Elu algab pärast 42,195 kilomeetrit

Supermaratoni päev algas kell 3:40 Landhotel nimelises hotellis Eisenachi lähistel. Stardini oli jäänud veidi üle kahe tunni, kere vajas veel joogi ja söögiga täitmist ning stardijooneni vedamist.

Kui Saksamaa puhkuse ajal olin ööbimispaigaks valinud ultramaratoni finishipaiga vahetus läheduses olev väikese Oberrod külakese, siis päev enne starti sai öö veedetud stardipaiga läheduses. Asi nimelt selles, et kõik Rennsteiglaufi jooksud-matkad liiguvad ühest punktist teise punkti ehk stardi- ja finishipaik on erinev. Tegelikult oli võimalus bussitransfeeriga saada ka finishist stardipaika, aga see oleks tähendanud ärkamist öösel kella 1 paiku.

Eisenachi sai kohale jõutud reede pärastlõunal. Tervis oli selleks ajaks enam vähem – nohu oli just päev varem täielikult ära kadunud, kuid asemele oli tekkinud nõrk peavalu, mis lõi eriti välja Trusetaleri joa juures, kus sai treppi mööda tõusta kose jalamilt ligi kuuekümne meetri kõrgusele joapealse platooni.

Eisenachi jõudes sai sammud seatud peaväljaku suunas, kus oli üles löödud supermaratoni peastaap ning kus oli püsti aetud ka jooksu stardikaar.
Peastaabist sai lisaks stardinumbrile ja kiibile kätte ka tavapärase jooksuürituste seti – reklaamvoldikud, ajakirjad, minipesemistarbed. Ning ka finisheerija särgi – nii, et võimalus jooks mitte lõpetada võeta ära juba enne starti :). Mäletan, et ka eelmisel aastal anti enne Amsterdami maratoni lõpetaja särk juba staabis näpu vahele (tõenäoliselt oleks finishikoridoris korraldajatel liialt sebimist kui nad lisaks medalitele peaks igaühele ka parajas mõõdus särke välja otsima)

Kuna supermaratoni registreerimistasu oli 40 euro ringis, siis võib julgelt öelda, et vastu sai selle raha eest küll ja enamgi veel – lisaks eelnevale nodile ka toitlustus rajal ja finishis ning samuti oli võimalik saada ka mingi eelpeo toidupoolis, mille me paraku maha magasime.

Kuna Eisenachis mingit suurt ühist jooksjate pastapidu ei olnud võtsime kohad sisse keskväljaku külje all olevas Karlstraße tänaval Itaalia restoranis ja laadisime end enne otsustavat starti iseseisvalt pastat täis. Karlstraße oli selles osas veel sümboolne tänav, et sealt möödusid ka jooksu esimesed sajad meetrid. Söögikohad olid jooksjaid täis – suurel hulgal olid jalas juba tossud ning mõnel koguni liibuvad jooksuretuusid – selline pühendumus tegi mulle eriti nalja :)

Kõht täis hakkasin ma oma hotelli poole vantsima. Landhotel asus stardipaigast 4,5 km kaugusel keskusest väljas maantee ääres. Mõtlesin, et kuna pärast 12. maid pole ma ennast tõsisemalt liigutanud võiks hotellini vähemalt kondiauru jõul minna ning järgneval hommikul siis sarnaselt ka üks wake-up soojenduskõnd stardipaika teha.

Enne Landhoteli jõudmist käisin läbi poest ning ostsin veel organismi üleuhamiseks vedelikuga paar liitrit apelsinimahla ning bensukast stardieelseks ampsuks ühe paksu võileiva.
Landhoteli jõudsin veidi enne kella üheksat õhtul. Võtsin ühe kuuma vanni, panin jooksuriided valmis, kiibistasin tossud ning 1030 paiku jõudsin põhku.
Hotelli administraatori juurest sain veel eelnevalt teada, et kuna hotellis paikneb paarkümmend supermaratonil osalejat pakuvad nad erandkorras juba kella neljast hommikusööki. Kuna mul olid võileib ja mahlad kaasas lõin hommikusöögile seekord käega.
Võti näpu vahel ja administraatori juurest lahkudes tervitas mind üks Saksa ärimees, uurides kust ma pärit ning kas ma lähen supermaratonile. Ütles, et on ise ka supermaratoni läbinud ning soovitas mul kuni kahekümne viienda kilomeetril paikneva künka Großer Inselsberg`ini rahulikumalt võtta. See kinnitas minu eelnevalt paika pandud strateegiat. 25 km oli stardipaigast üle 700 meetri kõrgemal ja selleks ajaks olid pooled raja tõusudest tehtud.

Öösel ärkasin tugeva vihma ja äikese peale.
Nojah – niigi offroad-track saab olema väga porine - aga kõigil on ühesugused tingimused ning mulle pigem kehvem ilm istub ehk pareminigi kui teistele. Ärkasin uuesti kümmekond minutit enne äratuskella helinat 3:40 paiku. Väljas valitses veel pilkane pimedus aga vihm oli vaiksemaks jäänud. Võtsin ühe jahutava dushi, sõin-jõin ja asusin 4:15 paiku stardipaika teele. Õhk oli küll väga niiske, kuid vihm oli õnneks täielikult taandunud. Kui kella 5 paiku Eisenachi jõudsin näitasid keskväljakule teed sinna suunduvad jooksjate massid. Ilm oli hakanud valgeks kiskuma ning võistlustunne puges särgi vahele.

