Minu esimesed triibulised

Raport siis rajalt. Kokkuvõtted jms õpitu-kogetu ning fotod tulevad veel ka, lähipäevil.

Etteruttavalt ütlen, et peale jooksu oli väga mõnus olla, ei mingeid valusid-hädasid, ei kurnatust. Ka täna on kõik korras, umbes sama kange, kui pikemat tiiru tehes. Õhtul 5 km lõdvestustiiru tehes ei olnud jooksuisu veel kuhugi kadunud.

Aga siit 30. september ehk minu esimene maraton

Äratus kell 6, peale mitte eriti kosutavat und, pool tundi hiljem sööklasse jõudes on see erinevaid lippajaid täis. Kes panustab müslile, kelle taktika näeb rekordaja sündi saiakese pealt. Sööme ka kõhud korralikult täis.

Ca 7 – teel stardipaika, Reichstagi poole, kus on stardi-finishiala, suundub palverännak erinevatest suundadest, seljas messil jagatud kollased kileürbid. Kummastav vaatepilt. Martti innustab “wake up early. Maraton is calling.” Jõuame kohale enne suurt tunglemist, riietevahetus, energiabatoon, spordijook, grupipilt ja siis kaome vaikselt tekkivasse summa. Oma joogi võtsin küll vööga kaasa, aga loobun selle kaasa võtmisest ja loodan joogipunktidele. Jooksupükste tagataskusse suran 300 grammise ehk kolmedoosilise geelipaki ja neli Enerviti tabletti, mis krampide vastu. Ehk põhimõtteliselt soolad. Geeli võtsin vähem ja tablette ka kui soovitatakse, aga ma ei suuda neid lihtsalt rohkem tarbida. Süda läheb pahaks.

Taevas on pilves ja langeb kerge tiba vihmagi, nii jõuame stardikoridori kollase kileürbis. Palvetan mõttes, et ei sajaks, jahe on niigi.
Stardis – ilm hall ja kõle. Natuke tibutab. Temperatuuri poolest parim, ca 13 kraadi ning väike tuul. Närvi ei ole üldse. Kolm nädalat varem SEB Tallinna Sügisjooksu stardis närveldasin tohutult, pulss keris 130ni. Berliinis alustasin ca 79 pulsiga. Mõnus ja rahulik.

Peale esimest stardipauku kulub meil veel 25 minutit jooksmiseni. Haile on selleks ajaks juba 10 km katnud. Esimesed kilomeetrid meenutavad Tallinna Sügisjooksu – tihe tunglemine.

Edasi kronoloogiliselt, nagu meelde jäi.
- 4 km – asfaldile on maalitud 38,195 km veel. Siis korraks tekib mõte, et see on ikka väga pikk jooks. Õnneks kulgeb rada kesklinnas citys, inimesi on palju ning palju elatakse kaasa. Meeleolu on ülev. Minek on mõnus. 6 minutiga kilomeeter ehk koguaeg ca 4:15 on hetkeplaan, kiiremini hetkel ei söanda, jalad ei ole kõige puhanumad. Seda aega mängin mitu korda hiljem ümber ja lõpuks loobun hoopiski.

- 5. km – esimene joogipunkt, vahetan jooksu jooksul ainsad sõnad. Selja tagant läheneb neid “Näe, eestlased ka siin rajal”, “Eestlased jah,” nendin. Tal on minust kergem minek ja kaob peagi silmist. Jätan siin vee vahele, tundub vara.

- 8. km - mõtlen, et rajalt saab minema alles mitme tunni pärast. Teine, kerge paaniline hetk. Tõden, et lisaks kehalisele ettevalmistusele peab oskama end ka mentaalselt valmis panna. Et, kui trennis on mõnus ja võistlusel tingimuste või kiiruse vms tõttu piin, siis peaks oskama sellega toime tulla.

- ca 10. km kandis – annavad esimest korda tunda jalad, reie tagaküljed. Aklimatiseerumine on hea mõte, kaks päeva turisti kombel kümneid kilomeetreid maha jalutada mitte. Kuniks kogemus ei ole, tuleb enda vitstelt mõned vorbid seljale võtta. Seda ma kartsin ka tegelikult, sest eelnevatel õhtutel on jalad suht väsinud olnud. Ei oodanud, et see nii pea välja lööb. Pulssi, mis jääb 160 esimesse otsa, vaadates, mõtisklen korduvalt (ka lõpupoole), et kui oleks korralikult puhanud, kas siis oleks 4 tundi ära teinud?

