kes on kes treeneritest?

siseratta- ehk spinnitrenn Reval Spordis. foto Veiko Tõkman/ÄP.


lugejad ehk vabandavad nädalase pausi eest. tööd on lihtsalt nii palju olnud, et pole vabadel hetkedel tahtmist arvuti juures istuda. Patkuli pildishow´gi on kokku panemata. lähiajal:)

aga, Toomas kirjutas toredast trennist. jätkan tema alustatud teemat.

nimelt olen vahel spordiklubide lehekülgi ja rühmatrennide listi uurides kukalt kratsinud "kas on ka hää treener". niisiis, tõstaks esile asjalikke treenijaid, et nende nime kohates tead, et kindel ja hea valik.

otsa teen lahti MyFitnessi treeneri Kristjan Prüüsiga, kellega mul on olnud au koos higi valada ainult spinningus, aga varem andis ta (võimalik, et siiani) klubis ka bodypumpitunde. miks teda kiidan? mul ei ole tunnis igav, treener mõjub innustavalt, ta oskab küsimustele vastata ja valdab oma ala, suhtub oma kaastreeneritesse respektiga ning hiljem lahkudes oled rahul, et käisid.

olen paaris tema pikas (2,5 tundi) spinningus ka käinud ning nii pikaks ajaks nii treenijate tähelepanu saamine kui nende treenima motiveerimine on kunsttükk, mida ta hästi valdab. kätlemine pärast pikka ühist higivalamist veel rosinaks.

et treeneri veetud trenn on nagu hea teatrietendus või raamat või toit - saad küll midagi, aga kas meelde ja hea tunne ka sisse jääb.

100 km mõnu

lihtsalt üks link ja mõte, mis eilsest saadik aina rohkem meeldima hakkab - veidi enam kui pooleteise kuu pärast toimub tore ettevõtmine Võhandu 100 ehk 100 km kanuu-kajakiga Võhandu jõel.

Kaja elamused piltidega ka paariaastatagusest sõudmisest juurde.

päev hiljem

nonii, noored. ma ei tea, kuidas teistega on, aga täna hakkan aru saama eskalaatorite ja liftide toredusest. pooleaastane jooksupaus tähendas seda, et hommikul voodis püstitõusmise asemel veeresin esialgu põrandale ning siis ajasin end ägisedes-itsitades aeglaselt püsti. justkui oleks uuesti kõndima õppinud.

kodus kolmandalt korruselt allaminek võttis tavalisest paar korda enam aega ja grimasse. ning vandesõnu, kui pärast vaevalist allajõudmist avastasin tuppa jäänud võtmed.

rattasõidu-jõusaali-ujumisega olid puhkusele jäänud sellised lihased, mille eile julmalt (kahetunnine trepilt silkamine pole just pehmeim comeback:P) unest äratasin ja täna tegid nemad sama tagasi. pikem venitus, paaritunnine jalutuskäik ja õhtune läbipõige jõusaalist õnneks panid asjad paremuse poole liikuma. põnev, oligi kole rutiinseks see treenimine muutunud :P

ettevõtmisest paar pildigaleriid ka:
- Kratu fotojäädvustused
- Marttil paar kaadrit
- Hermese spordiklubi käis ka pildistamas

Patkuli Challenge vol 1 - check

Tahan tänada kõiki, kes võtsid täna hommikul nõuks laupäevase peesitamise asemel spordirüü selga ajada ja tervelt kaks tundi järjest külmas veebruarituules mööda Patkuli treppe üles joosta.

Jah. Kui ma selle ürituse välja kuulutasin, siis väikeseks hetkeks arvasin ma, et võistluspäeval viibib Patkuli treppidel vaid kaks inimest - mina jooksen ja Rivo pildistab;) Üllatus oli aga võrratult positiivne, kuna tänase võistluse lõpuks sain ma ringiajad panna kirja tervelt 17. inimesel.

Eks kõik osalejad saavad kommentaarides oma emotsioonidest ise kirjutada, kuid minu nägemus tänasest hommikust on siin:
Ilma liialdamata tunnistan, et need trepid olid parajad tapjad (seda kõige paremas mõttes;). Jagasin läbinisti jooksu võitnud Andrese mõtet, kes umbes 9/10 ringil mulle ringiga järgi jõudis ja ütles: "Kõik viimased ringid olen juba mõelnud, et see on nüüd viimane ring, millal ma veel treppidest üles jooksen". Just selline tunne minul pärast ca kuuendat ringi oligi. Kuigi võhma jagus lõpuni, siis jalgadest olid järgi jäänud süldid, mida ring ringi järel ikka ja jälle tuimalt mööda treppe üles lohistad. Siiski ma üllatusin. Arvasin, et ma kõnnin juba pärast neljandat ringi...hah... ent tegelikult juhtus see alles kolmel viimasel ringil (11-14).

Üritusega tuli mul aga väga rahule jääda. Ilm oli ilus. Tee polnud väga libe. Lihased said koormust. Ja mis kõige olulisem, seltskond oli ääretlult lahe. Sellise rahvaga teeks sporti iga kell;) Nii et veelkord aitähh kõikidele osalejatele ja eriline tänu ka kõigile, kes raja ääres üritusele kaasa aitasid ja vaatamata sellele suutsid siiski leida aega ka Patkulile koos teistega paar ringi peale teha.

