Kord on majas

Vaatasin aprilli tegemisi ja endalegi üllatuseks ei jäänud ühtegi planeeritud harjutuskorrast vahele. Tõsi, mõni nihkus hommikult õhtule või mõni paari tunni võrra hilisemaks, ent kõik sai tehtud. Mõnus ja hea tunne.

Kui ka on näiteks väike väsimus või tüdimus, siis olen enne harjutusi kiiruinakuid tegema hakanud. 30 minutit kuni tund ja olek on kohe värskem mõnusam. Massaaži olen ka pea paar kuud tarvitanud ning üldine enesetunne ja olek on sellest ka palju parem. Pinges olekut on vähem ning lihased (eriti reie tagakülg) on koostöös venitustega ka palju paremas konditsioonis. Eile sai mõned venitused ja painutused tehtud ning esimese massaažikorraga on tubli vahe olemas, massöör ka rahul.

Enne massööri juurde minekut arvasin muide, et kõik on ju hästi, et venitan ju korralikult, puhkan jne. Tihti ei teagi, kui asi on nihkes, kuni pole paremini saanud-proovinud.

pane ise pealkiri

minek. Berliini maraton 2007. foto Raul.

Palju vett vahepeal merre voolanud (ma täpselt muidugi ei tea, kui palju nädalaga voolab) ja kilomeetreid kogunenud. Kuna eelmisel nädalal oli mahutsükli neljas nädal ehk rahulikum ehk mahult kehal koormusega harjumiseks tagasihoidlikum, kogunes treeningtunde pea seitse, millest mahutrenni jooksu-uisu näol 4,5 jagu. Ajaliselt lisa tuli siis jõusaalist, kus korralikult ja kiirustamata tehes kulub 2-2,5 tundi. Seda aega tahaks edaspidi lühendada. Trenne tuli aprillis üldse kokku 22.

Uisutamine ja jõusaal lippamisele vahelduseks on hästi mõjunud, teatud osad jalgadest ei saa jooksuga eriti koormust, ent sedasi on võimalik ka neid piirkondi tuunida.

Eile aga möödus päikese käes staadionil 9 km lenneldes ning üldse tundub kõik hetkel ilus. Põlv annab järjest vähem tunda ja tunneb end üha paremini ning laupäevane 15 km oli ka puhas kaif ehk vormist jooksumahu kahele trennile kahanemise tõttu päris räbalaid jäänud pole.

Seega moraal, et uisutamisega saab aeroobset koormust hästi ning see aitab vormilanguse vastu ka. Tõsi, kiiruslikud omadused tiba kannatavad, sest paar nädalat tagasi tehtud testfartlekil näitasin küll head kiirust (4 min/km näiteks), ent edasiminek oli veidi raskevõitu.

Nüüd enne suve ilmselt kiirusega enam jamama ei hakka, sest tundub, et kiiruse tõustes kasvav põrutus ja surve põlvedele on see, mis hetkel liigesele hästi ei sobi. Juuni puhkan ka, nii et saab ehk juulist uuesti korralikult ree peale.

Õnnestub neljapäeval ehk uisutrenni ka vaadata. Tehnikat saab hullult parandada. Vaat näiteks uisuspetsi Eddy Matzgeri videot, kus ta tehnika nimega double push üksikuteks liigutusteks lahti lammutab. Peen.

Järgmisel nädalal veel ühine laagerdus enne suve.

Täna massaaž, teisipäevad on viimasel ajal seega eriti meeldivad.

Hakkan korralikuks...

...või siis vähemalt korralikumaks :)
Andsin endale lubaduse, et sellest nädalast hakkan korralikult trenni tegema. Kolm korda nädalas jooksma. Nädala sees lühemad otsad, nädalavahetusel pikk ots.
Ja eile oli hea algus korralikuks olemisele. Läksin peale tööd ilusti jooksma. Täpset distantsi ei tea, aga tunde järgi 7,5km ajaga 53:39, keskmine pulss 162, kilomeeter keskmiselt 7:09min. Mina ei tea... mul see pulss ikka nii kõrge keskmise jooksutempo juures. Eelmisel aastal kui treener Rein Raspel rääkis, et võiks joosta 130-140 pulsivahemikuga rahulikku jooksu, siis minul ei tulnud see kuidagi välja. Et sellist pulssi hoida, tuli mul teha midagi kiire sammu ja sörgi vahelist, mis mulle üldse ei meeldinud. Venid ja venid ja venid...
Peale dr Männiku loengut, kus ta soovitas teatud harjutusi seljale iga hommik teha, olen vähemalt trennipäevadel peale jooksu neid harjutusi selja tugevdamiseks teinud. Paistab, et need mõjuvad. Selg väsib vähem ära ning ei valuta. Muidugi pole veel pikka maad jooksnud ka sel aastal. On sellised 8-10km jooksud olnud. Nädalavahetusel lähen maale ning seal võtan kindlalt ühe pikema jooksu ette. Näis siis, mis selg tunneb.
Jooksude vahele või asenduseks pean sõitma ka rattaga. Ja jooks maastikul-metsas. Kohe metsa sees, mitte metsarajal. Ning rulluisutamine, mu murelaps, tuleb selgeks õppida. Pean ju xdreamile ka mõtlema, mitte ainult maratonile. Oh, see rulluisutamine. Teab keegi, kas kuskil tehakse kursuseid ka täiskasvanuile? Minu otsingud on viinud ainult laste ning trikitamiste kursusteni :(

