Teisipäev, 16. september 2008

Sügisjooks süstis pauerit


Neiud Shnelli tiigi juures jooksusõpru ergutamas Allikas: MTÜ Spordiürituste Korraldamise Klubi

Pühapäeval Tallinnas peetud SEB poolmaraton kinnitas, et selle aasta Amsterdami maratoni ettevalmistus on sujunud vaatama suht nõrgapoolsele kilometraazile üle ootuste hästi. Paar nädalat tagasi välja hõigatud ideaaltulemusest jäi puudu vähem kui minut.

Stardirajale ronisin veidi ebalevalt. Nimelt tundsin mõningast muret neljapäeva õhtul tehtud lõigutrenni pärast (6*500 meetrit), kus ma pingutasin oma rumalusest veidi üle ning taastumisega tekkisid probleemid.
Asi lühidalt siis selles, et ma kasutan oma jooksudistantsi ja tempo hindamiseks Polari footpodi, mis jooksu kiirendamisel kipub millegipärast madalamat kiirust näitama. Sestap keerasin mis ta keerasin tempot peale, kõige kiirem 500 meetrine lõik jäi mul kella järgi 2:02 juurde (eesmärk oli kõik lõigud 2:00 läbi silgata).

Lisaks tekitas pühapäeval segadust tuuline 10-11 kraadine ilm. Mida selge panna? Otsustasin lühikeste pükste ja pikkade üleskeeratavate varrukatega spordisärgi kasuks Takkajärgi öeldes, oleks võinud täitsa vabalt ka lühikese särgiga joosta, kuna jooks on ikka selline kuum spordiala :P

Aga ok. Poolmaratoni start algas kell 1100 ehk poolteist tundi enne suurt kaost, mis kümne kilomeetri jooksjate ja käijate laviiniga kaasnes :)
Võtsin endale plaaniks joosta seekord lõpuks ometi targalt :) – ehk tõusva tempoga ning teine pool trassist esimesest kiiremini. Lootsin, et üle 4:15/km ei tohiks aeg esimestel kilomeetritel kindlasti minna.

Ma ei tea, kas see oli tingitud sel suvel Eesti vanima kergejõustikurekordi põrmustanud Tiidrek Nurme stardipüstoli pauguga kaasa antud motivatsioonipuhangust, või kiirelt teele lennanud kaasvõistlejatest, aga igatahes esimene kilomeetri läbimisel olin juba patustanud – aeg 4:09. Kuna pulss väga kõrgele ei lennanud (170ni) ning kannatas ilusti ei võtnud ma jalga pedaalilt päris maha. Russalka juures Pirita teele jõudes hakkas tuul kergelt vastu puhuma ning ma püüdsin kellegi selja taha haakuda. Möönan, et oli raske leida endale sobivat tuuletõket, kuna suur osa kiirelt startinud hakkas tempos ära andma – mul oli aga kindel plaan stardikiirendus hoida. Igatahes trügisin üksjagu ettepoole ja kannatasin vastutuult.
Pirita teelt linna poole kannapööret tagasi tehes oli aga juba mõnus pärituul ja jooks läks lenneldes. Esimene 5 km tuli 21:25ga ja pulss püsis ilusti 175 all.
Russalka tagant mere ääres liikusime mööda SEB poolt ehitud rahapuudest ehkki kilomeeter hiljem lükkas pank oma reklaami ümber, teades et tegelikult ei kasva raha puu otsas ja tulge meie juurde nõustamisele :) Ok. Läheb vist juba reklaamiks. Enam ei tee.
Pärast 8 km joogipunkti Mere puiesteel ehk vahetult enne Paksu Margareetani jõudmist tegi üks spordisõber väga tänuväärt tööd, lugedes jooksjatele ette nende hetkekohti (tänud tundmatule siitpoolt). Minu kohanumbriks seal siis 168.

Paksu Margareeta juurest pööras rada korra vanalinna müüride vahele ning liikus linna müüride taga mööda Laboratooriumi tänava kitsast käiku ning pööras Suurtüki tänavale ning Shenelli parki.
Draamateatri juurde teisele ringile lendasin 48 minutit pärast stardipauku. Maad oli kulunud 11 km. Koera sabast oli üle saadud.
Lisasin vaikselt tempot ja tõstsin pulsi 180-185 juurde ning hakkasin kohti võitma. Kilomeetril 13 enne Kadrioru kohvikuni jõudmist möödus minust üks kiirem kahene rong – haakisin neile sappa ja mõtlesin, et kannatan vähemalt Pirita tee kannapöördeni ära ehk niikaua kui tuul vastu. Mõeldud tehtud.
Kilomeetril 16 võtsin ühe Enerviti süsivesikugeeli ja keerasin veel tempot juurde. Kiirus oli 4:10/km ja jalad tundsid hästi kandvat.
Jooksu esimene tagasilöök tuli alles 19 km, kui tuli „ronida“ mööda Rannamäe teed Paksu Margareetani. Sealt sain aga surnud punktist üles ja liikusin tõrgeteta. Finishis jäi isegi veidi jõudu kergeks spurdiks.
Aeg klõpsatas kinni 1:30:52 ehk seitse ja pool minutit varem kui aasta eest. Koht paranes aastatagusega võrreldes 246lt 134ni.
Keskmine pulss jäi 179 juurde, mille alusel võib öelda, et kui oleks rohkem riskinud oleks võinud ehk finishisse ka alla pooleteist tunni vedada.
Ka jooksu spittidega jäin rahule. Esimene 11 km tempoga 4:22km/ ja viimane pool 4:15/km. Justnagu päris.
Igatahes andis Sügisjooks usku, et kevadel seatud kõige optimistlikum maratoni lõpuaeg 3:20 võib Amsterdamis täitsa reaalne olla.