TULEMUSED:

Andres 15 ringi / 21,45 km
Rünno 15 ringi / 21,45 km
Tõnu 14 ringi / 20,02 km
Teller 14 ringi / 20,02 km
StenAleks 14 ringi / 20,02 km
Raivo 13 ringi /18,59 km
Raul 13 ringi / 18,59 km
Tarmo 13 ringi / 18,59 km
Eret 12 ringi / 17,16 km
Martti 10 ringi / 14,3 km
Rivo 8-9 ringi:) / 11,44-12,87 km
Tim 8 ringi / 11,44
Ätkinson 3 ringi / 4,29 km
Kristi 2 ringi / 2,86 km
Vetikas 2 ringi /2,86 km
Eva 2 ringi /2,86 km
Kiss 2 ringi /2,86 km


RIVO võtab sõna: Panen paar pilti (fotol klikates saab veidi suuremalt ka) ja hõiskan, et üle poole aasta oli vinge taas joosta. tegelikult oli täna plaanis hoopis pilti teha, kuid pärast tunnist pildistamist/intervallitrenni viskasin ikkagi kaamera kotti ja silkasin teistega kaasa. Sten oli tellinud hea ilma, lume, trepid ning kümmekond kaasvõistlejat. hästi lahendatud laupäev, ma arvan.

START.


ESIMENE RING.


TRIO.


TEMPEL MÄLLU IGAVESEKS.


ÄPMT.


MARTTI KIIDAB RAJAMEISTRIT.


SIKSAK.


JOOGIPUNKT.


SIKSAK vol2.


VEEL ÜKS TEMPEL.


"AJAVÕTT".


MITTETREPIJOOKS.


JA TAAS TREPIJOOKS.


TÖÖRIISTAD.


VÕITJA.

Lisainfo "Patkuli challenge" kohta: http://apmaraton.blogspot.com/2009/02/veebruari-spetziell-patkuli-challenge.html

Patkuli Challenge...käes!!!

Nii sõbrad. Homme ongi kohtupäev käes, mil toimub ÄP Maratoni Tiimi esimene improviseeritud ühisüritus Patkuli Challenge (http://apmaraton.blogspot.com/2009/02/veebruari-spetziell-patkuli-challenge.html). Siit tuleb viimane informatsioon ja ürituse kava.


KAVA

10:45 võiks hiljemalt kohal olla Patkuli treppide juures. Teeme väikse tervituse, räägime üle reeglid ja lahendame kõik võimalikud tekkivad küsimused.

11:00 ühine tutvustus- ja soojendusring.

11:15-13:15 Patkuli Challege;)


INFOKS:

Ringi alguses on olemas kontrollija, kelle juurde saab jätta kõik soovitud asjad.Kontrollija ülesanne on võtta nii aega, kui ka jagada väikeseid kummipealu ringi läbinud sportlastele (iga läbitud ringi eest saad sa ühe paela ja pärast loebki kokku, mitu ringi keegi on läbinud. Nii ei pea numbritega mässama;).

Kui üritus läbi on, siis võime kambaga võtta kokku ja teha mõnes õdusas kohvikus ka ühe kuuma joogi;)

Äkiliste küsimuste või probleemide tekkimisel võite mulle ka helistada (53494880).


Homme Patkulil näeme, raisk;)

mina vs bassein - 1:0

veel hetk ja siis sulps. foto: Maris Ojasuu/Äripäev.

põlv tunneb end hästi, katsetasin eile lühidalt ka spinnitrennis ja täna saab teada ka meditsiinilise põhjuse. aga võtan rahulikult ja tõmbasin koormust hästi maha. muidu vist ikka külmast-niiskusest. näis.

nädalat alustasin aga basseinis ja erinevalt eelmise nädala positiivsetest kogemustest (kus kõik sujus endalegi üle ootuste hästi) tuli esmasbal küll kõik nii vägisi, et veider. esimene kilomeeter kulges enamvähem, aga sealt edasi läks allamäge ning ei olnud ei head minekut, kerget veest läbi lõikamist ja mõnugi puudus. ei saanudki end korralikult käima ja motiveerisin end saja meetri kaupa ning suutsin paar kilomeetrit täis solberdada. polnudki sedasi trenni teha kangutanud.

lohutasin end, et kui trenn ei meeldigi, siis pärast on vähemalt lõpuni vedamisest hea meel. enamvähem oligi.

proovime õhtul Steniga uuesti.

põlvesaaga jätkub

midagi läks kusagil viltu ja jätsin hommikuse spinnitrenni vahele ning broneerisin aja hoopis doktori juurde, sest vasem põlv tuikab veidralt. liikuda laseb vabalt, ent pärast pikemat ühes asendis hoidmist annab tunda. mul on vahel külmaga seda ennegi ette tulnud, aga lasen igaks juhuks üle vaadata.

muidu leidsin eelmisel nädalal üles oma pulsitsoonide tähtsa paberi (tuntud ka koormustestina) ja avastasin, et rahuliku põhjaladumisega on nüüd tegeletud küll ja aeg tõsta treeningu intensiivsust, et kuu-pooleteise pärast (kergelt idealistlik lootus) taas rullidele liikuda. näis muidugi, mis arst lubab. kui lubab.

Veebruari Spetziell "Patkuli Challenge"

Hoidke oma piip ja hoidke oma prillid. Käima läheb Äripäeva Maratoni Tiimi igakuiste ürituste sari "kuu spetziell", kus vaibale kutsutakse ühtlasi nii keha kui ka vaim. Selle kuu kui ühtlasi ka ürituste sarja esimeseks "spetzielliks" on Patkuli Challenge.