Kõrvemaa Kevadjooksul teistele selga näitamas

Kõrvemaa Kevadjooks 2008, 16 km, allikas: Spordiportaal.ee

Eilsel Kõrvemaa Kevadjooksul näitasin ma kümnetele kui mitte sadadele jooksusõpradele oma selga. Paraku aga vaid tagant tulijatele, kes minust rajal mööda tuhisesid.

Läksin Kõrvemaa kevadjooksule (16 km) juba kolmandat korda. 2007. aastal läks päris hästi (aeg 1:15) ja plaan oli ka sel hooajal umbes sarnane soliidne avastart teha.
Nädal tagasi tuli mul aga oma plaane veidi korrigeerida. Nimelt niitis mingi tundmatu viirus mind möödunud nädala keskel paariks päevaks jalust. Nina lippas mis kole, silmad vesistasid ja keha ka ei soovinud viirusega võidelda (temperatuur püsis 35,9-36,3 vahel). Õnneks läks suurem jama mõne päevaga üle ning peale kerge nõrkuse polnud iseenesest sel nädalal häda enam viga.
Mõtlesin, et kuna mul juba jooksupilet taskus võiks Kõrvemaale sellegipoolest minna ja teha vähemalt värskes õhus ja sportlikus õhkkonnas üks mõnus treening. Ega alati võistlema pea :)

Ilm oli laupäeva hommikul jooksmiseks liiga ilus :) (stardis temperatuur +19, finishis +22). Loodus oli ilusalt roheliseks tõmmanud. Ainuke mure oli, et kuna vihma polnud jupp aega sadanud lennutasid kibedad jooksjalad esimestel kilomeetritel teekattelt üles korraliku liiva- ja tolmupilve.

Igatahes kui stardipauk kell 12 kõlas unustasin ma, et tulin treeningut tegema ja jooksin esimese kilomeetri enda arvates enda jaoks parajalt võistlusliku tempoga maha. Mõnevõrra raske tundus, aga ma ajasin selle esmajoones pigem enda jaoks liig kuuma ilma ja maastiku (Kõrvemaa jooks algab korralike küngastega) süüks. Karm oli aga üllatus, kui ma avastasin et pärast esimest kilomeetrit oli mul pulss tõusnud sirgel maal 185ni (anaeroobse läve tasemeni) ning ei tahtnud kuidagi allapoole langeda. Kaks kilomeetrit veel ja keskmine pulss tõusis juba 189ni! Tundsin, et tahaks kiiremini joosta – aga kõrge pulss takistab. Pärast kolmandat kilomeetrit tundsin ka väga suurt vedelikupuudust (hoolimata sellest, et ma enne jooksu pool liitrit Carbococi sisse uhasin).
Igatahes hakkasin ma tõmbama pidurit ja jooksjaid endast ette laskma. Tempo kukkus kiiresti 5 min/km kuuendaks kilomeetriks juba 6 min/km (viiendal kilomeetril viskas keskmise pulsi juba 192ni). Mõtlesin, et saagu mis saab – katkestada ei taha ja vean ennast kuidagi ikka lõpuni.

Pärast kuuendat kilomeetri esimest veevõtupunkti sain surnust punktis üle. Esiteks sai kütust laadida, teiseks pööras rada hämaramasse metsavahesse ja kolmandaks olin lihtsalt veel tempot allapoole lasknud – vahepeal koguni 6:30ni/km ja jätkasin endast jooksjate möödalaskmist. Samas püsis keskmine pulss endiselt üle anaeroobse läve ehk 188-190 juures.
Ainukesena rõõmustas mind kogu jooksu juures see, et minust möödatormajad lõõtsutasid minust pea kaks korda tihedamini. Tundus, et ise ma enda tempo jaoks jooksuks hapniku suurt ei vajanud. Kuid kõrge pulss ei lasknud mul kiiremini lipata ja kõik!
Samuti oli huvitav veel see, et hiljem suutsin sellise pulsi juures probleemitult veel rääkida!

