esmaspäev, 30. juuli 2012

unistuste puhkus ehk 3000 km maanteerattal

22. juuli Pariisis ehk L’expédition du Tour de France on tehtud. Toomas (vasakult), Tõnu, ma, Indrek, Rein ja Raivo (pildilt puudu Kaupo).

Päris keeruline meie rattatuuri kokku võtta, sest kolme nädala jooksul toimunu jõudis seedima hakata alles tagasisõidu eel ja selle käigus, sest varem jooksid päevad nii süsteemis, et peale sõidu, söömise ja taastumise eriti midagi teha ei jõudnud. Püüan nüüd.

Pilte saab vaadata me Facebooki lehelt, päevikut lugeda Rattaproffidest ja Delfi spetslehelt.

----
Algas see kõik möödunud aastal Facebookis ühest kirjast:

17.juuli 2011.a.

Tõnu Vahter

Kle läheks järgmisel aastal ratastega Tour de France vaatama ja siis loomulikult ikka tagasi ka

18. juuli 2011. a.

Rivo Sarapik

hei. jaa, vägagi jumekas mõte, aitäh välja ütlemast. võtame plaani.
----

Edasi saime Tõnu, Indreku ja Stellaga augustis kokku ning otsustasime, et teeme ära. Siis tulid punti juba Priit ja Hawaii, Gert ja Škoda, Ain-Alar ja GU, Erik ja Rattaprofid ning teised toetajad, samuti ratturid.

Siis järgnes ligi aasta otsa orgunni, millest viimane pool enne starti mõjus närvirakkudele ühelt poolt hävitavalt, ent oli teisalt tasuta boonuse – ootusärevuse – tõttu vinge aeg. Aga me saime hakkama, Tõnu eestvedamisel, ja korraldasime selle vinge ettevõtmise omale ise. Otsast lõpuni.

Start oli Suure Tuuri ehk Tour de France´i alguspäeval ehk 30. juunil. Sellele eelnes päris palju sporti (jooks, ratas, suusk, rullsuusk, ujumine, jõusaal jne), pulsilugemist ning askeetlikku eluviisi (8 tundi und, söök-jook korda ning vaimule ka toitu-puhkust).

Kõhklusi aitasid samas tekitada mononukleoosikahtlus märtsis (selgus hoopis, et juba läbi põetud) ja enne starti näris enesekindlust ka rattaasendi sättimine – uut velo seadistasin kokku ligi kolm kuud, oluliselt ka Tuuril, enne päris paika saamist. Enne aga andis ainest põlvedele tuikamiseks.

30. juuniks oli siis rattastaaži vähem kui aasta, -kilomeetreid sel hooajal 3000 kanti. Samas tahtmist oli mitme eest.

Kurk oli küll viimastel päevadel enne minekut veidi kahtlane ning nädal enne starti peale ühetunnise põksu sõita ei jõudnudki. Millegi edasi lükkamiseks samas võimalust polnud ja nii lootsin, et sõidan neist hädadest lihtsalt üle. Samas sai puhata ja magada, mis oli eesootavat arvestades ilmselt veel tähtsam (korrutasin omale pidevalt – parem 2% ala- kui ülevormi).

Järgmised kolm nädalat läksid kiiresti.

Meelde jäid:


- Tõnu 35. sünnipäev stardipäeval ja selle tort Ääsmäel.

- Palju saatjaid Pärnu, Ikla ja ka Riiani. Assariga lobisesime Pärnuni maast-ilmast ja pikk distants ei tundunudki nii pikk.

- Esimene etapp oli pea kõigile elu pikim rattasõit. Selliseid rekordeid tuli veel.

- Sürr toidukoht Kabli ja Ikla vahel, kus mängis lintmakilt Suveniir ning toidumenüü pärines 1980. aastaist. Midagi ametlikult ei olnud, aga kõike sai.

- Napikas Riias, kuidas üks me saateautodest poleks peaaegu laeva pääsenud. Olime eelviimased pealesaanutest.

- Esimene Rootsi ehk kolmas Tuuri sõidupäev – mägesid võtta ei oska, tugev vastutuul ning kõrge pulss. Väga raske nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Aga hambad ristis…

- Taani – veetsime seal nii 1,5 päeva, aga väga meeldejääv – kallis (muruplats kämpas maksis 100 eurot), rattateed, mis lõhkusid meil vist pooled kogu tuuri jooksul kulunud sisekummid ning padukas sõidetud päev ning üks õnnetu õhtu ka ratastele. Päev varem oli laagris tüli hõngu, ent raske päev kõigile pani end kokku võtma. Vinge kogemus.

- Rootsi kõrvalteed – vähe liiklust, enamasti heas korras, üles-alla ning võimsad laskumised. Ideaalne.

- Kuidas Kaupo rääkis 10-12% tõusudel telefoniga, asjalikku ja vist ka tööjuttu.

- Kaupo kerge teepiirdesse sõit, mille peale kostis „vähemalt sai puhata“.

- Kiired laskumised – GPSid näitasid 60-80 km/h. Peletasin veidi oma laskumisehirmu.

- Tõnu tahtejõud ühel väga raskel ja sellele järgnenud päeval. Vau.

- Alpid – ratastel või jalgsi kõige paremini avastatavad ja kogetatavad.

- Col du Galibieri vallutamine. Kogemata ja plaanimata. Enne veel olime kaardil vaadanud „ahahah, et 2600 meetrine tõus, aga ega teed nii kõrgelt lähe, küllap vahelt orust läbi“. Läks üle mäe.

- Mäed – kui kilomeetrite kaupa tuleb kerida ja iga kurvi taga on järgmine tõus ja siis järgmine. Laugelt maalt tulnule on päris keeruline.

- Grupisõidukool ehk Indreku-Toomase tuules sõidetud hetked.

- Kui külm võib olla 2600 meetri peal – kilomeeter-poolteist allpool 35 kraadi käes tõusma hakates ei saanud aru, miks laskujad ürpides tulevad.

- Huez – järsk ja palav. Meeldejääv.

- Kuidas kogu aeg süüa – hommikul enne sõitu, sõidu ajal ja õhtul pärast sõitu – ja kõht kauaks täis ei saa.

- Sporditoidugeel sobib saiale moosiks küll.

- Sporditoidust sai isu täis 3. nädalal. Kartsin oluliselt varem.

- Soe croissant kuskil Prantsuse väikeses külas.

- Tour de France´i hoomatamatus – näiteks finishipaika Brivesse eelmisel ööl kohale jõudes oli linn täis Tour´i autosid, kõik hotellid pungil ning öösel järve äärde pargitud kohast sai hommikul melu täis 15. lõpukilomeetrit tähistav punkt.

- Tour´i radadel sõit – Brives veeresime etapi viimased 15 km paar tundi enne proffide tulekut, aga tunne oli kaasaelajate ja publiku hulga järgi selline, et kohe-kohe on kohal.

- Kuidas Tuuri jälgimiseks on seda siiski parim telerist vaadata.

- Cofidise bussi tagaajamine Brives kiirteeni.

