Eisenachi jõudes sai sammud seatud peaväljaku suunas, kus oli üles löödud supermaratoni peastaap ning kus oli püsti aetud ka jooksu stardikaar.
Peastaabist sai lisaks stardinumbrile ja kiibile kätte ka tavapärase jooksuürituste seti – reklaamvoldikud, ajakirjad, minipesemistarbed. Ning ka finisheerija särgi – nii, et võimalus jooks mitte lõpetada võeta ära juba enne starti :). Mäletan, et ka eelmisel aastal anti enne Amsterdami maratoni lõpetaja särk juba staabis näpu vahele (tõenäoliselt oleks finishikoridoris korraldajatel liialt sebimist kui nad lisaks medalitele peaks igaühele ka parajas mõõdus särke välja otsima)
Kuna supermaratoni registreerimistasu oli 40 euro ringis, siis võib julgelt öelda, et vastu sai selle raha eest küll ja enamgi veel – lisaks eelnevale nodile ka toitlustus rajal ja finishis ning samuti oli võimalik saada ka mingi eelpeo toidupoolis, mille me paraku maha magasime.
Kuna Eisenachis mingit suurt ühist jooksjate pastapidu ei olnud võtsime kohad sisse keskväljaku külje all olevas Karlstraße tänaval Itaalia restoranis ja laadisime end enne otsustavat starti iseseisvalt pastat täis. Karlstraße oli selles osas veel sümboolne tänav, et sealt möödusid ka jooksu esimesed sajad meetrid. Söögikohad olid jooksjaid täis – suurel hulgal olid jalas juba tossud ning mõnel koguni liibuvad jooksuretuusid – selline pühendumus tegi mulle eriti nalja :)
Kõht täis hakkasin ma oma hotelli poole vantsima. Landhotel asus stardipaigast 4,5 km kaugusel keskusest väljas maantee ääres. Mõtlesin, et kuna pärast 12. maid pole ma ennast tõsisemalt liigutanud võiks hotellini vähemalt kondiauru jõul minna ning järgneval hommikul siis sarnaselt ka üks wake-up soojenduskõnd stardipaika teha.
Enne Landhoteli jõudmist käisin läbi poest ning ostsin veel organismi üleuhamiseks vedelikuga paar liitrit apelsinimahla ning bensukast stardieelseks ampsuks ühe paksu võileiva.
Landhoteli jõudsin veidi enne kella üheksat õhtul. Võtsin ühe kuuma vanni, panin jooksuriided valmis, kiibistasin tossud ning 1030 paiku jõudsin põhku.
Hotelli administraatori juurest sain veel eelnevalt teada, et kuna hotellis paikneb paarkümmend supermaratonil osalejat pakuvad nad erandkorras juba kella neljast hommikusööki. Kuna mul olid võileib ja mahlad kaasas lõin hommikusöögile seekord käega.
Võti näpu vahel ja administraatori juurest lahkudes tervitas mind üks Saksa ärimees, uurides kust ma pärit ning kas ma lähen supermaratonile. Ütles, et on ise ka supermaratoni läbinud ning soovitas mul kuni kahekümne viienda kilomeetril paikneva künka Großer Inselsberg`ini rahulikumalt võtta. See kinnitas minu eelnevalt paika pandud strateegiat. 25 km oli stardipaigast üle 700 meetri kõrgemal ja selleks ajaks olid pooled raja tõusudest tehtud.
Öösel ärkasin tugeva vihma ja äikese peale.
Nojah – niigi offroad-track saab olema väga porine - aga kõigil on ühesugused tingimused ning mulle pigem kehvem ilm istub ehk pareminigi kui teistele. Ärkasin uuesti kümmekond minutit enne äratuskella helinat 3:40 paiku. Väljas valitses veel pilkane pimedus aga vihm oli vaiksemaks jäänud. Võtsin ühe jahutava dushi, sõin-jõin ja asusin 4:15 paiku stardipaika teele. Õhk oli küll väga niiske, kuid vihm oli õnneks täielikult taandunud. Kui kella 5 paiku Eisenachi jõudsin näitasid keskväljakule teed sinna suunduvad jooksjate massid. Ilm oli hakanud valgeks kiskuma ning võistlustunne puges särgi vahele.