Kõik Tallinnlased on vähemalt korra oma elu jooksul turninud Balti Jaama vastas asuvaid Patkuli treppe pidi üles ja mõtelnud poolel teel õhku ahmides, et see nüüd küll ikka õige värk ei ole. Ja ei olnudki! Patkuli Challenge kõrval oli see vaid...noh...ütleme siis et nagu linnupete või siis kukepea või ka näiteks köki-möki kui soovite;)

Kui sa tahad tõeliselt Patkuli treppe vallutada, siis ole 28. veebruaril kell 11 hommikul Balti Jaama vastas ja Nunne tänava alguses kõrguma hakkavate Patkuli treppide jalamil. Sealt läheb lahti tõeline Patkuli maraton, kus 2 tunni jooksul tuleb läbida 1,43 kilomeetrine ring nii mitu korda kui sa suudad. Ring kujutab endast Patkuli treppe pidi Toompea müürini ronimist, edasi mööda müüri äärt jooksmist kuni esimese võimaluseni turnida üles päris Vanalinna sisse ja jõuda lõpuks välja Toom-Kooli tänavale. Sealt edasi väike ring umber linnaisade lossi ja siis juba piki Snelli tiiki tagasi armsate Patkuli trepiastmeteni ning jälle uuesti üles. Kohapeal joostakse rada ka soojenduseks korra läbi.

Tegu pole muidugi ametliku üritusega vaid hoopis inproviseeritud ettevõtmisega. ÄP Maratoni Tiim on lihtsalt see päev ja see kell selles paigas, et joosta. Kui keegi väljastpoolt tiimi soovib aga meiega ühineda, siis oleks see kangesti teretulnud. Esiteks on seltsis segasem ja teiseks pole meil kunagi olnud midagi uute spordilembeliste sõprade vastu. Seega märgi 28 kuupäev endale punaselt ära ning lõpeta selle aasta viimane veebruar meeldejäävalt;))

Kaart:

P.S. Rõhutan veelkord, et tegu pole ametliku üritusega ja kõik soovijad teevad seda täiesti omal riisikol. Hinnake ise om füüsilist ja käituge vastavalt sellele. Samuti rõhutan, et mööda treppe ei pea tingimata tormama. Ringi võid ka läbida jalutades, roomates ning keppidega jalutades või roomates...mingeid piiranguid pole.

Kui sa tahad tulla ja kui sul on täpsustavaid küsimusi, siis märgi need otsekohe kommentaaridesse:)

seltsis segasem

MyFitnessi spinningusaal, laubal saab siin ka uhada. foto Andras Kralla/ÄP

mu koduklubi* korraldab vahel toredaid üritusi. eeloleval nädalavahetusel ka üks tulemas. treileriks programm siit, muidu täpsem kava ja tutvustus klubi kodulehel. tulge ka, diivanil vedelemise asemel. ÄP maratonitiim on osaliselt esindatud.

--------
Ideed otsas, mida sõbrapäeval sõpradega ette võtta? Muuda see päev meeldejäävaks ja tehke koos läbi mõnus trenni maraton! Sellel päeval MyFitness klubidesse sissepääs vaid 50 krooni ning liikmetele ja tema sõbrale tasuta. Kohapeal koostööpartnerid, osalejatele üllatused, loosime auhindu! Vaata päeva kava.

Kell 11.00 Sportliku sõbrapäeva avamine!
Kell 11.15 Tutvustav treening jõusaalis. Testime lihastasakaalu.
Kell 11.45 Rühmatreening HotMoves. Treener Oksana Veselova.
Kell 12.15 Funktsionaalne näidistreening jõusaalis. Treenerid Ragnar Neudorf ja Jaanus Kütt.
Kell 12.45 Rühmatreening BodyCombatMix. Treener Kris-Mari Koppel.
Kell 13.00 Spinning Elements ja tutvustame koormustesti. Treener Kristjan Prüüs
Kell 13.15 Tutvustav treening jõusaalis. Lihastasakaalu test.
Kell 13.45 Rühmatreening Latino Jam. Treenerid Tuuli Jõgar ja Martin Kõrv
Kell 14.00 Funtsionaalne näidistreening jõusaalis.
Kell 14.45 Sportliku sõbrapäeva lõpetamine, loosime auhindu!
----

* positiivse emotsiooni ja rahuloleva elamusega makstud reklaam.

uus rekord

rõõmuhõige ajaloo ja progressi jälgimise tarvis. 2 km basseinis 45 minutiga. uus isiklik. jei.

hommikune kulgemine on vees ikka teine asi kui õhtune sulin. õhtul saab lõbutseda ja slaalomit harrastada, hommikul aga plaanipäraselt sporti ja trenni teha. pool tundi olin täna üksi rajal, basseinis olin vist neljas-viies.

huvitavaid tulemusi selgus ka NYCs, kus Empire State Buildingu otsa mööda treppe lipati. pildid näiteks. kümmekond minutit treppidel on kirjeldamatu koormus ja natuke ka elamus. Äripäeva sünnipäeva puhul oleme oma ärimajas 13 korrusel trepijooksu teinud. rajarekord on hetkel mu nimel (vist 48 sekundit) ja üle ühe korra aastas seda katsetada ei tahagi - pulsi lööb üles, pea hakkab ringi käima ja reielihased teevad "ohhohhooo".

hommikused trennid - check

USA mereväe hommikune trennisessioon.

olen sel nädalal kolmel hommikul enne kella (see on siis enne 6.30) silma lahti saanud ja enne tööleminekut sportlikke asju teinud. seega minu aastatagune mure, et hommikuti ikka ei saa trenniasja, on asjatu. keha harjub ja, kui õhtul ei dramatiseeri varajast kellaaega üle, siis pole üldse hullu.

hommikuse trenni pluss on näiteks, et saab õhtu vabaks. ehk nädalas kümmekond tundi harjutades ei hakka trenn päevakavas domineerima. vähemalt mulle mõjub paremini kui õhtu on vaba. lisaks äratab üles ehk tööle jõudes ei pea enam sellega tegelema. samuti annab meeletu süsti positiivset energiat päeva alguseks.

eile tõmbasin üle paari nädala (üks õnnetuse tõttu polnud üks näpp veekindel) basseinis Toomase kõrvalrajal paari kilomeetri jagu läbi vee. õhtune trenn on kohati ikka täitsa koom - seljatagant ujub keegi selga, siis tuleb keegi lestadega ja liblikat ujudes vastassuunast, paar rada on üldse kinni veepalli tõttu jne. niiet rahulikult tempo tegemise asemel rapsid tühja. hommikune sobib ikka rohkem.

