Maraton jääb ära...

... oli tunne mis mind valdas peaaegu kogu jooksu vältel. Ei teagi milles asi, aga tundsin ennast halvasti. Jooksuisu selleks aastaks on täis ja ajab üle ääre. Nagu olen öelnud on üheks võistluseks treenimine poole aasta vältel absoluutselt nüristav ja kurnav. Minu meelest lausa ebavajalik. Eriti inimesele, kes niikuinii spordiga tegeleb. (Eelistan seetõttu pallimänge, kus isegi alagrupist edasi mitte pääsedes, on ette nähtud teatud arv mänge :))

Jah ma jooksin poolmaratoni 4 minutit kiiremini kui eelmine aasta. Jah rada oli minu meelest raskem, sisaldades mitut kilomeetrit ebameeldivat vastutuult ja tõusu. Jah võtsin võistlust treeninguna ja võib-olla poleks pidanud päev varem 11 km ringi tegema. Aga sellegi poolest pean ütlema et tunne polnud kõige parem ma olen väga väga pettunud.

Loodan, et juhtub mingi ime ja saan isu tagasi. Puhtalt tahtejõu aurudel püüan siiski maratoni läbi joosta. Igal juhul on selge, et 5 min/km tempot ma ei tee :) Üritaks 5.30 kanti või isegi 6 min Seegi oleks ju üsna hea. Halvimal juhul oleks aeg 4.13...hmm...vägagi hea :)

Teistele tublidele palju edu ;)

Sügisjooks - aasta parim elamus

Martti Soosaar pühendab oma SEB Sügisjooksu elamuses me tiimile terve lõigu. Olgu too siinkohal ära toodud.

Tagumise otsa sees tegid sooja hoolsad Äripäeva maratonitiimi liikmed, kel ees suurejooneline rahajooks Berliinis, kus igale Meelis Atoneni alistajale laotakse alistatu poolt peo peale 5000.- krooni puhast, mille taha ei hakka isegi maksuameti küüned, sest Atonen on loodetavasti oma tulud juba deklareerinud ja teeb selle rahaga mis ise heaks arvab - jagab laiali või hoiab alles isiklikuks tarvitamiseks! Praegu Äripäeva püstolreporterid ja muud sealse toimetuse sportlikud tegijad veel pildil esiritta ei roninud - ees on veel mitu nädalat hoolsat treeningut. Berliinis joostakse maraton 30. septembril!

10kilomeetrit testitud

Sügisjooksu 10kilomeetrine test läbi ja tulemus rahuldav. 299. koht ja aeg 43.20. Ausalt öeldes soovisin muidugi minuti-pooleteise võrra kiiremat aega, aga arvestades, et nädala alguses räsis mitmepäevane kõva nohu ja köha ning pisike palavik tublisti keret, tuleb rahule jääda. Aeg on minuti parem kui 2 aastat tagasi, mil trenni tublisti rohkem tehtud ja distants ise kah suht kergema reljeefiga.

Reljeefist rääkides - need pagana pikad lauged tõusud enne Balti jaama ja Toompuiesteel üllatasid. Olid tiba raskemad, kui arvasin. Aga lõpetasin siiski suht hea enesetundega, päris tühjaks jooksmisest polnud juttu.

Ja tõesti oli tore näha ÄP maratoni tiimi tublisi rühkijaid kilomeetreid võtmas. Kindlameeelselt ja visalt. Kummardus, kes julgesid ka poolmaratoni ette võtta. Meie tiim on kaunis kuulus juba, ka teadustaja vabaduse platsil rääkis, kuidas me Berliini koos Atonieniga lähme :-)

Trenni poolest peaks nüüd viimased paar-kolm nädalat proovima veidi rohkem kiirust ja tempot. Viimase pika jooksu võtan veel järgmisel pühapäeval ette, siis peaks tublisti mahtu langetama. Enam pole midagi teha, kui sellest maratoni läbimiseks ei piisa, siis ei tee seda viimase paari nädalaga kuidagi tasa.

Niiet - edasi Berliini peale!

Poolmaratoni tagajärjed

Minu jaoks oli tänane poolmaraton vahva. Vedas ilmaga, vedas kaaslastega, vedas jooksuvormiga. Minu üllatuseks nägin nii palju tuttavaid, kellega koos jooksuseminaril olin. See tegi südame soojaks, sest neid nägin terve distantsi vältel, oli kellele lehvitada ning kelle rõõmsaid nägusid ära tunda.