- 15-16. km vahel tarbin esimese doosi maximi geeli, mis otsustab koostöös millegiga kõhu segamini pöörata ja järgmised kilomeetrid piinlen, sekka külmavärinaid. Päris vastik. Grimassid vist panevad ühe noormehe küsima “Alles klar?”. Noogutan.

- 18-23. km piinlen ja otsin tualettim igal pool on järjekorrad. Korduvalt mõtlen, et jätan selle jama pooleli, sest kõhus toimuv on tõesti halb ning kõik on hetkel vastik – välja tulev päike, jalgu jäävad jooksjad ja jalavalud. Üks kaasjooksja käib selja taga näoli asfladile, midagi tõsist õnneks ei ole. Õnneks on piisavalt jahe, et katkestada ja kõndida. Häbi hoiab ka rajal, katkematu inimkett ja lugematul arvul bände – väga aitavad joosta. Või siis mõte, millest ma õhtul teistele räägin, kui ma nüüd kõrvale astun. Tahtejõud on see, mis edasi veab.
- 21,1 km – poolmaratoni ajaks 2.13. Oleks paremini tahtnud, antud tingimustes, hea et niigi.

- 23.-37. km - parim osa jooksust, sest peale mõneminutilist tualetikülastust on hetkega väga hea olla ja jalad ka ei häiri. Siit jälle väike õppetund ehk kui hakkab halb, tuleb kohe reageerida ja tualett leida. Mitte hirmust aega kaotada endale tegelikulg kahju teha. Teen tempot ja olen 6.30 min/km tasemel, miski arvutuse põhjal paigutan end 30. km kandis 4.20-4.30 lõpetajate sekka. Kõik tundub ilus ning rada kulgeb lahedalt, tuju on hea. Mõni aeg tagasi peast läbi käinud katkestamismõtete peale naeran.
Joogipunkte on tihedalt ja tarbin igas neis mõnuga oma tekkinud rutiini järgi - pool topsi vett, pool topsi spordijooki ja pool banaani. Süües-juues jalutan. Mu enda geel on selleks ajaks juba otsas, öökima ajavad ka soola-mineraali tabletid ja sülitan need poole pealt välja. Kogu sporditoidu-joogikompott on suht magus, mistõttu on üsna läila olla. Maratonil pakutav spordijook õnneks on soolakas-hapu, tavaelus vast vastikki, aga siin sobib väga hästi.

- 36. km joogipunkt tuleb talumatult hilja ja hakkab halb, sest tahaks suud loputada. Ärritun jälle. Hiljem tundub see kõik naljakas ja lapsik, aga rajal oli tõesti tunne, et kohe oleks vaja. Samm muutub raskemaks ja üks naisterahvas vaatab mind pilguga “kas su ema ikka teab, kuidas sa end siin piinad”. Eriti ei tea.

- 37.-38. km raskeim kilomeeter mu jooksukarjääris üldse. Sääre tagaküljed on talumatult valusad-kanged ja unustan egiidi "mõtle positiivselt" ning kirun pidevalt oma turistilollust. Potsdami platsi ületan jalutades. Ühtlasi koidab, et hommikust saadik on joostud, ajale distantsil eriti ei mõelnudki, pigem lugesin kilomeetreid.

- 38.-39. km – poole jalutan ja plaanin 39. uuesti jooksma hakkama. Keegi meesterahvas lohutab, et neli kilomeetrikest veel.

- 39. km endiselt kõnnin, plaanin 40. kandis uuesti jooksma hakata. Nutt on kurgus, sest nii kaugele olen juba jõudnud, ühest tohutult raskest madalseisust üle saanud ja siis nii vähe enne lõppu veel mingi jama. Kõndijaid on päris palju. Lõpuajaks ennustan 4.50 kanti.

- 40. km - jooksen taas, jagatakse miskeid magus-hapukaid tablette. Mõnus.