Enne 11 km veevõtupunti oli üks pikk ja lohisev tõus, mille kestel pulss liikus 197ni ning mille kannatasin hambad ristis ja sörkides siiski lõpuni.
Pärast veevõtupunkti jäi minuga kuni lõppujooneni juttu puhuma üks kaaskannataja (hiljem finishiprotokollist vaatasin, et Marek Moldau – tervitused talle siit), kellega me vesteldes vaikselt kuni lõpujooneni jõudsime. No mis nüüd väga vaikselt, viimasel veerandtunnil liikus pulss üle 190ne ja maksimumi viskas ka 201ni.
Positiivne oli jooksu teises pooles see, et lõpu viimased kilomeetrid tulid vastu suhteliselt kiiresti. Ühelt poolt oli seltsis mõnusam joosta, teiseks olid raja ääres olevad kilomeetripostid suhteliselt lambist pandud - teine kilomeeter oli näiteks mu kella järgi 1,20 km/pikk (see ka ainuke kivi korraldajate kapsaaeda :)).
Igatahes aeg läks finishis kinni 1:30:07 ehk täpselt veerand tundi hiljem kui aasta eest.
Keskmine pulss oli terve jooksu ajal 189 ehk 4 pügalat üle anaeroobse läve! Olen lugenud, et sportlased suudavad võistelda anaeroobsel lävel keskmiselt tunni. Lisaks rekordilisele keskmisele pulsile tegin eile ühe „tipptulemuse“ veel.
Pulsikella järgi kulus mul pooleteist tunniga tervelt 2025 kcal (umbes niipalju läheb ühel keskmiselt passiivsel istuva eluviisiga meesterahval päevas energiat).
Täpselt samapalju kulus mul energiat paari nädala eest Pirita metsas, kui jooksin täpselt kahe tunniga treeninguks ühe poolmaratoni (- keskmine tempo sama kiire kui Kõrvemaal 5:40/km – keskmine pulss aga vaid 162).

Eks uurin pooleteist nädala pärast, mil Piritale Vomaxisse lähen koormustesti tegema, mis minu sooritusele niivõrd negatiivselt mõjus ja püüan sellest õppida.

XDream

No nii, nüüd on siis esimene etapp selja taga. Mis siin salata, oli ikka raske küll. Aga ellu jäin ja plaanis ikka järgmisele etapile ka minna :) Ma olin enne algust ikka päris närvis. Õnneks kaob mul närvilisus peale starti, peale seda pole nagunii enam midagi teha. Tuleb nii kuis tuleb.
Algas kanuuga, mis oli raske, sest järv oli nagu siirup ning kanuu ei tahtnud kuidagi edasi liikuda. Minu jaoks oli see siiski kõigist kõige lihtsam osa.
Edasi läks jalgsi orienteerumiseks. Jälle raske. Ühtlase pinna peal joosta ning kuskil metsas puuokste ja murumätaste vahel hüppamine on ikka kaks erinevat asja. Ja see teine ei taha mul hästi välja tulla - nõrk olen ja võhma ei jätku. Üllatusin, kui kergelt ma olin nõus ojast läbi sumama. Vesi on ju külm alles. Tavaliselt lähen ma isegi basseini sentimeeter haaval, et mitte korraga märjaks saada :)
Siis tuli ratas. See oli enam-vähem, aga ikkagi olen kõvasti nõrgem kui mu kaaslased. Väntan küll nii kuis jaksan, aga ei jõua samas tempos püsida. Lõpus oli ikka väga raske. Näed aina poiste selgasid kaugenemas, väntad elu eest, aga no edasi ei liigu. Liigud, aga liiga aeglaselt.
Rulluisutamisest pole üldse mõtet rääkida, sest seda ei oska ma kohe üldse. Meie tehnika seisnes selles, et üks poistest eest tõmbas ning teine tagant lükkas, korda mööda. Ma üritasin küll vahepeal ikka uisusammu ka teha, aga tasakaal kadus ära siis. See oli meile kõigile vist kõige kurnavam. Mul jäi selg valusaks ning tänu minu mitte uiskamisele liikusime aeglasemalt ka kindlasti.
Peale rulluisku tuli coastaleering (vist oli selline väljend). See oli siis rannikul orienteerumine jalgsi. Tuli leida koht, kuidas panga pealt alla mere äärde pääseda ning pärast üles ka. Kõige hullem ei olnudki, natuke ronimist ja kohal sa olidki.
Ning viimane etapp oli jälle ratas. Mul oli selleks ajaks toss ikka suht väljas. Külm hakkas ka kui päike enam peale ei paistnud.
Paar lisaülesannet oli ka. Esimene oli kauguse hindamine. Siis takistusrada. Jällegi üllatas mind mu julgus. Seal tuli redelist üles ronida ning teiselt poolt jälle alla, üle poomide ronida, mingist august läbi ronida, petoonist juraka otsa ronida. Hakkama sain, kuid ilma poisteta poleks see mul kindlasti õnnestunud. Tore, et nad mul ikka olemas on :)
Kaks korda tuli peale tunne, et nüüd istun siia maha ja ma ei liigu enam mitte millimeetritki. Aga kangekaelne nagu ma olen, ei suutnud katkestada ka. Nii palju juba rassinud ja siis jätan katki või? Ei, sain neist hetkedest üle ning vedasin end lõpuni.
Aega võttis meil see jant 9:50, trahviminutid lisaks ning lõpetasime auväärsel 27.ndal kohal 27 tiimi hulgast.
Järgmiseks xdreamiks tuleb mul rullimine selgeks saada - number üks. Teiseks tuleb kassisilmad hankida, sest järgmine etapp on öösel. Üleüldse, ega muud asjad ka mööda külgi maha jookse :) Järgmiseks xdreamiks peab must jõujunn saama.
Aitäh Raulile ja Sten-Aleksile, et nad mu lõpuni vedasid. Ilma teieta poleks ma kaugele jõudnud :)

