Pühabal tuletasin pärast sünnipäevapidu jooksu meelde. Mõnus oli. Väga.
Peale 3000+ km läbimist teel Tallinnast-Pariisi olin vaid mõlemad korrad jooksmas käinud. Vähesed korrad olid, päkapeal lippamise tõttu, eredalt (ja valusalt lihastes) meelde jäänud. Pühabal oli see samas ajalugu ning 40 minutit enne starti registreerituna (numbriks 8200 midagi) mahtusin jooksjatemassi pigem lõppu. Kuna mul kuskile kiiret polnud, siis lasin teistel eespool trügida ning muhelesin niisama ärevust, teiste oma, maitsta. Püüdsin meenutada, millal viimane massispordiürituse jooksustart oligi. Viis aastat tagasi vist.
Nii pingevabalt polegi startinud - koridoris oodates kukkus pulss 60 löögi peale. Ühtegi eesmärgi peale mõnulemise ning rahuliku sörgi ei seadnud. Nats tegin sooja ning otsisin kolleege - meid osales kokku 26.
Novelli kohviku juures ehk Narva maanteel ehk ca kilomeeter stardist leidsin rahvamassist kolleegi Vilja ning lippasimegi koos lobisedes lõpuni. Oma jooksu teha ei saanud, sest mass oli nii suur. Samas oli see ka tore, sest ei lasknud adrenaliinil omasoodu toimetada ning mind kaasa tõmmata. Seda enam, et päev varem olin teinud üsna intensiivse intervallika linnavahel rattaga.
Ca tunniga sai tehtud, kerge sörk koju peale.
Kuus aastat tagasi surin mitu päeva peale 10 km alistamist. Aeg oli tollal pingutuse juures kehvem kui sel korral kergelt sörkides.
Järgmisel aastal ehk maraton.
Nüüd on ahvatlusi mitmeid - Paide-Türi, Tartu linnamaraton, 6 h ultrarull rulluiskudel ning miskit kindlasti veel. 27. oktoobril.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar