avasin uuesti suusahooaja

Rullsuusatajad Suverull 2008 võistlusel. Foto: Tehvandi Spordiklubi.

laupäeval möödus nädal viimasest sõidust lumel. sellest hoolimata avasin uuesti suusahooaja.

ettevaatlike sammudega nimelt astusin rullsuuskadele ja tõukasin end Pirita poole veerema. plussid - sõitma saab hakata kodus, vaja pole valmis jälge-rada ning sõita saab ka lumeta. ja noh, kogu see määrimiselogistika, millele kulutasin üksjagu aega ja raha, jääb olemata. rattaid tuleb vahetada, aga harvem kui suusk määret nõudis. ja enamus varustusest (saapad, keppidel vaja vaid otsad ära vahetada, ka kodus tehtav) kasutatav. väiksem sõltumatus ilmast ja rajast. mõnus.

miinuseks muidugi kepitõuke libisema kippumine asfaldil, mis jätab ilmselt jälje tehnikasse, aga eks näis. kiirus vist ka kohati liiga hea. eks näis.

keskmiseks tunnikiiruseks sai paaristõugete ja uisusammu vaheldudes tuli kahe tunni jooksul 18 km. rulluisu välihooaeg sai ka avatud ja juba ka külg maha pandud. püüan peagi pikemalt kirjutamiseks ka aega leida. ilusa ilmaga raske end arvuti taha motiveerida. radadel siis näeme.

ja uusi eesmärke seab ka vaikselt. peagi siis lähemalt.

oot-oot, suusahooaeg ei ole veel läbi

ÄP maratoonarid Pirita tervise-suusa-jooksuradadel ühistrennis. Sügis 2007. Foto: Arno Mikkor/ÄP


talv sai küll juba nädalaid tagasi läbi ja lumigi on kesklinnast jalga lasknud, aga suusahooaja lõpetamisest küll rääkida ei saa. kunstlumeringil saab mitmel pool veel sõita, lisaks ootavad kodus sidemete pealekruvimist rullsuusad. äge, ma ütleks.

kui keegi küsib, miks üldse suusatada, siis sain lisaks heale enesetundele, võistlusvõimalustele ning võimalusele veeta sügis-talvel-kevadel palju aega väljas looduses veel ühe vastuse. nimelt selgus eile välirulluisuhooaega avades, et üsna intensiivse ja vastutuulega sõidetud trenni keskmine pulss oli 20 (!) lööki madalam kui viimati sellisel uisutrennil.

tegemist hooaja alguse ning uisuliigutuse meeldetuletusega ning kohati veel rapsimisega, mis tähendab, et pulss on alguses niiehknaa kõrgem. polegi eriti sõnu vaja.

teen ükskord hooaja kokkuvõtte ka. väga vinge talv oli.

pärast 100 km suusatamist on väike probleem järgmise eesmärgi seadmisega, sest latt on üsna kõrgel. rulluisumaraton Berliinis sügisel?

lendur

käisin eile jälle lendamas. väljas toimunud hullumaja vaadates kadus küll trenniplaan, aga Piritale hooldatud suuskade järele minnes mõtlesin "kui ma juba siin olen, käin siis ära". normaalsed inimesed on sellise ilmaga muidugi kodus, see paistis juba tühjast parklast. mulle on keeruline ilm trennides vahel rohkem istunud, jääb meelde ka paremini.

kui suusad alla sain, tundsin, et olen kuidagi pikem kui tavaliselt. ja esimeste tõugete järel sain aru, et tuleb viimasepeal lippamine. libisemine oli senikogetust parim, seda peale sadavast ja üha sügavamaks muutuvast hangest hoolimata. aitäh Pirita Hawaii hooldemeestele.

Pirita pikal sirgel näiteks võtsin vabalt paaristõugetega kinni eespooluhavad uisustiilitajad, mäest läksin üles lennates. vinge, ma ütleks. laskumised olid veidi kahtlased, sest jälge polnud kohati näha, lõppes kõik siiski turvaliselt.

teine ring läks juba muidugi vaevalisemalt, sest lahtist lund oli sügavamalt ja vist ka kerge väsimus. sõidu alguses kogetud pikkuse kasv kippus kahanema. aga seni tõesti meeldejäävaim sõit, hea muss kõrvas, vähe rahvast rajal ja mõnusad suusad. nii on ju lausa lust harjutada.

teel suusahundiks

talverõõmud.

kuna algajal igasugune inf ja abi teretulnud, siis üks soovitus. olen kahel korral suusad Hawaii Expressi Järve esinduses määrida lasknud ning tööga igati rahul. lisaks saab sealt mitmepäevase järjekorrata asjad kätte. seega kiire ka.

eile käisingi õhtul seal püsside järel ning suundusin Piritale. psühholoogiline tõrge välja külma kätte minna oli tegelikult suur ning kodus võitlesin tükk aega sooviga harjutuskord tänasesse edasi lükata. samas nädalavahetuseks lubatakse veel jahedamaid temperatuure ning tuli ikkagi minna. õnneks kaotavad spordiriided liigutades ebameeldiva tunde suhteliselt kiiresti.