Keskväljakule jõudes oli see juba rahvast pungil. Tiirutasin veidi ringi, seisin enne jooksuvõistlusi tavapäraseks saanud 10-15 minutit vetsusabas ning kobisin veerand tundi enne stardipauku riideid vahetama. Püüdsin venitada riiete vahetamisega nii kaua kui võimalik, kuna ilm oli niiske ning 10-12 kraadi ümber -mina aga otsustasin aga joosta terve maa lühikeses dressis. Viis minutit enne stardipauku kiskusin seljast veel tuulejope ning lükkasin selle endale spetsiaalsesse numbriga märgistatud Rennsteiglaufi spordikotti. Koti andsin kullerfirma UPS poistele (kotid transporditi kõigil finishi) ja liikus teiste startijate vahele sooja.
Stardikoridor oli jooksuürituse suhtes omapärane. Igaüks võiks alustada hoolimata on stardinumbrist ja võimekusest ükskõik kust –tavapärasest tugevuse järgi lahterdamist ei olnud. Sisuliselt oleks ma võinud trügida ka esimesesse ritta ning täiega startides paarsada meetrit jooksu juhtida :)
Võtsin vaikselt ja seadsin end sisse kuskil jooksjate mere keskossa. Helikopter tiirutas peade kohal, keegi luges sisse jooksu tervitavad avasõnad ja kell 600 kärgatas stardipauk ning 37. Rennsteiglaufi ultramaratonile suundus rekordiline arv (2021) adrenaliini taga ajavat jooksusõpra.
Minu jaoks algas teekond kuhugi seniteadmata ja kogemata maale. Olin elevil. Stardijooneni jõudsin umbes minutiga ja edasi tuli mitmeid minutid vaikselt venimist enne kui jooksjate rivi pikemaks venis. Arvan, et jooksjate mass võis mu tempot pärssida esimesed paar kilomeetrit. Ma olin veidi kärsitu ja jooksin küll kümnetest konkurentidest esimestel kilomeetritel mööda, aga samas oli mul hea meel, et inimmass mu hoogu pidurdas ja kiiremini alustada ei lubanud. Linnast jõudsime välja juba 700-800 meetri järel ning kohe hakkas peale pooleteist kilomeetrine ronimine 5-6% tõusuga. Alguse reipusest tingituna oli käijaid näha antud tõusul vaid mõned üksikud. Tunne ning hoog oli sees igati hea ning päev varem tunda andnud peavalu oli nagu käega pühitud.
Umbes kaks ja pool kilomeetrit stardist jõudsime paari meetri laiusele kitsale öisest vihmast mudasele teele, mis sundis jooksjaterivi kohati isegi käima. Õnneks kestis selline tupik mõnisada meetrit, mille käigus olime jõudnud platooni, millel aas koos lookleva teega.
5 kilomeetrini jõudsin ajaga 31:08. Arvestades, et selleks ajaks olime juba ligi veerand kilomeetri jagu tõusnud, tekitas aeg vaid head meelt – kuid tõstatas üles küsimuse, et ehk ma ei liigu liialt kiiresti? Kuna keskmine pulss püsis 160 juures, paistis et olukord pole normi piires.
6,9 kilomeetril oli esimene toitluspunkt. Esimene tankimispunkt oli kõige lihtsam ning piirdus tee ja veega. Jõin ära ühe vee ehkki jahe ja niiske ilma tõttu väga suurt kütusevajadust õigupoolest polnudki.
Sealt edasi võtsin endale eesmärgiks süüa-juua natuke rohkem kui kerge hetkel vajab. Parem tarbida ette ja üle, kui enda energiavarud kriipsuks tõmmata. Seda, et jooki sai tarbitud kokkuvõttes veidi üle aru, näitas kaks põõsaskäiku. See oli Rennsteiglaufi puhul aga äärmiselt tavaline ja… lihtne. 95% juhtudel oli liikus trass kas siis läbi hõredama või tihedama metsa.
Ehkki esimene toitluspunkt oli lihtne ei saa korraldajatele midagi ette heita. Toitlustamist oli koos finishipunktiga tervelt kuueteistkümnes kohas. Menüüvalikusse kuulus enamikes kohtades tee, spordijook, vesi, Ida-Saksa karastusjook Vita-Cola, banaanid-õunad. Lisaks veel sai osades punktides võileibu, vorsti, spordigeele, kurki, soola ning mingit kisselli taolist hallikat möginat (viimases joogipunktis kostitati koguni tumeda õllega).
