reede, 25. märts 2011

uus väljakutse on 575 km pikkune



kuna juuli on veel kaugel, julgeb veidi praalida. otsisin uusi ja järgmisi väljakutseid ning suvele kohaselt rullidel. leidsin. tegelikult juba sügisel, aga nüüd hakkasin mõtlema et miks-mitte. pärast suusaekspeditsiooni tekkis julgust juurde.

niiet panin end kirja Soomes sõidetavale Finline 575km pikkusele uisuultrale. nädal sporti. õues. vihmata (loodetavasti). mmmm.

aga nüüd siis suusatama, asfalti kohati küll paistab, aga ikka märg või kruusane. mõne nädala pärast saab ehk hooaja avada.

esmaspäev, 21. märts 2011

kuidas korraga Tartu Maratonil, Marcialongal ja Vasaloppetil sõita?

Koht lõpuprotokollis ehk 25 km tehtud. Foto: Võrumaa Spordiliit.


käisin jah nädalavahetusel pealkirjas nimet maratonidel, sest Haanja100l sai igaüks talle meelepärase sõidu numbriga oma ringe uhada ja suuremad olid kõik esindatud.

aga algusest. pärast üsna kasina unega ööd (majutuskohas kolises midagi terve öö) ärkasin selge taeva ja tõusva päikesega. akna taga laiutavad valged hanged ning Haanja suusastaadionilt metsa vahele rada joonistama suunduv traktor tegid meele heaks. tõotas ilusat päeva. haukasin kõhu täis, pakkisin asjad ja tundus, et terve nädala vaevanud mingi haigusevimm vist on ikkagi lahkunud.

vahetus-teenindusalas riietusin, number peale ja jõudsin isegi mõned soojendusliigutused teha. korra veel mõtlesin, et äkki peaks sooja pesu peale pandud spordisärgi jaki alt ära võtma, aga loobusin, sest stardini jäi loetud minutid. kuna gaasi polnud põhja plaanis kohe vajutada, taandusin viimasesse ritta. eelmisest aastast olid meeles selgasõitmised, pidurdamised jms ohtlikud olukorrad laskumistel kui mehed-naised kõik puntras koos.

lähe tuli tõusva päikese käes mõne miinuskraadiga. superhommik. ainsana rikkus idülli pulsikell, mis pakkus näiduks 30 lööki tavalisest kõrgemat starti. nojah.

esimesed ringid olid rasked. vati sees. minekut ja särtsu polnud üldse, samas libises täitsa okeilt. pärast paarikümmet kilomeetrit sain end veidi paremini käima ja soojaks, aga etteruttavalt ütlen, et normaalselt käima ei saanudki. kangutasin ring-ringi kaupa siiski edasi, sest tõusude järel tuli lahe paaristõukelõik vahetusalani, mis oli pikalt mu lemmik.

enamuse rajast ikkagi kangutasin vastu tahtmist, eelmisel aastal oli ikka mõnusam. ei tea, kas tõesti oli miskit haigusejäänust sees või polnud kuuaajatagusest ekspeditsioonist veel ära taastunud. tegin küll nädalase trennipausi ja nädal enne Haanjatki kahtlase olemise tõttu sporti ei teinud. igatahes head tunnet eriti ei tekkinud ja nii otsustasin, et jätkan mugavustsoonis ning matkan lõpuni ära. pooleli ei jäta.

Vist 75 tehtud. Foto: Margus Tinno.


olulisi motivaatoreid oli seejuures kaks - sügisene Haanja100 Jala, kus 100 asemel tuli 82 km, ning kuuajatagune suusatamine ("mees, sa suusatasid neli päeva jutti räiges külmas. täna on ju puhas lust ja lillepidu").

jooma hakkasin pärast kolmandat ringi, soolaga leiba haukama kaks ringi hiljem. müslibatoon ja jook olid seljas kaasas, aga sealt õngitsemine tundus nii tülikas, et loobusin ja haarasin ikkagi joogipunktist. molutasin peatustega vast vähem, kui aasta tagasi.

kusagil 40-50 km vahel tundsin vastikustundega, et suusk üldse ei libise - laskumistel küll sai, aga mujal läks nii palju edasi kui ise tõukasid. see veidi ehmatas, aga läks päikese tõustes ja lume sulades veidi paremaks. määrdemeister tegi pigem sula kui jäise jaoks, järeldasin.

helgem hetk ja tunne tekkis 65 km läbimisel. mõte, et ainult 35 on veel. see oli talutav ja piisavalt väike, et sellest natuke kinni hoida.

