Kõik... Aga ainult selleks korraks

Nädalavahetusel sai varbaküünte lõikamiseks valitud kogemata vale agregaat. Muru niitmisel läksid kaks küünt, suure varba luu ja killuke pikemast varbast. Samas siiski suhteliselt õnnelik inimese ja masina vaheline kokkupuude. Kirurg lubas, et luu kasvab kinni 4-6 nädalaga. Eks paista millal saab (võib) hakata koormust peale andma. Hetkel olen kindlalt meie maratonitiimi aeglaseim ning liigun vaikselt-ettevaatlikult ringi :)
Samas teistele motivatsiooniks: maratoniplaan on mul endiselt jõus. Aega ju tervelt 124 päeva.

Enne õnnetust sai tehtud üks test.
Jooksin ülemöödunud ja möödunud nädalavahetusel täpselt ühesuuruse ringi (26,5 km) tempojooksu. Aega kulus täpselt ühe palju (2 hr 28 min), ilm oli enam vähem ühesugune (+21, mõõdukas tuul, päikesepaiste + pilvisus). Sellega sarnasused lõppesid.

Esimene kord jooksin mustsõstramahla peal (kokku 1,3 liitrit, sellest 0,5 liitrit jooksul kaasas – kokku trassil kaks joomist).
Teine kord tarbisin spordijooki „Carbococ 2” (1,8 liitrit, sellest 1 liitrit jooksu peal kaasas – kokku trassil kuus joomist).
Lisaks sõin enne ja pärast mõletamat jooksu banaani.

Esimene kord kukkus lõpuks tempo 6:17 min/km, teisel korral 5:45 min/km.

Esimene kord ulatus keskmine pulss 166ni, teisel 159ni.

Esimesel korral vajus tempo ära kuskil 20 km paiku, jalad tõmbusid all kangeks, tempo aeglustus märgatavalt ja pulss püsis pidevalt üle 170ne.
Teisel korral suutsin lõpuni joosta ilma tempos järele andmata ning samuti suhteliselt kergete jalgadega. Ainult pulss tõusis 160 alt 165 peale.

Kuna kuum ilm (minu jaoks juba alates +20 kraadi) on alati märkimisväärselt pärssinud mu sooritusvõimet, siis hakka või uskuma, et korralik spordijook aitab tunduvalt rohkem kannatada (taastab paremini kaotatud mineraalide ja süsivesikute hulka organismis) :). Ning samuti peab olema paigas joodav kogus. Ehkki suuremat joogikogust ole raskem kaasa kanda on joogita kannatamine veelgi raskem.