Keskväljakule jõudes oli see juba rahvast pungil. Tiirutasin veidi ringi, seisin enne jooksuvõistlusi tavapäraseks saanud 10-15 minutit vetsusabas ning kobisin veerand tundi enne stardipauku riideid vahetama. Püüdsin venitada riiete vahetamisega nii kaua kui võimalik, kuna ilm oli niiske ning 10-12 kraadi ümber -mina aga otsustasin aga joosta terve maa lühikeses dressis. Viis minutit enne stardipauku kiskusin seljast veel tuulejope ning lükkasin selle endale spetsiaalsesse numbriga märgistatud Rennsteiglaufi spordikotti. Koti andsin kullerfirma UPS poistele (kotid transporditi kõigil finishi) ja liikus teiste startijate vahele sooja.

Stardikoridor oli jooksuürituse suhtes omapärane. Igaüks võiks alustada hoolimata on stardinumbrist ja võimekusest ükskõik kust –tavapärasest tugevuse järgi lahterdamist ei olnud. Sisuliselt oleks ma võinud trügida ka esimesesse ritta ning täiega startides paarsada meetrit jooksu juhtida :)
Võtsin vaikselt ja seadsin end sisse kuskil jooksjate mere keskossa. Helikopter tiirutas peade kohal, keegi luges sisse jooksu tervitavad avasõnad ja kell 600 kärgatas stardipauk ning 37. Rennsteiglaufi ultramaratonile suundus rekordiline arv (2021) adrenaliini taga ajavat jooksusõpra.

Minu jaoks algas teekond kuhugi seniteadmata ja kogemata maale. Olin elevil. Stardijooneni jõudsin umbes minutiga ja edasi tuli mitmeid minutid vaikselt venimist enne kui jooksjate rivi pikemaks venis. Arvan, et jooksjate mass võis mu tempot pärssida esimesed paar kilomeetrit. Ma olin veidi kärsitu ja jooksin küll kümnetest konkurentidest esimestel kilomeetritel mööda, aga samas oli mul hea meel, et inimmass mu hoogu pidurdas ja kiiremini alustada ei lubanud. Linnast jõudsime välja juba 700-800 meetri järel ning kohe hakkas peale pooleteist kilomeetrine ronimine 5-6% tõusuga. Alguse reipusest tingituna oli käijaid näha antud tõusul vaid mõned üksikud. Tunne ning hoog oli sees igati hea ning päev varem tunda andnud peavalu oli nagu käega pühitud.

Umbes kaks ja pool kilomeetrit stardist jõudsime paari meetri laiusele kitsale öisest vihmast mudasele teele, mis sundis jooksjaterivi kohati isegi käima. Õnneks kestis selline tupik mõnisada meetrit, mille käigus olime jõudnud platooni, millel aas koos lookleva teega.

5 kilomeetrini jõudsin ajaga 31:08. Arvestades, et selleks ajaks olime juba ligi veerand kilomeetri jagu tõusnud, tekitas aeg vaid head meelt – kuid tõstatas üles küsimuse, et ehk ma ei liigu liialt kiiresti? Kuna keskmine pulss püsis 160 juures, paistis et olukord pole normi piires.

6,9 kilomeetril oli esimene toitluspunkt. Esimene tankimispunkt oli kõige lihtsam ning piirdus tee ja veega. Jõin ära ühe vee ehkki jahe ja niiske ilma tõttu väga suurt kütusevajadust õigupoolest polnudki.
Sealt edasi võtsin endale eesmärgiks süüa-juua natuke rohkem kui kerge hetkel vajab. Parem tarbida ette ja üle, kui enda energiavarud kriipsuks tõmmata. Seda, et jooki sai tarbitud kokkuvõttes veidi üle aru, näitas kaks põõsaskäiku. See oli Rennsteiglaufi puhul aga äärmiselt tavaline ja… lihtne. 95% juhtudel oli liikus trass kas siis läbi hõredama või tihedama metsa.

Ehkki esimene toitluspunkt oli lihtne ei saa korraldajatele midagi ette heita. Toitlustamist oli koos finishipunktiga tervelt kuueteistkümnes kohas. Menüüvalikusse kuulus enamikes kohtades tee, spordijook, vesi, Ida-Saksa karastusjook Vita-Cola, banaanid-õunad. Lisaks veel sai osades punktides võileibu, vorsti, spordigeele, kurki, soola ning mingit kisselli taolist hallikat möginat (viimases joogipunktis kostitati koguni tumeda õllega).
Tarbisin kõike, lõpu poole jookidest peamiselt Vita-Colat. Mõjus täitsa ergutavalt ja ei ajanudki sees mulksuma.
Arvestades, et enamus jooksmist toimus paksude metsade varjus ning suhteliselt madalas pulsitsoonis ei ajanud 13-14 kraadine temperatuur jooksu eriti kordagi higistama. Pigem oli lühikeses dressis joosta isegi kergelt jahe. Sestap ei tekkinud jooksu ajal praktiliselt kordagi enne toitlustuspunkti tunnet, et millal küll ometi midagi hamba alla saaks.

10 kilomeetrini jõudsin 57 minutiga. Viimased viis kilomeetrit oli raja läinud üksjagu lihtsamaks, mis seletas ka kiirema tempo, kuid eks selline tempo on ajutine tunnistasin endale.
Olin jõudnud umbes punktini, kust enam suurt jooksjate üksteisest möödumist ei toimunud ning konkurendid hakkasid ümberringi tuttavaks muutuma.

