kolmapäev, 29. september 2010

uisutaks või jookseks. kuus tundi?

Tallinna Rulluisumaraton Lillepi rajal. laupäeval siis veerejad jooksjatega koos. juuni 2010.


vähendan üleskutsega küll enda poodiumivõimalust, aga seltsis pigem segasem. segasem, mitte et kreisim, vaid mõnusam.

nii et suvele punktipanekuks Lillepi pargis (seal Pirita selveri kõrval) kergliiklusteel saab eeloleval nädalavahetusel kuus tundi kas rullida või joosta. plaanime Jaana, Signe ja Raivoga (vist ka Raul) kohal olla. et ilm lubab kuiva ja soodsat tuult, tahaks 100 km täis sõita. et saaks hooaja lõpuks isu täis või nii.

start-finish avatud kuus tundi, võib rohkem teha, võib vähem. auhindu saab ka.

toimub sel laupäeval kell 9-15. info ettevõtmise kohta siit. tulge ka.

pühapäev, 26. september 2010

Heleen Vennikas läbis Spartathloni! (täiendatud)

Esimese eestlannana ja neljanda eestlasena lõpetas eile õhtul kella kuue paiku edukalt oma 246 kilomeetrise teekonna Ateenast Spartasse Heleen Vennikas. Super!! :)

Reedel kell seitse hommikul alustatud Spartathloni läbimiseks kulus tal koos isa Peeter Vennikasega täpselt 35 tundi 5 minutit ja 53 sekundit.
Kokku läbis ränkraske ja 36 tunnise ajalimiidiga võistluse sel aastal http://www.spartathlon.gr/ saidi andmeil vaid 128 ultramaratoonarit.

Kokku läks reede hommikul rajale koguni 351 sportlast, teiste hulgas koguni viis eestlast. Lisaks Heleenile ja Peetrile veel Pille Vennikas ning Aivar Luud ja Aivar Arike.

Kaheksa internetti riputud kontrollpunkti vaheaegade põhjal võib järeldada, et esimesed kümme tundi liiguti viiekesi koos ja jõuti 81 kilomeetrini üheaegselt 9 tunni ja 23 minutiga.

124 kilomeetri peal (35 kontrollpunkt) jõudsid esimestena eestlasest Aivar Luud ja Aivar Arike 15 tunni 27 minutiga. Peeter ja Heleen olid kohal 15:50ga ja Pille Vennikas 16:18ga.

172 km (52 kontrollpunkt) enam Pille Vennikas endale aega endale kirja ei saanud.
Aivar Luud läbis selle punkti 23:57ga, Aivar Arike 24:04ga ja Peeter ja Heleen 24:17ga.

195 km (60 kontrollpunkt) oli rajalt kõrvale astunud Aivar Arike.
Aivar Luud jõudis kohale 27:25ga ning Peeter ja Heleen Vennikas 27:41ga.

222,5 km (68 kontrollpunktis) pole enam aega kirja saanud Aivar Luud.
Peeter ja Heleen on kohal 31 tunni ja 59 minutiga.

Tänase seisuga on Peeter Vennikas läbinud Spartathloni edukalt juba neli korda, kusjuures 2004. aastal jõudis ta finishisse koguni kuuendana (aeg 28:44:42).

Aivar Luud on lõpetanud Spartathloni edukalt 2008. ja 2009. aastal. Üleeelmisel aastal kulus tal trassi läbimiseks 29:30:08, millega oli ta kokkuvõttes kolmeteistkümnes.

Kõige esimese eestlasena läbis Spartathloni juba 1994. aastal Peeter Kirpu, kes jõudis Ateenast Spartasse 31 tunni ja 36 minutiga, mis andis toona kokkuvõttes kaheksanda koha.

Spartathloni 246 km pikkune rada järgib Ateena sõnumitooja Pheidippidese teekonda aastal 490 eKr. Ateenast Spartasse, et kutsuda kuningas Leonidaselt abi pärslastest vallutajate vastu. Kreeka ajaloolase Herodotuse andmeil läbis sõnumitooja teekonna kõigest pooleteist ööpäevaga (ca. 36 tunniga).

1982. aastal sõitis Briti õhujõudude komandör John Foden koos nelja kompanjoniga Kreekasse, et testida selle ulmelisena näiva legendi vettpidavust. Viiest sõjaväelasest kolm lõpetas distantsi edukalt. Neist üks (John Scholtens) sai aja koguni alla 36 tunni (34 tundi ja 30 minutit). Juba aasta pärast pandi alus Spartathloni ultrajooksule.

