Päris keeruline meie rattatuuri kokku võtta, sest kolme nädala jooksul toimunu jõudis seedima hakata alles tagasisõidu eel ja selle käigus, sest varem jooksid päevad nii süsteemis, et peale sõidu, söömise ja taastumise eriti midagi teha ei jõudnud. Püüan nüüd.
Pilte saab vaadata me Facebooki lehelt, päevikut lugeda Rattaproffidest ja Delfi spetslehelt.
----
Algas see kõik möödunud aastal Facebookis ühest kirjast:
17.juuli 2011.a.
Tõnu Vahter
Kle läheks järgmisel aastal ratastega Tour de France vaatama ja siis loomulikult ikka tagasi ka
18. juuli 2011. a.
Rivo Sarapik
hei. jaa, vägagi jumekas mõte, aitäh välja ütlemast. võtame plaani.
----
Edasi saime Tõnu, Indreku ja Stellaga augustis kokku ning otsustasime, et teeme ära. Siis tulid punti juba Priit ja Hawaii, Gert ja Škoda, Ain-Alar ja GU, Erik ja Rattaprofid ning teised toetajad, samuti ratturid.
Siis järgnes ligi aasta otsa orgunni, millest viimane pool enne starti mõjus närvirakkudele ühelt poolt hävitavalt, ent oli teisalt tasuta boonuse – ootusärevuse – tõttu vinge aeg. Aga me saime hakkama, Tõnu eestvedamisel, ja korraldasime selle vinge ettevõtmise omale ise. Otsast lõpuni.
Start oli Suure Tuuri ehk Tour de France´i alguspäeval ehk 30. juunil. Sellele eelnes päris palju sporti (jooks, ratas, suusk, rullsuusk, ujumine, jõusaal jne), pulsilugemist ning askeetlikku eluviisi (8 tundi und, söök-jook korda ning vaimule ka toitu-puhkust).
Kõhklusi aitasid samas tekitada mononukleoosikahtlus märtsis (selgus hoopis, et juba läbi põetud) ja enne starti näris enesekindlust ka rattaasendi sättimine – uut velo seadistasin kokku ligi kolm kuud, oluliselt ka Tuuril, enne päris paika saamist. Enne aga andis ainest põlvedele tuikamiseks.
30. juuniks oli siis rattastaaži vähem kui aasta, -kilomeetreid sel hooajal 3000 kanti. Samas tahtmist oli mitme eest.
Kurk oli küll viimastel päevadel enne minekut veidi kahtlane ning nädal enne starti peale ühetunnise põksu sõita ei jõudnudki. Millegi edasi lükkamiseks samas võimalust polnud ja nii lootsin, et sõidan neist hädadest lihtsalt üle. Samas sai puhata ja magada, mis oli eesootavat arvestades ilmselt veel tähtsam (korrutasin omale pidevalt – parem 2% ala- kui ülevormi).
Järgmised kolm nädalat läksid kiiresti.
Meelde jäid:
- Tõnu 35. sünnipäev stardipäeval ja selle tort Ääsmäel.
- Palju saatjaid Pärnu, Ikla ja ka Riiani. Assariga lobisesime Pärnuni maast-ilmast ja pikk distants ei tundunudki nii pikk.
- Esimene etapp oli pea kõigile elu pikim rattasõit. Selliseid rekordeid tuli veel.
- Sürr toidukoht Kabli ja Ikla vahel, kus mängis lintmakilt Suveniir ning toidumenüü pärines 1980. aastaist. Midagi ametlikult ei olnud, aga kõike sai.
- Napikas Riias, kuidas üks me saateautodest poleks peaaegu laeva pääsenud. Olime eelviimased pealesaanutest.
- Esimene Rootsi ehk kolmas Tuuri sõidupäev – mägesid võtta ei oska, tugev vastutuul ning kõrge pulss. Väga raske nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Aga hambad ristis…
- Taani – veetsime seal nii 1,5 päeva, aga väga meeldejääv – kallis (muruplats kämpas maksis 100 eurot), rattateed, mis lõhkusid meil vist pooled kogu tuuri jooksul kulunud sisekummid ning padukas sõidetud päev ning üks õnnetu õhtu ka ratastele. Päev varem oli laagris tüli hõngu, ent raske päev kõigile pani end kokku võtma. Vinge kogemus.
- Rootsi kõrvalteed – vähe liiklust, enamasti heas korras, üles-alla ning võimsad laskumised. Ideaalne.
- Kuidas Kaupo rääkis 10-12% tõusudel telefoniga, asjalikku ja vist ka tööjuttu.
- Kaupo kerge teepiirdesse sõit, mille peale kostis „vähemalt sai puhata“.
- Kiired laskumised – GPSid näitasid 60-80 km/h. Peletasin veidi oma laskumisehirmu.
