millal sa ikka loed kui suvel

uisulobale sekka ka jooksujuttu. et kolm lugemisviidet.

- Jaapani päritolu kirjanik Haruki Murakami on aastaid pikamaajooksu harrastanud ning ka maratone läbinud. ta viimane teos What I Talk About When I Talk About Running ongi sellest, miks ta jookseb. nüüd inglise keeles Amazoni või Krisostomuse kaudu saadaval. soovitan ka ta intervjuud Runner´s Worldile lugeda.

- Daniel Vaarik on pannud kokku mittejooksuraamatu jooksjatele. inglise keeles mõtteid, mida lippamine tekitab.

You will not find the usual marathon runner’s stuff or tips for becoming a professional athlete. There will be no interviews with doctors or sportsmen and no graphs. There will be no philosophical connections between running and the order of the Universe either.
This is not a paper about becoming the best runner. It is a paper about becoming a better, more creative and joyful person by using running as your tool.

- Paula Radcliffe´i autobiograafia My Story So Far on kihvt lugemine. kui saad teada, kui palju jama (vigastused ja ebaõnnestumised võistlustel) on inimene teel profiks läbi elanud, siis hakkab kohe palju kergem. et alati on lootust. hankisin Krisostomusest, paari nädalaga saab kätte.

- neljas viide mitte küll päris kestvusjooksule, ent 9. augustil tulemas Kõva Mehe Jooks. sisult xdream, ainult lühem:P

elu uisuratastel ehk rulluisk.blogspot.com

vaatan, et uisuteemat hakkab siia liiga palju tekkima. tegin selleks eraldi blogi - Elu uisuratastel.

kelle mure on ohutus?

nutt ja hala, aga üks asi häirib kohati jalgrataste või uisutamisega sportliku aktiviteeti harrastavate tegelevate juures tõsiselt. nüüd mõned kuud ratastel kulgenuna julgen üldistada. tähelepanek peamiselt Pirita tee ja veidi ka Rocca Al Mare tee põhjal.

et kaitsmed on out. enamus, kes mulle eile tunni ja veerandi jooksul Pirita teel vastu veeresid, ei kandnud kaitsmeid. lugesin kokku vist kaks uisutajast kiivrikandjat ja ühe ratturi ning mõned muude piirkondade kaitseid kasutavad tegelased. aga liiklus oli suveõhtule ja ilusale ilmale kohaselt tihe.

üldse tundub, et kaitsmeid kasutavad ratastel-uiskudel vaid need, kellel tundub profim varustus ning paremad oskused olevat.

kiivrid ei näe ju enam väga koledad välja ega kaalu tonne? ja osa vastutust jagaks siin ka poemüüjale, kes kiirelt liikuva vahendi kliendile müüb. võimalik, et seda osades spordipoodides tehakse, ent minu senine kahe uisupaari ostmise kogemuse põhjal ei tundnud kumbki kaupmees huvi, kas ma sõita oskan, on mul korralik kaitsevarustus või tohiks tema mulle ühe ägeda pead kaitsva kooriku müüa.

eriti oluline peaks see olema inimesel, kes hangib oma esimest paari sõiduvahendeid, see paistab ju juba poes proovitiiru tehes silma. jõle palju on selliseid, kes on esimesi kordi uiskudel, samm on ebakindel, kõrvas karjub muusika, ent ei ühtki kaitset keha ümber.

meenus siis dialoog ühe autojuhiga.
kolleeg istub esiistmele juhi kõrvale.
juht "miks sa turvavööd peale ei pane?"
kolleeg "ma usaldan sind"
juht "mind küll, aga kas ka kõiki teisi juhte?"

nii ongi, et võid end ja oma uiske usaldada, ent kui keegi sulle rattaga ette keerab või kellegi koer rihma otsas ootamatult risti üle tee lippab, siis haiget saamise taset annab alandada. nüüd mõtlengi, et teeks ükskord tiiru väljas ja küsiks igalt kaitsevahenditeta vastutulijalt "kus Sinu kiiver on?".

hea oli eile aga see, et Pirital oli üks teelõik, mis muidu oksterisu all ja uiskudel suurel kiirusel riskatne läbida, ära puhastatud. osalt vist isegi pestakse tänavaid. kiitus.