- 41.-42. – jonn, soomlased kõnnivad mu ees ja neile alla ka ei anna. Tõstan tempot. Lõpusirge on 2 km ja puude vahelt näeb narrivalt Brandenburgi väravaid. Vahin mööduvaid poode ja kogunenud tohutut massi pilguga “aga mina jooksen oma esimest maratoni”, et veel jäänud distantsile mitte mõelda. Melu on meeletu ja innustus inimestelt võimas.

- Finish – 4:53 ja kadunud 4370 kalorit, keskmine pulss 166. Banaani ei taha vist tükk aega. Emotsionaalselt võimas hetk, sest kõik on möödas ja nii hea on mitte joosta. Hakkab tibutama, kaela saan medali, üll uue kollase kile, et kere soojas hoida. Kõik on järsku nii pidulik. Ise tundud endale kõikvõimas ja väga uhke on olla, sest raske on olnud. Selle tunde pärast tahan veel joosta.
Kuulen, et Haile jooksis uue maailmarekordi, parandas eelmist pea poole minutiga. Siis kiman seljakoti otsima, et tarbida ära veel keemiat – taastusjooki, mis tuleb manustada 15 minuti jooksul peale koormuse lõppu, siis on pärast hea olla. Vastab tõele, proovitud.

Seisan puu all vihmavarjus ja tarbin pihku pistetud kotist erinevaid magusaid asju, ega usu seda, mis just toimunud on. Näol on tobe naeratus. Selline see kõik siis ongi.

Järgneb venitus ja massaazh, mis mahuvad märksõna mmmmõnus alla. Tütarlapse silmile sigineb korraks murekorts, kui ta mu säärt kallale asub, aga leebub peagi. Igal juhul on palju kergem astuda ja olla. Lõpusirgel võtan veel Moonika ja Virge ning Aivari vastu ning klõpsin pilte. Peas pendeldab pidevalt “Ma tegin seda – mu esimene maraton”. Raske oli, aga ma ei jäta ja ma tulen siia veel.

Rada oli ideaalne, kaks laugemat suuremat tõusu, muidu sile ja kiire. Katkematult inimesed sulle kaasa elamas, hulk innustavaid bände ja plaksu nõudvaid lapsi. Korralikult organiseeritud logistika ja joogipunktindus. Et ei peagi ise peale treenimise suurt midagi tegema.

Õhtusöögil loobun pastast ja nõuan liha.

Maratonari sünd

3:59:01 number mis sööbib minu mällu igaveseks.

Kõik eesmärgid, mis ma maratoniks seadsin, ma ka täitsin. Esmaeesmärk läbi joosta – selles väga ei kahelnudki. Teine eesmärk – maraton alla nelja tunni. See oli uskumatu tahtejõu võit.

Aga kõigest algusest peale:

Vastupidiselt paljudele kaaslastele treenisin peamiselt üksi ja ise. Seda lihtsalt põhjusel, et asusin kõik see aeg Riias. Ehk ma ei jälginud ettekirjutatud treeningkavasid, vaid üritasin oma mõistusega normaalset treeningrütmi säilitada ja treeningut vaheldada näiteks jalg- ja korvpalliga ning vahest jõusaaliga. Treeningkoormus langes peamiselt nädalavahetusele ja nädala sees tegin tavaliselt kaks lühemat ringi.

Kogu tsükli pikemaks jooksuks jäi septembri alguses joostud poolmaraton. Rohkem kui poolteist tundi ma ei jooksnud kordagi vist, mis tekitas veidike füüsilistebakindlust maratoni suhtes, kuid oma peas ja meelekindluses olin 110% valmis. Jah – maraton on peas kinni.

Mida ma aga kindlalt õppisin on süsivesikute dieet ehk kaks päeva enne pastat ja pastat ja siis hommikul putru ja energiabatoon ja banaan ja energiajook. Mõnus :) Ja energiat lisasin pidevalt ka maratoni käigus.