Sten raporteerib peagi, ma loodan, eelmisest nädalavahetusest, kus seltskonna teistega pea 3 tundi siserattaseljas veetsime.

"Run, Forrest, Run" THE END!

Nõndaks. Kuu aega eksperimenteerimist minu „tänavajooksuga“ jõudis lõpule. Kes alles praegu blogi lugema on hakanud, siis selgituseks neile – kuu aega tagasi otsustasin ma katsetada, kas on võimalik asendada linnas liigeldes enamik oma transpordist jooksmisega. Tänaseks on mul vastus käes.

Peab tunnistama, et see on olnud mu üks elu põnevamaid eksperimente, mis on osutunud palju võimalikumaks, kui ma oleks alguses arvanud. Kuigi ma matemaatilise täpsusega ei dokumeteerinud palju ma iga päev jooksin, siis hinnanguliselt suutsin ma tänavajooksuga joosta vähemalt 20 minutit iga päev. 30 päeva peale jaotatuna tähendaks see hinnanguliselt vähemalt nelja kilomeetrit päevas. Treeninguvälise jooksu kohta üldse mitte väga halb;) Selle nelja kilomeetri ja 20 minuti jaoks tuli aga lahendada kaks tänavajooksu põhiprobleemi.

Esimene probleem oli riietus. Tänapäeval pole ju võimlaik spordiriietes elada ning triiksärgi ja kingadega pole jälle võimlaik joosta. Teiseks probleemiks oli higistamise vältimine, sest jooksimine transpordivahendina on väga ebapraktiline, kui sa igasse sihtkohta jõudes pead ennest pesema. Nende kahe küsimärgiga puutusin ma kokku nii ise eksperimenti alustades, kui olid need ka populaarseimad küsimused inimestelt, kellega ma tänavajooksu teemal rääkisin.

Sportlik ja esinduslik...

Riiete osa oli alguses tõesti keeruline. Katsu leida riideid, mis ühtelugu nii sportlikud kui ka esinduslikud oleksid. Minule töötava lahenduse põhirõhk oli suunatud särgile ja jalatsitele. Selga ajasin ma endale jooksusärgi, sest selleta mina tänavajooksu ette ei kujuta. Sama tähtsad on ka head jooksusussid. Nende seast valisin ma välja ühed New Balance maastikujooksu jalatsid, mis sobisid minujaoks ideaalselt jooksuks ja olid samas ka väljanägemiselt küllalt elegantsed. Püksid olid mul tavalised (mitte spordi omad: teksad, riidest jne) ja särgi peale ajasin ma õhukese kilejaki, mille alla väga külma ilmaga ka jooksufliis käis. Sellise komplekti riietega kannatas minna enamikesse kohtadesse, kus mul minna oli vaja.

Temperatuuri management...

Riiete probleem lahendatud, kerkis esile selle eksperimendi kõige raskem küsimus. Higistamine. Kuidas joosta nii, et sa higistama ei hakkaks? Tänu talvisele ajale, oli see muidugi palju lihtsam, sest jahe ilm töötas kaasa fantastilise jahutusinstrumendina. Samas sellest üksi siiski ei piisanud. Lahendus peitus hoopis napis riietuses. Enamasti kattis mu ülakeha välja minnes üksnes jooksusärk ja õhuke kilejakk. Kuigi alguses on sellega muidugi jahe, siis pärast nelja minutit jooksu võisid juba hõlmadki lahti teha ja kindad käest visata. Kusjuures nii põhimimõtteliselt toimuski hoidumine higistamast. Mängides pidevalt jooksutempoga ja riietega seljas (näiteks kui hakkab palav, võtad kindad ära jne), on lühikestel distantsidel(umbes 20 minta) küllalt lihtne ennast higistamast hoida. Pikemate retkede puhul (40 minutit) tuli kohati siiski ka jalutada, et kehatemperatuur alla saada või siis vahetussärk kaasa võtta.

Alguses tundus eksperiment õige veider. Kartsin, et jalad ja selg ei pea pingele vastu ja ma arvan, et kui ma poleks juba eelnevalt 3 kuud ironmaniks treeninud, olekski jalgadel palju raskem olnud. Seega läks mul üsna libendalt ja kolmanda nädala lõpuks oli pidev jooksmine juba täiesti loomulik. Peab tunnistama, et väga veider tundus, kui tuli mõni päev panna mugavate jooksuasjade asemel selga kohmakas ja raske jope ning trammis linna loksuda. See veider tunne polnud aga sugugi üks tänavajooksu katse huvitavamaid avastusi. Need peitusid hoopis mujal ja minujaoks just nendes avastustes oligi kogu eksperimendi võlu.

Koralliühiskonna vaikviad normid...

Üleeile eksperimendi kokkuvõtet kirjutama asudes vaatasin ma kogu möödunud kuule tagasi. Mõeldes millest kirjutada, tabas mind endalegi täieliku üllatusena erakordne tähelepanek. Oli huvitav märgata, et terve eksperimendi käigus ei mõeldnud ma pea üldse sellele, kuidas oleks minul parem ja mugavam joosta. Peamiselt mõtlesin ma üksnes sellele, kuidas ma saaksin joosta nii, et ühiskond mind aktsepteeriks. Ehk teiste sõnadega, kuidas sobiks minu jooks paremini kokku ühiskonnas kehtivate vaikivate normidega. Mis on vaikivad normid? Kohe seletan.