- See on unistuste puhkus. Teed ainult lihtsaid asju – magad, ärkad, sööd, sõtkud pedaale, pesed end ja riided-ratta, sööd ja magama. Lihtne.

- Ilma metamorfoos – Koblenzi 29 soojakraadist sai paari tunniga 10 (sooja)kraadi ja vihm Saksamaal Frankfurdi lähistel. Luudeni tungiv külm.

- 6% laskumine Nassausse lausvihmas – pidureid pole, midagi ei näe ja kiirus ainult kasvab.

- Gotye lugu “Somebody That I Used To Know” – polnud mingit seost ei tuuri, ettevõtmise ega meeleoluga, aga kuulasin enne tuuri ja jäi lõpuni kummitama. Ümisesin, kui raskeks/igavaks läks.

- 4. või 5. sõidupäeval Rootsis tuli kindel veendumus, et me teemegi selle ära.

- Kuidas ka pärast kolme nädalat on igal päeval isu end ületada ja tahtmist sadulasse ronida ja vändata.

- Kuidas viimane sõidupäev ehk 130 km ots Pariisi tundus nii lühike ja soojendusena.

- Elite´i hõõrumisvastane kreem töötas vingelt, ühtegi probleemi.

- Sõidud kiirteel – E4 nende seas.

- Laskumine Aiguebellesse – vau.

- Kuidas GPS plaanitud päevakilomeetritele (üle 150 tavaliselt) 20-30 km otsa joonistas. Tõsi, vahel viis ta meid otsemalt ka, aga need korrad pole nii meelde jäänud.

- Kuidas meil pole vaja uusi ja rohkem rattateid, vaid kultuuri – rattur pole mitte tülikas tegur liikluses, vaid võrdne kaasliikleja.

- Kuidas meil on palju asju väga hästi – inimesed räägivad keeli, netti on igal pool ning poed ka pühabal 23ni lahti. Ja kaardiga saab pea kõikjal maksta. Erinevalt mõnest Lääne-Euroopa suurriigist, kus pole ühtegi neist.

- Et 12% tõus on järsk ja seda saab ja jõuab jõuga üles kangutada, ent kerida on siiski parem.

- Et Eestis pole ühtegi mäge. Punkt.

- Kaalu praktiliselt ei kaotanud ehk sõidetud, söödud-joodud ja puhatud sai õigesti.

- Kui palju meie ekspeditsiooni pildistati, peamiselt Prantsusmaal.

Mõned Kõige-kõiged ka:

…raskem päev

Külmetanuna sõidetud 60 km 15. sõidupäeval – pulss laes, jõudu pole ka sirgetel või laskumistel ning peas vormumas raske otsus, et täna täit päeva ei sõida, ehkki jõuga ehk kangutaks. Abiks polnud ka see, et eelmisel õhtul asendus pastaports pizza ja burksiga, mille pealt üldse sõita ei jõua.

…ilusam päev

Neid on kaks.

16. sõidupäev ehk tuuri pikim ehk 200 km – ilusad laskumised lõpus Oyonnaxi ümber. Ühtlasi jõudsime siis Alpidesse.

Lisaks Galibieri vallutamine ehk 18. sõidupäev – ilus ilm, soe ning õppisin tõusu võtma nii (Galibierile eelnes juba üks samaväärne, anonüümseks jääda soovinud tõus), et on mõnus ka.

… parem õppetund

Kõlab nagu eneseabiraamatust, aga suudad seda, mida tahad ja endal saada lubad. Kui sisestad endale, et on raske jms, siis ongi. Aga, kui on raske ja sisestad, et sa suudad seda, siis suudadki. Organismi võime end mobiliseerida on … võimas.

…suurem üllatus

Tiim – klappis suurepäraselt.

… suurem ebameeldivus

Hingeõhk mäetipus, kui väljas lahmab padukat, sooja (no ei ütleks, et see soe oli) on 10 kraadi ja kõik kohad on läbi külmunud. Lõuna-Euroopas, juulikuus. Teisel kohal rattapüksi säär, mis surus nii lihasele, et kiskus pikal sõidul krampi.

…parem hommik

Huezi ehk 19. hommik. 4 soojakraadist sai mägede vahel poole tunniga ligi 30. Oli kuidagi pühalikum – kõik poleerisid püsse, kotist võeti välja kõige valgemad särgid ning lõhkised kummid vahetati ära.

…magusam uni

Saateauto esiistmel Brives, TdFi finishilinnas, kus kõik hotellid olid rahvast täis. Elu parimad 6 tundi.

…parem kaasa võetud aksessuaar

Silmaklapid magamiseks. Vt ka eelmine punkt.

…parem eine

Stella kanapasta Odenses pärast ikalduspäeva. Esikolmikusse jõudsid veel nutellasai ja üks Lidlis müüdav maasikajogurt.

…rajum laskumine

Alpides Valloiresse viiv kruusatee, kus ka maastikurattaga keeruline, mis enam kui kilomeetri kõrgusel ning tee kõrvalt kukub tühjusesse.

Mõned numbrid ka.
- läbisime 6 riiki - Eesti, Läti, Rootsi, Taani, Saksamaa ja Prantsusmaa.
- kilometraazh - ca 3200, natuke autoga lisaks ka (Tuuri vaatama)
- sõidupäevi - 23
- sõiduaeg kokku - ca 107 tundi
- põletatud energia - mul 75 000 kilokalorit
- pikim päev - 16. sõidupäev - 7 tundi ja 200+ km. üks meeldejäävamaid, heas mõttes, päevi kusjuures.
- lühim päev - 15. sõidupäev jäi külmetuse tõttu kahetunniseks ja ca 60 kilomeetriseks.
- pikim tõus - vist Col du Galibier - 19 km - ca 1400 meetri pealt 2600 peale. enne seda oli ka üks nimetu tõus serpentiinide ja ca 1,5 tunnise ronimisega 500 meetri pealt ligi 1,5 km peale, aga seda ei õnnestunud tuvastada.
- kõige järsem tõus - märkide järgi meelde jäänud 17% Saksamaal (meile õnneks laskumine) ja ilmselt Alpides ka miskit sellist.
- sisekumme purunes 4. väliskumm (Continental Race, ca 26 eurot) pidas vastu 6000 km (ja viis auku ning laskumised alpidest) enne vahetamist, respekt.

Aitäh’ide voor:

- Tiimile – Tõnu, Indrek, Toomas, Raivo, Kaupo, Ele, Meelis ja Stella – sest me ise tegime selle kõik võimalikuks.

- Gert-Lemmo ja Škoda, Priit-Mario ja Hawaii, Ain-Alar ja GU, Erik ja Rattaprofid, Ivar-Piret ja Delfi, Marti, Sky Plusi ja Arigato tiim.

- Kaasaelajad ja mõistvad kodused – see innustas ja abistas.

- Skeptikud – ka teie innustasite.

- Reinule – kui tundub, et on raske ja siis lugeda su blogi, kuidas päriselt raske on (end pildituks sõidetakse näiteks), hakkab jälle kergem.

Igatahes, rattaisu on alles ning Eestis juba 10 tunni kanti sadulaski oldud. Mõnus.