Veidi jooksjatest: ultrajooksmine on ikka täielikult vanurite ala :) Vaatasin lõpuprotokollist järele, et keskmine vanus jäi 45 aasta kanti. Ma arvan, et ma olin ise oma 32. eluaastaga kümnendiku noorimate hulgas. Naisi oli jooksjate hulgas umbes iga seitsmes.

Kuna rada oli oma tõusude-laskumistega, siis jooksjatel oli erinev strateegia nende ületamisel. Mina püüdsin raskemad (hiljem olude sunnil ka kergmad) tõusud võtta käies ning laskumistel ja siledatel panna keskmisest suurema hooga. See garanteeris tihtipeale selle, et suutsin mäkketõusul endast mööda lasknud sörkijad lõpuks ikka kinni saada.

Käimisest täpsemalt: Esimest korda läksin teadlikult käimisele üle vahetult pärast 20 kilomeetrit, kus oli korraliku kaldega pikk-pikk tõus. Olin omas grupis üks väheseid käijaid, kuid surusin uhkuse maha ja ei tahtnud enda liigse kurnamisega riskida.
Mida aeg edasi seda suuremaks käijate ring muutus ning lõpu poole läbisid suuremaid tõuse joostes vaid väga vähesed ja ega nende jooks eriti jooksu moodi ei näinud ka :) (räägin neist, kes kulgesid minu tempoga, kindlasti oli eesotsas ka vaid nonstop-jooksjaid).

Kurikuulsa Großer Inselsbergi otsa (25,5 km kõrgusega 916 meetrit) jõudsin umbes 2 tunni 35 minutiga. Mäe tipus oli udune, tuuline ja suhteliselt jahe.
Mäe otsast sai aga kiiresti alla liigutud ning juba 1,3 km pärast oli laskutud ligi 200 meetrit! Laskumine mööda kitsast teed oli niivõrd järsk, et nõudis jooksjatelt igal sammul vaid tugevat pidurdamist, et mitte veerema hakata. Isiklikult läksid kõrvad laskudes koguni kergelt lukku :)

Edasine jooks kuni 37,5 kilomeetrini oli suhteliselt lauge ja kerge ning ma hakkasin heietama mõtteid, et miks mitte üritadagi joosta trass läbi seitsme ja poole tunniga, mida ma pidasin enne jooksu salamisi kõige julgemaks prognoosiks.
Kuid siis tuli üks korralik 50 meetrine tõus ning pärast maratoni (42,2 km) puhus kõigepealt tuul sirgel kõvasti vastu, millele järgnes kohe 125 meetrit järjekordset ülespoole liikumist. See võttis hoo maha ja pani mõtlema, et väga tore oleks kui õnnestuks rada ka alla kaheksa tunni lõpetatud.

50. kilomeetri kandis hakkas veidi valu tegema parem põlv. Tõenäoliselt ülekoormus? Ma ei mäleta, millal mul viimati põlv oleks tunda andnud. Õnneks polnud olukord hull. Vahepeal läks põlv koguni nii soojaks, et polnud üldse valu tundagi. Üritasin kiskuda mõtted väsimuselt ja valult ning keskenduda ilusale loodusele.
Ja trass oli tõepoolest kena!!!
Asfaldil-betoonil jooksmist võis kogu raja vältel olla kokku paar kilomeetrit. Suur osa rajast oli ilusad looklevad metsavaheteed, sekka juurikatest läbikasvanud kitsaid radu, mudaseid porilompe, millest tuli kuidagi mööda hiilida või siis kaljuklibust jalaalust. Metsateid igale maitsele :)
Suur osa supermaratoni lookles mööda Tüüringi metsamassiivi ja mööda mäeharja läbi viivat 169,3 kilomeetri pikkust Rennsteig-rada, mida kasutati juba keskajal.

61,8 kilomeetril saabus paljude jaoks kergendus. Nii ka minu jaoks. Olime jõudnud raja kõrgeimasse punkti Großer Beerberg mäe otsa (974 meetrit merepinnast). Minu kõrval jooksev sakslane hingas kergendanult ja pobises midagi rõõmustavat :)

Uus raskem hetk tuli kuskil 65 kilomeetri juures. Kui senini olin käinud vaid tõusudel ja joogipunktides, siis nüüd tuli sisse paar minutist pausi ka sirgel teel. Jalad tundusid all nagu makaronid ja lasin väsimusest end võitu saada. Suurem jõud tuli tagasi 68 kilomeetri juures, kus oli ka viimane toitlustuspunkt. Motiveerimaks viimased viis kilomeetrit läbima pakuti jooksjatele tumedat õlu. Jäi üle vaid kannatada ja lõppu oodata. Kuskil 69 kilomeetri paiku jõudsime mäenõlvale millelt oli ilus vaade finishipaiga Schmiedefeldi linnale. Mögafonidest oli kuulda juba vaikselt võistluste teadvustajat ja rinnus tekkis joovastus – finish pole enam mägede taga.
Ootasin juba 70 kilomeetriposti (rada oli tähistatud iga 5 km tagant). Aga mida ei tule, seda ei tule. Jõudsin juba veel mõelda, et kuidas küll lõpp on hakanud venima kui käänu tagant tuli välja 71 kilomeetritähis. Korraldajatelt hea vigerpuss :)