Mina näen, et meie ühiskond on muutumas nn „Koralliühiskonnaks“. Just, koralliühiskonnaks. Mida aeg edasi, seda vähem peavad inimesed ennast liigutama. Kõik mida vaja teha, saab teha kodus – kas sa toodad, osatad, müüd, suhtled või lõbutsed. Tuleb aeg, millal me ei pea enam ühegi sellise asja jaoks tõusma. Veel huvitavam on, et ega me praegugi sellest nii kaugel ei ole. Paljud linnastunud inimesed istuvad juba tänagi enamiku osa peävast. Hommikul sõidetakse autoga tööle, siis istutakse õhtuni arvuti taga, siis sõidetakse autoga tagasi koju ning lõpuks lõõgastutakse kas baaris, kinos, arvuti või teleka ees istudes. Sellist suundumist nimetangi mina korallistumiseks, kus varsti saavad inimestestki organismid, kellel kaob ära igasugune vajadus liikuda.

Mina isiklikult ei arva, et selline korallistumine oleks õige või vale. Kõik siin elus taandub ikkagi sellele, mis inimesed ise endale valivad. Kui ennast tuntakse korallina hästi, siis ongi kõik hästi. Samas on aga just see korallistumine viinudki nende vaikivate normide jõustumisele, mis mulle mitte ei sobi. Nimelt usun ma, et selle tagajärjel ongi tekkinud olukord, kus aktiivne ning sportlik eluviis on lükatud tahaplaanile. See on midagi, millega peaks tegelema pärast tööd omast vabast ajast. Vähe sellest, tänapäeval pole sportlikud tegevused enam seotud tihtilugu ka lõbuga. Pigem näib see teenivat negatiivsest tõukeallikast lähtuvat kaalualandamise eesmärki. Selle kõige tagajärjel on aga tekkinud olukord, kus sisulised väärtused on asendunud kaubanduslikega. Toon näited.

Näiteks on normaalne, kui inimesed teevad tööl suitsu ja kaanivad kohvi ning energiajooke, et erksamad püsida. Keegi ei vaata sellele viltu. See on inimesi hävitav ent siiski aktsepteeritud. Kui sa aga keset tööpäeva viskaksid kontoris mati maha ja kakkaksid joogat tegema, vaadataks sind nagu hullu. Minule on see väga mõistmatu. Tundub, nagu enese tervise eest hoolitsemine ei kuulu enam tsiviliseeritud elu hulka.
Hoopis isemoodi ooper on aga riietus – tõenäoliselt saaks iga sekretar kutse vaibale, kes julgeks kontorilaua taha sportjalatsites ilmuda. See, et need jalatsid tema selgroogu ei hävita, on ebatähtis. Palju tähtsam on, et jalas oleksid kõrged kontsad...tervislikust aspektist siin rääkida ei tasu, aga taaskord näeb see välja esinduslik – aktsepteeritav.
Samad veidrused kehtivad ka meeste puhul. Kanna Armani ülikonda ja automaatselt hinnatakse sind kui puhast ja enda eest hoolt kandvat meest, olgugi et selles sa tõenäoliselt higistad päevas palju rohkem, kui mõnikõmmend minutit spordisärgiga tööle joostes.

Juba needki näited viitavad, et sportlik ja tervislik eluviis on vaikvalt ning ebaõglaselt tahaplaanile lükatud. Rõhutan veelkord, et kellele nii sobib, siis on see okei. Mina pole mingi ütleja, et tuleb teha ühte või teist. Siiski olen ma arvamusel, et need, kellele sport ja tervis korda lähevad, ei peaks kannatama mõttetute ja formaalsete vaikivate normide käes.

Maine tähtsam kui tervis...

Teine huvitav avastus oli see, et kui ma eksperimendi käigus oma tegemistest ja eelkõnelenud vaadetest rääkisin sõprdaega, siis oli tagasiside üllatav. Nimelt ei ütelnud mulle ükski inimene, et tänavajooksu mõte või kontoris jooga tegemise mõte oleks absurdne. Enamik oleks soovinud vabalt sellega tegeleda ent ei julenud...ja tundus, et justnimelt põhjusel, et nõnda rikutaks oma maine ära - keegi teine ju ei tee seda. See viibki aga küllaltki õõvastava järelduseni...on siis täna maine olulisem kui tervis?

Näib, et kuigi aastatuhanded on möödas sellest, kui tuleriidale viidi kõik, kes arvasid, et maakera on ümmargune, pole täna palju sellest ajast siiski muutunud. Tuleriidad on alati valmis ja tänu suurejoonelisele multimeedia ajastule ollakse ka alati valmis teisitimõtlejaid näidispõletama ning seda palju suurema ning kuumema leegiga, kui kunagi varem.

Siiski. Lõppkokkuvõtteks pole minu eesmärk kaugeltki revolutsiooni algatada. Minu eesmärk on hoopis proosalisem ja lihtsam – mina ei soovi minna populaarse moeröögatusega kaasa ja muutuda koralliks. Olgu keha kasutamine kui „vintage“ tahes, mulle see meeldib ja kui saan äratada endas ülesse kas või killukesegi oma ürgsest sisemisest loomast, on asi pingutust väärt. Seega lähen vaatamata eksperimendi lõppemisele tänavajooksuga endiselt edasi - nii tihti ja nii kaua kui võimalik;)

kuidas saada kangelaseks?

Serbia lavastaja Mladen Matićević, kes tegi veidi inimkatseid ja läbis maratoni.

natuke reklaami ehk selline film tulemas Kumusse.

11. veebruar 2009, kell 18.00

KUIDAS SAADA KANGELASEKS? / KAKO POSTATI HEROIJ?
Rež. Mladen Matićević (Serbia 2007, 79 min, serbia keeles, eestikeelsete subtiitritega)

Veidi ülekaaluline 40-aastane töötu filmirežissöör Mladen Matićević istub päevad otsa kodus ja unistab suurte filmide tegemisest kuulsate Hollywoodi tähtedega, kes ületavad suuri raskusi, et saada kangelaseks. Ta pole tegelikult teinud ühtegi suurt filmi ega teeninud korralikku raha. Tulemuseks on lihtne mehine depressioon.

