Tagasi rajale

Erinevalt eilsest saab täna juba enamvähem valutult kõndida ning õhtul taas harjutama. Jooksin teisipäeval piimhappest täis ja tuikavate lihastega veel 10 km peale (spordihuvilisest kolleeg teadis rääkida, et see on tegelikult hea) ning hullemini pole rajal küll piinelnud. Jonn muidugi ei lubanud pooleli jätta ja eile peaaegu et veeretasin end voodist välja. Täna tundub olek piisavalt erk ja terve, et tahta edasi liigutada.

Üldse jääb viiest trennikorrast alles neli, sest mahult on ju tore kalendrist vaadata, kuid kui pidevalt olla väsinud, öösel korralikult välja ei jõua puhata, mõnu väheneb, siis väga hästi ilmselt ei mõju. Julgustamise asemel ongi meil hetkel entusiasmi tagasihoidmist vaja, et üle ei pingutaks. Sellest ka treeneri korraldatud suht vaikse algusega plaanid.

Muidu on avastus, et tund aega väga madala pulsiga jooksu võtab rohkem läbi kui kiiret tormamist. Üle on ikka väga lihtne pingutada. Põhjus, miks ma praegusse treeningmeetodisse (egiid "pigem vähem kui rohkem") enam usun, on eelmise aasta kogemus, mil suvi otsa korralikult ja tempokat jooksu sai arendatud, ent sügisel oli vorm kehvem kui oleks oodanud.