PS. Olen kuulnud juba kaht lugu, kuidas keegi ostis meie tõttu maanteeratta ning planeerimisel on üks isiklik eneseületus. Inspireerimine õnnestus.



neljapäev, 14. juuni 2012

kaks nädalat Tallinn-Pariis sõiduni

L’expédition du Tour de France ehk Tallinnast Pariisi 30.06-22.07 üks saateauto. Foto: Tõnu Vahter.

eelmises postituses paistev lumi on ammu maast läinud, juba unustatud ning suusadki juba tolmukorra all ja istume hoopis rattal. 30. juunil ehk kahe nädala pärast stardimegi Tallinnast Pariisis suunas.

eelmisest suvest ette valmistatud retk ongi märkamatult kätte jõudnud, eriti ei usugi veel. järgmised kaks nädalat lähevad väga-väga kiiresti. vidinaid on veel muidugi korraldada. küll sai täna pildile üks meie saateautodest, mis meie toonides üle kleebitud. nii kihvt.

eelmisel nädalal käisime Tõnuga Terevisioonist ka eesootavast rääkimas. vaata klippi siit.

peagi saavad ilusad toonid ka velod - veereme Scottidel - ning rattariided laekuvad tuleval nädalal. hakkab looma.

siinset eetrivaikust aitab täita meie blogi Rattaproffides ning Facebookis oleme ka.

30. juunil stardime - ÄP Maratonitiimist Raivo ja mina - kell 10 Vabaduse väljakult. tulge ära saatma, ratastel, kasvõi linnapiirini.

senini aga plaan Hawaii Expressi rattahommikutel osaleda - vabakalt kolmapäeviti kell 6.30. järgmine juba tuleval nädalal. eelinfo päev-paar enne siit.

esmaspäev, 19. märts 2012

Haanja Suusa100 2012 ehk kolmas ravikord

Stardi eel. Foto: Signe Sillasoo.

laupäeval suuskasin siis hooajale punkti panekuks kolmandat korda Haanjas 100 km. toimus Suusa100. kogutõusuga ligi 2,5 km.

mõtled küll, et kolmas kord ja kas saab miskit üllatada. saab.

esiteks algas hommik sellega, et veerand tundi enne starti suusakotist välja võetud relvad, mis eelmisel õhtul määrimisest raha eest tagasi lunastatud, näitasid mulle sellist pilti põhjade all nagu enne määrimist. ehk tellitud määret all polnud. ma ei teagi, kuidas see võimalik on. määrdemees unustas nurgast võtta või midagi? täna ehk selgub.

Üllatus. Flooriga suusad. Foto: Tõnu Vahter.

igatahes mõtlesin ja kujutasin (natuke nutt kurgus) ette, et tuleb vist "naljakas" päev.

õnneks reageeris võistuvõtu määrdemees kiirelt ja pakkus mu nõutust nähes oma abi, vabastades mind kogusest eurodest, samas säästes hulga närvirakke. õnneks nihkus start ka 5 min võrra, et sai ilusti valmis ja rajale viisin kõrgfloori. sellist luksust vist polegi varem suuskadele lubanud. esimestel ringidel poleks eriti tegelikult vahet olnud, mis seal all on (või kas üldse), sest rada oli öistest temperatuuridest veel jäine ning lippas ilusti. või siis alahindan ma floori toimet. Tõnu aga läks peale klassikasuusaga. ja sõitis uisku. elus esimest korda.

Kolmanda Haanja Suusa100 start on antud. Veel on lõbu laialt. Fotod: Võrumaa Spordiliit.

esimesed 4 ringi ehk 20 km kulgesid ca 1:10ga. siis aga hakkas haamer lajatama. seda nii tõsiselt, et mõtlesin 30 pealt üldse maha ronida. jõud lõppes lihtsalt ära ja selle sabas sörkis tuju, mis kiirelt nulli vajus. võimalik, et asi oli alles kolmapäeval lõppenud antibiootikumikuuris ning tõigas, et enne starti õnnestus kahe nädala jooksul korra suusatada ning paar korda sörkimas käia. no ei tea, aga kergemaks see teadmine sõitu ei teinud.

30 km täis tiksudes mõtlesin, et ainult neli veel ja siis on pool tehtud. et kangutab nii kaua ja siis vaatab edasi. või hakkab endale valetama ("ainult üks ring veel"). nii läkski. siis läks ühel hetkel õnneks lugemine sassi ning siis tiksutasin rahulikult edasi, aimamata, mis kell või värk. see sobib mulle kõige paremini.

siis hakkasid saapad mind mõrvama. kohendasin kogu distantsil vist neli korda, võtsin päris jalast ära ning sättisin nii, et oleks parem. et hullemaks ei läinud, sellega end rajalt maha võtta ei tahtnud. hõõrumist polnudki, väänas hüppeliigest lihtsalt valusalt.

Tõus teenindusalale. Sellega oli meil kirglik vihkamise suhe.

päike tuli ka vahepeal välja. see ajas ühe silma naerma, sest superilm oli 10 soojakraadiga, ning teisalt nutma, sest libisemine kadus lõiguti praktiliselt ja sai lumepudrus sumbata. et talvine päike liigub kiirelt, siis muutus varju jääv ala ja päikese sulatada lumi iga ringiga. see oli mõneks ajaks mul meelelahutus, minna avastama, kus nüüd lipe tuli, kust läks.

siis filosofeerisin mantrat korrata, mida eelmisel õhtul Tõnuga Haanjasse sõites olime lobisenud - valu läheb üle, tulemus jääb. ja, valu on nõrkuse lahkumise kehast. ja muud sellist. puhas vaimuproov.

poolelt maalt umbes 80 kilomeetrini olin päris motiveeritud ja tuju paranes ning 40. kilomeetri kandis naases ka jõud. aga neli ringi enne lõppu, kui toidualas veel alles jäänud distants teatavaks tehti, kippus mott jälle ära kaduma. mulle sobib see teadmatuses sumpamine palju paremini - siis ei arvuta ei ringiaegu, hakka uhama või end tükkideks rebima. siin vist algaski sõit minu jaoks päriselt. jõudu oli, tahe vähenes iga ringiga. neist riismetest sai miski tahtejõu siiski kokku.

vahepeal imetlesin veel rajal liikunud öömajapakkuja Silja Suija ilusat vahelduvat klassikasammu ning seegi aitas aega tappa.

95. kandis Tõnuga taas rajal kohtudes ütles ta, et hakkab ka otsi kokku tõmbama. ma lootsin ja aimasin, et see ehk nii ei lähe ja näeb täna ka tõelist tahtejõu demonstratsiooni.

7:25 siis lõpuajaks ehk minut eelmisest aastast kasinam, samas ligi 15 minutit kulutasin saabaste kohendamisele ning üht-teist raiskasin rajal passides veel. sel korral oli eneseületus.

aga noh, kasu polnud ikkagi midagi, sest järgmisel korral jälle. aitäh dr Holdenile.

Eepiline finish - Tõnu, elus esimest korda vabastiili, klassikasuuskadel. 100 km aeg 9:54.

tõeline raudmees aga oli Tõnu, kes võttis võistluse paketist kõik ning lõpetas 9:54ga. seda elus esimest korda vabastiili sõites.

esialgsed tulemused. Tõnu kirjutas enda elamusest ka.