Kodus trussikute väel õlut rüübates ja Rotterdami maratoni ülekannet vaadates tekib tal äkiline äratundmine, et tahaks ise jooksma hakata ja maratonist osa võtta. Esimese hoo ja 750 joostud meetri pärast saab selgeks, et nii lihtne see kõik siiski pole. Unistus on aga tugevam ja Mladen hakkab julgelt katsetama erinevaid abivahendeid oma unistuse elluviimiseks. Üheks kasulikumaks neist on treeneri poole pöördumine; oma soengu muutmine on aga ilmselt ainult psühholoogilist laadi toetus. Eriliseks kannustuseks saavad aga lähedaste pilked ja mõnitused. Näiteks tema parim sõber otsustab panustada 1000 eurot, et Mladen ei suuda Belgradi maratoni läbida.
Kokkuvõttes on tegu armsalt naljaka, ent tegelikult ausalt innustava filmiga. Imesid ei sünni ja Mladen jääb Mladeniks.

t r e e n i n g d e p r e s s i o o n

Alates selle nädala algusest juhtus Ironmani treeningul see, mida ma seekord hipilikult lootsin vältida. Ent väga hea...oligi tagumine aeg see teema ette võtta!

Läksin õue, et teha üks 14 kildine õhtune jooks. Viimastel kuudel olen väga palju just õhtuti jooksmas käinud, kui on juba pime. Jõudes joosta vaid mõned meetrid, tabaski mind minevikust tuttav tunne, mida olin lootunud vältida. Mitte et tervis oleks halb olnud või lihased väsinud...ei...asi oli palju hullem - väsinud oli hoopis vaim.

Tundsin kuidas ma hetkega jooksutrennist täiesti tüdidenud olen - samasugune kottpime õhtu nagu viimasel kahel kuul, samasugne märg ja libe asfalt nagu viimasel kahel kuul, samasugune külm tuul nagu viimasel kahel kuul, samasugune jooksurada nagu viimasel kahel kuul...milleks...

Mida rohkem ma tahtejõuga ennast edasi surusin, seda suuremaks kasvas minu sees anonüümne viha mittemillegi või siis kõige vastu. Lõpuks pärast umbes 15 minutit jooksu jäin ma seisma, pöörasin otsa ümber ja jooksin kodupoole tagasi.

Jah. Pärast 3,5 kuulist treeningut ironmani jaoks jõudsis lõpuks kohale treeningdepressioon.

Siin ei päästnud mind fakt, et Ironmanil on mitu erinevat ala, mis treeningu mitmekesiseks teeb. Ikkagi kujunes lõpuks välja rutiin, mis viimaks ka tagasilöögi andis. Usun, et selle rutiiniga on puutunud kokku kõik - üksõik, kas on siis treenitud mõne suure võistluse jaoks või lihtsalt niisama tehtud tervisetrenni. Seega usun, et siin on tegu sportlikele inimestele väga tavapärase asjaga. Kuna ka minul pole see ammugi esimene kord seda kogeda, käin välja oma tähelepanekud selle värgi kohta.

Mratonikogemusest lähtuvalt mäletan, et ka siis tekkis mul tüdimus just pärast 3 kuulist treenimist. Samas mäletan seda 3 kuud väga hästi. Kuni selle madalpunktini oli kasv meeletu.

Lihased arenesid kiirest ja juba mõne nädalase treeningu järel tundsin, et olen kordades paremas vormis kui enne. Juba see tunne on tohutu motivaator edasi pingutamiseks, kuid ei tohi unustada, et sellele omakorda puhub veel taganttuulena alguse entusjasm ettevõetud eesmärk ellu viia. Treeningkasv on ka visuaalselt kiire, kuna hõlpsasti laiendad treeningu paarilt korralt nädalas kolmele korrale ja sealt juba edasi neljale jne. See oli kõik see, mis tegi minul esimesed 3 kuud väga lõbusaks. Aga mis juhtus siis pärast seda? Miks ühest hetkest (ja minule see kipub oleme just ühest hetkest) enam ei viitsi.

See juhtub mitme asja koosmõjul:

Esiteks: Kolm kuud on piisavalt pikk aeg, et saada kätte selline treeningmaht, mida enam nii kiirelt ei kasvata. Kujunevad välja teatud sobivad treeningpäevad, ajad trenni tegemiseks ja treeningu pikkused. Kurja juur on aga see, et kuna ma seda kõike juba küllalt pikalt teinud olen, on mul väga selge pilt igast treeningust. Ma sisuliselt tean seda viimse detailini peast. Kuna igal treeningul ei ole vähemalt mina võimeline täiesti uut jooksurada endale leidma, kuluvad lõppeks kõik tavapärased rajad nii pähe, et tean neid minutilise täpsusega. Ma tead täpelt, et 13 minutiga jõuan ma oma maja juurest Russalkani. Vähe sellest ma tean ka täpselt, mitu minutit mul võtab jooksuriiete selgapanemine, paelte sidumine, ukse sulgemine, venitamine jne. Ma tean juba täpselt ka seda, mida ma teen tervel nädalal ja kui kaua see mul aega võtab. Kui see ühel hetkel kõik pärale jõuab, siis tulebki peale rusutus. Ja see rusutus seisneb just selles, et trenn muutub millekski, mis on lihtsalt vaja ära teha...rutiinne kohustus, mitte enam lõbu.

