Teisipäev, 21. september 2010

Kuidas karastus teras vol 3 ehk unise karupoja seiklused

Valu on lahtunud ja teen juba trenni järgmise aasta maratoni heaks.

Aga meeleolukast 12 septembrist.

Vabaduse väljakul olin enne poolt üheksat, jagasin Raivole pulbrit (Enerviti R2 taastusjoogipulber), vahetasime paar sõna ning parimaid soove. Minu õde Moonika, kes osales Berliini maratonil, tuli mind assisteerima ja moraalset tuge osutama.

Viimasel hetkel loobusin oma joogipudeli kaasavedamisest, kuid vöö panin sellegipoolest peale, kuna mul olid omad geelid kaasas. Starti läksin malbel sörgisammul ning Moonika jõudis veel enne stardipauku paar klõpsugi must teha (noh, nagu enne maratonisüütuse kaotamist või nii) Stardis hoidsin tagumistesse ridadesse, kuna mul ei olnud soovi kellelegi jalgu jääda.

Pauk käis ja kukkusin sahistama, päris tasasel tempol, kuna see sai eelnevalt koolitustel kui igasugustel sõnavõttudel pähe raiutud, et tempo olgu alguses vaikne nagu tuuleiil ja saagu see kasvõi väevõimuga tagasi hoitud. Mul tuli see hästi välja, keskmiselt oli esimesed 10 km 7:21 min/km tempos. Trenni sai viimati paar nädalalt mõnikord isegi alla 7 min/km tehtud, aga nii kindlalt ennast ei tundnud, et oleks võinud 5:00 jänesele sappa võtta. Selle 10 km sees ma nägin oma kella pealt igasugu km aegu, kõige väiksem oli 6:58, aga siis ma võtsin ka kohe tagasi. Veits oli ikka minna veel. Need 5:00 jänesed putkasid ka õige kähku mul silmapiirilt. Ise veel mõtlesin, et noh, pole viga, suurem osa massist on ju esimest korda, et küllap väsivad.

Ühti nad väsisid. Kui mul poleks õde pea terve tee jalgrattaga kaasa sõitnud, ma oleks sinna igavusse kustunud, mitte väsimusse. Silmapiir oli võrdlemisi lage, selja taga olid veel mõned kribalad ja minu ees jooksis üks härrasmees, kes väliste tunnuste järgi jooksis minu ees ka kaks aastat tagasi 10 km distantsil. No samad rõivad olid vähemasti ja sama soeng ja suurus ja laius, jooksustiil ja säärelihased olid ka täpselt samasugused. Keegi Dmitri oli ta, selgus hiljema tuvastuse järgi. Tänu talle mul oli veidi põnevam veel, et no nii, väike pingemoment, kes kellele ära teeb :p

Esimene 21 km möödus võrdlemisi kergel sammul, niimoodi sahistades nagu mul plaanis oli, juua ja kõike sain piisavalt. Ühe tüdruku sain ka esimese ringi lõpuks kätte, keda ma kena 15 km jälitasin. Ta teist ringi jooksma ei läinud aga siiski. Moonika oli mulle kõvasti toeks, vahepeal pajatas seal maast ja ilmast ja vahepeal ta muljetas seal teiste jooksjatega. Vahepeal rääkis telefonis isaga, tegi rajalt otsereportaazi a la „… ei ta ikka suhtleb veel ja päris rõõmus ja rõõsa…“ :) Ma esimesel ringil olingi päris rõõsa, jutustasin isegi seal veel ja „Ergotustsoonis“ sai meelalt poose sisse võetud ja nõnda. Ühtlasi sain joosta ühe sammu koos esikoha mehega ja suisa Loskutovi endaga, ringiga sain sisse küll, aga Moonika tehtud pildi peal ma olen korraks nagu „teine“ :). Dmitri oli mul selja taga. 21 km vaheaeg näitas 2:34:48 (7:20 min/km)