minu uued triibulised

uisutaja, kiire. foto Austria kiiruisutajate klubi.

Üldiselt sai eelmisel nädalal rullitades lõplikult villand, kuidas mõned vaevata mööda veerevad, sina tegeled samal ajal korralikult uisutada rapsida. Niisiis vahetasin väikeserattalised (muide, müün neid, värskelt laagrid vahetatud ja muidu ka head) suurerattaliste vastu. Viimased ületavad diameetrilt mu seniseid rulle 2,2 sentimeetriga ning lubavad üldse kuni 104mm rattad alla kruvida.

Et kui mu laagrivahetuse üle elanud uisud lippasid pärast uute veerevate allasaamist üsna tempokalt, siis ABEC7 ja 100mm rattad teevad oma töö. Kiiresti Samal distantsil (ca 38 km) ajavahe vähemalt viis minutit. Viimane muidu teaduslikult täpne pole, sest foorid jms lõbu võtab erinevatel aegadel erinevalt aega, ent mingi orientiir siiski. Kui ma end nüüd kiirusest sodiks ei sõida (ja T-pidurdamine nõuab veel lihvi), siis võib ehk uisuvärgist ka asja saada. Ehk plaan B, igaks juhuks.

Muidu vaatasin ka rulluisutamise pulsilogisid ning tekkis uus ülesanne. Leida miski rada, kus on võimalik ühtlase tempoga kruiisida. Praegune sikksakk viitab nii fooride rohkusele kui suht populaarsele tervisesportlaste liikumiskohale. Et vist Rocca Al Mare kant võiks sobida?

Ma näen küll, et sellest on viimasel ajal uisublogi saanud. Et tegelikult käisin eelmisel nädalal jooksmas (laubal 17 km, millest esimene 10 vastik ja jooksu lõpp ülimõnus) ja jõusaalis (vahelduseks täitsa hea) ja rühmatrennis Body Pump (tehnika-tehnika-tehnika ehk on veel tiba õppida, et mõjuks, nagu peaks) ka. Ent uued asjad ajavad rohkem elevile.

Maratoonaritest aga käis kolm tiimi Xdreamil. Ehk muljed siin ka peagi.

19 päeva Helsingini

ÄP maratoonar Berliini maratonil. foto Sten-Aleks.

Huvitav nädal oli, mis sisaldas endas nii kellakuuest äratuseta ärkamist, et ära proovida rühmatrenn Body Pump (sellest varajasest asjast võib asjagi saada), ca 10 km tagumise ratta ühe poldita uisutamist (asja funktsionaalsus on muidugi selline, et pidurklotsi kinni hoidev seib tuleb kas ise treida või siis loobuda klotsist, tagavarapolt on õnneks eraldi kaasas. Arrghhh) ja ihuüksi jõusaalis upitamist.

Poldiafääri puhul tänan muidu õnne ja juhust ja teisi, et ta laskumisel, mil poos maalähedane ning reageerimisaeg jama puhul ülikiire peab olema (või ei pea ka, lihtsalt valus on siis), lahkuda ei otsustanud. Oma viga muidugi, et enne sõitu üle ei kontrollinud. 