2011. aasta sõit läks nii ja 2010. niimoodi.

nüüd vist rohkem kevadel suuski alla ei pane. vaatan, et asfalt juba lumevaba ning peaks lähipäevil Püssi ka jalutama viima. jube rattanälg on juba tekkinud.

neljapäeval aga tegin üle pika aja ülimõnusa sörgi hilisõhtuses linnas - 14 km 1,5 tunniga. kuna olen eelmisest sügisest saadiks Ironmani (paari aasta perspektiivis) peale mõelnud, siis maitsen sügisel ehk triatloni. Tristari siis. täpsemalt plaanidest varsti.

kolmapäev, 7. märts 2012

jalgratastel Tallinnast-Pariisi ehk 23 päevaga 3500 km



palju lund vahepeal maha sadanud, hange tuisanud, siis jällegi ära sulanud ja merre voolanud. ehk palju aega mööda läinud viimasest kirjutisest.

tiim ei ole vahepeal vahendeid siiski nurka visanud või diivanile õllekõhukest kasvatama kolinud. eelmises postisuses mainitud Plaan on järgmine:

30. juunil stardime Tallinnast maanteeratastel Pariisi suunas. ehk sõidame oma Tuuri, läheme Rein Taaramäele kaasa elama ning inimestele eneseületust julgustada. reklaam Eestile kõigele tipuks.

seltskond on sama, millega eelmisel aastal kõige külmemal nädalal Tallinnast Otepääle Tartu Maratoni starti sõitsime.

alguses sai see projekt tegelikult juba eelmisel suvel, kui Tuur oli just lõppenud, mina esimesi tutvusi maanteerattaga sobitasin ning Tõnu mulgi meeles mõlkuva mõtte välja ütles. et läheks ja sõidaks.

nüüd olemegi mitu kuud omale partnereid ja tiimi kogunud, trenni teinud ning asja planeerinud. suure kella külge ei ole veel pannud, sest osad kokkulepped on veel sõlmida ning tahaks enda jaoks raami kokku panna, et siis tervikuga esineda. teha ka veel päris palju. aga teeme ära.

kaasa saab meile elada hetkel Firmaspordi alalehel, samuti blogime Rattaproffide blogis. kes soovib nõu-jõuga toetada, oleme abi eest väga tänulikud :)

muidu Tartu Maratonil käisime ka. Raivo sai ka lõpuks suusa lumiseks ja kogemuse kirja. eesmärk pikk trenn sai mul täidetud ja 5:20+ minutit rajal mõnuletud (Raivo 10 minutit vähem) ning rõõmustatud ilusa ilma, seltskonna ning vormi üle. polnudki enne (ega ka pärast) seda sel hooajal klassikat proovinud.

nüüd aga. ilmselt Haanja 100, kui nüüd soe lund minema ei vii, ning siis juba rattasemad jutud.

reede, 30. detsember 2011

pauguga uude

teraapiline. sel aastal unistus. Foto: Andres Haabu

nii vaikseks kõik on jäänud (siin)....

aga püüan nüüd uuesti hoogu sisse saada. sest esiteks on vahepeal kõvasti sporti rassitud - ujulaga oleme taas sõbrad (osalt ühe Barcelona kommunaalujula süül-abil-toel), rattaga saab puki seljas sõtkutud (nüri-nüri-nüri, aga vähemalt saab filmi vaadata ning turvalisem-soojem kui õues), jooksukilomeetreid koguneb visalt ning (rull)suuskigi pole nurka saanud visata. ja s...a suusailma pole minu arvates olemas. kui suvel sai, lumeta, 120 km Pärnu uhatud, siis kannatab ka nüüd, endiselt lumeta, trenni teha. Tartu Maratonist (ehk selle tõenäolisest ärajäämisest) on ainult kahju. aga võibolla veel vara muretseda.

teiseks hakkab üha konkreetsemaid vorme saama meie 2012. aasta Projekt. julgen sellest rääkida, kui kõik kokkulepped jms olemas. asi susiseb ja rauad on tules. seni on läinud nii hästi, et ei julge uskudagi. kaifff.

aga meeleolukat lõppu ja tervet-sportlikku uut.

neljapäev, 27. oktoober 2011

järgmine ultra - 1000 kilomeetrit jalgsi

hooajale panen punkti siin. sellel rajal. iga sammuga. Via De La Plata ehk 1000km sammumiserõõmu.

aasta alguses käisin veksleid 2011. aasta hooaja kohta. vaatame siis, kuidas läks.

plaanid olid ja tehtud said
- Tartu Maraton - ja mitte ainult. neli päeva jutti aasta külmimal nädalal suuskadel ehk Ekspeditsioon 300 km.
- Haanja 100 Suusk - tehtud.
lisaks tulid:
- Laulasmaa Ultra - skoor 63,3. meeskondlik võit. ütlemata tore ettevõtmine.
- rullsuuskadel Tallinnast-Pärnusse. mismõttes on suvel Eestis s... suusailm?

tegemata jäid:
- Tallinna Rulluisumaraton - juuni
- Berliini rullimaraton - september
- 6 või 12h kestvussõit rullidel - oktoober
- Haanja 100 Jala - oktoober
- NYC maraton (jooksuga) - novembris (minek sõltub, kas saab koha või mitte). ei osutunud loosituks. järgmisel aastal ehk.

veel ees.- 1000+ km matk Hispaanias - see seiklus algab järgmisel nädalal. 1,5 kuud, mina, loodus. kõnnin Via De La Plata palverännurada ehk Santiagost Sevillasse. tegelikult on see rada teistpidi, aga arvestan sügise saabumisega ja sammun jahedast soojemasse. usulisi põhjuseid pole, tahaks lihtsalt täitsa teistmoodi igapäevaelust - palju õues ja offline olla, mõelda, mitte planeerida ja liikuda.

uuel aastal?
on Plaan. väga suur Plaan. ja mitte ainult. aga sellest siis, kui tagasi olen.

hooajast üldse.
füüsiline vorm on elu parim ilmselt. samas muutus igasugune võistlemine pärast veebruarikuist sõgedust ebaoluliseks. enda proovilepanek ja ületamine tundub palju põnevam. suurt vahet ju pole, kas oled 77. või 385. või 14. milleks siis end lõhkuda.

midagi uut ka õpitud - esiteks käin jälle regulaarselt jooksmas ning üle 10 aasta taas jalgrattur. talvel lisandub ehk ka ujumine. niiet, triatlon, sa võid igaks juhuks end alt hoidma hakata :P

kahju on rulluisutamisest, mis suvest saadik üsna varju jäänud, kuid talvel on talgi võimalus.

hea meel on samas rattaarengute üle. Püssi abiga palju Eestimaad nähtud, sadulas nii palju uusi tuttavaid kohatud kui häid mõtteid mõlgutatud. ajaliselt päris hullumeelseks samas pole ajanud - pikim ring ulatub seni 5,5 tunnini (ehk 160 km, üksi) ning see jääb ilmselt ka hooaja tipuks.