Tarbisin kõike, lõpu poole jookidest peamiselt Vita-Colat. Mõjus täitsa ergutavalt ja ei ajanudki sees mulksuma.
Arvestades, et enamus jooksmist toimus paksude metsade varjus ning suhteliselt madalas pulsitsoonis ei ajanud 13-14 kraadine temperatuur jooksu eriti kordagi higistama. Pigem oli lühikeses dressis joosta isegi kergelt jahe. Sestap ei tekkinud jooksu ajal praktiliselt kordagi enne toitlustuspunkti tunnet, et millal küll ometi midagi hamba alla saaks.
10 kilomeetrini jõudsin 57 minutiga. Viimased viis kilomeetrit oli raja läinud üksjagu lihtsamaks, mis seletas ka kiirema tempo, kuid eks selline tempo on ajutine tunnistasin endale.
Olin jõudnud umbes punktini, kust enam suurt jooksjate üksteisest möödumist ei toimunud ning konkurendid hakkasid ümberringi tuttavaks muutuma.
Veidi jooksjatest: ultrajooksmine on ikka täielikult vanurite ala :) Vaatasin lõpuprotokollist järele, et keskmine vanus jäi 45 aasta kanti. Ma arvan, et ma olin ise oma 32. eluaastaga kümnendiku noorimate hulgas. Naisi oli jooksjate hulgas umbes iga seitsmes.
Kuna rada oli oma tõusude-laskumistega, siis jooksjatel oli erinev strateegia nende ületamisel. Mina püüdsin raskemad (hiljem olude sunnil ka kergmad) tõusud võtta käies ning laskumistel ja siledatel panna keskmisest suurema hooga. See garanteeris tihtipeale selle, et suutsin mäkketõusul endast mööda lasknud sörkijad lõpuks ikka kinni saada.
Käimisest täpsemalt: Esimest korda läksin teadlikult käimisele üle vahetult pärast 20 kilomeetrit, kus oli korraliku kaldega pikk-pikk tõus. Olin omas grupis üks väheseid käijaid, kuid surusin uhkuse maha ja ei tahtnud enda liigse kurnamisega riskida.
Mida aeg edasi seda suuremaks käijate ring muutus ning lõpu poole läbisid suuremaid tõuse joostes vaid väga vähesed ja ega nende jooks eriti jooksu moodi ei näinud ka :) (räägin neist, kes kulgesid minu tempoga, kindlasti oli eesotsas ka vaid nonstop-jooksjaid).
Kurikuulsa Großer Inselsbergi otsa (25,5 km kõrgusega 916 meetrit) jõudsin umbes 2 tunni 35 minutiga. Mäe tipus oli udune, tuuline ja suhteliselt jahe.
Mäe otsast sai aga kiiresti alla liigutud ning juba 1,3 km pärast oli laskutud ligi 200 meetrit! Laskumine mööda kitsast teed oli niivõrd järsk, et nõudis jooksjatelt igal sammul vaid tugevat pidurdamist, et mitte veerema hakata. Isiklikult läksid kõrvad laskudes koguni kergelt lukku :)
Edasine jooks kuni 37,5 kilomeetrini oli suhteliselt lauge ja kerge ning ma hakkasin heietama mõtteid, et miks mitte üritadagi joosta trass läbi seitsme ja poole tunniga, mida ma pidasin enne jooksu salamisi kõige julgemaks prognoosiks.
Kuid siis tuli üks korralik 50 meetrine tõus ning pärast maratoni (42,2 km) puhus kõigepealt tuul sirgel kõvasti vastu, millele järgnes kohe 125 meetrit järjekordset ülespoole liikumist. See võttis hoo maha ja pani mõtlema, et väga tore oleks kui õnnestuks rada ka alla kaheksa tunni lõpetatud.
50. kilomeetri kandis hakkas veidi valu tegema parem põlv. Tõenäoliselt ülekoormus? Ma ei mäleta, millal mul viimati põlv oleks tunda andnud. Õnneks polnud olukord hull. Vahepeal läks põlv koguni nii soojaks, et polnud üldse valu tundagi. Üritasin kiskuda mõtted väsimuselt ja valult ning keskenduda ilusale loodusele.