Veel pool kilomeetrit ning me jõudsime metsarajalt välja Schmiedefeldini. Rahvas juubeldas – väsimus oli nägu käega pühitud ja jalad muutusid kergeks. Lõpusirgel mõtlesin, et kas tõesti olen siin mina. Tuli meelde aasta tagasi Youtubest vaadatud video Rennsteiglaufi finishist, mille juures sai mõeldud, et küll on ikka segased – 72,7 km selja taga ja ikka jooksevad. Ja nüüd olen täpselt samas kohas mina. Olin üks üliõnnelik 1903 hulgas, kes Eisenachist tol päeval Schmiedefeldini välja vedas. Jooksin finishikaare alt läbi ning tossu küljes olev kiip lõi kinni aja; 7:36:12.
Medal riputati kaela ja sooritus hakkas kõik vaikselt kohale jõudma…

Proloog
Pärast finisheerimist koperdamist maksimaalselt poole tunni jagu. Pärast seda olid jalad, mitte küll taastunud, aga suht kobedad ja käidavad. Päev-paar hiljem polnud probleeme ka treppide võtmisel. Isiklikult arvan, et ma ei võtnud jooksust päris 100% välja. Põlvevalu 50 km võttis ühelt poolt veidi hoogu maha. Teiselt poolt olin pidurajaks ka ma ise, kuna minu jaoks oli tegemist ikka tundmatus tsoonis liikumisega ja mul polnud õrna aimugi, mida keha 60-70 km jooksu järel tunneb. Takkajärgi võib öelda, et polnudki kõige hullem. Teinekord olen julgem ;)

Jooksu keskmine pulss jäi täitsa madalaks – 160 ja kõrgeim ronis vaid 179ni. Aga eks nii pika jooksu ei saagi maratonipulsiga joosta.
Elu algab pärast 42,195 kilomeetrit :) (Kasutatud fotod: teambittel.de, endurancenut.blogsop.com)

73 kilomeetrit 7,5 tunniga - joostes

kuna Raivo veel puhkab (pärast nädalavahetuse 72,7km ultrajooksu igati asjakohane logelemine), siis sobrasin ise Tüüringi metsades toimunud jooksmiste kodulehel ja tuvastasin tulemusi, üsna saksakeelne on see värk. leidsin Raivo kohta selline info:

Name: Raivo Sormunen
Total space: 406
Net Time: 07:36:12

Association: Tallinn
Bib: 01754
Itinerary: Supermarathon
Age: M30
AK-Platz: 36

loodan, et sain õigesti aru - 1,5 km tõusu ja 70+km ja selline aeg. no ma olen sõnatu. võimas.

Viimased mõtisklused

Veidi üle kolme päeva esimese ultramaratonini… Seis hakkab vaikselt laabuma ja pilt selginema. Nimelt oli nädal-paar tagasi olukord (loe: tervis) kergelt OUT. Ma ei tea, kust ma korjasin endale külge viiruse, aga seis oli selline et pea kaks nädalat olin tatitõves ning täielikult pole seis praeguseni paranenud, aga lootust annab :)

Et organismi mitte väga kurnata tegin 11. päevase trennipausi. Tagantjärgi mõtlen, et ehk ongi hea – ei saanud ennast jooksmisega ära põletada ja viimast võtta. Õnneks olen saanud mõned trennid nüüd siiski teha ja tunnetus on tagasi - nädalavahetusel 24 km ja täna hommikul viimane 13 km ots enne võistlust. Mõtlen, et aitab. Niikuinii on Saksamaal üksjagu müdistamist ning las kogub energiat.

Võistluse osas on kerge ärevus ikkagi sees. Tunnistan endale pidevalt, et tegu pole maratonijooksuga. Strateegia on endine. Jooksutrassi pikkuse (72,7 km) osas endiselt väga suurt aukartust ei ole – kaheteist tunnine limiitaeg tundub olevat endiselt piisavalt pikk trassi läbimiseks. Sel aastal muudab läbimise lihtsamaks ka kasvav populaarsus jooksu vastu – kui tavaliselt on igal aastal ultramaratonil 1500 osaleja ümber, siis sel aastal võib jooksjaid tulla koguni 2000.

Kõige suurem vaenlane saan võistlusel olla endale eelkõige ise.
Kõige tähtsam on ÕIGE TEMPO hoidmine.
Püüda laupäeva varahommikul võimalikult rahulikult alustada. Esimesel kolmel ja poolel kilomeetril on kohe keskmiselt 4% tõus ning kahekümne viiendaks kilomeetriks on ligi 800 tõusumeetrit selja taga. Ehk siis aeglane start – järsemad tõusud kindlasti vaja käia ja söögi- ja joogipunktides kere head-paremat täis laadida.
Otsustasin, et mingit träna ei hakka jooksule kaasa võtma. Tarbin sööki-jooki, mida rajal pakutakse. Kui siis kaasa mobla pöidlahoidjatega ühenduse pidamiseks ja ehk ka kerge fotikas.