esmaspäeval lendan puhkama, paar rattatiiru jõuab enne seda veel teha.

neljapäev, 22. september 2011

üks ultra kuus hoiab arsti eemal


süütus kah lännu, õppind (ja õpetavad) mehed-head riistad aitavad õnneks kiirelt teele tagasi. Fotod: Siim Teller.

pealkirjast natuke hiljem. sissejuhatuseks aga järgmine lugu.

suveks olin jõudnud taas punkti, kus tundus spordis igav - rulluisk ja -suusk ja sörk ja jõusaal viisid mind radadele, kus olin juba kuid käinud/teinud/näinud. seda nii füüsiliselt kui vaimselt. siis tuli õnneks Tour De France, Reinu vinge sõit ning uitmõte vormus vaevu varju jätvaks liikumisvahendiks.


augustihommik Türisalu panga all. auto oli tolleks hetkeks juba tühi.

emotsioon algusaegadega ei ole tänaseks muutunud - iga sõit veab suunurgad ülespoole. peamiselt on selle põhjuseks see tunne, kuidas iga vändaliigutus viib sõitjat edasi. raju.

olen varem ka täheldanud, et motivatsioonikriisi saab vahel rahaga ja asjadega leevendada - uus ala, jooksusärk, paar sokke, innovaatilised prillid, uus playlist iPodis jms. väike särts ja jälle särab. vahel muidugi ei aita.

küll on muutunud tugevus. jalas on nii palju jõudu, et jaksab tunde probleemideta Eestit avastada. ja kahe- või mitmekesi tiirutamine on ka tore.

aga pealkirjas mainitud ultra. septembrikuine tuleb pühapäeval. 231 km maanteepüssil marsruudil Tallinn-Paide-Viljandi-Tõrva. kambas hetkel veel kuus inimest, ruumi jätkub mõnele veel.

esmaspäev, 19. september 2011

kelle arvelt võita?

dr Holden ütles värskes blogipostis välja, millest ma ka viimase paari aasta jooksul palju mõelnud:

Kuigi üks Eesti staarspordiblogija suutis eilse päevaga taas tuhandetele ära panna, olen mina viimase poole aasta tulemusena jõudnud sisimas sellise olekuni, et teistele ärapanemine tundub mõttetu tegevusena. Palju põnevam on ära panna iseendale - nihutada oma piire, tunnetada oma võimete lage, leida uusi põnevaid väljakutseid. Olen sel suvel juba mõndagi piiri nihutanud, aga palju huvitavat, põnevat ja kontimurdvat on veel ees. Olgu selleks siis mõni uus Ironman, erinevad maratonid erinevates Euroopa pealinnades, ammuse unistusena rattatiir ümber Läänemere, Tahko240 single-speediga või kasvõi Haanja Jala100.


kuidagi värskem tundub mõtteviis hankida uusi kogemusi ja elamusi mitte teiste arvelt (neile ära pannes), vaid end nihutades. pealegi saab nii kauem ja rohkem ;) igatahes, kirjutan alla.

muidu vahepeal on siin kõvasti sporti ka vihutud ning peagi aeg kevadel võetud plaanid üle vaadata. peagi, siis, kui aega tekib.

järgmiseks aastaks on üks Plaan ka. ka sellest varsti.

esmaspäev, 8. august 2011

minu esimene ultravõit



Laulasmaa Ultra - käidud, tehtud, võidetud. tõsi, võit tuli kepikõnniklassis. ja tiitli annan endale ka ise välja :P

aga algusesse. esiteks oli lauba hommikul ilus ilm, meel mõnusalt ootusärev, temperatuur paras ja kõhus riisipuder. Raivoga Laulasmaale Eesti ultraperekond Vennikaste eestvedamisel korraldatud Laulasmaa Ultra (26h 21,1 km pikkust ringi joosta või sammuda) stardipaika jõudes oli metsa vahele telklinnak juba püsti löödud ning Elujooksu punt tegi soojendust-venitusi. mõnus ärevus oli õhus. number kätte ja särgile ning starti passima.

enne veel olin õhemad sokid sussidesse pannud, sest ebameeldiva üllatusena tundusid viimati kevadel jalas olnud maastikuroomikusussid ka õhema sokiga kuidagi liiga parajad. suve läbi plätudes ringi uhamine? mõtlesin küll enne võistlust mõned korrad jooksusussid jalga panna, et taas jala järgi vajuks, aga noh ... ei jõudnud.

stardis olin ainus keppidega eksemplar. moepärast sörkisin esimese kilomeetri ja arutasime Steniga tarahumara paljajalujooksjate tehnikaid - inimesed peavad jahti nii, et lippavad loomad surnuks. samas on nad ühed ultramad ultrajooksjad üldse - 48tunniga paljajalu 460 miili joosta on ... adumatu suurus. raju.

esimese ringi otsisin head tempot ja minekut. rada oli hästi tore ja meeldiv ning vahelduv. 21,1 km ring viis metsast mägedesse, üles Türisalu pangale ja randagi. tõusud võtsin lipates, enamused laskumistest ka. ümbrus vahetus ja igav ei olnud.

meeldivat elevust tekitas 6,7 km peal olnud (ja hiljema ka pärast 10 km, sest rada viis sealt peale tagasipööret veel mööda) teeninduspunkt, mis mulle 13,3 km ajaks 1:40 nimetas. see oli üle ootuste ja mõistuse hea ning GPSi liikumiskiirust vaatamata mõtlesin, et vist muudeti rada - juhendi järgi tuli pärast stardi-finishiala läbimist veel haak metsa teha. "et see vist jäeti siis ära," mõtlesin. nii arvutasin omale ringiajaks 2:40. ilus.

mõistagi oli see liiga ilus, et tõsi olla. tuli ringi lõpetamiseks ka vaimu tugevdav 4,8 km haak teha ning esimene ring sai lukku alles 3,5 tunniga. sedapsi siis. egas midagi, veedame täna rajal siis hommikuni.

teise ringi esimese kolmandiku kandis tundus korraks, et vasema jala suur varvas hakkas jooksusussiga lähemat tutvust tegema, kuid pärast paelade kohendamist tõmbas too veidi tagasi. niiet rühkisin edasi. etteruttavalt võib öelda, et see otsustas ka võistluse käigu. tegelikult oleks pidanud kohe jalatseid vahetama. aga noh...

siis jälle randa, metsavahele ronima (rabistades suutsin mägedes ühe turritava juurika omale tõusu võttes täpselt puusa rihtida) ning uuesti pangapealsele. et päev oli nüüd juba täies hoos, paistis Türisalul pulmaliste järjekord, kelle seljatagant ja kaadrist sai läbi marsitud.

siis aga, pärast järjekordset laskumisesörki enne tagasipööret hakkas vasem suur varvas üha enam oma olemasolu näitama ja enam ei aidanud ei paelade sättimine või jalatsi jalas kohendamine. niiet püüdsin sammuda nii, et varvas võimalikult vähe sussi puutuks. minu arvamus või püüdlused muidugi vahetusalasse jõudmisel enam ei lugenud ja tulitas üksjagu. otsustasin jalavarje vahetada.

