Kas on võimalik nautida 600 kilomeetrist rattasõitu?

On, selgus eile õhtuks. Pärast enam kui 20 sadulas veetmist, Eesti tuuri nime väärt (läbisime 11 maakonda), rattatiiru tagasi Tartusse jõudnud.

Eesti tuur ehk 600 kilomeetrit kahe päevaga.

Reede õhtul mugaval autoistmel lösutades Tartu poole veeredes tõdesime, et njaa, tuleb ikka järgmisel päeval valu anda – laupäeval ootas ees 360 kilomeetrit. Jalgrattal. Tartust läbi Lõuna-Eesti Kosele. Valget aega on nüüdseks järgi 14 tundi. Niisiis 12 tundi sõidule ja umbes paar jokutamisele ning tankimisele.

Nii läkski. Heade mõtete linnas rahutu unega veedetud öö (tervitan siinkohal Kaupo peret meie majutamise eest) ning poolvägisi sisse topitud hommikusöögi järel suundusime kuuekesi, punaste tulede plinkides … öhe.

Sinine start.
Päeva alguseks oli udust ning pilvist ja sinist hommikut palju nimetada. Kuna vesi seisis õhus, oli nähtavus kasin, prillid udused ning riided peagi niisked. Temperatuur samas parajalt jahe ning liiklust polnudki. Näo kiskus naerule ning sees rõkkas ka, hommikused sõidud istuvad – tihti enne töödki 2-2,5 h juba purgis. Nüüd ootas ees kaks päeva sadulas.

Ainuke rõõmurikkuja oli kerge diskomfort pükstega, mis kunagi seda pattu polnud teinud. „Niiet siis ikkagi vaimuproov,“ sättisin end ees ootavaks valmis.

Kaks päeva rattarõõmu.
Ees ootas 600 kilomeetrit pikk brevet. Prantsusmaal tuntud kui nn tiksumissõit ehk vähemalt 200 km pikk distants tuleb veloga läbida teatud kontrollaja jooksul, mis eeldab keskmiseks kiiruseks mõnusad 15 km tunnis. Eestis on ja sõidetakse seda muidugi teistmoodi. Meil on kiirem.

„Tavai, 10 minutit“ leppisime kahe tunni ja ca 60 km pärast esimeses tanklas kokku. Iga minut arvel, et enne pimedat Kosele, öömajale jõuda. Niiskuse tõttu lahkusin järgmisele lõigule kergelt vibreerides ja nii otsustasin pikemalt vedada, et saaks sooja sisse tagasi.

132 km tehtud, peagi ootab ees Pärnu.

Peagi lahkus udu, tuli päike ning sai jõnksudest üles alla ronida-veereda. Oli rohkem ja vähem sirgeid lõike ning iga 50-80 km tagant kerge laadimispeatus.

Viimastega läks kuskil esimesel päeval nihu. Ei tea, kas pärast Pärnu (vist ca 170 km) läbimist tekkinud valearvestus distantsis ehk toidu hilinemine ca tunni jagu, millegi kehva sisse söömine (pärast 200 km kandis kõhu täis toppimist hakkas sees keerama) või lihtsalt liiga vähene toitumine.

Nulli ja tagasi.
Ülekoormust ei söanda variandiks pakkuda, sest päeva keskmine pulss oli mul 140 (maksimaalne üldse muidu 195 ehk 140 on pikal sõidul paras aeroobne koormus). Seda olukorras, kus ma vedasin punti pikki lõike (10-15 km) suure osa päevast. Samuti on trennipõhi all tuge, pikemad ja ka intensiivemalt sõidetud kestvussõidud samuti kaukas olemas.

Igatahes tipnes see ca 80 km enne lõppu tanklas tõdemusega, et jõudu hakkab väheks jääma. Nii valasin sisse mitu smuutit. Siis igaks juhuks järgi mõned banaanid. Siis igaks juhuks pakk komme. Siis igaks juhuks mõned batooni. Siis igaks juhuks veel midagi. Olukord paranes minutitega.

Krõps, kartulikrõps.
20 km hiljem tegime taas kiire sutsakpeatuse. Otsustasin rohkem süüa ja selle juures oli täiesti uus elamus see, kui seisad riiuli ees ja tead, et pead energiat hankima, kuid mitte midagi sisse panna ei taha. Kompromissiks sai lõpuks kartulikrõpsud, mis soolase maitsega kurgust alla läksid. Neid kasutasin teisel päeval samuti paaril korral.