Kilometraaž jooksule siis vaid 23, uiskudel ca 55-60 km, paar tundi jõusaali ning rühmatrenn siis. Päris tihe kava kokku. Ehkki uisunumbrid tunduvad suured, tundub mulle selle koormus kasinam kui jooksul, eriti sama pulsiga. Lihaseid on vähem töös ning sääre alaosa tundub üldse jõude seisvat, päka tööst rääkimata. Seega rohkem nagu asendustrenn, et end liikumas hoida.

Pärast laagrite vahetust on lipe (ja kaif sõidust) aga hoopis uus tera ning kaalun ka suuremate rataste, võimalik et ka raami, vahetamist. 84mm lubab olemasolev raam veerevaid paigutada ning see on kuue millimeetri võrra suuremad kui standardis kaasa tulid. Lõpevad ehk teiste vaiksed möödakruiisimised ära:P

Püüdsin ratastel ka mõned kiiremad sutsakad nädala sees teha, ent rahvastatud kurvilisel teel on sellega tükk tegemist. Õnneks vastutuul veidi aitas.

Põlv aga tunneb end päris hästi ning teen selle nädala veel rahulikumalt ning ka Helsingisse ehk 19 päeva pärast siiski asja.

maratoonarist mehhaanikuks

Rulluisuratta läbilõige. joonis Rulluisuklubi ABEC.

Mõtlesin, et rulluisutamine on pigem nagu asendusala jooksule, aga selgub, et saan sellega veidi ka sügavamaid mehhaanikaalaseid teadmisi meelde tuletada. Pühapäevane vihmas rullitamine päädis sellega, et eile õhtul tekkinud idee, tõusta täna hommikul päikesega (või mõned hetked hiljem) ning teha üks kiirem tiir, lükkus siiski õhtusse.

Nimelt jäi mul pühapäeval enne märjale pinnale minekut lõpuni lugemata üks lause, mille lause esimene pool ütles, et pärast märjas sõitmist tasub uisud ja rattad kindlasti ära pesta ja kuivatada, ning lause teine pool, et eraldi tähelepanu laagritele, mis lahti võtta ja kuivatada ja õlitada. Eile õhtuks loobus koostööst ühe tagumise ratta laager ning streikisid ka teised ning täna lähen süvenen tehnoloogiasse veelgi, et uued liikurid saada. Olemasolevad laagrid nimelt pole hooldatavad-õlitatavad. Ühepäevaliblikad siis. Uued puksid on ka kotis ning õhtul avan minigaraaži. Polegi midagi ammu rubriigist DIY (do it yourself) katsetanud.

Maakeeli juhend, mis mul ka abiks ehk Oliver kirjutab (koos fotodega), kuidas ta enda uiskudel laagrid hooldas.

Põlv on aga on juba täitsa kobe (jooksu, mitte mingites muudes mõtetes) ja kindlam kui viimastel nädalatel, tänan küsimast. Ent jooksuga olen siiski veel veidi tagasihoidlik ning hajutan riske muude treeningutega. Näiteks idee käia homme enne tööd (7.30) miskis grupitreeningus tundub jumekas. Loodetavasti ka homme hommikul.

Skating in the rain

uisutehnika. joonis Skatecentral.

Laupäeval spordiklubis venitades linna panoraami imetledes-unistades mõtlesin, mida selle põlvejamaga teha, et vähemalt mahutreeningud täis saaks, ent koormust jalapõrutustel vähem oleks. Rattasõit mulle eriti ei istu, sest esiteks pole mul kaherattalist kusagil hoida, teisalt tundub see liiklust vaadates piisavalt ohtlik, et seda mitte harrastada. Sõudmine sobib ka korra nädalas, et see oma võlu ei kaotaks.

Niisiis hankisin hoopis omale neljarattalised. Mu esimene paar ning kunagi ammu olen vist korra ka rullikutega sõitnud (Tallinna Loomaaias, tol külastusel õnnestus mul ka kängurusid liiga lähedalt tahta vaadata, et vibreerisin veidi elektrit täis aia küljes, see selleks). Kuna lapsepõlvest möödus suur osa talvedest jääl, siis mulle uisutamise dünaamika meeldib ning hästi olen selle liikumisega läbi saanud.

Kehva ilma tõttu sain eile Pirita teel üks laiutada (tänan siinkohal seda reguleerijat, ilmaga tegeleb ja õhtul paaritunnise augu veelangemises tekitas) ning katsin paari tunniga pea maratonijagu kilomeetreid. Aeroobses tsoonis olemiseks tuli päris ponnistada ning kiirust arendada. Kui siiani olen arvanud, et kõnniteed jms on pealinnast päris heal tasemel, siis peale rulluiskudega veidi tuuritamist saab aru, kui palju võib näiteks koristamata graniit jalgades vibratsiooni tekitada. Ilmselt rakendab LV tolle puhul ignoreerimistaktikat, et keegi temaga ei tegele-ehk laseb ise jalga. Tolmus ja muust sodist ei räägigi.