nädalavahetusel Stamina Rahvarulli järgmine etapp. tugev huvi on osaleda, kui see vaid pea 40 km Tallinnast ei toimuks.

ja tegelikult käin ikka veel jooksmas ka. lihtsalt selle juures on vähem avastamist;)

rulluisuvõistlus - check

esimene uisuvõistlus selja taga. harrastajate ettevõtmisele olid pea kõik tulnud madala saapaga, mis lubas aimata kiiret sõitu. oligi. et olin viimase pooleteise kuu jooksul vaid kolm korda uiskudel veetnud, veidi pelgasin seda.

algus oli kiire ja esimese veerandtunniga pingutasingi tempoga veidi üle ning siis lasin kiirust alla, et pulssi veidi rahustada. tundus, et osad tegid sama vea ning kiirust tõmmati veidi maha. liidrid sellest muidugi end härida ei lasknud ning kulgesid omas tempos. Kert Keskpaik kattis tunniga 34 km. see on ikka päris sõge, mis tempot annab rulluiskudel arendada, kui õiget tehnikat valdad. loe tema blogist näiteks meistrivõistluste muljeid - 100 km/h allamäge uiskudel on midagi adumatut.

ametlikult läbisin 22,05 km. tegelikult oluliselt rohkem, sest aeglasemana kasutasin pidevalt parempoolset trajektoori (ehk raja pikkus oli suurem, distants aga loeti finishijoone ületamisest), samuti ei saanud kiireid ülejala kurve liiga tihti võtta ja sinna kadus palju energiat.

näiteks mais sõitsime trennitempos tunniga trassil 24 km, mis annab paremat aimu võimetest. meele tegi aga heaks, et kevadistest trennidest treener jäi vaid napi kilomeetri kaugusele. arvestades seda, et kell läks mul kinni ca 10 meetrit enne joone ületamist, siis isegi ka poole kilomeetri taha (loeti vaid täisringe). koguhinne asjale aga 5+ - hea rada, mõnus õhkkond, hea ilm ning uute laagrite-rataste koostöös täitsa hea lippamine.

üldiselt on vahelduseks väga vaja seda võistluseelset ärevust ja pinge kogumist. selline mõnus-magus värk. õhtul tahaks taastava sörgi teha.

nüüd vaatan uuesti madalamaid (kergemaid) saapaid ning peaks taas kusagil treeningult end leidma, et stiili lihvida.

kinesio taping ehk midagi uut

Kinesio taping - metoodika Jaapanist.


kirjutatud esmaspäeval 14.07: põlvele on viimased 20 tundi olnud huvitavad, massööri soovitusel katsetame põlvel üht teipi. tegemist Jaapani juurtega kinesio teipimisega, mille eesmärk kiirendada taastumist, leevedada valu jms. vaata siit, kuidas asi töötab? tegemist ei ole siiski ravimeetodiga ehk vigastust see ei ravi. küll kiirendab too ainevahetust, parandab painduvust, vähendab survet, mistõttu aitab paranemisele kaasa.

osad sportlased kasutavad selleks, et vigastusi jms ennetada. eriti aladel, kus miski piirkond saab sooritusel tugeva koormuse - näiteks kaugushüpe, sprindialad jne.

esimesed muljed olid eile vastandlikud. esiteks tundus, et põlves on rohkem ruumi, sest teip on pingul ja kergitab veidi nahka ning patellat. kohe peale pannes sain teha liigutusi (näiteks väljaasted), mille puhul muidu põlv tunda andis. jalutades oli esialgu veider, sest pingul teip korrigeeris veidi sammu ning mingil hetkel oli korraks ka süda paha tunne. õhtul trepist üles-alla lipates ning põlvele survet andes oli tunne aga oluliselt kergem kui muidu. tunda andmisest rääkimata. täna katsetan jooksusammudega.

eelmine nädal läks muidu hästi korda. aeroobset trenni 3,5 tundi, lisaks sama palju jõusaali. elab esialgu nädal korraga.

20. juulil ehk eeloleval pühapäeval aga Rollerblade`i Rulluisutuurile ehk ühe tunni kestvussõidule. pühapäeval kella 20st Ülemiste parklas siis. fanclub on oodatud.