Kurvastan natuke, et ei tulnud treeneri pakutud ajaga finišisse (2h 10 min pakkus Raspel), ent finišiprotokollis 2 tundi, 17 min ja 50 sekundit tõid mulle oma vanuseklassis 17nda koha.
Stardis oli väike motoorne rahutus ja pabin, nagu igal võistlusel ikka.

Esimese ringi lõpusirgel püüdis mind ja minu jooksukaaslast kinni Pavel Loskutov. Järgmisel aastal lubasime endale, et jookseme kiiremini, saame telepilti koos Loskutoviga finišisirgel. Teisele ringile minnes oli hea tunne, ei väsimust, hoidsime rahulikult oma tempot (11.km vaheaeg u 1h 7 min). 15 kilomeetril tundsin ebameeldivat näljatunnet, hommikul oleks võinud rohkem süüa. 16-17 kilomeetri vahel jäime jälle alla liidritele, seekord 10km jooksjatele ja sealt maalt lõpuni oligi väga raske. Inimesi oli nii palju, et raske oli rahulikuks jääda. Oma jooksusamm juba sees ja kade meel oli tõesti näha neid kõiki nii kergelt lippamas vaadata.

Absoluutselt kõige raskem jooksurajal hakkas nendel imepisikestel tõusudel enne Baltijaama ja Kaarli puiesteed. Teisel ringil olid jalad juba seal päris kanged. Ent finišisirgel, mis kulges alla mäge leidsin kuskilt need viimased jõuvarud ja tormasin innustavate hõigete saatel üle finišijoone. TEHTUD!

Nüüd ma saan aru, miks tuleb peale jooksmist venitusharjutusi teha, esimest korda minu kogemuses aitas see mind kangete jalgade lõdvestamisel.
Kahjuks pingelangus peale võistlust ei lase mul koos teistega pidutseda, kuna leban kodus peavalu ja palavikuga. Muideks, see on loomulik ja normaalne. Peale nii rasket pingutust ja vedelikukaotust on veres laktaadi ja põletikunäitajad suured. Mõnus puhkus ja taastus on kohustuslik!
Kardan ikka Berliini küll!

Pool maratonist sai läbitud

Täna sai siis SEB Sügisjooksul end proovile pandud. Treener pani meile (tüdrukutele) eesmärgiks rada läbida 2.30ga. Ausalt öeldes tundus see eesmärk suht võimatuna. Arvasin, et ei jaksa nii pikka maad nii kiiresti joosta.
Algus oli mõnus. Jäime juba suht alguses enamusest maha. Oligi hea joosta, ei pidanud kellestki mööda trügima ega pendeldama :) Kahjuks mu armsal jooksukaaslasel, Virgel, hakkas juba alguses jalg valutama ning me ei saanud enam koos joosta. Tahtsin proovida etteantud ajaga joosta. Nii ma siis hülgasingi mõned meie trennikaaslased ning hakkasin üksi edasi rühkima.
Esimese ringi jooksin enamus ajast uhkes üksinduses. Rada tundus nii suur ja lai :) Üksikud ergutajad olid siiski ka raja ääres. Aga nuh, eestlaste temperament on nagu ta on, enamus lihtsalt vaatas kaastundliku näoga ja ei hõiganud miskit. :)
Teist ringi alustades püüdis Tene mu kinni. Saime umbes kilomeetri joosta, kui selja tagant tuli 8000 10km jooksjat. Lausa kade meel oli vaadata, kui kerge jalg neil oli :) Oleks tahtnud ise sama kiirelt ning kergelt joosta. Minu samm aga oli juba suht töntsiks jäänud. Ühes joogipunktis kaotasingi Tene silmist ning jooksin taas üksi edasi. Nüüd juba tuli trügida ja pendeldada teiste inimeste vahelt. Teine ring oli väsitav. Õnneks ei tule Berliinis kahte ringi joosta vaid ühte suurt ringi.
Üksi oli nii raske joosta. Mitu korda tulid pähe loobumise mõtted. Kui selline mõte tuli, kordasin peas ühte mõtet ühelt Hollandi maratoonarilt: "kui ei jaksa enam joosta, siis tuleb edasi joosta". Pealegi, teise ringi pealt oleks juba nõme pooleli jätta, üle poole distantsist oli ju siiski joostud.
Raja ääres olid vahvad kilomeetripostid. Neil olid ergutavad ja julgustavad hüüdlaused. Kui neist muud kasu polnud, siis vähemalt ajasid muigama ning viisid mõtted mujale.
Viimasel ajal on mul pikkadel jooksudel selg ning põlved valutama hakanud. Eile määrisin nii seljale kui põlvedele spordikreemi ning täna tõmbasin enne jooksu põlvesidemed ning reumavöö üll' ning tänu neile ei andnud ka põlved ja selg nii hirmsasti tunda.
Enne lõppu oli kaks tõusu. Ometi nii väikesed, kuid siiski niii rasked. Lõpus üritasin end mõnele 10km jooksjale sappa võtta, et kiiremat tempot teha ning viimaks ometi ära lõpetada. Ja ega see lõpp tulemata jäänud. Hea tunne oli üle finishi joone minna. Loodan, et jõuan ka Berliinis selleni. Olen täiesti kindel, et selle finishijoone ületamine toob palju mõnusama tunde :)
Enda kella järgi tuli aeg 2:34. Eesmärk peaaegu täidetud.
Nüüd aga ärateenitud peole :)

