teisipäev, 11. märts 2008

hooaeg 2008 - pidulik avabankett


valik ÄP maratoonaritest (taga vasakult Virge, Sirje, Tene, Rivo, Tarvo ja Raul. ees vasemalt Moonika, Raivo, Signe. horisontaalis Sten-Aleks) pärast Berliini maratoni läbimist, oktoober 2007. foto Maris Ojasuu, ÄP.

korraldasime tiimiga sportlik-kulutuurilis väljasõidu Kullamaale. põhjusi enam kui üks - esiteks saab ÄP Maratonitiim märtsis üheseks, teisalt oli põhjus 2008. hooaeg enamusele lahti lüüa. ja uued meeskonnalised vajasid traditsioonidega tutvustamist ning sisse-elatamist. töö ja lõbu järjekord-vahekord oli õige - enne ühisjooksu ja pärast lõbutseda.

et ilm oli "Eesti Talv", siis sai kohe jooksu alguses taas tutvuda erinevate sademetega ning pärast paari kilomeetrit sai raporteerida "parem jalg märg" ja veidi hiljem ka "nüüd ka vasak". aga maastikul, põldude vahel ja külavaheteedel on tore lipata - pinnas pehme ning liiklust pole. üks rattur (võimalik, et xdriimar) tuli vaid vastu. muidugi on kuivaga lihtsam - ei korja liiva ja muda koju kaasa.

aga paaris-kolmes tiimis katsime 12 peale ma arvan, et paar-kolmsada kilomeetrit. paljudele oli hooaja esimene lippamine ning Moonika tegi julgelt meie pika tiiru kaasa. et jooksutrenni mekk ikkagi manu saaks, täiendasime 11 km veel pea 6 km ringiga, mis tõusvas tempos. nagu päris.

õhtu lõppeks ja varahommikuks sai läbi võetud erinevad lihasgrupid - jalad (jooks), kõht (naer), aju (mäng Alias jt ja male, viimane mu algklasside arm). kõige vormistas tervislikuks saun. saun (päris, halgudega käetav) pärast pikemat tiiru mõjus üle ootuste hästi, seega peaks traditsiooni juurutama. nüüd on vaja lahendada tundmatuga võrrand, kus tundmatu on korter kesklinnas ja otsitav saun. ilmselt mõni ujula või keegi abistab.

kui ma eelmisel aastal olin tiimis treenimise suhtes veidi skeptiline, peamiselt erineva vormi jms tõttu, on ju pikamajooks üsna individuaaln ala, siis sügis ja kevad on meelt muutma pannud. nädalas korra väiksemas ning pikema aja tagant suuremas tiimis miskit ühiselt tehes annab vajaliku emotsionaalse süsti ja takistab äravajumise eest. siinkohal respekt kõigile neile, kes üksi treenivad.

Helsingi poolmaraton läheneb nüüd juba mühinal, aega alla kahe kuu. tuleb vist vormi teritama hakata.

valmimas on ka uued jooksusärgid, teeme sel korral lisaks meeskonnale ka meiega näiteks koos treenijale fänni-sõbrasärgid. ehk, kui ma personaalselt veel pakkunud ei ole, aga pakub huvi, siis andkem teada. ja spordiarsti kuuleme peagi ning siis läheb juba testimisteks ka - koormus ja cooper näiteks.

tegime laubal pilti ka, lähipäevil püüan üles saada. üldse on galerii väljatöötamisel ning blogis mõned uuendused ka peagi.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

mina olen ka selle poolt, et nt kord kuus või vähemasti kord paari kuu jooksul teha ühistreening koos pärastise sauna, mängude ja muu kosutavaga.

kesklinna korter... mul on bussijaama juures imepisike ühetoaline pakkuda :)

saun. vaatasin just pealtnägijat, kus näitas üksikuid ja ülinostalgilisi tlnas säilinud nõukaaegseid linnasaunasid, mis oleksid kindlasti elamus(aga võimalik, et mitte just väga positiivne elamus paraku).

suvel võiks minna nt telkidega kuhugi mõnusasse kohta looduse rüpes, joosta mõlemal päeval, õhtul grillida jne.

PS. kas meie kahe jooksulaagri plaan (1 kevadel ja 1 suvel) on jõus või oligi sünnipäevaüritus esimese laagri eest?

PS. ise lähen homme perearsti juurde oma puusade pärast. nimelt puusad annavad ikka mitu päeva tunda pärast rahulikku 4-5 km jooksu. küsin saatekirja, et vähemasti röntgen teha ja siis vaatab edasi. suurim hirm on see, et ei saagi minust maratonijooksiat :| aga parem mitte ette muretseda.

Anonüümne ütles ...

igaks juhuks täpsustan, et olen Pirx (liiga palju hüüdnimesid mul).

Helen ütles ...

Kui mina alles hakkasin jooksma, siis andsid minul ka puusad (ja põlved) tunda, aga see läks küllaltki kiiresti üle. Ma arvan, et alguses on keha äkki üllatunud ja siis reageeribki nii. Eks iga asi taha harjumist. Aga arstile on alati mõistlik näidata.