Ilm tõotab tulla jooksmiseks suurepärane. Osaliselt päiksepaisteline ja +16 kraadi. Uhuh.. :)

kuukokkuvõte - saab asja

sportlikud kargud. enam õnneks ei vaja.

lõikusest saab sel nädalal kuu mööda. taastumine on vahepeal suure sammu edasi teinud ja eile tegin jõusaalis ettevaatlikult mõned harjutused lisaks ülakehale ka jalgadele (arsti sooditatud ja ette kirjutatud nelipealihase tugevdamisele, mida igapäevaselt mitu korda kodus teen, lisaks) ja kannatab küll. piirdusin esialgu ühe ülikerge seeriaga.

reedel aga käisin üle kolme nädala taas basseinis ja kahlasin päeval, osalt päikese käeski, kilomeetri. kannatas ka küll, ehkki väsimus oli pärast kerge. seda pole varem ka pärast kahetunnist seeriat olnud. hingamises vahet ei täheldanudki. eks taastumises ja selle kiiruses on vahe sees. külje võttis ka veidi ette (väike ilukirjanduslik liialdus, kaldusin lihtsalt raja keskelt vasakule reale), parem jalg on hetkel tugevam kui vasak (opi läbinu).

lisaks olen kümne minuti kaupa rattal ka vändanud (koormuseta). esimene kord läks vaevaliselt, ent põlve liikuvus on üha parem. spinnitundi veel ei kipu, kuid aega ratta seljas võib juba vast pikendada. põlve painduvus peaaegu seal kus enne lõikus.

ja sõudnud olen ergomeetril samuti. seda plaanin sel nädalal rohkem teha, surve jalale seal väike ja seda kannatab lahedalt teha ka. näis, kauaks vaim seda monotoonset nühkimist kannatab:P

seega üht-teist teha saab, eelmisel nädalal tuligi liigutamist 3,5 tunni kanti. trenniks muidugi palju nimetada.

ilusad ilmad ja kuiv asfalt muidugi teevad meele mõruks, et ise veel veereda ei saa. teisalt jälle on hästi huvitav vaadata-kogeda, kuidas keha ja vaim selle muutusega kohanevad ning paranevad. see samm-sammult paremaks muutumine on tegelikult tore, hea näha, et asjad paremuse poole.

poolenisti tagasi rajal

kuna vaim oli eile oma osa mõttetalgutelt juba saanud, otsustasin õhtul füüsisele kaoma anda ja taas spordiringkondadesse liikuda. ehk käisin esimest korda üle kolme nädala taas jõusaalis. selg-kõht said oma osa, täna ülejäänud ülakeha. kuna olen kodus vaikselt harjutusi ikka teinud, siis oli kerge ehk jätkasin pea sealtsamast kui viimati lõpetasin.

karkudel liikumine oli korralik koormus ka muidu ülakehale. niiet lihastoonuses väga äravajumist pole. hapnikutarbimine ja aeroobne osa ilmselt on kõvasti kukkunud. nädala alguses näeb, tahaks basseini.

kaks nädalast on nüüd lõikusest möödas ja ergomeetril väntama lubati tegelikult juba 3.-5. päeval. paranemine on olnud kiire. eelmisel reedel viskasin ühe kargu nurka ja laupäeval teise. esmaspäeva hommikul sain niitidest ka lahti ning teoorias võinuks juba teisipäeval ujuma minna. praktikas see siiski ei realiseerunud, sest põlve kogunenud vedelik tahab veel sealt harjutuste abil välja meelitatud saada. jala painduvus on iga päevaga küll parem, kuid natuke saaks veel. asi edeneb.

jooksuplaane praegu ei tee. luban rahulikult taastuda ja võtan arsti soovitusel liigesetoitu ning teen reie nelipealihasele harjutusi. ujuda, ratast ja jõusaali võib vabalt, sellest hetkel täitsa piisab. uisutamiseni läheb ilmselt ka veel paar nädalat. sellest on kõige rohkem kahju, sest ilmad on viimasepeal viimased nädalad olnud.

Ajakiri „Jooksja“

Natuke promo ka :)
Täna nägi ilmavalgust ajakiri „Jooksja“, kus kümnete huvitavate lugude hulgas tagasivaade ka Äripäeva maratonitiimi poolt joostud Berliini maratonile.
10 000 tiraaziga avanumbrit jagatakse Swedbanki tervisejooksul, Viljandi järve jooksul ja Maijooksul ja v-o jõuab midagi ka kioskilettidele.
Peamiselt on ajakiri pühendunud jooksmisele, kuid kõrvale pole jäetud ka teisi vastupidavusalasid. Edu tegijatele!

Kõrvemaa kevadralli

Pilt internetiavarustest :) loo kirjutaja nr 222 all.

Kriban siia kiirelt mõned mõtted möödunud laupäeval toimunud Kõrvemaa kevadjooksult, mis mulle juba arvult neljandad. Ega neid vist rohkem polegi peetud.

Kui võistluspäeva hommikul spordikotti pakkides viskasin ma igaks juhuks kaasa nii lühikesed kui pikad dressid oli kohale jõudes otsustamine lihtne. Termomeeter kiskus juba kell üheteist ajal kahekümne soojakraadi alla ning oli 100% kindel, et sulamise vältimiseks tuleb selga jätta niivõrd vähe riideid kui võimalik.
Kuna see kevad polnud veel nii sooja ilma pakkunud tuleb mul viimatist lühikeses dressis jooksmist otsida eelmisest aastast.