Pool tundi praadimist veel

Kell on 11.30 ja ca tunni pärast stardib SEB Sügisjooksu 10 km rahvas. Mul on veel pool tundi oodata enne stardipaika asumist, kodust on sinna lipates 5 minuti tee. Soojenduseks paras. Üldiselt on vastik tunne, mis on igal stardihommikul ja ärevusega toimetulek ei õnnestu veel. Natuke ilmselt on asi selles, et ei tea täpselt, mis tasemel hetkel vorm on. Ehk võib tulla nii 
positiivseid kui vastu ootusi üllatusi. Isiklik rekord oleks ideaal. Pulss on samas hetkel enamvähem normaalne puhkepulss.

Muidu stardihommikud püüan rutiinsed tavahommikutega võrreldes, et mitte väga ärevaks end ja keha ajad. Tõusen ca 4 tundi enne lähet, tahan rahulikult süüa (mitte geele või batoone, aga normaalset hommikusööki), kohvi tarbida ja vaikselt häälestuda. Ainult, et Berliinis vist koidab kella 5ne äratus, et 9ks oma stardigrupis paigas olla.

Nägin ära ka 21,1 km stardi, kiiremad neist on ilmselt 10 km juba läbinud.

Lisa kell 14.24. Tehtud. Viienda kilomeetrini kulges kõik ilusti tempos alla 5 min/km, aga siis hakkas pideva slaalomitamise tõttu pistma ning edasi tuli rahulikumalt võtta, et hinge päris kinni ei tõmba. Samm oli kerge ning 5.30 min/km võiks maratoniks julgeda võtta küll. Mõnus.

Täpset aega veel ei tea ja ilmselt ei saagi, sest aeg läks käima stardipaugust, aga jooksmiseni jäi sealt veel mõned minutid. 50 minuti kanti neto, ma pakun. Üllatavalt (tegelikult on see hea) palju inimesi on üsna heas vormis ja lippasid 50 minuti kanti. Mõnus.

Muidu 6. km paiku innustasin veel Moonikat ja Tenet, kes poolmaratoni lõpusirgel olid ning finishis pani teadustaja kõrvu liigutama, kui ÄP Marathon Teami mainis. Tugev innustus kolme nädala pärast toimuvaks esietenduseks.

Järgmisel aastal loodetavasti jälle kesklinnas.

Kuidas ÄP poolmaratoonaritel läks?

Uus jooksuseminar novembris

Tere, jooksusõbrad!

Annan kõikidele huvilistele märku, et järgmine jooksuseminar saab toimuma 15.-18.novembril Jõulumäe spordibaasis.
Seekord räägib Ants Nurmekivi talviseks perioodiks treeningu planeerimisest ja jooksutehnika teooriast, Eve Pihl räägib toidulisanditest ja vedelikutarbimisest. Kohal on Borni esindaja, ning Nike esindaja, kes räägib talvisest riietumisest. Mitte keegi ei pääse ka ühistest jooksu ja ÜKE treeningutest. Neljapäevase seminari eest tuleb kukrut kergendada 2200 krooni võrra (lisandub käibemaks).
Registreerib, lisainfo ja täpse seminarikava annab Margus Pirksaar: : margus.pirksaar@hpp.ee

Kohtumiseni Jõulumäel!