Viimased 60 läksid juba paremini ning 20.17 olime Kosel. Ees ootas kasimine, eine ja uni. Statistikaks sai 360 km puhta sõiduaga ca tosin tundi (keskmine kiirus 29+ km), lahkus 9900 kalorit.

Imerelv, kodumaine.
Ainsaks tõrvatilgaks oli tundlik istmik, mis rattapükstega päeva jooksul kreemist hoolimata päris head klappi ei leidnudki. Ent valmis olin sellekski – Tervixi Saialillesalv teeb hõõrumiste korral imet ja sellele panustasingi. Esimese päeva väsimus tuli isegi väiksem kui ootasin.

Teine ehk 240 kilomeetrine päev algas soojemalt – hommikul 10 kraadi ning viis kanget (nii vaimses kui füüsilises olemises) uuesti sadulas ning nina Tartu poole tagasi. Ees ootasid põiked Jänedale, Väike-Maarjasse, Kallastele, Mustveesse ja Eesti pikimasse tänavkülla.

Ma polnud sealkandis varem käinudki, nii et ootasin väga. Alustuseks lõhkusime kogu retke ainsa sisekummi ning proovisime, kuidas maanteekaga teeremonditaval maanteel sõita on (kannatas).

Idatuul, mis pole kunagi head toonud.
Erinevalt esimesest päevast sai rohkem tuult (peamiselt vastu). Samas oli pulss 15-20 lööki madalam ning tuju hea ja jõudu jagus. Eelmise päeva energiakriisi tõttu otsustasin end rohkem säästa ehk teha lühemad vedamislõigud ning tankida rohkem.

Sõiduajaga umbes 8.45 olime tagasi Tartus. Keskmine kiirus vastutuule tõttu 27+ km/h, keskmine pulss 130.

Finito. 600 km sõitsid läbi (vasakult) Ivar Tupp (korraldaja), Ahto Vink, Martin Prommik, Rivo Sarapik ja Indrek Pak.

Tagasiteel pealinna arutasime bussis, mis selliste katsumuste mõte on – kehale karm koormus, mis pigem kurnab ja lõhub, kui midagi annab. Tõsi. Samas vaimu puhul on efekt vingem – selline kogemus avardab oluliselt silmaringi, mida inimene ja ka üksikisik suudab. Paljuski on takistavad piirid (ükskõik, mille saavutamiseks elus) peas kinni.

Mulle oli see, aga trenn sel aastal üldse, ka huvitav eksperiment. Loobusin kaheksa kuud tagasi loomsest (liha, kala jms) ning seni kogetu on põnev – trennipulsid 15-20 lööki senisest madalamad, taastumine kiire ning olemine hea. Kirjutan sellest ükskord lähemalt.

Aitäh Ivarile korraldamast ja kaasa veeremast. Samuti Indrekule, Ahtole, Martinile ja Marile. Ilmselt ei jäänud viimaseks korraks.

PS. Eraldi kiidan üht rattasärki, mille avastasin - Rapha Brevet Jersey. Kuna pikemad sõidud on hingelähedased ehk tuleb rohkem tavaari kaasas kanda, kuid raamile kotte ei ole tahtnud hankida või seljakotiga tuult lõigata, siis lahenduse leidsin just sellest riide-esemest.

Suured taskud, kuhu mahub vest, kilekas, pump, varukumm, telefon-finantsid, paar kindaid, buff, ca 2000 kalori eest toitu, ühed rattavõtmed ning jääb veel ruumi veidi ülegi. Sõita samas mugav.

Tõnu ja Tervisespordi tiimiga teel Tallinnast-Haapsallu 20. augustil. Pildil ka Rapha rattasärk Brevet Jersey, mis mahutab seljakoti eest.

Lisaks mahutavusele on tugev pluss materjal - meriinovilla tõttu reguleerib hästi temperatuuri ja nii sobis (alussärgiga) nii +6ga hommikul startida kui päeval päikese käes pea +20ga. Vahel oli vaid tuuletõkkeks vesti vaja. Eriti hea ja funktsionaalne.