Kes me oleme: Raivo

Spordipisik on olnud minu sees pea kogu elu. Märksõnadena võiks välja tuua kergejõustiku, jõusaali, dzuudo - samas sport mind täielikult kunagi halvanud. Olen seda teinud peamiselt vaid enese lõbuks – harrastaja tasemel, et vormiks püsiks.
Suurimateks „saavutusteks” võib siiani pidada paari poodiumikohta ajakirjanike iga-aastasel kümnevõistlusel ning kahe maratoni läbimist (parim tulemus 2006. aasta SL Õhtulehe jooksul 3:55:53).

Hetkel olen ma selles seltskonnas veel ainuke maratonikogemusega. Vähem kui poole aasta pärast võib meid olla koguni seitseteist :)
Mis mõtteid see tekitab?
Esiteks olen ülimalt positiivselt üllatanud, et Äripäeva maratonitiim niivõrd suureks kasvas. Tegelikult oleks ma pidanud isegi poole väiksema võistkonna moodustumist megaheaks tulemuseks :)
Ma arvan, et maratoni on tugeva soovi ja harjutamise korral läbima pea kõik inimesed. Surfasin veidi internetis ning leidsin nii kolme kui ka üheksakümneühe aastase maratoonari. Maratoni on läbitud ka jalutud (proteesidega)…

Eeldused maratoni läbimiseks on meie tiimil igati soodsad. Põhipunktina tooks välja ühise meeskonna. Väga oluline on teada, et sa pole üksi ning su kõrval on samade rõõmude ja muredega kuusteist võistkonnakaaslast :)
Mäletan, et oma esimeseks maratoniks kolm aastat tagasi üksi nokitsedes tekkis ette nii mõnigi raske moment.

Maratoni ei tohi karta. See pole tegelikult ju mingi inimvõimete lagi.
Tooks välja sakslase Wollfgang Shwerki, kes jooksis möödunud aastal 48 tunniga 392 kilomeetrit. Ja mis veel üllatavam kiireim naine jäi temast maha vaid vähem kui 10 kilomeetriga.
Tegelikult on Äripäeva maratonitiim andnud mulle idee, et kunagi võiks isegi vaadata sinna, mis jääb maratoni taha.
Berliinis sooviks joosta enda rekordi. Väga hea oleks kui aeg alla 3:40ne.
Hetke seis: joostud neli nädalat ja 98 kilomeetrit.