Poolmaraton sügisjooksul

Mina arvan, et poolmaratoni jooksmine kaks nädalat enne põhivõistlust ehk siis maratoni Berliinis sobib meile kontrollvõistluseks ideaalselt. Kahtlustan, et meil siin Eestis on märksa jahedam ja mõnusam joosta.

Et blogimine vahepeal väga tihedaks jutuplokiks ei kujuneks, lisan siia värkse pildi sellest osast maratonitiimist, kes sel kolmapäeval koos Hansapanga jooksul kokku said. Vahest ikka ütlevad pildid rohkem kui tuhat sõna. Minu meelest on meie nägudes ka palju indu ja sitkust ning kindlasti väljakutset kõigile, kes tulevad Berliini maratonile.

(pildile jäid Rivo, Sirje, Tarvo, Raul, mina ja Virge)

30 päeva maratonini

Saime eelmisel nädalal maratonimaterjalid kätte, aga õnnetuseks kaotasin need ka kohe samal päeval ära. Selgus siiski, et Berliinis piisab dokumendiga õigesse kohta minekust ning saab numbri ja muu vajaliku ikkagi kätte.

Muidu on jäänud viimased kuu aega ning närvi natuke juba koguneb. Mul peamiseks põhjuseks juuli algusest augusti keskpaigani kestnud lünklik jooksutrenn. Küll olen mahu hoidmiseks ujunud ja sõudnud neli-viis korda nädalas, aga see ei ole päris see. Nüüd nädala jagu jälle lipanuna tõden, et on taas ebameeldiv suhteliselt algusest alustada. Nii et kevadel tehtud plaanid alistada 4 tundi on hetkel pigem unistus kui reaalsus. Vaatame, kuu on veel aega.

9. septembril aga on Tallinna kesklinnas SEB Sügisjooks, millest eelmisel aastal võttis osa pea 10 000 inimest. Oleme maratonitiimiga seal ka esindatud, enamus poolmaratonidistantsil, lisaks veel hulk äripäevlasi. Et, kes tahab mõõtu võtta, siis seal on võimalus. Viimane test ja vormikontroll enne päris võistlust.

Tegutsemas

Postitustesse on jäänud pikk paus. See ei tähenda aga seda, et ma luuslanki löönud oleks. Vahepeal sai lihtsalt puhatud ja mõned korrad olen poolt maratoni jooksnud. 21km jooksmine ajaliselt on aina paranenud, kuid lõpetamisel ei teki kuidagi tunnet, et küll on hea joosta ja paneks veel 21km otsa :)
Maratonini on jäänud veel 36 päeva. Naha vahele hakkab pugema kahtlus ja hirm, kas ma ikka suudan lõpetada. Loodan, et kohapeal kannavad mind edasi ning annavad tahtejõudu ning innustust pealtvaatajad ning "kaaskannatajad" ehk -jooksjad.
Eile käisime väikese kambaga pikka maad jooksmas. Esialgu plaanisime joosta 23km ning mahutada see 3h sisse. Aga kõik ei läinud sugugi plaani järgi. Jooksmise lõpetasime 3 tunni ja 15 minuti pärast ning kokku jooksime 24km. Jippiiii! See oli kogu meie kamba pikim distants seni.
Tänud ja tervitused mu kaasjooksjatele Raulile, Tenele ja Virgele, kes selle maa läbimise lõbusaks ja talutavaks tegid :)

Tarkustega jooksuseminarilt

Koolituspartner kutsus suured jooksusõbrad kokku Elvasse, et üheskoos uusi ja huvitavaid teadmisi omandada ning ühtlasi oli jooksuseminar välja reklaamitud kui SEB sügisjooksu ettevalmistav laager.
Koolituse hind ei olnud tõepoolest kallis, koos ühistreeningutega 1990 krooni + km, ja loengupakett 890 krooni + km. Teisisõnu umbes ühe paari jooksususside hinnaga räägiti kolmel päeval võistlusteks ettevalmistusest, jooksuvarustusest, ning toitumisest.

Õnnetuseks ei jõudnud mina Leonhard Soomi trenni, kus hilisemate juttude järgi tehti kõikide jooksjate tehnika maha ning õpetati ilusa sammuga sörkima.