Teine ring nii rõõsa ei olnud enam. Lihased olid veidratest kohtadest valusad, kust muidu varem ma ei ole kunagi valu tundnud. Jala ja puusa mingid ühenduskohad näiteks. Siis Moonika soovitas mul vahepeal nagu „keksu“ hüpata, noh nagu väiksed lapsed, kellel on rõõmus meel ja ühes käes pulgakomm ja teises käes lilled ja lindid, teate ju küll. See ei olnud väga mugav, aga selg ees jooksmine oli küll veidi värskendav. See meeletu krambijuku tunne läks leebemaks. Ootasin pingsalt joogipunkte, nagu üldse ei tahtnud tulla need enam. Dmitri läks minust vahepeal ka ette. Jooksin sisuliselt joogipunktist järgmise punktini, manustasin vahepeal geeli. Juttu ma enam ei rääkinud, küll aga Moonika. Kuni 30-nda km-ni ma olingi päris kuss, ütlesin mhmh vahepeal ja mõtlesin, et ei tea, kas mind korjatakse nüüd rajalt maha, sest korraks oli km aeg juba suisa üle 8 minuti ja näis, et 3:40-ga ajavõtumatile ei olnud lootust jõuda. Siis mul tuli hirm nahka veidi. Suure bussiga mees sõitis mul taga ja juht küsis, et noh, ikka on jaksu lõpuni või, ma kiitlesin, et muidugi lõpuni, mis nalja ma siia siis õigupoolest tegema tulin. Mul oli päriselt hirm, et nüüd tuldi laipadele järgi. Manasin suule oma laiema ja värskeima naeratuse, mis mul tol hetkel võtta olin ja sahistasin edasi ning tõstsin tempot. Buss sõitis ka edasi. Hurraa. 30 km vaheaeg näitas 03:44:00. (7:28 min/km)

Kui 33 km peal otsa ringi keerasin, tuli tunne ka teisem, mõtlesin, et noh, nüüd on köömes, kodu juba paistab. Nagu suvaline trenn, 10 km siia-sinna, teoreetiliselt võiks ju kuluda selle peale nii umbes tunnike ja mõniteist minutit. Tuli joogipunkt, rüüpasin ahnelt ja panin ühe geeli ka tasku, Moonika võttis ka mõned topsid kaasa. Dmitri jäi joogipunkti tohkendama ja rohkem ma teda ei näinud ka. Järgnevad 10 km sain ma kätte kõik ukerdajad, keda ma eemalt silmasin ja kätte tahtsin saada. Moonika ergutas ja innustas ning pakkus keelekastet, mis koledal kombel marjaks kulus, janu oli pea koguaeg. Kusagil Pirita teel mainisin Moonikale veel sellise lause, et "kui ma nüüd ka jala läheks, siis ma vist lõpetaks ka". "Jala" mineku all ma mõtlesin, siis mitte jooksmist, kuidagi tol hetkel jooksmine ei tundunud jalgel liikumisena :) Moonika riidles aga selle peale "misasja jala, et millega sa praegu siis oled, ei ole siin midagi!". Mis seal ikka vaielda, vanem õde ju. Siis millalgi Russalka lähistel teatas Moonika, et 10 km jooksjad startisid. Raivo ergutas veel rajalt, et no tubli, 5:15 graafikus ja hop-hop! Ma mõtlesin veel, toho till, see oleks küll enam kui oodatud.

Kusagil Mere pst lähistel tuututas politseipatrull mind poolhalliks ja esimesed elevandid tormasid peale. Moonikaga jätsin sõbralikult hüvasti ja tõotasin kohtumist finishis, kuna 10 km meeste sekka poleks jalgrattur teps mitte mahtunud. Ühel hetkel olin ma keset tõsist võidujooksu, minu ribidesse põikasid nii mõnedki küünarnukid ja rusikad, näkku ja juustesse lendas nii roosat kui valget vedelikku ning ümberringi olid oigavad ja õhku pahvivad välesäärlased. Tol hetkel mõtlesin, et küll oleks hea kui seljal oleks silt a la „be gentle, marathonar on the way“ või midagi säärast…. Minu jalad lihtsalt ei suutnud kiiremini, nõnda ma seal jalus veeresin. Nii mõnedki aga vaatasid tagasi ja ajasid pöidla tunnustuseks püsti ja üks tütarlaps jooksis minuga mõned sammud koos ja innustas takka. Üldjoontes olin ma päris kustunud, aga mingil moel see mass nagu kakkus kaasa ja lõpu eel ma pigistasin veel veidi kiiremat tempot. Finishikoridori astudes aga tõusis nähtavasti minu mõttes jalg kõrgemale kui tegelikult või ei suutnud ma märgata Harju tänava alguses olevat äärekivi, igal juhul koperdasin ma sinna otsa ja lendasin dramaatiliselt keset tänavat. Põlvedest käis helepunane jutt läbi ja ma mäletan, et ma pajatasin kukkumise käigus veel paar sarkastilist märkust selle äärekivi peale, aga ajasin kargud alla ja jooksin lõpuni. Aeg 5:20:02. Kusagilt kostis veel õe hüüd minu suunas ja ukerdasin tema embusesse. Näe, päriselt jooksingi ära. Terve tee, isegi läbi joogipunktide. Hirm oli nii suur, et kui ma käima hakkan, siis jooksma ma enam ei hakka. Teise poole maratonist jooksin 13 minutit aeglasemalt kui esimese poole. Võidujooks Dmitriga lõppes aga 9 minutiga minu kasuks. Õhtul pärast maitsvat õhtusööki (siinkohal pikad paid Raivo ja Co'le) ei tahtnud kuidagi uni tulla, silme ees ketras elavalt terve maratoni teekond ja mõnus oli... ma olen ikkagi tegija, hoolimata unisest läbimisetempost.