Jaapan kimab

Jooksu võiks ka Eestis mõned telesaated innustada :P

Ikka maratonile, aga Genfi

Nii, raporteerin. Mõne kuu tagune jutt triatlonist on selleks aastaks kalevi alla pandud. paar põhjust:

esiteks, selleks et teada saada, kui lahe (või mittelahe) on triatlon, tulnuks mul teha miinimum u 20 000 kroonine investeering (ratas+varustus jne). tjah, päris kallis katsetus.
teiseks, see tähendanuks oluliselt enam treeningukordi kindlatel aegadel, kui seni. Mille peale aga pere oleks vaadanud vähemalt väga suurte ja mõtlike silmadega :-)
ja kolmandaks, võib-olla isegi päris põhjus - no ei tundnud ennast sedavõrd asjas kodus, et oleks hakanud kõva sihti seadma. enamik triatloniste on endised ujujad (mis on kõige tehnilisem ala kolmest), ma olen aga seni rohkem niisama sulistaja olnud.

Ja tagajärg? mis muud, ikka jälle maraton päevakorda võetud :-)

Kahjuks ei saa heade kamraadidega Amsterdami minna. Küll aga olen sihikule võtnud Genfi maratoni 28ndal septembril, millele sõbraga oleme end varsti ka regamas. koduleheküljel lubatakse, et maraton on "flat" ja seega on olulisim inf käes :-) Arvatavasti pole tegemist sellise massiüritusega, nagu oli Berliinis, aga ehk päris nurgatagune üritus ka pole.

vormist ka. puht füüsiliselt ja vaimselt olen vist isegi paremas vormis kui eelmisel aastal samal ajal. "süüdi" on kihlveo ja spordi tagajärjel kaotatud mõned lisakilod ning ehk ka mõistlikum treenimine. eelmisel aastal olin juuni lõpuks ennast veidi juba ogaraks jooksnud, seekord alustasin rahulikult ning mahuni u 45-50 kilomeetrit nädalas jõudsin alles praegu. kvalitatiivset pilti ka: tegin paar päeva tagasi u 13 kilomeetrise ringi keskmise kilomeetriajaga 4.30/km. Eelmisel aastal oli sellise tempo hoidmine treeningul, isegi vaid 5-6 kilomeetri jooksul kaunis tõsine katsumus.

Olen ka veidi konsulteerinud ühe eksjooksumehega tehnika osas ning tegemas ka siin muudatusi, kuidas ökonoomsemalt joosta. tema soovitus oli umbes järgmine: tuua puusad veidi ettepoole, samm lühemaks ning käed suruda võimalikult alla. eesmärk teha jooksmisest edasihüppamise asemel rullimine. keharaskus püsib nii paremini jalgade peal. mulle tuli silme ette üks kummalise stiiliga hiinlannast 10 000 meetri jooksja, kes ka vist miskit rekordi on jooksnud. igatahes katsetan.

Seega, maratoni konservatiivne target on praeguse tunde pealt öelduna 3.40 sisse, ambitsioonikam eesmärk aga juba 3.30-3.35 vahemikku. võrdluseks, berliinis 2007 tuli finishijoon vastu 3.52 peal.

ja käbi päkka kõigile! :-)

aikuihea

jooksja + vihm. Foto: Mitch Thrower

eilne taaskohtumine jooksuga oli poeetiline, sest riide pakkides kiskus pilve ning õue jõudes juba lahmaski vihma tibutada. seega päris mu ilm ja fiiling, viimane sabin sisaldaski rohkem merevett, rahet ja lörtsi märtsi alguses. mõnus tempokas rütm kõrvaklapis ja spordijoogipudel käes ning tund aega oligi meeldivalt pluss kasulikult sisustatud.

üldiselt on jooks rohkem mu spordiala, võrreldes näiteks tunni-poolteise rattasõtkumisega. tõsi, viimast olen peamiselt jõusaalis teinud ning vaimselt pärast kolmandat korda väsitav ja vastik. mõtled küll meelelahtust välja (a la jagad sõidu 10 minutilisteks juppideks - raske-püstisõit vs istudes ja kergel tempol minek), ent see pikalt ei aita.

harjutustest on lihased tuimad. nagu päris teisipäev.