Jooksust:

20 km ja poolmaraton läksid nagu lupsti tempoga 5.30 km. Tunne oli suurepärane. Naeratus näol. Hirmu, et äkki jooksen liiga kiiresti ei olnud, sest teadsin, et lõpus väsin ma niikuinii. 24-25 km paiku hakkasid aga jalad valutama. Puusaliigeseid, põlved jne Valu hullenes kogu aeg, kuid siiski jätkasin samas tempos. 30km aeg oli umbes 2 h 45 min ehk 5.30 min/km

34-35 km oli valu muutunud juba nii tavaliseks, et seda enam ei tajunud, kuid just siis jõudis kohale väsimus. Ja see hakkas rusuma. Kui möödusime Potsdamer Platzist (kust finišjoon jäi, ringita, tegelikult mõnesaja meetri kaugusele) ja nägin 38 km silti oli väga, väga raske ja läks raskemaks. Lootus, et jõuan nelja tunni sisse siiski säilis. 40 km oli kohutav. Mul oli aega umbes 14 minutit, aga iga 100m tagant tahtsin korraks kõndida. Mängu läks tahtejõud. Ja siis – Brandenburgi väravad, väike tempotõus, kell, finiš. Kohe saabub ka lõpuaeg mobiilile ja tõsi see on, et 59 sekundiga sai unelmatepiir löödud. Tohutu tahtejõu võit, mida eriti tundsin viimastel kilomeetritel. Lausa pisarad kippusid silma, nii et segunedes valugrimassidega panid abilisi küsima, kas tunnen end ikka hästi.


Post Factum:

Pärast maratoni oli raske. Õhtul lausa keeras sees. Aga see oli seda väärt. Kas ma teen seda uuesti? Nagu ütlesin maratonihullule toakaaslasele Marttile – selleks peab väga hea põhjus olema. Jah tore on mõelda, et jooksen Barcelona ja New Yorgi maratoni, aga ei. See ikka ei ole päris minu ala. Ja kui ma vaatan selliseid fänne nagu Martti või Rivo või Raul, siis küsin endalt, et milleks mina sinna oma nina topin. Piinlik on, et ma ei armasta seda sama palju. Aga ära iial ütle iial :)

Igal juhul eile-täna-homme ja tõenäoliselt veel mõnda aega olen välja teenitult rõõmus ja õnnelik. ( ja muidugi jala ja seljavalus ;) ) Keegi ei saa seda minult ära võtta.

Aitäh ja palju õnne Teile kõigile.

elu esimene maraton - joostud.

kiirraport, sest eile läks peale finishit kiireks ega jõudnud. et läks väga hästi, pea kõik lõpetasime ning emotsioonid laes. uued plaanidki vaikselt küpsemas. üldiselt on sellega, nagu iga suurema emotsionaalse asjaga, et seda fiilingut kirjeldada
on raske. minge proovige ise järgi, soovitan soojalt.

aga õhtul hiljem siis reportaazhi rajalt.

11 tundi stardini

natuke vähem kui 11 tundi veel. kõik on ilusti oma õhtuse pastaportsu ära söönud (hakkab juba küllastus tekkima küll, kui ei võta seda kui maitsvat toitu, vaid kohustuslikku annust süsivesikuid) ja nüüd järgneb 8 tundi und. loodetavasti rahulikku. õhtul jõudis kohale, et see, mille nimel pool aastat on mõeldud ja tegutsetud, on käes juba hommikul.

nüüd loodab vaid, et ilm peab ja on veidi vastutulelikum kui täna ehk panused vihmavabale hommikupoolikule. muidu saab riietumisega keeruline olema.

Tomorrow Berlin

24 tunni pärast oleme juba 50 minutit teel olnud. sinnani aga on magus ootusärevus ja vaja võimalikult energiasäästlikult eksisteerida.

et rambipalavikus miskeid vigasid ei teeks, käisime eile päeval stardikoridoriga tutvumas ja ületasime stardijoone ning läbisime esimesed 1,5 kilomeetrit. 12 tundi hiljem tegime sama finishiga. mastaap on kõigel sellel võimas. vaatad küll netist videosid, aga suurust ja mahte sealt ei taju. igal juhul on natuke veider suuri tänavad, kus tavaliselt tihe liiklus, inimtühjadena näha. täna pealelõunal täidavad need uisutajad, homme siis meie.

messilt saime numbrid-kiibid ka kätte ja oleks seal pikemaltki ringi vaadanud, aga peaaegu miljon inimest tegutses seal samade kavatsustega, seega jääb kas tänaseks või üldse ära. üldse on siin sportimine teise maiguga, kui meil. maratonijooksjaid on igas skaalas – päris lastest vanade inimesteni. Tallinna maratonid koosnevad üsna nooruslikust seltskonnast, kes selleks pikalt treeninud. niisama lõbu pärast naljalt ette ei võeta.

