neljapäev, 22. september 2011

üks ultra kuus hoiab arsti eemal


süütus kah lännu, õppind (ja õpetavad) mehed-head riistad aitavad õnneks kiirelt teele tagasi. Fotod: Siim Teller.

pealkirjast natuke hiljem. sissejuhatuseks aga järgmine lugu.

suveks olin jõudnud taas punkti, kus tundus spordis igav - rulluisk ja -suusk ja sörk ja jõusaal viisid mind radadele, kus olin juba kuid käinud/teinud/näinud. seda nii füüsiliselt kui vaimselt. siis tuli õnneks Tour De France, Reinu vinge sõit ning uitmõte vormus vaevu varju jätvaks liikumisvahendiks.


augustihommik Türisalu panga all. auto oli tolleks hetkeks juba tühi.

emotsioon algusaegadega ei ole tänaseks muutunud - iga sõit veab suunurgad ülespoole. peamiselt on selle põhjuseks see tunne, kuidas iga vändaliigutus viib sõitjat edasi. raju.

olen varem ka täheldanud, et motivatsioonikriisi saab vahel rahaga ja asjadega leevendada - uus ala, jooksusärk, paar sokke, innovaatilised prillid, uus playlist iPodis jms. väike särts ja jälle särab. vahel muidugi ei aita.

küll on muutunud tugevus. jalas on nii palju jõudu, et jaksab tunde probleemideta Eestit avastada. ja kahe- või mitmekesi tiirutamine on ka tore.

aga pealkirjas mainitud ultra. septembrikuine tuleb pühapäeval. 231 km maanteepüssil marsruudil Tallinn-Paide-Viljandi-Tõrva. kambas hetkel veel kuus inimest, ruumi jätkub mõnele veel.

esmaspäev, 19. september 2011

kelle arvelt võita?

dr Holden ütles värskes blogipostis välja, millest ma ka viimase paari aasta jooksul palju mõelnud:

Kuigi üks Eesti staarspordiblogija suutis eilse päevaga taas tuhandetele ära panna, olen mina viimase poole aasta tulemusena jõudnud sisimas sellise olekuni, et teistele ärapanemine tundub mõttetu tegevusena. Palju põnevam on ära panna iseendale - nihutada oma piire, tunnetada oma võimete lage, leida uusi põnevaid väljakutseid. Olen sel suvel juba mõndagi piiri nihutanud, aga palju huvitavat, põnevat ja kontimurdvat on veel ees. Olgu selleks siis mõni uus Ironman, erinevad maratonid erinevates Euroopa pealinnades, ammuse unistusena rattatiir ümber Läänemere, Tahko240 single-speediga või kasvõi Haanja Jala100.


kuidagi värskem tundub mõtteviis hankida uusi kogemusi ja elamusi mitte teiste arvelt (neile ära pannes), vaid end nihutades. pealegi saab nii kauem ja rohkem ;) igatahes, kirjutan alla.

muidu vahepeal on siin kõvasti sporti ka vihutud ning peagi aeg kevadel võetud plaanid üle vaadata. peagi, siis, kui aega tekib.

järgmiseks aastaks on üks Plaan ka. ka sellest varsti.