(pildil Leonhard Soom demonstreerimas õiget jooksuasendit)

Jõudsin poole pealt Ants Nurmekivi loengusse, kus räägiti jooksutreeningute planeerimisest enne võistlust + ÜKE (üldine kehaline ettevalmistus) osakaalust jooksutreeningus. Hea meel oli tõdeda, et meie oma treener Rein Raspel on tõepoolest üldiste normide järgi ka meie meeskonna treeningplaanid koostanud. Räägiti pulsi ning ka piimhappe soola ehk laktaadi mõõtmisest pingutustel ning glükogeeni varude täiendamisest, mistõttu soovitab Nurmekivi harjumuse tekitamiseks väikestes kogustes süsivesikuid (nii tahkeid kui vedelaid) kasutada iga 4h vältel (iga 30 min järel) pärast treeningut või võistlust. Mida pikem on läbitud distants või treeningu kestvus, seda olulisem see on.
Ants Nurmekivi konspektist tooks välja veel kaks olulist punkti: soojenduse komponendid ning võistluseelse nädala ülesehitus.

Soojendus:
Lihaste temperatuuri tõstmine
Venitusharjutused - mitte teha tugevamalt kui treeningu ajal
Kvaliteetne jooks – kiirendused, kerged lõigud jne. Pikkade jooksude eel ainult kerge jooks, et mitte stimuleerid glükogeeni kasutamist.
Mentaalne valmistumine – püüda mõelda positiivseid mõtteid

Võistluseelne nädal:
P: 1.5 tundi aeglast jooksu pulss (140-150)
E: 1 tund aeglast jooksu (pulss 140)
T: Soojendus 3 km + 4x 1000m anaeroobse läve tasemel (pulss u 170) + lõdvestus 3km
K: Puhkus või ÜKE
N: 30-40 min (pulss 140) + 5x 200m lõdvalt või 10x100m üle 50m sörgi paljajalu murul
R: puhkus või sörkjooks murul 5km
L: soojendus 3-4km + lahtijooksud 3x100m
P: VÕISTLUS

Järgmisel hommikul nagu spordilaagris ikka varajane ärkamine ja esimese loengu pidas maratonijooksja Toomas Tarm oma isiklikust kogemusest võistlusteks valmistumisel.
Tema pakkus oma ettekandes välja võistluste sageduseks optimaalselt neli maratoni hooajal rahvasportlastele ning andis tingliku kuuajase plaani enne võistlust (maraton/poolmaraton):

3-4 nädalat enne starti: koormus suur nii intensiivsuselt kui mahult
Kontrolltreening/võistlus 2 nädalat enne põhivõistlust (distants 10-21km)
2 nädalat enne starti – koormuse märgatav alandamine, nädalas maksimaalselt 2 intensiivset treeningut
Lühem kontrolltreening/võistlus 1 nädal enne starti
Viimane nädal puhkus ja valmistumine võistluseks

Tarm rõhutas eriti, et kui kõik eeldused ehk hea treenitus on olemas, siis on v võistluseelsel perioodil piiratud võimalused tulemuse oluliseks parandamiseks, küll aga selle rikkumiseks.

Enne lõunat väsitasime end Vapramäel trennis. Tõdesin, et minu treenitus on tõsistest maratonijooksjatest ikka palju väiksem, sest soojendussörgil ei jõudnud ma kõigiga sellisel rajal, mis koosnes enamasti tõusudest, sammu pidada. Trennis rakendati eelmisel päeval Soomilt saadud näpunäiteid ja teadmisi õigeks jooksutehnikaks mäkke jooksmisel. Sirgemat selga –õlad taha, põlv 90 kraadi üles – tihe jooksusamm. Lausa ilus oli vaadata, kuidas kõik ilusa keriva jooksusammuga kulgesid.

(pildil mina sörkimas kahe jooksusõbraga)

Peale lõunat kuulasin väga asjalikku ettekannet Margus Pirksaarelt jooksuvarustusest, lisaks veel Nike esindaja rääkis Nike varustuse tehnoloogiatest. Märksõnad siis: spordirõivaste materjalid, kihiline rõivastumine, rõivaste hooldus. Näiteks mina uskusin siiamaani, et midagi ei juhtu, kui jooksusärk visata pesumasinasse. Ent parim on siiski kõik asjad käsitsi pesta, ning parim on mitte kasutada neid reklaamidest tuntud supermolekulidega Omosid või Arielisid, sest need sõna otseses mõttes tungivadki sügavale riidekiududesse ja rikuvad teie kalli ja hea spordirõiva ära.
Jooksujalanõude valikust olin juba kuulnud, kuid lisaksin siia huvitava arvutuse, mis võib teha üks 10g raskem jooksususs.

