neljapäev, 25. juuni 2015

Giro d´Estonia ehk elu parim puhkus

9. mail Krakowis ehk start. Vasakult Toomas Erikson, Kaupo Karja, Rivo Sarapik, Tõnu Vahter, Kalev Albri, Raivo Sormunen ja Mari-Liis Juul. Foto: Signe Sillasoo.

Giro d´Estonia andis mulle mälestuseks armid kätel-jalgadel, kergemakujulise päikesepõletuse ning välja väänatud hüppeliigese. Sellest hoolimata sõitsin need kolm nädalat ja kaheksa riiki pidevalt naerunäoga.

Tõsi, väljakutse kehale ja vaimule selline ettevõtmine on, sest iga päev nädalaid jutti ratast pedaalida on proffide koormuse vääriline ning kulutab keha ja organismi. Lisaks füüsilisele väsimusele muutub nõdramaks ka vaim – ei viitsi, jaksa, taha enam. Seda ma natuke, eelmisest ehk Tallinnast-Pariisi väntamisest kartsin, kuid asjata.

9. mail olime niisiis Krakowis ja hommikul 9-10 kandis karjatas Tõnu üle tänava. „Poisid, nüüd me siis lõpuks sõidamegi!“ Enam kui pool aastat organiseerimist ning elu parim puhkus, teadsin seda oodata, läkski käima. Juba samal päeval järgnesid vihm, kukkumised, mäed, tulitav päike ehk võlu ja valu.

Milles sellise ultra võlu peitub?

Esiteks saab ligi kuu aega jutti olla värskes õhus – ööbisime suuresti telgis ja kämpingutes ning päev sadulaski möödus värske õhu käes. Tõsi, saime ka vihma ja lundki, ent need muutsid vaid päevi ja mälestusi värvikamaks. Kuigi olime valmis 50/50 osakaaluga vihma saama, sadas terve päeva vist vaid kolmel päeval. Väga vedas. Et suur osa 3000 km pikkusest marsruudist kulges metsade ja mägede vahel, siis oli ka õhk puhtam kui igapäevale Tallinnas pakutav.

Laager Milano Marittimos. Et ilm meid soosis, veetsime lõviosa öödest telkides ja värskes õhus.

Teiseks annab selline äraminek ja totaalne levist väljasolek oluliselt tagasi just vaimule. Et tuuri tegevused täidavad kogu päeva, siis pole aega ei telekat vaadata, netis kolada või uudistega kursis tahta olla. Kuigi viimaseid vahel sotsiaalmeedia kaudu läbi tilkus, tundusid need kauged ja ebaolulised, et neist kinni haarata. Täielik sahtli puhastus, mida nüüd, tagasi jõudnuna, valitud kraamiga täitma hakata.

Kolmas võlu on, et sa saad iga päev teha seda, mida tahad ning see jällegi teeb tuju heaks. Ideaalis võiks ka argipäev selline olla, kuid ikka trügib ootamatusi sisse – boiler läheb puruks, tõbist kolleegi vaja asendada või venib ummik tundidepikkuseks. Seiklusel aga ei ole argimuresid, ei pea mõtlema, kas ettekanne sai hää, miks käivet ei tule või kuidas rohkem teenida-investeerida jne.
Siim-Erik Alamaa ja Liisi Rist tulid meid viimasel nädalal tervitama ja Stelvio (ligi 2800 meetrit) otsa saatma.


Neljas kihvt asi on, et see aitab hetke väärtustama panna. Eelmisel korral ei osanud ma nii suhtuda ja olin rasketel hetkedel mägedes maha jäädes emotsionaalne, valmis pooleli jätma ning kulutasin end seeläbi emotsionaalselt. Pärast tuuri lõppu muidugi kahetsesin seda – kulutasin napi aja tühiselt ära.
Sel korral läks teisiti.

Teadsin, et see sõit kestab vaid kolm nädalat ja siis võib järgmise säärase seikluse või mägedeni kuluda kuid-aastaid. See teadmine aitas oluliselt häälestada – kui oli raskem hetk, aitas mõte, et see läheb peagi üle. Kui mitte kohe, siis vähemasti samal päeval. Ja homme on jälle hea, saab sõita. Uusi riike avastada. Uusi inimesi näha.

