Pühapäev, 4. mai 2008

Kõrvemaa Kevadjooksul teistele selga näitamas























Kõrvemaa Kevadjooks 2008, 16 km, allikas: Spordiportaal.ee

Eilsel Kõrvemaa Kevadjooksul näitasin ma kümnetele kui mitte sadadele jooksusõpradele oma selga. Paraku aga vaid tagant tulijatele, kes minust rajal mööda tuhisesid.

Läksin Kõrvemaa kevadjooksule (16 km) juba kolmandat korda. 2007. aastal läks päris hästi (aeg 1:15) ja plaan oli ka sel hooajal umbes sarnane soliidne avastart teha.
Nädal tagasi tuli mul aga oma plaane veidi korrigeerida. Nimelt niitis mingi tundmatu viirus mind möödunud nädala keskel paariks päevaks jalust. Nina lippas mis kole, silmad vesistasid ja keha ka ei soovinud viirusega võidelda (temperatuur püsis 35,9-36,3 vahel). Õnneks läks suurem jama mõne päevaga üle ning peale kerge nõrkuse polnud iseenesest sel nädalal häda enam viga.
Mõtlesin, et kuna mul juba jooksupilet taskus võiks Kõrvemaale sellegipoolest minna ja teha vähemalt värskes õhus ja sportlikus õhkkonnas üks mõnus treening. Ega alati võistlema pea :)

Ilm oli laupäeva hommikul jooksmiseks liiga ilus :) (stardis temperatuur +19, finishis +22). Loodus oli ilusalt roheliseks tõmmanud. Ainuke mure oli, et kuna vihma polnud jupp aega sadanud lennutasid kibedad jooksjalad esimestel kilomeetritel teekattelt üles korraliku liiva- ja tolmupilve.

Igatahes kui stardipauk kell 12 kõlas unustasin ma, et tulin treeningut tegema ja jooksin esimese kilomeetri enda arvates enda jaoks parajalt võistlusliku tempoga maha. Mõnevõrra raske tundus, aga ma ajasin selle esmajoones pigem enda jaoks liig kuuma ilma ja maastiku (Kõrvemaa jooks algab korralike küngastega) süüks. Karm oli aga üllatus, kui ma avastasin et pärast esimest kilomeetrit oli mul pulss tõusnud sirgel maal 185ni (anaeroobse läve tasemeni) ning ei tahtnud kuidagi allapoole langeda. Kaks kilomeetrit veel ja keskmine pulss tõusis juba 189ni! Tundsin, et tahaks kiiremini joosta – aga kõrge pulss takistab. Pärast kolmandat kilomeetrit tundsin ka väga suurt vedelikupuudust (hoolimata sellest, et ma enne jooksu pool liitrit Carbococi sisse uhasin).
Igatahes hakkasin ma tõmbama pidurit ja jooksjaid endast ette laskma. Tempo kukkus kiiresti 5 min/km kuuendaks kilomeetriks juba 6 min/km (viiendal kilomeetril viskas keskmise pulsi juba 192ni). Mõtlesin, et saagu mis saab – katkestada ei taha ja vean ennast kuidagi ikka lõpuni.

Pärast kuuendat kilomeetri esimest veevõtupunkti sain surnust punktis üle. Esiteks sai kütust laadida, teiseks pööras rada hämaramasse metsavahesse ja kolmandaks olin lihtsalt veel tempot allapoole lasknud – vahepeal koguni 6:30ni/km ja jätkasin endast jooksjate möödalaskmist. Samas püsis keskmine pulss endiselt üle anaeroobse läve ehk 188-190 juures.
Ainukesena rõõmustas mind kogu jooksu juures see, et minust möödatormajad lõõtsutasid minust pea kaks korda tihedamini. Tundus, et ise ma enda tempo jaoks jooksuks hapniku suurt ei vajanud. Kuid kõrge pulss ei lasknud mul kiiremini lipata ja kõik!
Samuti oli huvitav veel see, et hiljem suutsin sellise pulsi juures probleemitult veel rääkida!