Inimene teeb umbes 700 sammu kilomeetris, korrutades selle 10g saame tulemuseks 7000g, ehk siis ühe kilomeetri peale veab jalg kaasa lisaraskust 3,5 kg jala kohta.

Ja muide, Pirksaar rõhutas, et jooksujalanõu juures ei ole paelad iluasjad, need tuleb kindlalt sõlmida, et jalanõu ilusti jalas püsiks, et jalg ei loksuks ning lõppude lõpuks varbaküüntele suruma ei hakkaks.
Kihilisest rõivastumisest on Signe kunagi artikli kirjutanud, ning ma pikemalt sellel ei peatuks, ent siiski: riie peab olema vetthülgav, mistõttu kui just allergiat pole, ärge puuvillast jooksusärki kandke, sest puuvill ei lase vett läbi ja imeb selle endasse.

Õhtupoolikul tõi füsoterapeut Marit Kull meieni imeviguri Gymstick´i. Asi on iseenesest imelihtne – kepp, mille otsas kummid ja millega tasakaalu hoides huvitav harjutusi sooritada just jooksjatel, näiteks imeilusa ja vastupidava korseti saavutamiseks – tugevad kõhu- ja seljalihased on jooksmise juures olulised!
Gymstick on fitnessvahend, mis tuli Soomest kepikõnnileiutajatelt. Kahjuks on see Eestis veel väga vähe tuntud, kuid loodetavasti võtavad varsti spordiklubid selle oma treeningkavadesse kasutusse.
Minule see pealtnäha tavaline imevigur meeldis, sest kui sellega päriselt harjutusi sooritada, siis kaobki tasakaal ning tuleb pingutada, et need õigesti tehtud saaks. Mina käiks igaljuhul heameelega aeroobikas, kus neid Gymsticke kasutatakse - efektiivne. Nimelt järgmisel päeval andsid meil endast märku mõned lihased, mille olemasolust polnudki teadlikud, mõjus.

(pildil jooksjad Gymstickiga võimlemas)

Viimase hommiku loeng rääkis minumeelest kõige olulisemast asjast üldse – toitumine. Nimelt rääkis Eve Pihl Tartu Ülikooli Spordibioloogia ja füsioteraapia instituudist möödunud aasta sügisjooksul läbiviidud pikamaajooksjate toitumisharjumuste uuringust.

Teooriast nii palju, et 90 minutit päevas treenivad meessportlased peaksid tarbima toiduga energiat vähemalt 50 kcal oma kehakaalu kohta. Ööpäevane kaloraaz peaks jagunema energiat andvate toitainete vahel järgmiselt: 10-15% valgud, 15-20% rasvad ja vähemalt 60% süsivesikud.
Uuringus selgus, et 18 nii tippsportlase kui tervisesportlase toidus nappis süsivesikuid ja ülekaalus oli rasvade tarbimine.

Näide: peidetud rasvad
Rosinatega kohuke: 40% süsivesikuid, 28% valke, 32% rasva
Glasuurkohuke: 27% süsivesikuid, 32% valke, 50% rasva

Pihli loengust tegin enda jaoks kõige olulisema avastuse ning sain teada, miks näiteks minu pulss on liiga kiire ning vastavalt treenitusele ei lange. Põhjus lihtne – toitumishäire. Pihl rõhutas veel, et kui jooksja ei pea arvet ega jälgi oma toitumist kogu treenimise ajal, siis ei aita teda ka võistluste eel õige järgimine.
Sain teada, et lisaks toitainetele tuleb tähelepanu pöörata ka rauarohketele allikatele toidus (punane liha, maks,spinat, maasikad), sest rauadepoosid iseloomustav näitaja ferritiin võib veres madal olla. Samuti peab olema hemoglobiinisisaldus veres piisav (mis teil seda hapniku transpordib ah?).
Pihl ütles veel, et võistluste ajal ei tohi soola tarbida ning soojaga on kõige etem juua vett. Vesi imendub kergesti.