see 4,8 kilomeetrine haak osutus piinaks, sest varbal oli küll rohkem ruumi, kuid nüüd hõõrus kand. sättisin küll korduvalt, kuid tolku polnud ja võtsin siis tallad päris välja. nii sai enamvähem kannatamata ringi lõpuni ja taas telgi manu uut kombinatsiooni proovima. enamvähem rahuldavaks sai astumise adidase jooksusussiga, üliõhukese rattasoki ja Salomoni maastikussissi taldadega. ja nii kõhklevate tunnetega kolmandale ringile.

kui see varbaintsident välja arvata, oli olemine ja fiiling viimasepeal - kõrvas mänginud lugu viis mõnusasse transsi ning kulgesin kohati aega-rada-ümbrust märkamata. ultrate kõige mõnusam osa - kulgemine. täitsa meditatsioonisarnane olek. lisa siia veel mõnusad kaasvõistlejad, kes üksteist innustavad, ja ongi tore päev. muudkui tõstad jala-jala ette, naudid ilma ja teeninduspunktides head-paremat... äge.

Türisalu pangale jõudes sai sahmaka vihma ja jahedat tuult ning jalad märjaks, misttõttu hakkas jalg libisema ning laskumised hakkasid varbale valu tegema. peagi oli selge, et rohkem ei tee. kannatada oleks jõudnud ja tahtnud veel küll (valu läheb ju üle, tulemus jääb), kuid sellele liikus seltsi mõte, et tahaks enne sügist veel rattaga ja uiskudega sõita ning end enne hooaja lõppu sandistada pole vast mõistlik. ühe küünega on muidugi hüvasti ilmselt.

natuke alla 11 tunni läks kell kinni - pulssi polnud ollagi keskmine 117 ja kaloreid põletasin tiba enam kui 5000. kahju oli jah, et nii vara, aga teisalt jällegi hea - ei tule liiga lihtsalt, lohutasin end, mõnusalt lõhnav medal, diplom ja kaminasimsikuju käes.

kui hilisõhtul pealinna poole tagasi kulgema hakkasin, juhtis võistlust Raivo. "pagan, mõtlesin, et teen viis ringi ära ja keeran telki magama. nüüd...," arvas ta. lõpuskooriks kogunes tal kuus ringi ehk 126,6 km. tubli esimese ultratulemuse sai ka maratonitiimi liige Urve, kes läbi kolm ringi, ehkki võimsust ja meeleolu oli rohkemaks, aga üksi pimedasse metsa ei kiskunud.

igal juhul aitäh korraldajatele toreda päeva eest ning innustavatele kaasvõistlejatele ja toetavatele vabatahtlikele.

väike puusavalu välja jätta, kannatas eile rattaga juba mägesid võtta. nüüd paar päeva rahulikumalt. pilte ja tulemusi näeb ehk ka peagi.

LISATUD 09.08: tulemused said sellised. tundub, et meeskondlikus arvestuses tulime teiseks (väike arvutusviga näitab tabel me tulemust praegu 3 ringi võrra tegelikkusest tagasihoidlikumana). ja pildigalerii ka.

teisipäev, 2. august 2011

Nende teiste liiklejate kaitseks ka

Harjumatu pilt - südalinn rataste päralt. Tallinna Rattafestival 31. juulil. Foto: aerobike.ee.

Nädalavahetusel toimus pealinnas rattafestival, mis tipnes pühapäeval rahvasõiduga - 32 ja 100 km -. Neile anti start ja võeti finish südalinnas. Tallinna südalinnas. Seal, kus muidu on autod pühad. Tahtsin ka osaleda, aga oma oskamatusega oleksin endale-teistele ehk veidi ohtlik olnud. Nii käisin ainult starti piidlemas.

Pühapäeva pärastlõunal, peale võistlust kammisin uudistesaite, et leida võistluse tulemusi ja elamusi-kogemusi. Selle asemel hakkas end koguma "ratturite tõttu seisid jälle autojuhd ummikus" lumepall. See panigi "pliiatsit" haarama.

Too lumepall on kahjuks tänaseks mõõtmetelt veelgi suuremaks kasvanud - ühe lehe pidevalt meediat kammiv kirjutab, kuidas tema ei näinud ühtegi silti (ehkki lehe kanaleis ilmus info), teine kisub uut draamat üles, et varsti (21.08) läheb ratturite pärast jälle hullemaks jne.

Olin juuli alguseni rattakauge. Samas isegi minuni jõudis see info, et 31. juulil stardib Tallinna südalinnast rattasõit. Vau. Maailmalinnaks hakkame saama, mõtlesin. Infot jäi silma veebis, trükiajakirjanduses, märkasin plakatit poes ning kuskilt tänavalt jäi silma ka liiklusmärk, mis hoiatas - siin hakkab 31. juulil saama.

Aga ok, võrrelda, kes kus midagi nägi või ei näinud, on tagantjärele sama asjalik kui ... pange siia ise midagi sobivat võrdluseks. Mis teeb nõutuks, on rinded.

Ma ei ütle, et on sport ja siis on valed tegevused. Ma eeldaks, et samuti suhtuvad ka nn teisel poolel seisjad - autojuhid, "jalgsi ei käi ja vett ei joo" maailmavaate pooldajad ja teised. See on tolerantsus. Maha teha on kõige lihtsam, aga minu arvates näitab see, kuidas sa sulle võõra/igava/mitteköitvaga toime tuled ja seda edasi peegeldad, su intelligentsust ja küpsust. Või kui mõistmiseks jõudu-tahtmist ei jätku, kas peab siis kohe hukka mõistma? Sõbralik lõõp mõlemalt suunalt on mõistagi tervitatav. Aga milleks poolte võtmine ja lahing?

Jalakäijana võitlen iga päev näiteks ülekäigurajal - autode otsaveeremine teeületusel ("krt jookse juba"), saateks signaalitamine või käeviibutused (mitte viisakusest vms). Uisutajale-ratturile lisanduvad siia kõrvalteelt ette-otsa uhavad või napikaid tegevad kodanikud. Keset ülekäigurada autolt müksu saaminegi proovitud. See, et elu veel sees ja käed-jalad terved samas ei tee rõõmsaks. Peab kindlasti linnadžungel olema, kus tugevamal on õigus ja ainult tema tahtmine saab olla?

Ma tean, et auto on tugevam. Et kukkudes võtab asfaldi löögi esimesena vastu peopesa, puus või küünarnukk. Minu peopesa, millest mõlki välja ei löö ja mis koledal kombel peale asfalfil lohisemist kipitab. Ei pea seda iga päev ähvardustega meelde tuletama. Sellise jõudude vahekorraga saavutatud „võidu“ väärtus ja kaal on üldse omaette aruteluteema. Või noh, äkki me oleme paremad kui sellisel teemal arutlemine?