samas teisalt oleme seoses maratoniga tohutult palju toetust, innustust ja häid soove saanud, nii sõpradelt kui inimestelt, kellega ei olegi veel kohtunud. hästi mõnus.

eile aga jõudis kohale suurem osa tiimist, külalisvõistleja Eero on veel täna laekumas. siis ongi kamp koos. lennukis olid teised meie pearivaali ja konkurendi Meelis Atoneniga juttu puhunud ning tema eesmärk 3.15 on üsna julge.

osad läksid jooksma, Breakfast Run ehk 6 km, aga mulle tähendas eilne päris pikka jalutamist, seega pigem puhkan täna.

närvi ei ole, muret ka mitte ning uni on rahulik. majutuskohas on hulgim teisigi maratonijooksjaid ja nemadki näivad suht rahulikud. veel.

Liblikad kõhus, käed higistavad...

Ma ei tea, kuidas teistel on, aga mul on juba nädal aega kõhus liblikad, hinges ärevus, et kohe-kohe hakkab midagi juhtuma. Öösel ärkan üles ehmatusega, et olen midagi unustanud, midagi on jäänud tegemata. Mõned ööd nägin unes ka maratoni. Kogu meie vahva seltskond oli stardikoridoris, mõned minutid enne starti aga avastame, et kellelgi pole rinnanumbreid ega kiipe küljes... Teine unenägu oli selline, kus oleme taas stardikoridoris, ümberringi on tuhanded-tuhanded pealtvaatajad ergutamas. Kõigil on hea tuju, meeleolu kõrgel. Aga peale meie tiimi ei ole mitte kedagi teist stardis...
Ärkvel olles ma maratonile endale väga ei mõtlegi. Mu peamine mure on hoopis lendamine. Kujutage ette, veel on olemas inimesi, kes pole kordagi lennanud. (Veel on olemas ka inimesi, kes pole kordagi Soomes käinud, aga see on hoopis teine stoori :) ) Mulle aina öeldakse, et seal pole midagi karta. Õhku tõusmine olevat natuke jube, aga edasi on nagu bussisõit. Teine räägib, et maandumine on kole. Vahel õhus lennuk raputab.... appi! Mul on küll tunne, et ma läheks parema meelega bussiga. Seda ma olen vähemalt teinud.
Tavaliselt ma ei tunne hirmu uute kogemuste ees. Tõenäoliselt sellepärast, et enamasti toimuvad need uued kogemused maa peal või siis kõige rohkem mõnekümne meetri kõrgusel maast. Uuh... kolme tunni pärast stardime töö juurest ning 6 tunni pärast olen ma juba kogemuse võrra rikkam ning tean, kuidas lendamine käib :)
Maratoni kavatsen võtta rahulikult. Rahulikus tempos lõpuni vastu pidada. Peamine on, et vastu pidada ja lõpuni :)

esimene raport Berliinist

nii, Berliinis. võtsime Eestist vihma kaasa, seega lähipäevil tulijatel tasub vihmakeebid jms kaasa haarata. üsna narts on hetkel olla. pühapäev aga tulevat vihmatu. see sobiks küll.

muidu oli pool lennukit sportlasi täis - kes jooksma, kes uiskudel. Berliin on ka maratonihõngu nats - tänavad on osalt ääristatud piirdeaegadega, välitualette on kümnetega ning adidase jooksutrennilaager tegutseb täiega. lisaks ühines meiega Martti

Sekundeerin - loetud päevad, segane seis

Pärast kaht nädalat enne maratoni Rivo ja Eeroga tehtud nö 30 km pikka otsa on tabanud mind imelik pingelangus. Tunne on nagu oleks maraton juba läbitud ja peaks ringi vaatama uute eesmärkide järele. Tegelik katsumus seisab ju alles ees, aga lõpusirgel olles on aimdus, et see kevad-suvi-sügis väldanud protsess ja sellega kaasnenud põnevus saab peagi otsa. Ehk alatine küsimus - kas nautida enam protsessi või on ainsaks rahulduse allikaks tulemus?

