Teisipäev, 2. september 2008

Ümber Ülemiste järve – joostud!

Aerofoto Ülemiste järvest

Möödunud laupäeval sai koos 770. jooksusõbraga tehtud tiir peale tallinlaste veeallikale Ülemiste järvele.

Kui kohati liiga tugevaks kiskunud tuul välja arvata oli ilm jooksuks ideaalne. Just selline, mis sunnib kiiresti jooksma, et sooja saada :)
Olin neli päeva varem teinud kodus ühe mõõdukalt kiire tempoga (keskmine pulss 170) kontrolljooksu ning selle pealt seadsin endale sihiks läbida distants 1:00 kuni 1:05ga.
Ca. 14 kilomeetrine ring algas AS Tallinna Vesi territooriumilt vahetult Ülemiste järve äärest. Vahetult peale stardipauku oli üksjagu sebimist, kuna sadakond meetrit pärast starti pidid võistlejad suruma läbi ca. 5 meetri laiusest väravast, mis viis meid järve sanitaartsooni.
Sõelumist jagus veel kilomeetri jagu, kuid pärast seda sai juba rahulikumalt omas tempos liikuda. Olen sõelumises ka ise süüdi, kuna alustasin liiga kiire tempoga. (lootsin arendada tõusvat tempot, kuid liig kiire alguse tõttu läbisin jooksu teose poole esimesest lõpuks siiski minuti võrra aeglasemalt).
Kõige kiirem käik lükati järvejooksul sisse kilomeetritel 3-4, kui trass liikus mööda Vana-Narva maanteed (jooksu ainus asfaltlõik) ning kus tempo kiskus mul 4 min/km juurde ja pulss ronis üle 180. Päike tuli ka pilve tagant välja ja tekis juba väike mõte, et kas alles neljandik kannatatud. Kuuendast üheksanda kilomeetrini liikus rada mööda järve kaldal looklevat kruusateed. Jooksin omas tempos ning tegin sellega ehk kerge vea, kuna tuul rasis päris kõvasti vastu nägu ja pidurdas kiirust. Üheksanda kilomeetri juures põrutas minust mööda üks kolmene jooksjate rong. Haakisin end selle sappa ja hakkasin kannatama. Polnudki kõige hullem. Ja mis peamine, tempo kergelt tõusis.
Viimased kaks kilomeetrit oli paras cross-country - männimetsas mööda kitsast jalgrada, väikestest küngastes üles-alla. Sealt võisin kaotada pool minutit, kuna ma trügima ei hakanud ning kaasvõistlejate tempo, kelle sappa võtsin, langes ca 4:10 min/km 4:40 min/km.
Finishijoon tuli vastu täpselt pool minutit alla tunni. Ajaga jäin väga rahule, kohaga teise saja lõpus mitte väga. Keskmine pulss oli 185 l/min ehk üks löök alla anaeroobse läve.
Igatahes andis 1/3 maratoni läbimine hea aluse järgmise nädala pühapäeval toimuvaks SEB Ühispanga poolmaratoniks.
Kui ilm on mõõdukalt külm ning kõik läheb ideaalselt võib sihtida ka aega alla pooleteise tunni.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Konkurents on viimastel aastatel tihedaks läinud. Lihtne protokollide sirvimine näitab, et nüüd tuleb esisaja hulka jõudmiseks oma 2 minutit kiiremini joosta, kui 2 aastat tagasi

Raivo ütles ...

Ise imestasin ka, et jooksu keskmine tase niivõrd kõva oli. Oleks ju loogiline, et kui sport massidesse tuleb (ja seda suurenenud rahvaarv spordiüritustel tõendab) nihkuvad keskmised tulemused ikka nihkuvad. Seda näitavad hästi näiteks rahvusvahelised suurmaratonid, kus keskmised jooksuajad jäävad Eesti maratonidele tublisti alla.
Aga jah, küllap siis jooksjate lisandumisega jagub neid nii edetabeli ette- kui tahaotsa, nii et tuleb lihtsalt rohkem pingutada :)

Anonüümne ütles ...

Tase on valus jah. Lootust Järvejooksu sarjas etapi särk saada vajab juba tõsist kiirust.