Samuti on raskeid hetki vaja, et jõuda sinna, kuhu tahad ja triumfeerida. Näiteks mäe tippu. Viimasel sõidupäeval ligi 1500 meetrit kõrge Mottarone otsa ronides, tõus kestis ligi 25 km, mõtlesin sellele korduvalt.

Asfaldile õnnestu sel korral lennata kolmel korral. Päris ära midagi õnneks ei lõhkunud.

See on üle kantav ka argiellu – miski märkimisväärne ei tule niisama või lihtsalt. Millal ma tegin viimati midagi, mis meelde jäi? Seda küsimust küsisin endalt korduvalt, kui tuju ära hakkas vajuma. 

Ora endale tagumikku.

Sellele vastamine sunnib end ringi vaatama ja otsima ning tegema asju, mis kihvtid. Mitte ainult spordis, vaid ka elus. Ning teisalt ka ballasti maha jätma. Viimane on muidugi keeruline, sest võib puudutada ka inimsuhteid (on suhteid, mis ei anna, aga koormavad ja võtavad) või näiteks töökohta (mis enam ei rahulda või motiveeri). Samas, seda teha julgedes ja elus muutusi nähes tasub katsetada.

Kaupo rõõmustab. Kohe saab vihma. Jahutust. Lisaks saime osa pundist pikali. Foto: Tõnu Vahter.

Nii ongi põhjus ultrateks ka inimloomus, sest rasked hetked toovad lagedale nii tugevaimad kui nõrgimad küljed. Tavaliselt kulub kuid (või aastaid) inimese päris sisuni jõudmiseks. 180 km pikk rattapäev, millele rosinaks mitu kilomeetrit 15-20% mäest üles ronides valesti minekut, et majutusse jõuda, tagaratas vihmast niiskel asfaldil ringi käimas, avavad huuled ukse inimese päris loomuseni. Trükimusta see ei pruugi kannatada.

Need rasked hetked aga on ka ultrate parim osa, sest nende äratundmine ja nende ära kasutamine annavad väärtusliku kogemuse. Neil hetkil inimene õpib, saab endast miskit uut teada ning ta areneb.

Enim jäävad sellest korrast meelde aga mäed. 

Eelmisel korral oli suhe nendega vihkamine-vihkamine – mul maru raske ronida, olin viimane, pulss kõrvades trummeldamas ja nemad mind üles ei tahtnud lasta. Miks muidu see nii vastik oli. Sel korral oli kõik teistpidi – jumaldasin neid päevasid, ka toda mammutrada 120 km jooksul 2800 tõusumeetrit ning neli eri suuruses mäge pakkunud päeva. Leidsin oma rütmi ja kerisin Toomase järel tihti teisena üles, seejuures pingutamata ning nii hea tundega, et endki üllatas.

Mäed, need päris. Kõrg-Tatrad, ligi 2800 meetrit üle merepinna. Foto: Signe Sillasoo.

Lisaks saime viimasel nädalal paariks ööks Lugano järve ääres majutuse 5 km tõusu (keskmiselt 5-6%) tippu, kus sai paaril korral ka täislaengutega proovitud. Mõnus valu.

Lisaks ise sõitmisele on mäed vinged ka lihtsalt vaadata – Poolast Slovakkiasse jõudes hakkasid pärastlõunal silmapiiril Kõrg-Tatrad oma lumiste tippudega (2700+ meetrit) paistma ning saatsid meid pilkudega paar päeva. Sama lugu alpides. Need kõrgused näitavad, kui haavatavad ja väikesed inimesed ikkagi on. See tunne jääb kummitama ja viib sinna tagasi.

Nii agiteerisingi eelviimasel sõidupäeval, et võiks sõidule eepilise punkti panna ning teel Milaanosse veel tippu ronida. Õnneks jäigi teele ligi 1500 meetri kõrgusele küündiv Mottarone. See pole kuulsatega võrreldes nii tuntud ja on vähem rahvast täis, kuid pakub väga mitmekesist elamust – on kergemaid 5-6% lõike, aga ka 25% sein. 

Kokku sai nii elu seiklus kui elu muutev seiklus, mille mõjud ulatuvad veel kaugele.

Rohkem fotosid ja iga päeva elamused meie Facebooki-lehet www.facebook.com/giro2015