- Tõnu tahtejõud ühel väga raskel ja sellele järgnenud päeval. Vau.
- Alpid – ratastel või jalgsi kõige paremini avastatavad ja kogetatavad.
- Col du Galibieri vallutamine. Kogemata ja plaanimata. Enne veel olime kaardil vaadanud „ahahah, et 2600 meetrine tõus, aga ega teed nii kõrgelt lähe, küllap vahelt orust läbi“. Läks üle mäe.
- Mäed – kui kilomeetrite kaupa tuleb kerida ja iga kurvi taga on järgmine tõus ja siis järgmine. Laugelt maalt tulnule on päris keeruline.
- Grupisõidukool ehk Indreku-Toomase tuules sõidetud hetked.
- Kui külm võib olla 2600 meetri peal – kilomeeter-poolteist allpool 35 kraadi käes tõusma hakates ei saanud aru, miks laskujad ürpides tulevad.
- Huez – järsk ja palav. Meeldejääv.
- Kuidas kogu aeg süüa – hommikul enne sõitu, sõidu ajal ja õhtul pärast sõitu – ja kõht kauaks täis ei saa.
- Sporditoidugeel sobib saiale moosiks küll.
- Sporditoidust sai isu täis 3. nädalal. Kartsin oluliselt varem.
- Soe croissant kuskil Prantsuse väikeses külas.
- Tour de France´i hoomatamatus – näiteks finishipaika Brivesse eelmisel ööl kohale jõudes oli linn täis Tour´i autosid, kõik hotellid pungil ning öösel järve äärde pargitud kohast sai hommikul melu täis 15. lõpukilomeetrit tähistav punkt.
- Tour´i radadel sõit – Brives veeresime etapi viimased 15 km paar tundi enne proffide tulekut, aga tunne oli kaasaelajate ja publiku hulga järgi selline, et kohe-kohe on kohal.
- Kuidas Tuuri jälgimiseks on seda siiski parim telerist vaadata.
- Cofidise bussi tagaajamine Brives kiirteeni.
- See on unistuste puhkus. Teed ainult lihtsaid asju – magad, ärkad, sööd, sõtkud pedaale, pesed end ja riided-ratta, sööd ja magama. Lihtne.
- Ilma metamorfoos – Koblenzi 29 soojakraadist sai paari tunniga 10 (sooja)kraadi ja vihm Saksamaal Frankfurdi lähistel. Luudeni tungiv külm.
- 6% laskumine Nassausse lausvihmas – pidureid pole, midagi ei näe ja kiirus ainult kasvab.
- Gotye lugu “Somebody That I Used To Know” – polnud mingit seost ei tuuri, ettevõtmise ega meeleoluga, aga kuulasin enne tuuri ja jäi lõpuni kummitama. Ümisesin, kui raskeks/igavaks läks.
- 4. või 5. sõidupäeval Rootsis tuli kindel veendumus, et me teemegi selle ära.
- Kuidas ka pärast kolme nädalat on igal päeval isu end ületada ja tahtmist sadulasse ronida ja vändata.
- Kuidas viimane sõidupäev ehk 130 km ots Pariisi tundus nii lühike ja soojendusena.
- Elite´i hõõrumisvastane kreem töötas vingelt, ühtegi probleemi.
- Sõidud kiirteel – E4 nende seas.
- Laskumine Aiguebellesse – vau.
- Kuidas GPS plaanitud päevakilomeetritele (üle 150 tavaliselt) 20-30 km otsa joonistas. Tõsi, vahel viis ta meid otsemalt ka, aga need korrad pole nii meelde jäänud.
- Kuidas meil pole vaja uusi ja rohkem rattateid, vaid kultuuri – rattur pole mitte tülikas tegur liikluses, vaid võrdne kaasliikleja.
- Kuidas meil on palju asju väga hästi – inimesed räägivad keeli, netti on igal pool ning poed ka pühabal 23ni lahti. Ja kaardiga saab pea kõikjal maksta. Erinevalt mõnest Lääne-Euroopa suurriigist, kus pole ühtegi neist.
- Et 12% tõus on järsk ja seda saab ja jõuab jõuga üles kangutada, ent kerida on siiski parem.
- Et Eestis pole ühtegi mäge. Punkt.
- Kaalu praktiliselt ei kaotanud ehk sõidetud, söödud-joodud ja puhatud sai õigesti.
- Kui palju meie ekspeditsiooni pildistati, peamiselt Prantsusmaal.
Mõned Kõige-kõiged ka:
…raskem päev
Külmetanuna sõidetud 60 km 15. sõidupäeval – pulss laes, jõudu pole ka sirgetel või laskumistel ning peas vormumas raske otsus, et täna täit päeva ei sõida, ehkki jõuga ehk kangutaks. Abiks polnud ka see, et eelmisel õhtul asendus pastaports pizza ja burksiga, mille pealt üldse sõita ei jõua.