sügishooaeg alaku

puhkus sai läbi. veidi üle kuu aja ei ole jooksusamme teinud (bussile lippamine ei loe) ning see on ühtlasi ka viimase paari aasta suurim paus jooksmises. mõtlesin, et raviks end hädadest terveks ning nii olengi rahulikult võtnud ja ratast sõitnud ning jõusaalis raskusi üles-alla ja teistesse kohtadesse tõstnud.

reisil oli jooksuvarustus küll kaasas, ent mõtlesin, et kui tuju või kindlustunnet pole, siis ei tee. pealegi andis põlv end paari korral tunda ning seetõttu ei ponnistanud, süümekaid ka õnneks polnud. välja arvatud siis, kui Berliini tänavail ja pargis kergel jalal lippajaid nägin. aga 10-12 tundi jalgsimatka linnas ja maastikul on ka korraliku koormuse eest, millele viitab mõningane kaalukaotus.

kui rattal pulssi üles saada ei ole õnnestunud (mis viitab mõningale põhjale), siis laupäevane uisutiir oli küll üllatus. võimalik, et asi oli varajases hommikutunnis ja tugevas vastutuules (vastutuult ca 10 km ots 28, allatuult 21 minutit), ent mitte eriti rassides õnnestus rahuliku trenni asemel vaat et tempojooksu pulssi hoida. uiskudega on pulss ikka madalam püsinud kui jooksul.

igatahes olen nüüd välja puhanud ja kevadel kogutud unenälja tasa teinud ning nüüd on juba mõnda aega tohutu jooksutrenninälg. täna olemegi tuttaval Kalevi staadionil.

põlvest saab edasi nii, et peagi lõpeb üks kuur (pmst kõhre toitmine, kestab 3 kuud) ja siis uuesti arstile. veider on see, et põlv annab tunda ebaregulaarselt ning erinevates poosides ehk üht liigutust või asendit, millal tunneks, polegi. massöör arvas seepeale, et prooviks teipimist. sellest võib abi olla. sellest siis nädalapäevade pärast.

Jalutuskäik Tapalt Arukülla

Möödunud laupäeval, kui 59 Eesti maratoonlast! Stockholmi maratoni lõpetasid (respect), võtsin ka ise jalad kõhu alt välja käies Tapalt Arukülla. Päeva skooriks tuli 64 kilomeetrit.

Et maratonijooksmine ei muutuks nüriks tasub pidevalt mõelda kuidas treeninguid vaheldusrikkamaks muuta. Ise olen avastanud, et kõige toredam on püüda joosta nädalavahetuse pikad otsad võimalikult erinevates kohtades. Võtta pikki jooksutrippe kui matkasid. Soovitavalt siis linnas väljas.
Möödunud laupäeval juhtus mul olema 100% vaba päev ning otsustasin sellest võtta viimast. Kuna ootamatult oli saabunud suvi mõtlesin põrutada loodusse kolama. Samas soovisin, et matkamisel oleks ka sportlik mekk mann.
Sestap otsustan end testida ja vaadata, palju ma päevaga maha käia suudan.
Päris tundmatus kohas ma vette ei hüpanud. Käimisega on mul side täitsa olemas.
Kõige varasem mäletus pärineb vahetult enne kooli minekut, kui ma vanaisaga Tallinnast Jõelähtme ja tagasi käisime. Eredamalt on meeles veel vahipati militaarrännakud, marss Raplast Tallinna ning kaks palverännakut Santiago de Compostellasse. Pikemaks päevateekonnaks oli mul senini ca, 56-58 km.

Et motivatsiooni tõsta surfasin natuke internetis ja leidsin, et lisaks ultrajooksule on levinud ka termin ultrakäimine (ultrawalk). Nagu ultrajooksugi puhul hakatakse lugema ultrakäimiseks distantse, mis lähevad üle maratoni. Maailmas peetakse ultrakäimises mitmeid võistlusi.
Igatahes. Võtsin ette Eesti kaardi ja otsustasin, et matka alguspunktiks võiks olla Tapa. Hea rongiga kohale sõita ja laupäeva hommikul vara Tallinna poole vantsima hakata. Lisaks pole ma Tapa linna peal veel käinud ka.

Guugeldasin välja, et Tapal on vaid üks hostel nimega Kadri. Paraku oli see ehitusmeeste poolt hõivatud. Õnneks sain hostelist siiski ühe teise võõrastemaja kontaktid ning sellega sai magamiskoht leitud. Õhtul tuli välja, et vanast koolist ümber ehitatud võõrastemajas (toa hind 150-200 krooni) rohkem peatujaid peale minu ei olnudki.