Elektroonilise ajavõtu abiline. Foto: Võrumaa Spordiliit.

lõpp tuli 7:20 pärast starti ehk 1,5 tundi eelmisest aastast kiiremini. kergendus oli, aga head tunnet ja rõõmu eriti nagu polnudki. vastuolulisi tundeid tekitav sõit. mäletan, et eelmisel korral oli ikka emotsiooni ja värki, aga sel korral kuidagi tuim värk.

oleks hea ja kerge tundega rajale saanud, suuski vahetanud, oleks ehk mõnikümmend minutit veel maha näpistanud. aga noh, need on oleksid. miinimumeesmärk läbida sai täidetud, kuhjaga täis ka salaplaan vähemalt tund kiiremini sõita.

nüüd? teagi. nädala ehk looderdab, sest vasakul jalal on miskit varba liigesepõletiku moodi. ravib välja ja siis rulluisu-suusaratastele. kuna Võhandu 100 tarvis ka kamp koos, siis saab sel aastal äkki päris ratast ka proovitud. üldiselt on sportlikult miskit motivaatorit vaja. rulluisumaraton tundub ahvatlev, aga hetkel veel liikuma ei pane. pärast mõnepäevast puhkust ehk.

reede, 18. märts 2011

probleemi kirjeldus - Haanja100

nii seisis määrdemehe tööülesandepüstitus. igatahes on tema probleem nüüd lahendatud (suusad määritud) ja minu kord. hommikul stardin teisele Haanja100 suusahullusele. aasta tagasi oli lihtsam startida ja peale lennata, ei osanud midagi oodata. nüüd juba tead ja sätid ja põed veits.

homse teeb keeruliseks ilm, lubab tuisku ja lörtsi, mis võib suusatamisest sumpamise teha. samas öö peaks külm olema ehk hommikul esimesed paar ringi hea lippega. teisalt on mul esmaspäevast saadik miski nõrkus sees. päev-päevalt on olemine küll paremaks läinud, mistõttu otsustasin ikkagi kaasa lüüa, kuid päris korras-Norras ei ole. puhkepulss samas klapib. eks hommikul paista.

igatahes, miinimumeesmärk sel korral läbi teha. üks salamõte on ka, aga sellest pärast sõitu.

hetkel tundub, et sel aastal löön kaasa kolmel 4x100 sarjas. lisaks suusale paadiretk aprilli lõpus ning jalgsi sügisel. motiveerib end seda infot vaadates ehk ka ratta selga istuma.

aga nüüd siis lõunaosariikide poole.

esmaspäev, 7. märts 2011

täitsa suusahull talv

kolmas päev 300km suusatamise ekspeditsioonil. Nõunist lahkumine, Otepääni ehk TMi starti veel alla 10km. teeperves uisku laskmine mõjus suusapõhjadele ... joonivalt. Foto: Tarmo Haud.

eelmisel nädalal avanes ootamatult võimalus lüüa kaasa Vasaloppetil ehk suusasõitude kuningal. paar unetut ööd ning endale "jah" ütlemist pöördus töönädala alguseks siiski "eiks", sest töö tahab tegemist. kahju muidugi, rada paistis kiire ja meeleolu oli ka kõrgel. nutsin patja, et järgmisel aastal siis.

mõtlesin, et praalin siin kui kõva saavutus see kahenädalatagune retk ja TM jms olid. aga sellist tunnet polegi peale tulnud. vinge muidugi, kuidas vorm on õnnestunud selliseks timmida, et kannatab mitu päeva sporti teha nii, et endale haiget ei tee ning spordiisu ka alles. et viimasel paari aastal vigastustega palju kokku puututud, siis hindan seda kõrgelt.

muidu kuidagi hästi teraapiliselt mõjus see hullus, rahustavalt. ei oskagi hetkel seda paremini kirjeldada. hästi hea meel, et kaasa lõin ja igal juhul teeks uuesti või teinekordki, ehkki lõppskoor päris maksimumplaani täitmist ei näita. samas olen siiani tervisesse üsna hooletult suhtunud ning alalhoiuinstinkti sisselülitatuna hoidmine laseb edasist hooaega ka kaifida.

sellest rääkides, siis järgmisel nädalavahetusel panen ilmselt suustalvele ilmselt punkti. Haanja100 suursõit, millel mullu kaasa lõin. pärast 300km seiklusel kaasalöömist on distants järjest vähem tähtis, kiiremini sõitmine ei motiveeri ka. päev õues ja looduses ja päikese käes tundub selle juures hetkel kõige ahvatlevam. lendan peale ja lumele jälle uisusuusaga. järgmiseks nädalaks lubab soojalainet. loodetavasti ilmateade eksib.

pärast Tartu maratoni ja suusahullust võtsin mitu päeva täitsa vabalt ning spordiga. sellest transist väljatulek võttis veidi enam aega kui ootasin ning esimene tiir suuskadel, nädal pärast TMi oli kõike muud kui meeldiv. pulsi järgi taastutud küll, aga pidamist polnud eriti (nagu see oleks Tallinnast Otepääle kulgedes mingi teema olnud :P) ja ei olnud lihtsalt head tunnet. eelmisel nädalal aga mõned uisusõidud ja hakkas looma. eile oli juba puhas mõnu. päevadel ja õhtutel on nüüd valgust ka, suusatalve üks toredamaid aegu.

Haanja100 ja siis ilmselt rullidele edasi.