…ilusam päev
Neid on kaks.
16. sõidupäev ehk tuuri pikim ehk 200 km – ilusad laskumised lõpus Oyonnaxi ümber. Ühtlasi jõudsime siis Alpidesse.
Lisaks Galibieri vallutamine ehk 18. sõidupäev – ilus ilm, soe ning õppisin tõusu võtma nii (Galibierile eelnes juba üks samaväärne, anonüümseks jääda soovinud tõus), et on mõnus ka.
… parem õppetund
Kõlab nagu eneseabiraamatust, aga suudad seda, mida tahad ja endal saada lubad. Kui sisestad endale, et on raske jms, siis ongi. Aga, kui on raske ja sisestad, et sa suudad seda, siis suudadki. Organismi võime end mobiliseerida on … võimas.
…suurem üllatus
Tiim – klappis suurepäraselt.
… suurem ebameeldivus
Hingeõhk mäetipus, kui väljas lahmab padukat, sooja (no ei ütleks, et see soe oli) on 10 kraadi ja kõik kohad on läbi külmunud. Lõuna-Euroopas, juulikuus. Teisel kohal rattapüksi säär, mis surus nii lihasele, et kiskus pikal sõidul krampi.
…parem hommik
Huezi ehk 19. hommik. 4 soojakraadist sai mägede vahel poole tunniga ligi 30. Oli kuidagi pühalikum – kõik poleerisid püsse, kotist võeti välja kõige valgemad särgid ning lõhkised kummid vahetati ära.
…magusam uni
Saateauto esiistmel Brives, TdFi finishilinnas, kus kõik hotellid olid rahvast täis. Elu parimad 6 tundi.
…parem kaasa võetud aksessuaar
Silmaklapid magamiseks. Vt ka eelmine punkt.
…parem eine
Stella kanapasta Odenses pärast ikalduspäeva. Esikolmikusse jõudsid veel nutellasai ja üks Lidlis müüdav maasikajogurt.
…rajum laskumine
Alpides Valloiresse viiv kruusatee, kus ka maastikurattaga keeruline, mis enam kui kilomeetri kõrgusel ning tee kõrvalt kukub tühjusesse.
Mõned numbrid ka.
- läbisime 6 riiki - Eesti, Läti, Rootsi, Taani, Saksamaa ja Prantsusmaa.
- kilometraazh - ca 3200, natuke autoga lisaks ka (Tuuri vaatama)
- sõidupäevi - 23
- sõiduaeg kokku - ca 107 tundi
- põletatud energia - mul 75 000 kilokalorit
- pikim päev - 16. sõidupäev - 7 tundi ja 200+ km. üks meeldejäävamaid, heas mõttes, päevi kusjuures.
- lühim päev - 15. sõidupäev jäi külmetuse tõttu kahetunniseks ja ca 60 kilomeetriseks.
- pikim tõus - vist Col du Galibier - 19 km - ca 1400 meetri pealt 2600 peale. enne seda oli ka üks nimetu tõus serpentiinide ja ca 1,5 tunnise ronimisega 500 meetri pealt ligi 1,5 km peale, aga seda ei õnnestunud tuvastada.
- kõige järsem tõus - märkide järgi meelde jäänud 17% Saksamaal (meile õnneks laskumine) ja ilmselt Alpides ka miskit sellist.
- sisekumme purunes 4. väliskumm (Continental Race, ca 26 eurot) pidas vastu 6000 km (ja viis auku ning laskumised alpidest) enne vahetamist, respekt.
Aitäh’ide voor:
- Tiimile – Tõnu, Indrek, Toomas, Raivo, Kaupo, Ele, Meelis ja Stella – sest me ise tegime selle kõik võimalikuks.
- Gert-Lemmo ja Škoda, Priit-Mario ja Hawaii, Ain-Alar ja GU, Erik ja Rattaprofid, Ivar-Piret ja Delfi, Marti, Sky Plusi ja Arigato tiim.
- Kaasaelajad ja mõistvad kodused – see innustas ja abistas.
- Skeptikud – ka teie innustasite.
- Reinule – kui tundub, et on raske ja siis lugeda su blogi, kuidas päriselt raske on (end pildituks sõidetakse näiteks), hakkab jälle kergem.
Igatahes, rattaisu on alles ning Eestis juba 10 tunni kanti sadulaski oldud. Mõnus.
PS. Olen kuulnud juba kaht lugu, kuidas keegi ostis meie tõttu maanteeratta ning planeerimisel on üks isiklik eneseületus. Inspireerimine õnnestus.