Pakkisin reedel pärast tööd kiiresti matkakoti ja kell 1830 algas sõit Ülemiste jaamast Tapa poole. Kuna ainuke Tapal silma jäänud kohalik baar oli pidutsejate poolt bronnitud täiendasin oma energiavarud (vesi, shokolaad, müslibatoonid) Grossi toidupoes ning läksin varakult magama.
Kui laupäeval kell 500 hommiku üles tõusin tundsin end kui päevavaras. Päike oli juba kõrgel taevas :) Viskasin koti selga ning startisin.
Esimestel kilomeetritel sain aru, et varane stardiaeg oli igati ok. Ilm oli valge, samas mõnusalt karge ja vaikne. Vaikusest tingitult jäi teekonnal kontole kahe metskitse nägemine, rebane, jänes ning tõenäoliselt ka nirk.
Trass kulges Tapa-Jäneda-Aegviidu-Kehra-Aruküla. Siis jõud lõppes.
Selja taga oli 61,8 km, aega kulus täpselt 13 tundi, pulsikell näitas energiakaoks üle 6500
Kcal ning keskmiseks pulsiks tuli 111.
Kokkuvõte. Ehkki 35 kilomeetri peal hakkasid pöia alla villid tekkima (tõenäoliselt paksu ja niiske soki süü - kuna villid pole minu probleem) oli kuni 50 kilomeetrini käia lust ja lillepidu (aeg 9 hr 37 min). Pärast seda kukkus tempo aga kiiresti ära. Energia kogumiseks ma puhata eriti ei tahtnud, kuna pärast igat lebotamist on enda käimajooksmine väga vaevaline.
Põrutasin Aruküla jaamast rongiga Ülemistesse ja sealt edasi vaikselt jala koju.
Tapalt Tallinnasse ühe päevaga päris ei jõudnud (20 km jäi puudu) aga üldiselt jäin rahule. Päike võttis hästi ja oli üks tore päev :)

rajale, ruttu

Kuna esmaspäevast olen puhkusel ning viimane ametlik tööpäev tegelikult ühe seminari tõttu juba homme, on täna olnud nii kiire ja eklektiline päev, et mul on juba kerge peavalu. Et ootan juba väga, et saaks koju, riide ning rajale söösta. Jooksma ilmselt ei lähe, ent paaritunnine uisutiir tundub vägagi ahvatlev. Tükk aega pole sellist vajadust olnud ja täna torgib eriti teravalt.

jooksulaagris vol 2

meie uus vorm Kullamaal laagris aktsioonis. fotod Martti.

Kui ma eelmise kevadeni olin skeptik meeskonnas treenimise suhtes, jooks on ju individuaalne ja suht egoistlik ala, siis enam mitte. Meeskonnaga on tore.

Hea põhjus tiimi moodustamiseks on näiteks, et saab koos jooksulaagrit korraldada. Tegimegi ja käisime teist korda Kullamaa puhkekeskuses, mis keset metsi ning jooksuradu lahkelt pakub.

fotofvahevõtupunkt.

Kokkuvõte esimesest maratoniaastast, ühissoojendus ja siis ühisjooks. Raivo oli välja vaadanud-mõõtnud kolm rada – 5,5; 8,5 ja poolmaratoni jagu. Viimane täpne pikkus on siiski välja selgitamata, sest mu pulsikell pakub 24, Raivol 22 kanti. Minu jala-andur, mis distantsi mõõdab, on sätitud muidu sisehalli põranda ja ringi järgi ehk looduses ja kruusal võib üht-teist omaloomingut pakkuda.

Aga linnast minema looduse keskele, mändide vahele liivale või keset põlde kruusateel lipata on vahelduseks puhas mõnu. Pirita oma asfaldi ja alati ühes suunas vastutuult pakkuva teega on küll kodulähedane, ent aastaga ammendab end päris põhjalikult.

esimesed kilomeetrid selja taga ja jalge all.