üldse on jahe aeg see, kus saad spordirõiva töötamisest ja headusest aru. näiteks 1,5 tundi rajal tegeledes ning hiljem riideid vahetades on spordipesu ja fliis peaaegu kuivad, ainsana on niiske välimine kiht ehk kilekas. võimas. pärast kiirelt kuivad kihid selga ning polegi nagu väga jäine. kinnaste ehk näppude külmetamise probleem veel on, sest mu Salomoni suusakindad on esimesed veerand tundi külmast šokis ning alles siis liigutamise peale soojenevad ja täidavad oma eesmärki. mütsiprobleemi lahendasin lihtsalt - külmema ilmaga kaks tükki üksteise peale.

aga eilsest. rahvast oli vähe, see oli hea. see on hea ka pikemas perspektiivis, et rada pole õhtuks väga ära sõidetud. 15 ja enama külmakraadiga, millele seltsiks veel tuul, rahulikust harjutamisest eriti mõelda ei taha ning sooja hoidmiseks lasin torud eile ikka tühjaks. kuna libisemine oli ka selline, t tundus, et jään oma oskustega suuskadele pigem jalgu, tegin nädalavahetuse ligi 1,5 tunnise ringi tunni ja viie minutiga. ise ka ei uskunud. niiet Raivo, määrdest sõltub väga palju :P

ahjaa, talvel tasub prillid vist ka hankida. läbipaistvad. muidu saab laskumistel jäised läätsed silmadele. pimesi ka nagu ei saa.

hakkab looma

kuu aega saab peagi suusatatud ja laupäeval tõdesin, et hakkab tunnetus tulema. kasin on selle kõige juures ainult määrimine, sest eelmisel nädalal alla pandu kehtib umbes 10 kraadi soojemas kliimas kui tänane (õhtul kuni -15). seda andis laubal tunda ka, kui ei olnud ikka päris see. tegelikult on hea, miinusmärgiga temperatuuri lubab mõneks ajaks.

laupäeval aga kogesin esimest korda ka seda, mis tähendab täis rada. ehk miski suusaüritusega samal ajal Piritale sattudes oli koha leidmisega täitsa tegu. tipuks kujunes pereisa, kes oma last kelguga keset suusarada vedas (jäljed järel) ega eest ära astuma kippunud. sõnatuks võttev.

muidu Nõmme vs Pirita duellis annan hääle Piritale - näiteks klassikarada on siin tugevam ja rajapõhi ning -serv kõvem ehk tõukel ei vaju suusakepp kraavi nagu Harku ringil kippus juhtuma.

ja, kui uisutamine istus rohkem päevasel ehk valgel ajal, siis suusatamiseks sobib rohkem pimedus. kirev taust kippus tähelepanu rajalt ära võtma.

talvisida tegemisi

nonii. sügisel oleme vahepeal kõvasti rulluisutrenni teinud, korraks jääpealgi koperdamas käinud, NYCs liigutajaid nende pargi pärast kadestanud ning kuu aega lihtsalt lulli (lull muide on pärast löömingut täie tervise juures) löönud. nüüd olen kuu jagu harjutatud ja uuesti rajale püüdnud saada. reisist saadud jetlag tegi seda poolteist nädalat väljakutseks, aga tänaseks on juba rütm tekkimas.

selle pealt, ja kellegi õhutusel, leidsin end täna Pirital suusalaenutusest, kus finantstehingu tulemusel said tunniks ajaks mu omaks suusad-kepid jms. etteruttavalt infoks, et viimati kohtus selline kombinatsioon kümme või enamgi aastat tagasi. aga uisutamisega on talvel kasin lugu ja kuidagi tuleb pimedad õhtud täita.

kümmekond meetrit rajal ja nii saamatuna pole pikalt end tundnud. aga kuldreegel ütleb, et kui nõuga ei saa, siis jõuga ikka saab. ja raiusin veidi klassikat. või midagi seda meenutavat. laskumine, paar tõusu ja veel raiumist, esimene kukkumine ning siis sai juba naha ka märjaks.

mõne aja pärast kangus kadus ja lihas sai soojaks ning kepid kippusid ka pigem lumme kui suuskadele maanduma. siis oli muidugi vaja jälle laskumist proovida, mis siis, et kurvi taha ei näinud ning pidurdamisest või suuskade kontrollistki ei teadnud suurt midagi. lõpetasin põõsas. kahel korral tuli muidugi mõistus enne pähe ning läksin mäest alla jalgsi.

kusjuures, pikali saab suuskadel kiirelt ja hõlpsalt. isegi laugel maal ning uisutamise eripärast ehk tasakaaluharjutustest hoolimata. mina ei tea, kuidas see telekast kõik nii lihtne paistab, muudkui tõukad ja liugled, tuul kohiseb kõrvades ning samm on puhas ilu. suht ropp töö oli ikka.

kuna metsavahel oli talviselt ilus, siis otsustasin ühe ringi seal veel vehkida. selleks ajaks leidsin lihasest miski mälu ning püüdsin uisku sõita. rada oli üsna libedaks sõidetud ning ilus see välja ei näinud. suuskade servadki servade nimetust enam kandnud. viimane on muidugi hea, sest neist hakkas vahepeal mu suusatadapüüdmist vaadates kahjugi. kusjuures, see ärasõidetud paar oli ikkagi vingeim, mis mul eales all olnud.

aga lõpuks midagi hakkas tulema ja tekkis rütm ning lihas ei hoidnud enam pinges. koos sellega saabus muidugi lõpusirge eel jälle vajadus oma võimeid ületada ning sahamoodi efektset pidurdamist proovida. ilusa kolmnurga asemel vedasid roopad suusad lahku, tegin midagi spagaadilaadset ning edasi liikusin juba kõhuli. efektselt. viisakate inimeste ees, ei naernud vähemalt kõva häälega.

homme lakun haavu.

aga vinge oli. joosta enne uut aastat ei taha ning leidsin vist asendusala, kuniks lund on. mootor töötas üle ootuste ja pausist häirda laskmata hästi, mis tegi headmeelt. ja värske loodus ka ikkagi.