasin. 1500 meetris oli ajaks 5:34 (rekord 5:17) ja samuti andsin enda arvates maksimumi.
Veelgi karmim oli olukord sajas meetris, kus jäin oma kahe aasta tagusele tulemusele alla ligi sekundi (13,1s vs 12,2s) kuigi tingimused olid jooksuks superhead.
Õnneks täheldasin ma kõikide jooksude puhul, et taastumine oli väga hea. Nt. mõned minutid pärast 1500 meetri lõpetamist polnud probleemi minna taastavat jooksu tegema.

Milles siis asi?
Kuna treeningutel on mu tempootsad piirdunud max. kiirusega 4:00/km, siis võib lahjasid tulemusi seletada sellega, et olen koormust andnud peaasjalikult vaid aeglastele lihaskiududele.

Kiirete ja aeglaste lihaskiudude hulk on paika pandud geneetikaga, aga laias laastus jagunevad need kiud inimestel pooleks. Teadlased arvavad, et tugevatel maratonijooksjatel võib olla rohkem aeglaseid lihaskiude ning samas sprinteritel jällegi enam kiiremaid.

Kindel on aga see, et erinevad lihaskiud saavad koormust erinevates liigutuste faasides ja mida sa ei treeni, see ka ei arene.
Kestvusspordis puhul kontraheeruvad lihaskiud võrreldes maksimaalse ulatusega vähe, samas aga peavad need aeglased ja nõrgad kiud vastu pidama tunde.

Kui maratoni algfaasis kasutaktase aeglaseid lihaskiude, siis maratoni edenes kui glükoosivarud kaovad hakatakse kasutama üha enam kiireid lihaskiude, et lihasjõude säilitada. Samuti läheb kiiremaid lihaskiude vaja kiirematel maratoonaritel.
Võtame näiteks Haile Gebrselassie, kes on 10 km viimased 200 meetrit läbinud 25 ja poole sekundiga. Ilma kiirusliku särtsakuseta pole see võimalik.
Nii, et soovitus endale – rohkem tööd anaeroobses tsoonis ehk siis lõigutrenne :) Muidu maratonis tulemust ei paranda