Igatahes, koju laekudes mõtlesin „häh, kaks tundi ja ei midagi?“, ent pärast venitusi ja pesu kergele jalutusele minnes selgus, et jalad pole päris tükk aega nii pehmed olnud. Hoopis muud piirkonnad kui pärast jooksu. Täna on selg ka veidi väsinud, sest sõltuvalt tehnikast-poosist (mis mul ilmselt lihvi vajab) saab too piirkond päris tugeva koormuse. Igatahes, tasakaalustatud trenni huvides tasub vist trennikavasse lisada.

Kaalun veel sel nädalal, kas Helsingi poolmaraton tuleb või mitte. Hetkel tundub, et mõistlikum on pinge mahavõtmiseks sellest loobuda ning keskenduda sellele, et põlve liigselt ei koorma, vaid saaks sügiseks korda, et Amsterdamis enesekindlalt ja tervelt stardis olla. Raske otsus, aga vajab langetamist. Muidu on nii, et põed-põed, ent tolku pole ning põletad end hoopis läbi.

Täna jooksma, eks siis homme näis, mis seis.

blaaaaah

hetk Berliini maratonil, ca 11. km kandis. foto: vist Rivo.

Noh, doktorilt ikka vana jutt – võta koormust maha. Teen paar nädalat lõdvemalt ja asendan paar jooksukorda jõusaali-ujumise-rattasõiduga (ja poetan nädalavahetusel pisara, et +10ga toas peab tegutsema), et põlvelt koormust maha saada. Ehkki tomogramm väitis sidemete ja kõhredega kõik korras olevat, kahtlustab dr Kööp siiski kõhrede ülekoormust.

Niisiis tarbingi miskit kõhretoitu vist kvartali jagu ning, kuni tunda annab, pean kandma põlvesidet. Seda pole veel hankida jõudnud, sest otseselt ei põle. Viimase põhjuseks see, et pärast arsti juurest laekumist sõitsin poes rapsides "õige" põlvega ühte metallpiirdesse. Kolmapäevase fartleki kohta nii palju, et on lihtsamaid ja paremaid jookse olnud. Eile võiski sinikat imetleda ning katsuda.

Sellised väikesed ja lollid apsud ründavad teinekord veidratel aegadel. Eelmisel aastal lõhkusin õnnetult suvel varba, õhtul pidi tulema pikk ots, ja paar päeva oli jälle hooleta. Olen küll püüdnud riskidest hoiduda, näiteks enne Berliini minekut jätsin vahele seikluspargikülastuse, ent mõni pressib end ikka läbi. Üldse on praegu vist mingi mõõnaperiood, kus hädad üksteise otsas. Ropendama ajab.

promineeruv mediaalne plica

Põlv, vajalik liiges. joonis Wikipedia.

Massöör tutvustas mind eile raamatuga Terviseriskid lihastreeningus. Ehmatusega avastasin, et mitu harjutust, mida näiteks seljale-kõhule teeme, tekitavad alaseljas põhjendamatu ülekoormuse. Olen seda paaril korral ise ka täheldanud, ent ei osanud seda eriti tähtsustada. Igatahes, arstid osasid harjutusi just ülekoormuse tõttu teha ei soovita, õnneks on ka alternatiivid piltidega juures.

Olümpiakomitee Raamatukogu sari on jooksjale üldse tänuväärne lugemismaterjal. Jooksja tarkvara ning Sportlase toitumine on näiteks need, mida aegajalt ikka kätte haaran ja üht-teist meelde tuletan. Nüüd vaja veel leida venitustele keskendunud teos.

Raamatutest veel nii palju, et kohale jõudsid Paul Tergati, Haile Gebrselassie ja Paula Radcliffe`i raamatud. Esimese tarbisin reede õhtul enne uinumist ja ootasin veidi enam Tergati elulugu, sest trenniplaanid on küll huvitav vaadata, ent tegemist väga individuaalsete asjadega.

Küll jäi raamatust meelde mõttetera, mitte kunagi katkestada, sest kord seda teed minnes teeb jooksja seda uuesti. Ainus vabandus võib Tergati arvates olla vigastus, mis edasi joosta ei lase.