Ma loodan, et nädalavahetusel toimunust ja hetkel paisuvast mullist panevad head kõrva taha mõlemad pooled - korraldaja ei viska lootuselusikat nurka, vaid teeb järgmisel aastal uuesti, informeerib veel rohkem. Autosõitja pähe aga jääb ummikus passimisest lisaks vihale trummeldama valem - "sel ja sel kuupäeval toimub siin võistlus" = "ma ei pressi end siis siia ummikusse, isegi, kui mul maksumaksjana on õigus seda teed kasutada ja just siis siit kaudu sõita“. Ja äkki mõtleb ka korraks, kui palju ma ise selle ummiku tekkimisse kaasa aitasin.

PS. Võistlusel osaleja teeb seda, mida korraldaja tal lubab ja reeglites on ette näinud. ehk, kui suletud liiklusest tekib miski draama, väljenda oma pahameelt korraldaja, mitte ratturite kui nähtuse suhtes. Siis muutub ka midagi.

Disclaimer.
Olen harrastussportlane ja minu tõttu on nii autoliiklust seisma pandud, ümber suunatud kui kergliiklusteelt inimesi peletatud. Ja vahel rikun eeskirju, kuigi mul selleks õigust ei ole. Aga ma püüan end parandada ja pidevalt tuletan meelde, et ma ei liikle üksi ja teedele-tänavatele on teistel ka õigus. Ka siis, kui nende tegevus mulle korda ei lähe.

esmaspäev, 1. august 2011

Harden The Fuck Up ehk rattareeglid

millist jalgratturite kuldreeglit rikub peaminister sel 2004. aastal tehtud fotol? Foto: Raul Mee/Äripäev.

kuniks töö tahab oma, ent rattavaimustust siia ilmselt rohkem ja rohkem tekkima hakkab, siis taustateadmiste parandamiseks, mismoodi rattaasjadesse-trenni-jms edaspidi suhtuda - The Rules. aamen.

klassika on muidugi reegel 5, mis sobiv mitmes olukorras kasutamiseks - Harden The Fuck Up.

kolmapäev, 27. juuli 2011

kuidas saada jalgratturiks?

saage tuttavaks Püss (all vasemas nurgas)-lugejad, lugejad-Püss. Foto: Andres Haabu.

kaks nädalat nüüd rattaga harjutanud ja kaks korda külg ka maha pandud ning sajad kilomeetrid veeretud. et aeg kokkuvõtteid teha.

- raju, kui palju positiivsust ühe vidinaga ringi uhamine laeb. hetked-kilomeetrid sadulas on puhas teraapia.
- rulluisutamine-suusatamine on liikumiskogemusena vahetum, kuigi kiirus kohati sama
- ratas annab samas vabaduse - rulluiskudega oled üsna ühtede radade küljes (vaja head asfalti jne). rattaga sõida või Laulasmaale, kui tuju peaks tulema (eile tuli)
- liikluses osalemine vajab veel harjumist - arguse taha kulub palju energiat ja närve - pidurdamised, kiirendamised jms
- "aitäh" autojuhtidele, kes teel ratturist kaarega mööduvad, mitte ei suru sind äärekivi ja auto vahele. üldse "aitäh" mõistvatele inimestele, kes õppija oskamatust ja rumalusi pahaks ei pane. väga abiks.
- tõtt tahaks vaadata inimesega, kes valis rattaradadele kanalisatsioonikaevude luukideks sellised, millel on ratturi liikumissuunaga ühtivad piklikud augud vee äravooluks. augud, kuhu mahub ilusti maanteeratta velg sisse. ei taha ette kujutada, mis juhtub hämaras sinna sisse sõites...
- kohati on täitsa normaalsed rattateed, aga siis on jälle nii p..... kohati võimendavad neid ka ettearvamatud juhid.
- hetkel on hirmsaimad kohad sõiduraja ääres olevast rattateest paremale jäävad bussitaskud.
- kuklasse pendeldama "kas juht näeb mind-kas juht näeb mind?"
- klippidega harjub üsna kiiresti - kaks valusamat kukkumist, või noh, ümbervajumist, õpetavad kiirelt kohanema.
- tagumikuvalu asemel jääb maimukesel nimeks Püss - vedu ja tõmme on ikka raju.
- nüüd tuleb veel korralikult sõitma õppida.

esmaspäev, 25. juuli 2011

Mulgi Maraton - vahva ja karm maraton, kus läks lihtsaks alles 34. kilomeetril







Mulgi Maraton – käidud, tehtud. Reede õhtul sai oma kondid veetud maratoni finishipaika Läti piiriäärsesse linna Abja-Paluojale. Seal sai ööbitud, et laupäeva varahommikul juba paarikümne kaaskannatajaga samast Abja-Paluojalt stardijooneni ehk Mustlasse sõita.

Kui viie paiku ärgates oli veel päris mõnusalt jahe, siis bussis hakkas vaikselt särk juba vastu nahka kiskuma ja oli tunda, et täna vist jooksjaid kosutav vihmasahmak ei õnnistata.

Stardis oli mul aega enam kui tund mõtteid koondada ning organismi spordijoogiga läbi immutada. Väikese ehmatuse jõudsin saada ka kogenud maratonihundilt Meelis Atonenilt, kes küsis kuidas ma küll selliste jalanõudega (viisvarbad) Mulgi Maratoni läbin? Kruusatee olevat korralikult kiviklibune… Jõudsin juba oma jalatsivalikut kiruma hakata, kuid enam polnud midagi parata… :)

Umbes kuuskümmend maratoonlast kogunes kell 8:00 stardikanga alla ja seiklus võis alata.
Võtsin endale eesmärgiks alustada vaikselt ja jalgu säästvalt. Esimene kilomeeter kulges mööda asfalti, kuid juba Mustla piiril vahetus teekate kruusatee vastu.
Püüdsin vaadata kuhu astun ning suurtest ja valusatest kivikestest õnnestuski mööduda.

Vahemärkusena ütlen kohe ära, et kruusateest üles keerutav tolm polnud antud jooksu puhul küll mingiks takistuseks. Esiteks oli liiklus ülihõre ning teiseks oli eelnevatel päevadel ka kerge vihm suurema tolmu kinni löönud.

Uhuhh. Algus polnudki niisiis hull.
Lisaks ei olnud ma ka ainus, kes autodest sirgeks jahvatatud veidigi siledamat teepinnast otsis. Praktiliselt kõikidel oli nina maas, otsides tasasemat jalgealust. Nii, et olin teistega samas paadis. Alustasin pulsiga 160-165 ja tundsin ennast väga hästi.

Ainukeseks väikeseks miinuseks oli see, et olnud täpset orientiiri läbitud teekonnast.
Kilomeetripostid olid küll iga viie kilomeetri tagant, aga ka osa nendest õnnestus mul maha magada. Nii oli esimene ajaorientiiri tähis 35 km finishini (ehk 7,2 km peal).
Aega oli kulunud selleks veidi alla 38 minuti ning just olime jõudnud mööduda ka esimesest joogipunktist. Et siis 5:15/km. Antud hetkel tundus minu väike isiklik salasoov joosta maraton alla nelja tunni täiesti reaalne.