Tunne ütleb üht, aga mõistus on sundinud siiski jätkama lühikeste rahulikus tempos tehtud lõikudega. Raske öelda, kas siin on mänginud rolli vaimne seisund või mingi varjatud tervislik elik vormiprobleem, aga need lühikesed otsad on osutunud raskemaks kui tavapäraselt. Möödunud pühapäevane 8 km ring ehmatas enim. Pulss kargas algusest peale kõrgele ja vaatamata tempo alandamisele ei läinudki enam alla. Sellest tingitult ka raske hingamine. Vigastusi ja valusid kuskil õnneks pole, aga nagu ei jaksaks lihtsalt enam. Võib olla pole osanud ka pärast poolmaratoni ja viimase kuu pikki otsi õigesti taastuda. Isegi jooksmise tunne on kuidagi muutunud - varasema kaifi asemel näib iseendale, et suudan vaid jalgu tundetult üksteise ette tõsta. Säärane vaimne väsimus on tabanud mind tegelikult igal aastal. Sügiskuudel tahaks lund ja suusad alla saada, kevadel viimase lumega on alati kiskunud jooksuradade poole.

Samas pole jooksmine olnud kunagi nii nauditav kui sel hooajal. Selge ja suur eesmärk, mõnusad kaaslased, mõtestatum treening, tähelepanu ja toetus - eks kõik on mänginud oma rolli. Ning pärast seda suve ei teagi, kas pidada oma lemmikuks endiselt suusatamist või kaldub vaekaus juba jooksmise poole.

Lugupidamine Rivole idee ja pideva orgunni eest ning suur kummardus kõigile tiimikaaslastele, kellega koos kilomeetreid läbitud ja teemat küll liftis küll lõunalauas arendatud. Usun, et Berliinis õnnestub koos teiega pärast poolt aastat mõnusat protsessi ka tulemust nautida. Head nautimist!

Väljalennu eel - palju segaseid mõtteid

Nii. Homme lahkun Tene, Aivari ja Raimoga Berliini aklimatiseeruma. Ülejäänud tiim jõuab reedel. Kuu aega tagasi oli rohkem närvi kui hetkel on. Ilmselt pinge siiski kergelt järgmistel päevadel tõuseb ja jõuab haripunkti pühapäeva hommikul stardikoridoris. Stardihetk olekski tegelikult kergendus,
sest siis ei ole enam midagi põdeda - tuleb ainult lõpuni joosta. Hirmu õnneks pole.

Üldiselt on kogu see Berliiniks valmistumine olnud õpetav ja uus kogemus. Et võid küll teha plaanid ja kavatseda midagi, aga 100% kindlust ei ole kusagil olemas. Küll võib organism alt vedada, küll lippavad ringi viirused. Moraal on seni vastu pidanud. Tiimist on nii mõnedki kergelt nohused, ise taastun ka allergiast (igasügisene saaga) ning sain üleeile üle nädala jälle kerge tiiru teha. Et palju kive-kände, mis veel vaimu murda ei ole suutnud ning tossud olen ikka nurgast eemale paigutanud.

Üldse muutusid kogu trenn ja planeerimine sel aastal palju tõsisemaks. Joomine, toitumine, varustuse hankimine, treeningute planeerimine jne. Lõbu ja kaif on õnneks säilinud.

Berliini lähen tänase seisuga läbi jooksma, püüan küll alla 4 tunni, aga see on rohkem unistus kui reaalsus, sest viimaste kuude trenn ei ole olnud see, mida kevadel oleks plaaninud. Pikki otsi peale suve teinud vaid kaks, lõigutrennid jäid viimased juuli lõppu, tempojooksusid septembris kolm. Niiet olek kõige kindlam ei ole, vaim on rohkem valmis. Samas näitas eelmisel nädalal joostus 30 km, et vorm kõige kasinam ei ole, kui peale 3 tundi lippamist veel tempo tõstmiseks jõudu jagus.

Kõige raskem ongi hetkel see, et tean, mis tasemel olen suvel olnud ehk mis tepmo ja pulsiga lõigutrennid kergelt möödusid. Või siis trennis 10 km ajaga 50 minuti kanti, keskmine pulss 150. Et mulle väga meeldis see periood ja see võimekus. Et põdemise asemel idee uuesti sinna jõuda. 