Laupäeval käisin Keskhaigla taga veokis lebamas, et põlvest MRT analüüs teha. Tulemuse sain kätte ja viin täna ortopeedile näha - kõhrede ja kõige muuga, mille katkiolekut enim kartsin, on kõik korras. Diagnoos - promineeruv mediaalne plica. Nüüd on veel vaid paar tundi pinevat ootamist, mida see mu jaoks tähendab.

mõned tänased tegemised homse varna

Ekideni EMV start 5. märtsil. foto: Spordiportaal.

huvitav nädal on olnud. et pelgasin kolmapäeval massaazhist (teisipäevane mõnu) lihaspehmust, mis jooksumõnu oluliselt kärbib, läksin kesknädalal veidi ettevaatlikult välja, plaaniga veidi kiiremini joosta, ent siiski aeroobset trenni teha. ilus ilm loojuva päikesega ning eriti kerge jalg kompenseerisid kõik selle, mida pime ja hall kombinatsioon detsoober pakub. kõrvas energiline meloodia ja mõnus kerge minek ning loojuv päike - lüürika, mitte trenn:P vajalik annus enesekindlust.

reedeks plaanitud tempolippe aga tõstsin laupäeva, sest tööpäev võttis oma osa ning õhtuks oli lisaks väsimusele kergelt külmetunud tunne, mis päädis kell 22 uinumisega. üldiselt olen hakanud enne trenne silma kinni laskma, 20-30 minutit und teevad oleku oluliselt värskemaks. igatahes, otsus õige, täheldasin eile, kui oma kiire tiiru ära tegin - värskest peast ja puhanuna oli minek hoopis teine. ja kiirus on viimase paari kuuga kerkinud kuni 40 sekundit kilomeetri kohta.

muidu oli nädala suurem idee ka ekidenile ehk teatejooksule, mille käigus joostakse maraton, jõuda, ent ajanappuse tõttu jäi tiimi kokkupanek orgunnimise taha. äkki järgmisel aastal.

natuke tasuta reklaami ka. Viru keskuse uus spordiklubi MyFitness on kihvt - avar, palju valgust ning ilus vaade. dušist vabalt langeva (mitte survega inimese pihta pritsitud) veejoa all kümmeldes, äärmiselt pehme nahale, ei olnudki paartund raskuseid tõstes väga igav. et soovitan ära proovida, praegu rahvast ka veel vähe, neil esimene treening tasuta.

Esimene värskes õhus jooks sel aastal

Eile oli lihtsalt fantastilm ja ma kohe pidin end jooksma ajama. Tööpäeva lõpuks oli küll toss suht väljas ja peast käisid läbi juba loobumise mõtted, kuid õnneks ma võitsin selle võitluse iseendaga ning ajasin end ikka välja.
Alguses mõtlesin minna Stroomi randa lippama, aga no natuke oli ikka laiskus peal veel ja läksin A Le Coqi staadionile. Rahvast oli palju liikvel. Jooksjaid, rulluisutajaid, jalgpallureid offkoors :) kepikõndijaid, jalutajaid, õppesõidu autosid jne-jne. Kahjuks oli mu mp3-mängija aku lootusetult tühjaks saanud ja varuaku on kadunud-asjade-maal puhkamas. Osaliselt sellest tingituna jooksin kõigest 5,3km. Aga asi seegi :) Enesetunne oli pärast väga hea. Kuna mindki mõjutab natuke see kellakeeramine, siis peale eilset jooksu olin nii väsinud, et läksin juba enne poolt kümmet magama. Magasin nagu kott hommikuni välja ja täna olen nii puhand-nii puhand ja niiii värkse-nii värske :)

Aga natuke muud teemat ka.
Teisipäeval käisin esimest korda elus orienteerumas. Varasemast ajast tean küll ühte orienteerumist veel, kus sörkisin lihtsalt teistel järel ent kaarti ei vaatand küll kordagi. No vaatasin, aga see oli lihtsalt üks värviline pilt ja muud tarka ma sealt lugeda ei osanud :)
Teisipäeval aga jalutasime ühel rajal ning asjalik õpetus käis igal sammul kaasas. Nagu lugema õppimine. Enne vaatasin seda kaarti tõesti nagu inimene kes lugeda ei oska, vaataks raamatut. Mingid sümbolid, kriipsud ühel või teisel pool kaart, täpp on hoopis tipp... Aga jalutuskäigu edenedes hakkas pilt selgemaks saama. Harjumist võtab see, et kaart on nii detailne ja käid paar sammu ning kaardil oled juba sentimeetri edasi liikunud. Tavalised maanteekaardid on ju hoopis suurema mõõtkavaga ja igat käänakut, posti, kivi, puud-põõsast peal ei ole :) Aga mulle hakkas see asi tegelikult täitsa meeldima. Järgmisel nädalal jälle :)

Soovitused vormi saamiseks

Meenutan oma möödunud aastast maratoni ettevalmistust ja pean tõdema, et minu treeningus ei olnud isegi proportsionaalselt ülekaalus jooksmine. Ühest küljest tunnistan, et olin veidi laisk ja kui mulle tundus, et täna ei ole see päev, kui ma lähen omaette metsajooksu tegema, seadsin sammud hoopis rühmatreeningu poole.