Teekond Raasillast Pahuverre (ehk esimest joogipunktist teiseni) kulges mõnusalt…
Samas kõrgemale kerkinud päike hakkas juba korralikult kütma, nii et kurk jõudis enne järgmist joogipunkti juba kuivama hakata (joogipunktide vahe oli antud kohas ca. 6,5 km).
Kuna aga keha oli veel värske ning rada kulges väga ilusates looduskaunites kohtades vahvalt üles-alla, siis joogi puudumine ei andnud end kohe tunda.

Pahuvere joogipunktist sai siiski endale teekonnale igaks juhuks kaasa krabatud 0,5liitrine veepudel, sest kuuma ilma ootuses oli mõistlik veepuudust ning dehüdratsiooni karta.
Sestap sai igas joogipunktis ka korralikult tangitud ning alates Pahuverest võtsin endaga ühes ka veepudeli.
Teekond jätkus vaikselt ja mõnusalt kuni Moranini (umbes 21 km peal). Ehkki ametlikku vaheajapunkti poolmaratoni peal ei olnud võisin ma sinna jõuda 1:52-1:53ga.

Sealt edasi aga tulid esimesed tagasilöögid. Kõigepealt lõi viieks minutiks väikese piste kõhtu ning seejärel hakkasin tundma ka kerget valu päkkades. Kerge väsimuse tõttu ei suutnud ma enam ideaalset jooksutrajektoori leida ning valusatele kivikestele astumist tuli üha enam ette. Lisaks tõusis kiirelt ka temperatuur (ehk ca. 26-27 kraadini).
Ehkki jooksusamm läks üha töntsimaks andis jõudud teadmine, et ega ka teised maratonijooksjad minust mööda (vist) ei saanud :).

Teiseks andis jõudu see, et tempo ei langenud hoolimata kangutamisest alla 6min/km ning kõiki tõuse suutsin jooksulaadsete liigutustega võtta.
Kolmandaks sai pikisilmi oodatud Hallistet, kus kruusatee pidi asenduma asfaldiga.

Kui öeldakse, et maratoni (raskused) algavad alles 35 kilomeetril siis Halliste (asus 34 km peal) ostus minu jaoks pöördepunktiks, kus kõik hakkas minema sõna otseses mõttes samm sammult lihtsamaks. Ei tea kas see oli tingitud korralikust tankimisest söögi- ja joogipunktist, esmakordsest soola manustamisest, mõnusast vihmakardinast või pilve taga käima hakanud päikesest aga jooks läks kergeks ning lähenevat Abja-Paluoja ei pidanud kaua ootama.

Umbes 700 meetrit enne finishijoont leidsin kuskilt veel jõudu tõsta jooksutempot paari käigu võrra ning teha lõpumeetriteni üks korralik spurt. Eks ta natuke selline emotsionaalne ja rumal temp oli, sest pärast finishijoont tulitasid päkad taas mõnusalt.
Aga ise olin rahul. Aeg mõned sekundid alla 3:54.

Siit lähevad suured tänud Mulgi Maratoni korraldajale Hendrik Agurile. Ilus rada, hea teenindus. Järgmine aasta tõenäoliselt uuesti. Soovitan! :)

reede, 22. juuli 2011

Mulgi Maratonile ja Laulasmaa Ultrale



Pikalt kaalutletud ja mõttes olnud plaanid on lõplikult ära otsustatud. Homme lähen eelmisel aastal kõvasti kiitust saanud 2. Mulgi Maratonile Viljandimaale ning 6-7. augustil kavatseme Äripäeva Maratonitiimiga (hetkel minejad Urve, Rivo ja allakirjutanu aga loodetavasti õnnestub meil keegi veel ära rääkida) minna hullusele nimega Laulasmaa Ultra :)

Pärast SEB Ekspeditsiooniga kaasnenud väikest varvaste külmetamist on Mulgi Maraton minu selle aasta avastart. Pärast pikemat sunnitud pausi on küll väike värin ja ärevus sees – aga pole hullu :) Rapsima ei lähe ning rahul olen (peaaegu) iga tulemusega. Ok… Väike eesmärk on ikka seatud, aga eks kohapeal paistab. Arvestades minu külmalembust tõenäoliselt üks väljakutsuv päev. Gismeteo.com andmeil peaks homme oleme maratoni stardis 24 ja finishis 28 kraadi… Ainuke lootus on, et ehk hakkab müristama ja viskab veidi vihma krae vahele :)


Kuna tegemist on poolenisti nn. trail-maratoniga küsisin papude osas nõu jooksu korraldajalt Hendrik Agurilt. 90% rajast pidi olema kruusakate, aga enamalt jaolt on tegemist sileda tolmuse kruusateega, mistõttu ta soovitas maastikutossu asemel joosta pigem maanteetossuga. Minu puhul tähendab see seda, et homme lähen rajale taas Vibrami viisvarvastega.
Täna õhtul aga juba Abja-Paluojale teele, sest maratoni start on juba kell 800 ja buss viib maratoni starti Abja-Paluojalt kell 600 hommikul.

Aga jah. Märksa karmim üritus toimub 6-7. augustil Laulasmaal, kus ultraperekond Vennikas korraldab Eesti pikima ultrajooksu. Poolmaratoni (21,1 km) pikkust ringi on võimalik 26 tunni jooksul läbida koguni kaheksa!!! korda (168,8 km). Finishiprotokolli saab aga vähemalt ühe ringi lõpetanu.
Mingeid kindlaid eesmärke ei taha seada. Kuna senini on mu pikim päevadistants 100 km (jala100 üritusel), siis iseenesest oleks väga rahul kui õnnestuks läbida viis ringi (105,5 km). Tean, et umbes samasugune plaan on ka Rivol, kes läbis eelmisel aastal Haanjas 81,25 km.
Aga eks juba lähinädalad toovad selgust.

Huvitavad ajad on igatahes ees :)

teisipäev, 12. juuli 2011

hankisin omale püssi

uus nunnu 2.1. Foto: Trek.

alguses panin reedel kontoris taustaks mängima Tour de France´i ja juba paar tundi hiljem töötas internetti läbi, et omale sobiv mudel välja valida. päris hulluks ehk karboniks oleks peaaegu läinud (õiges mõõdus raami õnneks polnud kohal) ja, kuna võistlema end lõhkuma niiehknaa ei kipu (lubadusi muidugi ei anna), siis ei hakanud juuksekarva lõhki ajama.

täna õhtul saan siis kätte. muidugi see, kui raske on impulssmõtte -ostuks keeramine, väärib eraldi kirjutamist. ei olekski uskunud, et ikaldusejärgselt kohati eriti muutunud pole. või siis ei osanud õige kaupleja juurde minna.

igatahes, naljakas. esiteks on see üle 15+ aasta esimene enda jalgratas. täitsa ei teagi, mismoodi kahel rattal veeremine niimoodi mööda on läinud. teiseks oli huvitav eilne proovisõit - ratas reageerib hoopis täpsemalt ja äkilisemalt kui ma mäletasin, kitsastest velgedest ja sportlikust minekust rääkimata.

igatahes saab nüüd trenniringe laiemaks vedada kui uiskudel-suuskadel ning vaheldust radadega. ilmast ehk vihmast sõltub ka vähem. ja kohvikus saab ka käima hakata hommikuti.