Olin mõttes läbi mõelnud, et võtan jooksu Rennsteiglaufi eelse treeninguna ja end tapma ei lähe. Ajaorientiiri ei osanud kuidagi määrata. Olin Kõrvemaa kevadjooksul juba neljandat korda, aga eelmise aasta totaalse nässumineku (aeg 1:30) juures mõtlesin, et oleks igati super kui aeg jääks üle-eelmise aasta 1:15 kanti.
Kell kaksteist kõlas stardipauk ja rekordiline viis- ja poolsada jooksusõpra valgus Kõrvemaa metsade-mägede vahele. Startisin inimestemassis kuskil poole peal, mistõttu esimesel kilomeetril tuli üksjagu möödasiblimist. Jõudsin esimese kilomeetripostini juba 4:15ga, aga ma arvan et vähemalt kolmandik jooksjatest oli selleks ajaks seal juba möödunud. Minu jaoks oli tempo kõrge. Tõmbasin hoogu maha ja jätkasin umbes 4:30/minut.

Kõik oli tore kuni esimese joogipunktini (6 kilomeetril). Siis tuli kerge tagasiminek – kõhus hakkas kergelt pistma ning ma lasin tempot pulssi alla. Umbes viie minutiga õnnestus raskest kohast üle saada.
Haamri taga oli lihtne põhjus. Pulss oli sooja ilma ja minu jaoks kiire tempo tõttu tõusnud anaeroobse läve (185-187/lööki minutis) juurde. Kuna olen sel aastal spetsialiseerunud pikkadele otsadele pole keskmine pulss suurt üle 160/löögi minutis suurt läinud ning +25+30 lööki üle normi oli liig mis liig.
Ehkki tempot sai alla lastud, oli selge, et treeningust midagi välja ei tule. Rada tuleb läbida sportlikult :)

Kaheksandaks kilomeetriks oli olukord normaliseerunud. Jõudsin poole maa peale täpselt 36 minutiga, mis andis keskmiseks tempoks 4:30/km ja eeldas sama kiirus hoides 1:12 lõpuaega. Püüdsin võtta selle ka endale sihiks.

Võtsin kõik tõusud võimalikult rahulikult ning püüdsin laskumistel tempo taas üles saada. Strateegia töötas ning haamrit enam ei tulnud. Löögi vältimiseks panin mõlemas tankimispunktis ka kaks tassi (spordi)jooki hinge alla ning läksin ajutiselt üle käimisreziimile.

Teises joogipunktis (11 km) oli selge, et 1:12 on veidi ebarealistlik aeg - kuid ma proovisin oma jõuvarusid säilitada ja joosta nii, et aeg väga palju üle ka ei lähe.
Ei läinudki. Viimane kilomeeter tuli taas kuskil 4:15 kanti, mis näitas et päris tühjaks ma end ei jooksnud… Aeg löödi kinni 1:12:41 peal.
Ehkki päris kõike ma enda arvates välja ei pannud ulatus keskmine pulss nii kõrge kui 187ni ja max. pulss 197ni.

Õpetustera jooksust: sellised „lühemad otsad“ nõuavad rohkem tempotrenni :)

Toasussid ruulivad!

Põnev link jooksujalatsite teemal

tehtud

op - tehtud. oli huvitav ja uus elamus. tundub, et läks hästi. nüüd mõneks nädalaks (spordi)aeg maha ja mõned päevad harrastan kepikõndi (karkudega).

homme algab uus elu

operatsioon. Foto Andras Kralla/Äripäev

pealkirja suurkõlaline sõnum tähendab seda, et sain hommikul kõne dr Mihkel Mardnalt, kes nentis, et põlv vajab tõesti veidi kirurgilist sekkumist ning homme hommikul vabanes kliinikus üks aeg ja kas ma olen huvitatud. muidu on järjekorras viimane hetkel juuni kandis. ma pikalt ei mõelnud.

täna õhtul väike pidulikum trenn siis (ujumine või jõusaal ülakehale) ning siis paarinädalane puhkus-taastumine. väike puhkus teeb ainult head ja olen juba raamatud-filmid valmis vaadanud, mis siiani nukralt riiulil oma korda ootamas. ja pildistanud pole ka korralikult ammu. lõikuse suhtes muidu hirmu pole, uudishimu pigem.

Kehrast Piritale

Tegin nädalavahetusel GutsMuths Rennsteiglauf jooksuks harjutades elu pikima trenni. Hommikul vara võtsin takso põrutasin Ülemiste raudteejaama ning sealt rongiga Kehrasse. Kell 7:30 kohale jõudes hakkasin kondiauruga kodu poole tagasi kerima.

Otsisin päev varem Delfi kaardikeskkonnas trassi, mis oleks kodust umbes 50 km kaugusel ning leidsin, et selleks sobib täpselt marssuut: Kehra-Soodla-Anija-Raasiku-Aruküla-Lagedi-Loo-Pirita.

Oleks võinud muidugi ümber kodu ringiratast lasta, aga pikemate otsade puhul on minu puhul vaimselt värskendav kui tegemist on vähe sissetallatud radadega ning ideaalne oleks treeningust kujuneks nn. omamoodi matk.
Eks pikemad otsad võivad mõnikord vaimselt väsitavad olla, aga samas on ka üliolulised – mulle tundub, et maraton on Rennsteiglaufi jooksu kõrval kuki-muki ja sestap vajas vaim ja keha treeninguks midagi veelgi koormavamat.