Emotsionaalselt on järgmine nädal ilmselt kergem kui maikuust tänaseni, sest Suur Eesmärk saab lõppeks täidetud ning natuke saab aega maha võtta. Plaan on siiski jätkata, teha trenniplaan talveks 
ning kas järgmisel  Berliini maratonil või mõnel kevadisel uuesti proovida. Jooks on lihtsalt see ala, mis mulle istub.

Aga täna eelviimane 5-6 km enne päris võistlust.

Nüüd siis selgus, et mina olengi esimene langenu, kes teiega starti ei tule.:(
Küll aga tulen teile kaasa elama Berliini.
Treenimine oli mulle veidi liiast ja sain liigesepõletiku. Nüüd siis pean võimalikult vähe käima ja ravima.

Kui spordist aega üle jääb...

Eesti kunst Berliinis Haus am Lützowplatzil

27. septembril avatakse Berliinis näitus Eesti kaasaegsest kunstist mida kureerib Kumu kuraator Hanno Soans. Näitusel on töödega esindatud Peeter Allik, Kadi Estland, Dimitri Gerassimov, Neeme Külm, Marko Laimre, Marko Mäetamm, Kristina Norman, Jüri Ojaver, Taavi Piibemann, Mark Raidpere, Tõnis Saadoja, Ene-Liis Semper, Jaan Toomik. Näitus jääb avatuks 4. novembrini

Maratoni peaproov vol. 2

Tegin maratoni peaproovi ära pühapäeval ehk kaks nädalat enne võistlust.
31 kilomeetrit tuli 2 tunni 50 minutiga. Arvan, et oleks pidanud jooksma veidi aeglaselt, aga kuna jalg oli kerge oli raske sundida end venima. Pulss ei olnud ka kõrge – jäi kogu jooksu ajal keskmiselt 160 alla. Samas ei soosinud ka jahe ilm (+12C) pulsi kerkimist.
Püüdsin minagi mängida spordimeest :) ja huvi pärast tarbida sportlaste mõeldud süsivesiku, glükoosi, mineraalide, vitamiinide jne. poolest rikkaid toidulisandeid.

Enne jooksu võtsin Maximi energiabatooni, jooksu keskel 8 Everiti krambitableti ja 1 Maximi kolmekordse geelipaki ja pärast jooksu Everiti R2 taastusjoogi. Lisaks tarbisin enne jooksu ja jooksu ajal lahjat Carbococ 2 energiajooki.
Ehk kõik nagu paberil kirjas vastavalt pingutuse (jooksuga kadus 2300 kcal) astmele.

Plussid: jooksu keskel ei tekkinud ühtegi nõrkushetke (ehk energiavarude taastamisega sain ilusti hakkama). Pärast jooksu pole jalgades praktiliselt grammigi kangust.

Miinused: kõht on vaikselt valutanud juba kolm päeva, krambitabletid ei tahtnud jooksu ajal suus eriti sulada – kuid nende närimine jooksu ajal lööb pulsi käest.

Mõtlen nüüd hoolega, kas maratoni ajal neid tooteid kasutada või ei. Ehk on kellelgi Everiti ja Maximi toodetega kogemusi ja oskab kommenteerida mis võis nihu minna.

Maratoni peaproov

Hilisest kellaajast hoolimata võtsime Rauli ja Eeroga eile ette kohustusliku pika tiiru ehk peaproovi. 18.40 paiku startides oli eesmärk pigem 3 tundi kui 30 kilomeetrit, sest tempot ja pulssi väga kruvida ei tahtnud, pigem vaikne kruiis. Koguneski lõpuks distantsi 27 kilomeetri jagu ning täna on tunda, et eile sai midagi pikemat tehtud. Aga selline mõnus väsimus, mitte kurnatus või valud vms. Igatahes, õhtul miskit lõdvestuseks ja siis treeneri soovitusel maratonini üle päeva 5-6 km. Ühtlasi algab tänasest siis pastadieet.

Mis hakkas eile täiega vastu (ehk siit moraal, miks trassil manustatav enne kindlasti ära proovida), olid spordigeelid-tabletid-jook jms. Võtsin testimiseks maximi toodetud banaanimaitselise kolmedoosilise geelipaki ja Enerviti sisuliselt soolatabletid (krampide vastu) ja Carbococi spordijooki liitri jagu, pool liitrit sellest lahjem segu. Kui nood komponendid on eraldi võttes kõik suht okei maitsega, siis teise tunni lõpus uut doosi süsivesikuid geelist ammutades ajas südame pahaks, sest kogu sporditoiduvärgindus on ikka suht magus või imal, kaasa arvatud jook. Ehk koju jõudes nõudis organism heeringat või midagi veidi vängemat. Niiet ma ei teagi hetkel, kas ja mida rajale kaasa võtta.