Eve Pihli poolt antud söömiskava enne võistlust:
Söö 3-4 h enne starti
Toit peab olema süsivesikute rohke (200-300g) ning erineva glükogeemilise indeksiga (näiteks mitmeviljapuder asendada tatrapudruga). Vähem tarbida kiudaineid
Joo umbes 500-600ml vedelikku (näiteks spordijooki)
2-3 tundi enne starti täiendav süsivesik
30 min enne starti süsivesik (energiabatoon, spordijook)

Enne seminari lõppu joosti veel üheskoos Elva lasketiirus üks pikk 18 kilomeetrine ring.

Kokkuvõtteks: võistlustel eksperimente endale lubada ei tohi. Jooksuvarustus tuleb sisse joosta ning toitumis- ja joomisharjumused tuleb välja kujundada treenimise käigus, sest võistlustel eksperimenteerimine võib maksma minna tulemuse.

Järgmine jooksulaager/seminar tuleb novembri keskpaigas Kurgjärvel, kuid sellest infot juba kui aeg sealmaal.

Meelis Atonen vedas kihla Äripäeva maratonimeeskonnaga

Tere, sõbrad! Põhjus, miks suvel blogi sissekanded vähemaks on jäänud, on ma loodan eesmärgi rohked. Teisisõnu te kõik ilmselt jooksete ja teete hirmus palju trenni?

Ka mina olen seda usinasti teinud.

Käisin nimelt Elvas sügisjooksuks ettevalmistaval jooksuseminaril, kus sain palju uusi sõpru, kes kõik pädevamad maratoni jooksjad kui mina.

Nimelt seal õnnestus mul ka kihlvedu sõlmida riigikogulase Meelis Atoneniga, kes lubas sellele Äripäeva maratoonarile, kes teda Berliinis võidab, maksta 5000 krooni peo peale. Meie omalt poolt pakume oma konkurendile kaotuse puhul Äripäeva paberlehe aastatellimuse.

Nii siis... ärme kihlvedu kaota!

Jooksuseminarist ja minu mõtetest juba järgmises sissekandes.

(Pildil Meelis Atonen nädalavahetusel Elvas jooksuseminaril, foto: Margus Pirksaar)

Augusti lõpus on kõik uus

Nii. Lihtsalt väike märguanne, et meil tegelikult ei ole isu otsas, trennid pooleli või, mis veel hullem, alla andnud. Tiim tegutseb endiselt ning treeningudki käivad. Lihtsalt suvi ja temaga kaasnevad tegevused on oma aja nõudnud.

Peagi aga siia siis paar põnevat uudist, näiteks Jaana kirjutab ühest koolitusest ja esimesest kihlveost, mis tiimile sõlmida õnnestus.

Tagasi rajal

Võtsin kolmeks nädalaks aja maha ehk ei jooksnud sentimeetritki. Peamiselt selleks, et säärtele rahu anda ning nood korda saada. Nii et Itaaliasse jooksususse kaasa ei pakkinud, kuigi see oli pagasit kokku pakkides suurim dilemma.

Päris niisama siiski ei vedelenud, ujusin, matkasin ning tihedamad linnapäevad tulid 8-9 tundi jalutamist. Natuke kaotasin kaalust ja olek on praegu väga hea. Nii tegingi eile tagasihoidlikult 35 minutit sörki. Täitsa mõnus oli vahelduseks ka säärevaludeta joosta. Nüüd hakkan uuesti üsna algusest pihta (ehk enamvähem aprillist-maist) põhja ehitama, et mitte taas üle pingutada. Mahud tõusevad rahulikumalt ning püüan end tagasi hoida. Muidu ei ole 30. septembril Berliini asja.

Ahjaa, sattusin Berliinis ka osadesse kohtadesse, kus rada septembris kulgeb - seal saab olema mõnus joosta. Hea pinnas, palju vaadata jne:P

vaata mu kella

Õige! Puhkama peab ka!

Ja endasugustele loodritele (ja ka endale) tahan südamele panna, et ainult puhkamisega ka ei saa. Ikka peaks veidi rohkem liduma ;)

Muuseas paljud sportlased kasutavad oma vormi viimisel hüpnoosi. Olen hüpnoosis suht pädev ainult ülesande püstituse üle peaks koos diskuteerima, spordiasjus on mul veel arenemisruumi. Ma arvan, et ma võiks meeskonda veidi alateadvusest kruttida küll, kui soovijaid oleks. Mh?