Ehkki Rennsteiglaufi ise-enesest on „kõigest“ 1,7 maratoni pikkust, siis raske reljeefi tõttu tuleb arvestada, et selle läbimine võtab aega ca. 2,5 maratoniaega ehk 8 tunni ringis(?)
Ning lisaks jõuvarude säilitamisele tuleb jooksul väga suurt rõhku panna ka energiavarude täiendamisele. Uuringute põhjal läheb ultramaratonil (või Ironmanil) sõltuvalt kehakaalust ja muudest personaalsetest iseärasustest 0,5-1 liiter vedelikku ning söökidest-jookidest peaks kätte saama ca. 300-500 kcal/tunnis. Võrdluseks 3-3,5 tunniga maratoni jooksjad võivad läbi lasta paari liitri spordijoogiga.
Kõik kinni selles, et süsivesikuid suudab organism laadida koguse, millega veab välja 2-2,5 tundi ehk peaaegu terve maratoni distantsi võrra. Pikematel üritustel läheb aga söömine-joomine ülioluliseks.

Sestap püüdsin minagi testida ning proovida kuidas oleks alusta jooksu täis kõhuga ja kuidas tuleb välja vahepealne toitumine.

Esimesed kümme-viisteist kilomeetrit oli lasta mõnus ja vaikne. Liiklust praktiliselt ei olnud ning sai nautida rändlindude saabumist. Kilomeetril kümme ja kaheksateist sõin ära banaani ja tarbisin ära liitri võrra kokku segatud spordijooki (Carbococ).
Poole maa peal (26 km-l) jõudsin Arukülla. Käisin kohalikus poes, kus lootsin osta juurde banaane, aga tutkit- värskeid puuvilju polnud! Igatahes võtsin kaks rosinasaia ja liitri Arcticu greibimaitselist spordijooki. Sõin kohe mõlemad saiad ära ja jõin veerand tunni jooksul pool liitrit jooki peale.
Kõik sujus toredast kilomeetrini 31. Siis hakkas sees aga veidi keerama ja spordijooki üles ajama. Saiakestega oli kõik ok – need häda ei teinud. Aga suhteliselt kõrge kontsentraadiga spordijook tegi söögitoru hapuks. Vaevusi oli ca. paarikümne minuti jagu enne kui olukord normaliseerus. Kuna mul vett kaasas ei olnud tuli mul kuni jooksu lõpuni tarbida endiselt spordijooki – ning kuna mul oli see alles vastu käinud ei saanud ma seda tarbida soovitud koguses.

Vedeliku puudus võis olla üks tegureid, miks mul 35-50 km vahel oli veidi raske ning jooksu sisse tuli päris mitu käimispausi. Teine tegur, mis hoogu alla võis tõmmata oli psühholoogiline. Kuna ma polnud varem üle 42 km enne jooksnud oli tegemist minu jaoks tundmatu ja seninägemata territooriumiga – kuidas ma nii pika maaga toime tulen?
Edasitõukavaid ja motiveerivaid asju oli muidugi ka :)
1) Rennsteiglauf pole enam mägede taga ning millal sa veel harjutad ja treenid
2) Võrreldes Rennsteiglaufiga on tegemist ikka äärmiselt lihtsa trassiga – praktiliselt tõusude ja langusteta ning mööda asfaltteed
3) Tegemist oli ikkagi uue rekordiga ning maratonipiir sai ületatud
4) Lootsin, et ehk õnnestub asi ära teha alla viie tunni.

Kokkuvõttes jõudsin kohale ajaga 4:57 ja teekonna pikkuseks tuli kokku 50,5 km.
Viimased rasked kümme kilomeetrit ei tulnudki väga õudse ajaga (1:05 umbes).

Koju jõudes läks kerre ligi liiter puhast vett ja taastumisega erilisi probleeme ei olnud. Õhtul pea natuke tuikas, aga ajan selle vedeliku puudusele – mida võistlusrajal ei tohiks tulla.

Püüdsin panna huvilistele ka jooksukaardi üles.

35. päeva võistluseni veel minna :)

vaim üle füüsise

kuuluvustunne (mille osa on ka samastamine) on inimese üks baasvajadustest. nii kogesingi äratundmisrõõmu, kui täna Postimehest Eesti ratturite vigastustega võitlemisest lugesin. mitte rõõmu, et neil halvasti läheb, aga, et teistel ka samasuguseid probleeme. kuidas vigastustega, just emotsionaalselt, ja enne hooaega toime tulla on nii sportlase kui regulaarse harjutaja jaoks raske küsimus.

oled harjunud treenima, tead sellega kaasnevat mõnutunnet nii tegemisest endast kui vormi kui füüsise paranemisest, kalendris ja eluski sel oma koht ning siis järsku pead pooleli jätma. õõvastav mõte, mida tihti eitusfaasis edasi lükata annab.

nii kipuvadki inimesed, mina samamoodi, teinekord vinti üle keerama ehk loodad "äkki läheb ise üle, kui teen veidi rahulikumalt vms". ja harjutad ikka edasi. tagajärjeks krooniline vigastus või selline probleem, et tuleb paremal juhul ala vahetada, halval juhul üldse spordist loobuda.

see hirm ja toimetulek loobumisega kaasnevate emotsioonidega on keeruline teema igatahes. vaatan, et kaasjooksja sarnaste mõtete juures.

et siis, keegi pole vigastusega üksi. ikka on keegi kuskil, kel sarnane probleem või samade mõtetega tegeleb. see teadmine aitab.

põlvesaaga saab läbi

hooaaja alguseks käisin ortopeedil ning doktor arvas, et "võid seda küll elektriga soojendada, ent probleemi see ära ei võta". ehk, plica sündroom saab lahenduse "noa" all. lihtsustatult tegemist väikese nahavoldiga, mis põlveliigeses tekib ja valu teeb. elektriraviga on seda võimalik ohjes hoida, ent parim lahendus on siiski see ära lõigata.

opp ise võtab veerand tundi ning hea uudis on see, et taastub kiirelt ehk 10 päeva pärast lõikust tohib juba trenni teha. saab uuesti normaalselt ehk jooksma. nüüd ainult paar nädalat olulise telefonikõne ootamist.