Enne 11 km veevõtupunti oli üks pikk ja lohisev tõus, mille kestel pulss liikus 197ni ning mille kannatasin hambad ristis ja sörkides siiski lõpuni.
Pärast veevõtupunkti jäi minuga kuni lõppujooneni juttu puhuma üks kaaskannataja (hiljem finishiprotokollist vaatasin, et Marek Moldau – tervitused talle siit), kellega me vesteldes vaikselt kuni lõpujooneni jõudsime. No mis nüüd väga vaikselt, viimasel veerandtunnil liikus pulss üle 190ne ja maksimumi viskas ka 201ni.
Positiivne oli jooksu teises pooles see, et lõpu viimased kilomeetrid tulid vastu suhteliselt kiiresti. Ühelt poolt oli seltsis mõnusam joosta, teiseks olid raja ääres olevad kilomeetripostid suhteliselt lambist pandud - teine kilomeeter oli näiteks mu kella järgi 1,20 km/pikk (see ka ainuke kivi korraldajate kapsaaeda :)).
Igatahes aeg läks finishis kinni 1:30:07 ehk täpselt veerand tundi hiljem kui aasta eest.
Keskmine pulss oli terve jooksu ajal 189 ehk 4 pügalat üle anaeroobse läve! Olen lugenud, et sportlased suudavad võistelda anaeroobsel lävel keskmiselt tunni. Lisaks rekordilisele keskmisele pulsile tegin eile ühe „tipptulemuse“ veel.
Pulsikella järgi kulus mul pooleteist tunniga tervelt 2025 kcal (umbes niipalju läheb ühel keskmiselt passiivsel istuva eluviisiga meesterahval päevas energiat).
Täpselt samapalju kulus mul energiat paari nädala eest Pirita metsas, kui jooksin täpselt kahe tunniga treeninguks ühe poolmaratoni (- keskmine tempo sama kiire kui Kõrvemaal 5:40/km – keskmine pulss aga vaid 162).

Eks uurin pooleteist nädala pärast, mil Piritale Vomaxisse lähen koormustesti tegema, mis minu sooritusele niivõrd negatiivselt mõjus ja püüan sellest õppida.

6 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ei tahaks väga neid pulsinäitajaid uskuda. Mul on üle 190 siis kui raiun näiteks hirmsa hooga 400 meetri jooksu. 200 pole ammu enam näinud.
Mingi müstika seal igatahes on.
Aga respect, et lõpuni vedasid.

Anonüümne ütles ...

Võibolla näitas pulsikell kellegi teise näitu? :P
Mul polnud nt Viljandi jooksul vööd peal, aga stardis näitas pulss 100 ja siis üks kõrvalseisjatest tunnistas, et tema ongi see närveldaja. Eks pulss on muidugi suht individuaalne, kuid kella ei maksa 100% usaldada...mul on ta näidanud max pulssi ka 233 - selle peale oleksin pidanud surnud olema vms.

Rivo ütles ...

võistluse ajal ei tasu vast üldse pulssi jälgida, hakkab psühholoogiliselt takistama. kui hea tunne ja jõudu jätkub, siis sellist tempot hoidagi.

Anonüümne ütles ...

siinkohal tuleb Pulleritsu uskuda jah, et pulss ei jookse ja Staieri vanasõna ütleb, enesetunnet tasub kuulata aga mitte uskuda. Mina usun võistlusel km/min aega.

Anonüümne ütles ...

Soe ilm ja raske rada kindlasti tõstsid pulssi. 2007.a oli jahe ilm, seepärast ka uskumatult head ajad siis. Minul 1.04...Täna oli juba 1 minut enne starti pulss 115 (viljandis 90). Endal jooks oli väga ühtlane 4 min/km, tõusudel 4.10...pulss 186-188, max 191....mis on täiesti tavaline näitaja 10-25km distantsidel mul. Aeg 1.05...oli ka arvestades ilma ja et seekord oli 2 jooksu vahe vaid 2 päeva päris hea.

Raivo ütles ...

Olen terve viimase aasta kandnud igal treeningul ja võistlusel (ka. Berliini maratonil) pulsimõõtjat (Polar RS 200sd) ning siiani on ta ilusti mind teeninud. Seetõttu ma pigem ikkagi kaldun arvama, et pulsimõõtja ei eksinud. Nt. ka Kõrvemaa jooksu maksimumpulss (201) jäi mu enda maksimumpulsile (202) alla.
Treeningul jooksen alati enesetunde järgi ning pulsimõõtja on pigem hilisemaks analüüsi vahendiks. Aga kui pulss üle anaeroobse läheb ja seal pikemat aega püsib, siis tasuks seda igal juhul jälgida – ma arvan, et kui ma poleks ma seekord lõpuni vedanud :)