Ühistrenn

Käisime siis eile Moonika ja Virgega koos rahumäel jooksmas.

Kokkuvõttes? Täiesti tore oli, tempo oli küll mulle võibolla natukene madal ja lõbufaktor oli ilmselt seda suurem, sest sain metsas ringi vahtida, juttu ajada ja omi mõtteid mõelda.
Kui kasulik see jooks kokkuvõttes oli, ei tea. Tunne oli küll, et võikski jooksma jääda.

Jooksime Moonika kella järgi tund ja seitseteist minutit ning ma ei mäleta millal ma peale sporti ennast nii hästi tundsin.

Tavaliselt kui ma üksi jooksen tegutsen vastupidi, konstantselt keel vestil ikka ja lõpuks väsinud. Tõenäoliselt pean sihtima sinna kuhugi vahepeale. Selle saavutamiseks peaks ehk pulsikella hankima? Või tõesti seda nätsu võtet proovima.

Lugemisest jooksmise ajal vist midagi välja ei tule siiski, proovisin oma käsi hoida nii, et silmadel oleks mugav neid jälgida, aga ei õnnestunud. Tõenäoliselt ei aita ka orienteerujate kaardihoidja.

Miks see raamatu lugemine selline obsession on mul? Point see, et mul lihtsalt hakkab muidu jooksu ajal igav või tuleb mõni huvitav mõte, mida võiks peale jooksu teha, siis mul kaob jooksu isu ära. Raadio kuulamine võib ka muidugi hea mõte olla, peaks mõned kuuldemängud MP3dena telefoni laadima ja neid pruukima.
Muidugi aitavad väga jooksukaaslased, kuigi ega nad ka kuigipalju räägi - vaja muud ka teha ikkagi ju.

Kui kellelgi on veel ideid, kuidas mitu tundi nühkimist huvitavamaks teha, andke teada.

Seda ka, et ilmselt tuleb ikka uued tossud ära osta, eilse jooksu järel tundsin, kuidas mu vasak kand on ära põrutatud ning hommikul valutas parema jala kõõlus, mis natukene ka nagu oleks naksunud.
Kummaline, tekitas muret küll, hetkel enam ei tunne õnneks.

Aga pikk jutt lühidalt, tore oli joosta.
:)