Tulgu uued ja väledamad maratonid!

Tegin veidi statistikat oma 11 treeningnädalast ka.

Alates 29. juunist läbisin 3034 minuti jooksul 393 km ja säristasin 26 305 kcal. Esimese maratoni läbijooksmiseks ehk hea küll. Vähemasti ma sain hakkama.

Tuleb aga tunnistada, et maratonil tundsin kõvasti lihasjõust puudu. Võhma oli nagu ülearugi. Järgneva aasta jooksul üritan plaani lisada ka lihastreeninguid. Ma küll ei tea veel mil moel ja kus ma talvel need jooksukilomeetrid läbin, aga eks siis saame näha. Vorm vajab kindlasti parandamist, mõttetut "lisaraskust" on liiga palju praegu, mida kaasas tassida, sellest ma loodan mõõdukas mahus lahti saada :)

Õe silme läbi käis see ukerdamine nõnda

8 kommentaari:

Kuutydruk ütles ...

Oh, Kiss, Sa rokkisid ikka täiega! Kui Sa lõpu poole vakka jäid, sis ma kartsin küll Su pärast, aga näe, Sa vedasid ikka ilusti lõpuni välja :) Tubli-tubli-tubli!!!
Ja näe, mulle tegid ikka ajaga kõvasti ära ja Sul on veel tahtmist järgmistki maratoni joosta, tahtmist mida mul pole (veel) peale tulnud.
Aja sis aga musklid punni ja vehi järgmine aasta alla 5 tunni! :)
(kirjutas õde)

Raivo ütles ...

Väga vahva emotsionaalne maratoniseikluse kirjeldus :)
Super, kui suudad vahetult pärast esimest maratoni järgmise maratoni plaane juba seada ;)

TÄPI ütles ...

järgmisel aastal lähen teisele ringile ka :)
(ilmselt mind sa 15 km jälitasidki)

Rivo ütles ...

minu aplaus ja respektid ja muud pudinad ka värskele maratoonlasele. ja mõnus, meeleolukas kirjeldus.

Kris ütles ...

Küllap, Täpi, see sina olid. Aga peab mainima, et sa oled üks väle sälg küll. Kui haigusvimm poleks sind maha murdnud, ma poleks sind ilmselt kätte saanudki. Kohtumiseni järgmisel aastal! :)

Unknown ütles ...

Vahva oli raja kõrvalt kaasa elada, kangesti kade meel oli kah, ise oleks tahtnud rajal olla!

Sirle ütles ...

Mul on tunne, et teise ringi tagasiteel ma nägin sind. Võtan mütsi maha, et kõndima ei jäänud. Mul oli ka elu esimene maraton ning alates 34,5km käisin ma ikka päris mitu korda ja päris palju. Õnneks olid mõned toredad jooksjad veel umbes samas tempos ning ainult tänu ühele noormehele ma viimase kilomeetri taas jooksin - hambad risti: kui tema suudab, siis suudan mina ka. :) Kas järgmine kord kohtume mai lõpus Riias? :D

heikkik ütles ...

Tubli jooks :) Ma ise kõndisin ikka kolm korda suisa joogipuntide järgselt. Teine ring oli ikka raske :)