Teiseks: Nagu enamik asju siin maailmas on ka keha areng hüppeline. Minu füüsilise arengu sinusoid ongi umbes 3 kuulise intervalliga. Kui selle kolmekuulise tsükli lõpuni oli areng lihtsasti märgatav, on see järsku nagu peatunud. Just. Ühest hetkest alates tekib tunne, et treenid ja treenid ja treenid ja ei saa aru, kas liigud edasi, tatsud paigal või liigud hoopis tagasi...täielik demotivaator.

Kolmandaks: Suurte väljakutsete, nagu ironman või maraton vastuvõtmisel jõuab treeningmaht oluliselt suureks kasvada. Kui esimesel kuul ei pannud ma seda õieti tähelegi ja see moodustas minu muude tegemiste kõrvalt väikse osa, siis kolme kuu möödudes nõuab see juba väga väga tuntava aja kõikidest mu tegevustest. Siinkohal räägin ma seda just tavainimese seisukohalt, kellel on vaja leib teenida mõne spordist erineva asjaga välja. Nii jõuangi ma kolme kuuga punkti, kus mingil hetkel tundub, et elus polegi peale töö ja trenni enam midagi .

Vot nende kolme asja koosmõjul jõudsingi ma sellel nädalal punkti, kus ma praegu olen. Sedapuhku on olukord aga varasemast õnneks teistsugune. Maratoniks treenides ma ei osanud enda jaoks lahti seletada, kuskohast tuleb minu demotivatsioon. Seepärast ei jäänud mul muud üle, kui tahtejõuga julmalt seda eirata. Seda ei pea ma aga heaks lahenduseks, sest ma ei teadnud, milles on asi. Ja kui ma ei tea, milles on probleem, siis kuidas saan ma seda tulevikus vältida.

Ega mul tänagi ole vastust, kuidas treenida nii, et ma vastu demotivatsiooni seina ei põrkaks. Küll aga on mul nüüd juba mõned abivahendid, mis teevad kokkupõrke oluliselt pehmemaks.

Need on järgmised:

- Teades, et minu keha arengu sinusoid liigub 3 kuulises tsüklis, pole põhjust paanikasse sattuda ja ennast kõigele lisaks veel ise demotiveerida. Tuleb lihtsalt teadvustada, et uus tõus terendab kusagil ees.

-Jah, treeningmaht on tõesti suur ja neelab väga olulise osa minu päeavast. Siinkohal tuleb aga tuletada endale meelde eesmärki. Tasub endalt ausalt küsida, kas valitud väljakutse on mulle ikka piisavalt tähtis, et see lõpuni viia. Kui vastus on jah, siis tea, et kulutad oma aega õige eesmärgi peale ja sind ees ootavad viljad on kõike seda väärt.

- Mis puudutab rutiini...siis siin tuleb endast anda lihtsalt kõik, et mitte mugavaks kätte minna. Kuigi see on raske, ei näe ma praegu muud võimalust, kui lihtsalt pidevalt otsida uusi võimalusi, kuidas endale trenn põnevaks teha...ükskõik, mis see siis ka poleks. Näiteks viimase mõttena mõtlesin, et võiks mõne audioraamatu endale Ipodi tõmmata...mine tea, äkki aitab;)

Kui sul on samuti oma kogemus trennidepressiooniga, siis kirjuta sellest kommentaarides. Ma poleks üldse vastu, kui keegi mõne põneva nipi selle vältimiseks välja käia oskab! Kuid praegu kõik see öeldud, lähengi jooksma...see võtab siis umbes/täpselt tund ja kümme minutit(;

Run, Forrest, Run...nädal 2 (Selg!Selg!Selg!)

Hommik, kell läheb kinni. Veel hetk teki all, sest tuba on nii kuradima külm. Lõpuks jääb siiski tahtejõud peale ja vean ennast istuli. Nagu alati, kõigepealt parem jalg põrandale, siis vasak ja nüüd 3-2-1 püsti ho-oo-ooo-ooo...ooossaraisk...

Selg!Selg!Selg! on alateema sellel lool, mis inspireeritud kahe möödunud nädala põhjal Forrest Gumpi kombel peaasjalikult vaid joostes liiklemisest. Miks? Kohe räägin, kuid enne...

Eksperimendi "Run, Forrest, Run" senised tulemused ja tähelepanekud on olnud väga huvitavad:

Tähelepanek A: Jalalihaste/pulsi transformatsioon.

Ma ei oska seda paremate sõndega kirjeldada:) aga nii see on. Nii pidevalt ja konstantselt joostes tunduvad jalad all hoopis teistsugused ja seda mitte negatiivses mõttes. Kui Ironmani jaoks käib jooksutreening peamiselt madalal pulsil ja suurel mahul, siis "tänavajooks" mõjub nagu lõigutreening. Jah. Siin tuleb märkida, et väga eksik oli minu hinnang, kui arvasin eksperimendi alguses, et suudan tempot kontrolliall hoida. Tegelikkuses läheb see üsna kiireks. Eriti veel alguses, kui soojast kohast väljudes külma eemale peletamiseks õige kiiresti kohe liduma hakkad. Kuid nii külma eest pidevalt lidudes ma äkki märkasingi midagi uut ning imelikku. Tavaliselt tähendas iga kiire jooksuots mu lihastele tardumist ja pidev tempoga jõnksutamine pulsi plahvatuslikku kasvu. Järsku oli see kõik kadunud.

Märkasin seda möödunud nädala keskel, kui külma ilma tõttu oma tavapärasest tempost oluliselt kiiremini jooksin. Alles poolel teel kodunt kesklinna tormates (kodunt kesklinnani on mul umbes 2-3 kmi) võtsin tempo alla, aga seda mitte sellepärast, et poleks suutnud edasi joosta...lihtsalt liiga palav hakkas.