Külalisjooksja Marttiga võtsime tee peal veel päevapoliitikat (maratoni korraldamine kesklinnas) ja muidu üldfilosoofilisi teemasid (kas Tallinnale on oma maratoni vaja või mitte?) läbi. Hiljem saun ja õhtusöök ning male ja oligi päev vormistatud. Hommikul äratuseks linnulaul.

Rohkem ei heietagi, Martti on paremini laupäeva kokku võtnud. Pildigalerii ka.

puhkuse-eelsed mõtted

üks staadion Naapolis. ehk kulutan seda peagi.

kahe nädala pärast algab puhkus, mis tähendab taas seljakoti pakkimist ja välismaad, ma ei oska siin end kohati asjadest ära lõigata. eile aga tabasin end näiteks mõttelt, et jätaks minemata ja hangiks selle asemel hoopis korralikud võistlusuisud ja sõidaks 7. juunil hoopis Tallinnas uisumaratoni ning teeks üldse mõnusalt trenni. täna naersin selle hilisõhtuse mõtte peale ja ... otsisin sihtkohtadest hoopis spordihalli-staadioni-jõusaali. Naapolis leidsin, Rooma ja Berliiniga veel tegelen. sürr värk.

kuna põlv kannab hästi, jõusaal ning uisk ja vähesem jooks on talle hästi mõjunud, pakin ilmselt jooksuasjad siiski kaasa. eilne 17 km, mida vürtsitas vihmasabin ehk viimane 3 km läksid sprintides, oli puhas kaif ja kindlustunne.

muidu panin end kirja rulluisuklubisse Abec, et uisuüritustest tiba rohkem infi saada ning ka trennikamraade leida ja ehk ka koos kuhugi võistlema minna. selgus, et meie maratonitiim on tolle klubi juhtkonnale hästi teada. maailm tõmbus jälle sammukese koomale.

võistlusplaani lisandub ilmselt üks täiendus - Berliini uisumaraton. otsustan pärast puhkust.

Koormustest: kui külm ära ei võta võib asja saada

Käisin sel nädalal Pirita Vomaxis spordiarsti juures, kas ja kuidas mu kopsud ja süda spordiga toime tulevad. Eelmisel aastal sai sama trikk sooritatud Tartus, nii et võrdlusbaas oli olemas.

Kõigepealt uurisin doktorilt (Anu Kaasik), mis võis mu Kõrvemaa Kevadjooksul pulsi lakke visata ja sooritust pärssida. Doktor oli esialgu veidi skeptiline, kuuldes et suutsin joosta poolteist tundi pulsiga, mis oli tugevalt üle anaeroobse läve ning arvas, et pulsikell võis jupsida. Kõige tõenäolisemalt võis selle taga olla aga ikkagi läbipõetud gripp. Enne võistlemist võiks haigusest olla möödas vähemalt kaks, aga parem juba kui kolm nädalat. Ise põrutasin starti aga vaid nädal pärast „terveks saamist“.

Edasi aga tulid riburadapidi kõik vajaminevad protseduurid. Pikkus(181,5), kaal (82,5), kehamassiindeks (25,0) ja seejärel peopesad ümber bioelektrilise rasvatesti ja tulemus…. Kehas 20,8% rasva?. Nojah. Keeldun uskumast :). Eelmisel aasta suvel ühel Hansapanga jooksuetapil oli see alla kümne (samas oli see mõõdetud pärast kurnavat jooksu). Mõned aastad tagasi Järve Selveri ees kuskil 13%. No mine võta nüüd kinni. Ehk viskasid mu rasvaprotsendi kõrgele päev varem sisse aetud viis sõõrikut :)
Arst ütles, et ega mul eriti maha võtta ei tasuks (ehk nii 80 kg-le, mis ühtlasi oli mu eelmise aasta kaal), kuna ülejäänu tuleks juba lihaste arvelt ja võiks tulemusele halvalt mõjuda.

Seejärel pandi mulle aga juba juhtmed külge ning puhkeasendis (pikali) mõõdeti pulssi (55 l/min) ja südant. Kõik oli normis. Siis lindile, gaasianalüsaator nagu gaasimask näo ette ja puhuma. Nii kõvasti kui suudad.
Esimene kord tuli kopsumahuks umbes 6,5 liitrit. Proovisin teise korra veel ning viskas näidu koguni 7,64 liitrit (ligi 2 liitrit enam kui aasta varem).