Spinning Madness - tehtud

StenAleks ÜTLEB:

Hei sõbrad spinnarid. Aitähh kõigile, kes kohale tulid, et talvisele sisehallis kükitamisele ühiselt mõnus punkt panna! Ma ei tea, kuidas teiega on, aga minu meelest oli see punkt küllalt kindel ja rasvane.

Olen varem teinud kaks korda 2,5 tunnist spinni, aga see oli sõna otseses mõttes Madness;)Pärast teist treeningtundi oli tunne, nagu oleks keegi kallanud mu üle pange veega. Palju polnud puudu sellest, et isegi minu liitrist kaasa võetud veest oleks jäänud väheseks.

Siinkohal tahan aga kõikidele osalejatele suure kiidulaulu laulda. See oli väga tore positiivne üllatus, et nii paljud teist kõik kolm tundi vapralt vastu pidasid. Seda veel eriti arvestades asjaolu, et paljudele teist oli see üldse elu esimene spinning:) Tublid!!!

Ekstra tänu tahan avaldada treenerile, Kristjan Prüüsile, kelle energilisus ja positiivsus panevad kadestama! Tema käe all on trennid garanteeritult lahedad ja meeldejäävad.

Samuti suured tänud Rivole, kes väntamise vahel jõudis veel ka ürituse tulevaste generatsioonide tarbeks pildile jäädvustada;)

Aitähh veelkord kõigile ja ületame ennast jälle!


RIVO ÜTLEB:

kes täna tulemata jättis, puhtalt teie kaotus, ma arvan:P ja tulijate võit. 3 tundi ratta seljas möödus tegelikult kiiresti. raske hetk oli ainult siis, kui teine tund täis sai. aga siis sai juba koeral sabast ka üle ja lõpuni vedas ilusti ära. sadakond kilomeetrit ehk kokku ja kahlasin pärast veel mõnuga kilomeetri ujulas peale ka. lisada siia veel saun ning nüüd vajungi kodus üha sügavamale diivanisse.

fotodel klikates saab veidi suuremalt ka.

PS. veebruaris tegime samuti midagi toredat - Patkuli Challenge. järgmine ühisrassimine peagi.

kohe läheb lahti.


ilm oli soe.


töökoht kolmeks tunniks.


peakorraldaja Sten ootab teised järele.


tehtud. treener Kristjan Prüüs suhtub õigesti.


venitus vol 1...


... ja vol 2.


velod.

Viimane võimalus pääseda SpinningMadnessile!!!

Talve selgroog on murtud ja kevad trügib peale ääretu jõuga. Pole kaugel aeg, millal sisehallides sportimise saab õige mitmeks kuuks ära unustada. Selle tähistamiseks paneb ÄP Maratoni Tiim ürituse "Kuu Spetziell!" raames piduliku ja peene punkti sisehallispordi hooajale ühe vägeva SPINNINGMARATONIGA.

5. Aprillil toimub Rocca Al Mare MyFitnessis kolme tunnine Spinningmaraton kogenud treeneri, Kristjan Prüüsi, käe all. See on võimas katsumus, kus ühtelugu saab vatti nii keha kui vaim. Olen ise läbinud kaks korda Kristjani käe all 2,5 tunnise spinningmaratoni ning võin kinnitada, et sellise katsumuse läbimine teeb enesekindlusele vajalikku head. Seega rebi ennast välja rutiinist ja tervita ühes meiega alanud kevadhooaega väikese eneseületusega:)

Üritus toimub 5. Aprill kell 11:00 Rocca Al Mare MyFitnessis. Kui tahad võtta sellest osa, siis anna mulle oma soovist meilile märku (almondiesco@hotmail.com), aga tee seda kärmelt, sest kohtasid on alles veel vaid 5 tükki.

Ürituse maksumus on 85 krooni, millest 50.- on klubisse sissepääs ja 35.- tasu treenerile. Kui sa juba oled MyFitness klubi liige, siis maksab üritus sulle vaid 35 krooni. Pärast spinni ootab osalejaid ka mõnus saun ja võimalus oma väsinud lihaseid basseinis leotada.

Spinningmaratoni näol on tegu ÄP Maratoni Tiimi ühisürituste sarja "Kuu Spetziell" teise üritusega. Selle sarja eesmärk on käia välja iga kuu üks põnev eneseületus, mida saaks üheskoos seljatada spordisõpradega nii Äripäevast seest kui väljast. Ürituste sari sai alguse möödunud kuul „Patkuli Challenge’ga“, mil 17 fanatti jooksid kaks tundi järjest mööda Patkuli treppe üles-alla. Sellest saab lugeda ja vaadata pilte siit: http://apmaraton.blogspot.com/2009/02/patkuli-challenge-vol-1-check.html.