10 kommentaari:

Unknown ütles ...

Raivo, sa lendasid nagu rakett!!

:)

Ja Polari footpod sakib!!! Tõega.

Kidra ütles ...

Kõva jooks - respekt! :) Jõudu ja kindlat-rahuliku meelt maratoni finishini.

Anonüümne ütles ...

Päris hästi siis. Ka ise suutsin üllataval kombes teise poole praktiliselt samas hoos püsida, kui esimese. Aeg 1.24 annab lootust SL õhtulehel 3:15 ehk maratonis.

Raivo ütles ...

Tänud teile :)
Laurile ütlen, et niivõrd kõva poolmaratoni aeg kui 1:24 võiks anda isegi lootust maratonil 3:05-le.
Lõpetasin just Rivolt laenatud Paul Tergati raamatu lugemise, kus eksmaailmarekordiomanik maratonis soovitab võtta maratonitempoks aluseks 10% aeglasem tempo kui poolmaratonil.
Sinu puhul siis: 1:24*2*1,1=185 minutit. Eks ta selline lihtne matemaatika ole, et see 10% reegel on ka paljud teised jooksjad tunnistanud (nt. ka Meelis Atonen).

Anonüümne ütles ...

Tabelid tabeliteks, aga kui rekord seni 3:20, siis ei usu, et suudaksin 3:05 tempos joosta hetkel. Lähenen katsumusele samm-sammult. Samas enne seda jooksu ka ei uskunud 1.24 võimalusse, sihtisin 1.26, kuid see tempo tundus juba 3km pärast liiga aeglane.

Samas rekordjooksus ei olnud päris terve ja seetõttu kujunes 10km lõikude kaupa tempo järgmiseks

50,5min+46min+46min+47.5min
ja viimased 2,2km 10,5 min........seega algus selgelt liiga aeglane tavapärase 47-48minuti asemel.

Anonüümne ütles ...

Laurile sooviksin pisut enesekindlust:)Usun et peaksid pigem plaani pidama 3 tunni alistamise üle. Eelmine aasta läbisin oma esimese maratoni ligi 3:07'ga(poole distantsi vaheaeg oli 1:28). isiklik rekord pooles oli sel hetkel pisut alla 1:27. Sel aastal jäin sügisjooksul sust maha umbes minutiga samas lähen ikkagi tuleval nädalavahetusel üritama teistkordselt 3 tunni piiri alistada. Nii et soovitan valida 3 tunni tempo ehk siis 4:17 kilomeeter

Anonüümne ütles ...

Siiski jään endale kindlaks ja 3 tundi lähen alistama alles 1-2 aasta pärast. Elu on näidanud, et võin joosta alla 3 tunni tempos 30-32km, aga seda suurem on siis langus-lihtsalt lihastüüp selline. Kusjuures eelmine aasta olin suvel hirmkõvas vormis. Pika treeningu 30km läbisin 2:04 ja mõtlesin, et mis see veel 12km 56 minutiga läbida on. Maratonis, aga peale tugevat algust järgnes õudusunenägu -lõppaeg 3.42. Ühesõnaga pooliku aeg ei näita veel midagi- kui ma jooksen 4.17, siis mul pulss 180 ehk 5 lööki üle anaeroobse läve---ei kannata 3 tundi valu välja.

Anonüümne ütles ...

ilmselt on mu küsimus off toppic,aga laurile küsimus,kas peab või kui peab siis miks tegema pika otsa trenni 30km sellise kõva tempoga.(4:08 min.km)

Anonüümne ütles ...

See tookordne tugev jooks sündis nö. vihaga, kui sain teada, et 2007 Tallinna maraton jääb ära. Ja samas tahtsin teada, kas alla 3 h oleks ideaalse klapi puhul tulevikus võimalik. Sain oma vastuse kätte. Niiöelda tegin endale minimaratoni. Muidu on pikad jooksud 30km olnud mul tõusva tempoga. Alustan 5.30-ja lõpetan kuskil 4.50 peal (kindlasti mitte kiiremini). Kuna tookord sain viimasel hetkel asenduseks jooksma Turu maratonile, siis kindel see, et nädalaga ei taastunud vist ära. Üldse on mul müstika, et 42km peal saan selliste tüüpide käest ära, keda poolikus võidan 3-6 minutiga.

Raivo ütles ...

To Lauri:
Vaadates su kiiruse ja pulsi vahelist seost võib öelda, et sa annad endast jooksmisel 110% või isegi enam - joosta 30 km jutti tervelt 5 lööki üle anaeroobse läve on väga tõsine eneseületamine!

Enda keskmine pulss jäi SEB poolmaratonil nt. 179 juurde, mis on 6-7 lööki allpool anaeroobset taset.
Kuskilt olen kuulnud, et anaeroobse läve juures suudetakse tavaliselt vastu pidada max. tund aega.