Vahepeal uuris doktor, kas ma pole huvitatud ka laktaaditestist. See näitab siis kui kiiresti ja mis koormuse juures hakkab piimhapet organismi kuhjuma. Sisuliselt aitab laktaaditest kontorollida pulsitsoone. Mõtlesin, et mis seals ikka, proovib ära. Vereproove laktaadi mõõtmiseks võetakse näpust koormustesti ajal. Kokku siis viis korda.

Ronisin siis kõigi oma juhtmete ja gaasimaskiga jooksulindile. Lint keerati 2 kraadise nurga alla ning pandi tööle. Kiirust tõsteti kaheminutiste intervallidega - 4,6,8,10,12,14,15 km/h. 16 km/h jõudsin joosta veel mõnikümmend sekundit siis ronisin rajalt maha.

Aga tulemused.
Kõige hämmastav oli minu jaoks see, et anaeroobne lävi tuli seekord vastu juba 177 lööki/minut ehk 8 lööki varem kui eelmise aastal. Samuti suutsin ma maksimumpulsi viia vaid 195ni (eelmisel aastal 202ni). Vanusega peaks küll mõlemad näitajad langema aga, et selline langus ühe aastaga? Ka doktor ei osanud midagi kosta. Eks kolmandal testil paista, mis numbreid on õiged.

Aga edasi. Maksimaalne hapnikutarbimisvõime 55ml/min/kg kohta. Ehk täpselt sama kui eelmisel aastal. Absoluutne hapnikutarbimisvõime kasvas samas 4,4 liitrilt 4,5 liitrini, kuid seda „tänu“ kehakaalu tõusule J Kopsude maksimaalne ventilatsioon on tõusnud aastaga 120 liitrilt 127 liitrini. Hingamiskoefitsient (hapnikutarbimise/süsihappegaasi eritumine) maksimaalsel koormusel 1,15 (aasta varem 1,06). Maksimaalne koormustaluvus 386 watti.

Arst rõhutas peale jooksulindilt tulemist seda, et suudan väga hästi vastu pidada anaeroobses tsoonis. Anaeroobsesse tsooni jõudsin juba koormusel 12km/h ja püsin seal tõusvatel koormusel ligi 6 ja pool minutit. Samas ei taastunud pulss väga hästi (kolme minutiga 195lt 145 l/min). Samas arvas doktor, et anaeroobses tsoonis sai ka väga tugevalt pingutatud ning siis võib pulsi normaliseerumine ka aega võtta.

Laktaadinäidud kinnitasid pulsitsoone. Suurem piimhappe tõus hakkas aeroobse läve juures (158 lööki/minut) ja kiirenes anaeroobse läve ületades. Kui anaeroobse läve juures oli laktaadinäit 3,9 mmol/l, siis 185 löögi juures juba 6,1.
Sain teada, et maratoni soovitatakse joosta 2,5-3,5 mmol/l juures. Minu puhul tähendaks see pulssi 165-175 l/min).

Treenimiseks ja võistlemiseks roheline kaart saadud :) Kel omi muljeid spordiarsti juures käimisest andke teada. Hea kõrvutata ja kaasa mõelda.

24 km/h

No kuidas sa vastad pärast uisukooli Jareki küsimusele „Ma tulin ikka trenni ka tegema. Kes kaasa tuleb?“ eitavalt. Paljukuuldud Muraste teelõik ideaalse asfaldi ja minimaalse hulga liiklejatega võimaldas tunni ajaga sõita läbi 24km (nutikas lugeja arvutab siit ka tunnikiiruse, mis mul seni teadmata suurus oli). 23 paiku koju jõudes oli mõnusalt pehme olla ja täna seega puhkepäev, sest eile õnnestus veel hommikul end jõusaali toimetada.

Aga enne pikka tiiru käisime Moonika ja Villu ning veel kamba huvilistega veel Rollerblade`i uisukoolis, kus edasijõudnud said Mihkel Kihva abiga näiteks tagasisidet oma stiilile – rohkem tõuge kanda suunata näiteks, samuti üle jala keerates keerata ka keha pööramise suunda. Viimane lõikab pööramise diameetri oluliselt lühemaks, pöörde kiiremaks. Märksõna double push peale ütles Mihkel „ikka saab“. Järgmiste kordadeni ilmselt. Aga homme jooksma.