Kes me oleme: Tene

25aastane, naine, keskmiselt sportlik. Nojah, regulaarne treenimine on talvega soiku jäänud, piirdudes venituste, painutuste ja mõningase lihastreeninguga, sekka üksikud suusakorrad (sel lühikesel perioodil, kui jää jõe peal kandis).

Jooksmisega olen tegelenud kahel viimasel suvel Hansapanga tervisejooksudel, mingi hetk lisandusid n-ö stressijooksud pärast väsitavat tööpäeva, kui ka kodus ei tahtnud olla. Kooli ajal oli mu jaoks pingutus joosta kilomeetrit, nüüdki üle viie kilomeetri jooksnud pole, enamasti lühemalt.

Sel kevadel sain joostud mõned korrad, kui tervis hakkas kimbutama. Igasugused nina-kõrva-kurgupiirkonna haigused ongi mu hirm maratoniks treenimisel. Küll ma ka pikemalt joosta suudan, kui ainult vahepeal liialt treenimisest kõrvale ei pea hoidma. Viimastel nädalatel on ka Iirimaal ringirändamine sportimisele oma taaga peale pannud (paha siga, mitu viga).

Täna jooksin taas. Umbes 40 minutit. Enam aeglasemalt vist joosta ei saa, aga pulss oli ikkagi 170-180 kandis. Treeneri soovitatud 140st kaugelt üle (ja pulsikella peaks tõesti muretsema, kuigi ka pulsimõõtmispausid on üsna toredad). Ja treeneri soovitatud algajate plaani jaoks (joosta esmaspäeval (ehk siis täna-eile) 8 km + 2 km sörki) olen ma vist liiga algaja: sellise tempoga jooksmise juures võtab soovitus veel sörki joosta kukalt sügama.

Maratoni võtsin kavva, et saada endale positiivne eesmärk, millele keskenduda. Tundsin puudust aeroobse treeningu järele, tahtsin midagi üldfüüsilist. Samas oli emotsionaalselt puudus motivatsioonist midagi teha ja mingi eesmärgi seadmine tuli ka siin kasuks. Rivo üleskutse maratonile minna tuli igatahes täpselt õigel ajal.

Eesmärk maratonil: distants joostes läbida.

PS! Reedel vallutasin Iirimma kõrgeima tipu, Carrauntuo hilli (u 1041 m). See oli mu esimene mäkke ronimine, aga tundub, et näpp on antud. Siit mõte: sel aastal maraton, aga järgmisel võiks ehk Äripäev mõne mäetipu vallutada võtta.