1. Tegin üldfüüsilist jõutrenni Body Pumpi. Treening mulle väga meeldib. Tunni ajaga võetakse läbi kõik lihasgrupid ja tund lõppeb venitusega. Suuremate lihasgruppide treenimise ajal tõuseb ka mõnusalt pulss kõrgemaks, mis treenib vastupidavust ning ülejäänud ajal tehakse mõistliku pulsiga väiksemaid lihasgrupi harjutusi. Olengi väga õnnelik, et jalad mind üldse kandsid, sest seal sai neile ikka jõudu natuke juurde antud.
See sobib hästi ka algajatele, kes väga omapäi ei taha jõusaali minna, kartes seal jalgu jääda oma teadmatusega, milliseid lihaseid üldse treenida.

2. Spinning või maastikul rattasõit. Teistpidi ideaalne. Treenib jällegi vastupidavust, sest pulsi saab hoida samal tasemel kui joosteski. Suurepärane vaheldus jooksmisele ja jalgade põrutamisele.

3. Uisutamine.
Kui uisud olemas, siis alla ja kohe rühkima. Kehtib samasugune seaduspärasus nagu jalgrattagagi sõites.

Kokkuvõtteks, kes veel maratonitreeningut pole alustanud: ärge kartke sellega algust teha ning hoidke oma treening piisavalt mitmekesine, et te ise ka ära ei tüdineks. Lõppkokkuvõttes peaks see kõik olema üks lõbus ja tahtlik ettevõtmine mitte häda ja kannatuste org.

Näiteks mina käin kord nädalas uisutamas Tabasalust välja poole. Kel huvi ja mahti, võib minuga ühineda.

nats müstika

ühistrenn augustis 2007. foto Arno Mikkor, Äripäev.

reedene tempolipe ja pühapäevane pikk suts läksid eelmisel nädalal suts põõsasse. esimese puhul olid jalad rasked, pulss küll klappis, ent edasiminek oli raske. üks vastikumaid jookse üldse, ei teagi, mis põhjustel. pühapäeval aga ajas pulsi üles ilmselt liigpaks vammus, mis teisel tunnil välja tulnud päikese tõttu üleliigseks osutus. niisiis kuivasingi veidi ning jõudsin koju vedelikupuuduse äärel.

edit 02.04 - müstika paljastatud. massöör arvas, et massaži toime (taastav massaaž) ning lisada sinna otsa veel kaks päeva jutti (kahel päeval, mitte 24+24 h) ujumist tegid lihased pehmeks. eile käisin uuesti mudimises ning katsetan sel nädalal nii, et täna kerge jooks ja reedel tempolipe, ujumise jätab laupäevaks-pühapäevaks.

nii läksingi halli eile veidi skeptiliselt, sest enesekindlust kasinad seigad just ei lisa. olin veel pool tunnikest enne trenni maganud ning kergelt uninegi ning nats väsinud. et valmistusin veidi piinlema. ja siis. panin kõrva mängima oma uue powersongi (DJ Kicks by Kruder&Dorfmeister) ning tegin esimesed sammud. kõik sujus esimestest sammudest alates, jooks oli ülimõnus ning jalg kerge ja olek vinge. pulss töötas nagu plaanitult. 6 km läbimine trennis on lühenenud paari kuuga ca 10-12 minuti võrra ja väsimus pärast esmaspäevaseid harjutusi on hääbuma hakanud. et võib asja saada.

aga powersong on lugu, mida paned mängima siis, kui on raske või vastik ehk on tarvis süstida. võib aidata.

kuna meie puhul tegemist pikamaalippajatega, siis lubame selleks looks ka pikemaid. näiteks kokkumiskitud miskid read. aga siit kaks soovitust, mis mul jala kergemaks teevad. miskipärast, ilmselt tempo pärast, vaid dnb.

- High Contrast – Lovesick

- Seba – Camouflage

vahelduseks katsetan tempokama muusikaga kui chill või ambient. see, mis meeleolu ja mõtteid muusika suunata annab, määrab oluliselt, mis tahtega trenni teha. ehk rahulik, uimerdav, laisk vs energiline ja heas mõttes agressiivne. see, mida trennis mõelda, mõjutab oluliselt protsessi ja tulemuse kvaliteeti.

meie ühistrennist Kullamaalt siiski suurt galeriid ei sündinud. niiet lubat pilte näidata pole:S