Maratonini jääb 11 päeva.

Eesmärk alla saja minuti - tehtud

Kriban ka mõned mõtted pühapäevasest SEB poolmaratonist.
Jooksutingimused olid minu arvates ideaalilähedased.
Temperatuur mingi 15 kraadi – mõnusalt jahe. Unistan vaikselt, et oleks Berliinis ka selline ilm - veelgi parem, kui veel külmem. Siis saaks joosta esimesed kümme-kakskümmend kilomeetrit vaid seepärast, et sooja saada ja kui soe käes pole ka finish enam kaugel :P
See selleks…
Lisaks oli Pärnu maanteel eraldatud stardikoridor umbes seitsmesajale poolmaratoonarile niivõrd lai ja mugav, et sealt võisid jooksjad kaotada vaid loetud sekundid.

Stardikoridoris tegi minuga juttu Eesti ultramaratoni grand old man Peeter Kirpu, küsides et miks Atonen Äripäeva sponsoreerib ja meile 5000 krooni tahab kinkida. Et ega tal ju vormi ei ole ega midagi. Mainis veel, et võtaks ise sellise kihlveo hea meelega vastu.
Püüdsin Atoneni kaitsta ja ütlesin, et küll ta siis enda vormis niivõrd teadlik. Kogenud maratoonar. Ega ta niisama vehi :)

Jooks sujus plaanipäraselt. Seadsin sihiks joosta alla 1:40 ja see õnnestuski (aeg 1:38:26).
Kuna poolmaratoni jooksmise ajal oli tunne kogu aeg väga hea ja viimased kilomeetrid suutsin veidi isegi tempot lisada, eeldan et sada protsenti ma end päris ei realiseerinud ning mõned minutid oleks võinud veel maha võtta.
Samas polnud vorm kindlasti nii tugev, et Meelis Atoneni võita (1:31:25).

Berliini lähen positiivsete ootustega. Arvan, et vaid isikliku rekordi löömisega (3:56) ma väga rahul ei oleks. Hea oleks, kui saaks aja 3:40-3:50 vahele, väga hea kui õnnestuks saada alla 3:40.
Samas mul suurmaratoni kogemus puudub. Kui esimesed 20 km tuleb vaid meeletus inimmassis (ikkagi 40000 ühes jooksus!!!) trügida, siis ega siit head nahka ei saa. Elame näeme :)

Ah jaa. Kolme ja poole kuu tagusest varbaluu murrust on praegu järel vaid mälestus. Jooksmist see enam kuidagiviisi ei takistada ja selle taha enam varju pugeda ei saa.

Tuju tõuseb

Kaks asja on mu tuju sellel nädalal siiski tõstnud. Eile natuke mõeldes ja tehes järjekordset jooksu, leidsin veelkord kinnitust, et vorm on siiski hea. Seda näitab ju tegelikult kõige paremini taastumisvõime. Mul oli peale poolmaratoni jalad küll veidike kanget, kuid üldiselt olin tipp-topp korras (ptüi ptüi ptüi) ja sõitsin järgmisel päeval kell 6 hommikul Riiga :) Ja ega eile oli täitsa tavaline joosta. Muidugi ma jooksin poolmaratoni vähem aega, kui osad mu võistkonnakaaslased ja teadagi on see energiakulu seisukohalt üsna oluline.

Teine hea asi on see, et alanud on uus kossuhooaeg. Nii et teen nüüd paar nädalat ka seda ja tuulutan oma vaimu ja siis nädalake puhkust enne maratoni ning ajeee - tehtud see saabki :)

Muuseas naised läbivad maratoni tihti enda teadmata. Nimelt võrreldakse lapse sünnitamist maratoniga, sest mõlemaks peab valmistuma nii füüsiliselt kui ka vaimselt. :) Tõsiselt. :) Ses mõttes üritan nüüd ikka oma naisele järgi jõuda :) sest mööduda ma temast niikuinii ei kavatse ;)