Ja trass oli tõepoolest kena!!!
Asfaldil-betoonil jooksmist võis kogu raja vältel olla kokku paar kilomeetrit. Suur osa rajast oli ilusad looklevad metsavaheteed, sekka juurikatest läbikasvanud kitsaid radu, mudaseid porilompe, millest tuli kuidagi mööda hiilida või siis kaljuklibust jalaalust. Metsateid igale maitsele :)
Suur osa supermaratoni lookles mööda Tüüringi metsamassiivi ja mööda mäeharja läbi viivat 169,3 kilomeetri pikkust Rennsteig-rada, mida kasutati juba keskajal.
61,8 kilomeetril saabus paljude jaoks kergendus. Nii ka minu jaoks. Olime jõudnud raja kõrgeimasse punkti Großer Beerberg mäe otsa (974 meetrit merepinnast). Minu kõrval jooksev sakslane hingas kergendanult ja pobises midagi rõõmustavat :)
Uus raskem hetk tuli kuskil 65 kilomeetri juures. Kui senini olin käinud vaid tõusudel ja joogipunktides, siis nüüd tuli sisse paar minutist pausi ka sirgel teel. Jalad tundusid all nagu makaronid ja lasin väsimusest end võitu saada. Suurem jõud tuli tagasi 68 kilomeetri juures, kus oli ka viimane toitlustuspunkt. Motiveerimaks viimased viis kilomeetrit läbima pakuti jooksjatele tumedat õlu. Jäi üle vaid kannatada ja lõppu oodata. Kuskil 69 kilomeetri paiku jõudsime mäenõlvale millelt oli ilus vaade finishipaiga Schmiedefeldi linnale. Mögafonidest oli kuulda juba vaikselt võistluste teadvustajat ja rinnus tekkis joovastus – finish pole enam mägede taga.
Ootasin juba 70 kilomeetriposti (rada oli tähistatud iga 5 km tagant). Aga mida ei tule, seda ei tule. Jõudsin juba veel mõelda, et kuidas küll lõpp on hakanud venima kui käänu tagant tuli välja 71 kilomeetritähis. Korraldajatelt hea vigerpuss :)
Veel pool kilomeetrit ning me jõudsime metsarajalt välja Schmiedefeldini. Rahvas juubeldas – väsimus oli nägu käega pühitud ja jalad muutusid kergeks. Lõpusirgel mõtlesin, et kas tõesti olen siin mina. Tuli meelde aasta tagasi Youtubest vaadatud video Rennsteiglaufi finishist, mille juures sai mõeldud, et küll on ikka segased – 72,7 km selja taga ja ikka jooksevad. Ja nüüd olen täpselt samas kohas mina. Olin üks üliõnnelik 1903 hulgas, kes Eisenachist tol päeval Schmiedefeldini välja vedas. Jooksin finishikaare alt läbi ning tossu küljes olev kiip lõi kinni aja; 7:36:12.
Medal riputati kaela ja sooritus hakkas kõik vaikselt kohale jõudma…
Proloog
Pärast finisheerimist koperdamist maksimaalselt poole tunni jagu. Pärast seda olid jalad, mitte küll taastunud, aga suht kobedad ja käidavad. Päev-paar hiljem polnud probleeme ka treppide võtmisel. Isiklikult arvan, et ma ei võtnud jooksust päris 100% välja. Põlvevalu 50 km võttis ühelt poolt veidi hoogu maha. Teiselt poolt olin pidurajaks ka ma ise, kuna minu jaoks oli tegemist ikka tundmatus tsoonis liikumisega ja mul polnud õrna aimugi, mida keha 60-70 km jooksu järel tunneb. Takkajärgi võib öelda, et polnudki kõige hullem. Teinekord olen julgem ;)
Jooksu keskmine pulss jäi täitsa madalaks – 160 ja kõrgeim ronis vaid 179ni. Aga eks nii pika jooksu ei saagi maratonipulsiga joosta.
Elu algab pärast 42,195 kilomeetrit :)
(Kasutatud fotod: teambittel.de, endurancenut.blogsop.com)
Turist SEB sügisjooksu 4. kilomeetril. 