See oli minule tõesti uus tunne. Lisaks sellele, pole pärast selliseid linnajooksu otse jalgades mingit valu ega väsimust. Väike venitus siin ja seal ning jookse aga edasi.

Tähelepanek B: Elementidega sõbraks!

Enne eksperimenti mäletan korduvalt hommikuid, kus astusin korraliku kampsuni ja talvejopega kodunut välja ja ikka lõdisesin trammipeatuses. Kui tramm lõpuks tuli ja sisse pääsesin, ei olnud loodetud sooja mitte kusagil. Võttis umbes neli-viis peatust, enne kui jopelukku lõdvemaks lasta söendasin. See tegi hommikused tööleminekud eriti raskeks.

Joostes on aga hoopis teine elu. Viskad mõned hilbud selga. Hüppad välja külma ja kukud liduma. Tõsi. Esimesed kaks minutit on asi soojast kaugel ja läbilõikav tuul kasvatab tempot üllatavalt usinusega. Samas on see aga kordades parem kui trammipeatuses ootamine!

Miks?Väga lihtne. Ma tean, et kui see kaks minutit läbi saab, siis võin ma isegi -3 kraadise külmaga villased kindad ära kotti panna ja fliisi luku avada, sest külma pole enam mitte kusagil.

See annab erililise kontrolli olemasolu tunde. Trammis külmetades ei saanud ma suurt midagi muud teha, kui tõmmata jope kõvemini kinni, tatsuda ühelt jalalt teisele ja oodata viiendat peatust, millest alates peaks keha temperatuuriga kohanema. Joostes on aga kogu kontroll minu käes. Mida kiiremini ma ennast liigutan, seda kiiremini hakkab mul soojem.

Kuigi siinkohal võiks arvata, et selline talvine külmas kinnasteta tormamine on võidutalong angiinile, siis väidan täiesti vastupidist. Joostes on kogu kontroll minu käes ja ma tunnetan kõiki elemente palju ehedamini. Kui mul hakkab palav, siis võtan riideid vähemaks. Kui selg hakkab ohtlikult märjaks minema, siis kõnnin mõne minuti. Oluline on teada, et seni, kuni su keha on soe, ei tee külm ja tuul mitte midagi.

Mis aga kõige huvitavam, isegi ekstreemsetes oludes võib väga kenasti toime tulla, kui asja mõistusega võtad. Näiteks, päeva viimast jooksu tehes (loe: joostes koju) võin ma tempo väga kiireks ajada ja higistamise pärast üldse mitte muretseda. Ma tean, et jõuan koju ja saan vahetada riided ning samuti end ära pesta. Tihtilugu käin aga enne koju jõudmist veel poest läbi. See aga tekitab küllaltki ekstreemse olukorra. Kiire poeskäiguga mu märg särgiselg ära kuivada ei jõua. Astudes aga taas välja mitmekraadise külma ja tuule kätte olen ma küllaltki ebamugavas seisus. Samas on aga huvitav see, et külmetanud pole ma end seeläbi kordagi ja ka sellist hirmu ei ole. See tuleb aga täiesti uuest usust minu kehasse. Nimelt tunnen ma enda sees, et minuga ei juhtu midagi. Pean endale vaid sisendama, et mul on koduni vaid mõned minutit ja seal saan sooja ja ka kuivad riided.

Usun, et talvise tänavajooksu kõige olulisem osa ongi pidevalt arvestada, kuhu sa lähed ja mis sind ootab. Kui ma jookseksin higisena mõnele väliüritusele, siis on selge, et külm teeb oma töö. Kui ma aga tean, et minu sihtkohas saan ma sooja ja lasta kehal rahulikult maha jahtuda, ei tee elemendid mu keha tervisele mitte midagi.

Tähelepanek C: Terved käed ja terved huuled.

Kartsin, et tihti ilma kinnasteta miinuskraadides joostes teeb mu kätele otsa peale. Minu käed elavad talve üldiselt üsna raskelt üle. Külm teeb naha kuivaks ja on tavaline, et see võib isegi vereni murenema hakata. Seega kätekreem oli mul alati olemas ja määrisin sellega käsi mitu korda päevas. Huultega sama lugu - ilma huulepalsamita on kõik külmast võetud.

Ettevaatlikkusega kandsin esimesel nädalal kätekreemi endaga alati kaasas. Ühtäkki aga avastasin, et see on märkamatult minul kotist kadunud ja vähe sellest, isegi kodus on see leidnud tee mõnda pimedamasse nurka. Justnimelt. Imestusega tuleb tõdeda, et pärast seda kui ma eksperimendiga alustasin, kreemitan ma käsi ja kasutan huulepalsamit oluliselt vähem. Mitme korra asemel päevas kasutan ma neid maskimaalselt korra üle päeva. Ma ei tea, kas seda saab otseselt siduda "tänavajooksuga" aga kummaliselt sarnasel ajal on see igatahes juhtunud:)

Aga nagu alguses mainisin, on viimase kahe nädala pealkiri Selg! Selg! Selg! Korralik maht, mis tuleb tänavajooksust jooksulihastele on teinud oma töö ka seljale ja möödunud reede hommikuks jooksis alaselg täiesti kokku.

Selles pole aga süüdistada kedagi muud peale enda. Vaatamta kõigele õpitule avastan ma ikka ja jälle, missugune narr ma olen. Kuna tänavajooks tõstab olulisel määral energiat, siis õhtul rõõmsalt ja roosalt koju jõudes ei tule meeldegi, et vaatamata heale enesetundele tuleks ikkagi pühendada väärtuslikku aega kõhule ja seljale...ja seda iga päev...ka nendel päevadel, kui hommikul ilma seljavaluta üles tõusen. Reedel sain oma õppetunni kätte ja loodame, et mul nüüd jagub tarkust seda ka mäletada:)

Eksperimendi lõpuni 2 nädalat minna!