Trassi rekord pärineb 1984. aastast, mil „jooksva jumalana“ tuntud kreeklane Yiannis Kouros läbis teekonna Ateenast Spartasse kõigest 20 tunni ja 25 minutiga.


teisipäev, 21. september 2010

Kuidas karastus teras vol 3 ehk unise karupoja seiklused

Valu on lahtunud ja teen juba trenni järgmise aasta maratoni heaks.

Aga meeleolukast 12 septembrist.

Vabaduse väljakul olin enne poolt üheksat, jagasin Raivole pulbrit (Enerviti R2 taastusjoogipulber), vahetasime paar sõna ning parimaid soove. Minu õde Moonika, kes osales Berliini maratonil, tuli mind assisteerima ja moraalset tuge osutama.

Viimasel hetkel loobusin oma joogipudeli kaasavedamisest, kuid vöö panin sellegipoolest peale, kuna mul olid omad geelid kaasas. Starti läksin malbel sörgisammul ning Moonika jõudis veel enne stardipauku paar klõpsugi must teha (noh, nagu enne maratonisüütuse kaotamist või nii) Stardis hoidsin tagumistesse ridadesse, kuna mul ei olnud soovi kellelegi jalgu jääda.

Pauk käis ja kukkusin sahistama, päris tasasel tempol, kuna see sai eelnevalt koolitustel kui igasugustel sõnavõttudel pähe raiutud, et tempo olgu alguses vaikne nagu tuuleiil ja saagu see kasvõi väevõimuga tagasi hoitud. Mul tuli see hästi välja, keskmiselt oli esimesed 10 km 7:21 min/km tempos. Trenni sai viimati paar nädalalt mõnikord isegi alla 7 min/km tehtud, aga nii kindlalt ennast ei tundnud, et oleks võinud 5:00 jänesele sappa võtta. Selle 10 km sees ma nägin oma kella pealt igasugu km aegu, kõige väiksem oli 6:58, aga siis ma võtsin ka kohe tagasi. Veits oli ikka minna veel. Need 5:00 jänesed putkasid ka õige kähku mul silmapiirilt. Ise veel mõtlesin, et noh, pole viga, suurem osa massist on ju esimest korda, et küllap väsivad.

Ühti nad väsisid. Kui mul poleks õde pea terve tee jalgrattaga kaasa sõitnud, ma oleks sinna igavusse kustunud, mitte väsimusse. Silmapiir oli võrdlemisi lage, selja taga olid veel mõned kribalad ja minu ees jooksis üks härrasmees, kes väliste tunnuste järgi jooksis minu ees ka kaks aastat tagasi 10 km distantsil. No samad rõivad olid vähemasti ja sama soeng ja suurus ja laius, jooksustiil ja säärelihased olid ka täpselt samasugused. Keegi Dmitri oli ta, selgus hiljema tuvastuse järgi. Tänu talle mul oli veidi põnevam veel, et no nii, väike pingemoment, kes kellele ära teeb :p

Esimene 21 km möödus võrdlemisi kergel sammul, niimoodi sahistades nagu mul plaanis oli, juua ja kõike sain piisavalt. Ühe tüdruku sain ka esimese ringi lõpuks kätte, keda ma kena 15 km jälitasin. Ta teist ringi jooksma ei läinud aga siiski. Moonika oli mulle kõvasti toeks, vahepeal pajatas seal maast ja ilmast ja vahepeal ta muljetas seal teiste jooksjatega. Vahepeal rääkis telefonis isaga, tegi rajalt otsereportaazi a la „… ei ta ikka suhtleb veel ja päris rõõmus ja rõõsa…“ :) Ma esimesel ringil olingi päris rõõsa, jutustasin isegi seal veel ja „Ergotustsoonis“ sai meelalt poose sisse võetud ja nõnda. Ühtlasi sain joosta ühe sammu koos esikoha mehega ja suisa Loskutovi endaga, ringiga sain sisse küll, aga Moonika tehtud pildi peal ma olen korraks nagu „teine“ :). Dmitri oli mul selja taga. 21 km vaheaeg näitas 2:34:48 (7:20 min/km)

Teine ring nii rõõsa ei olnud enam. Lihased olid veidratest kohtadest valusad, kust muidu varem ma ei ole kunagi valu tundnud. Jala ja puusa mingid ühenduskohad näiteks. Siis Moonika soovitas mul vahepeal nagu „keksu“ hüpata, noh nagu väiksed lapsed, kellel on rõõmus meel ja ühes käes pulgakomm ja teises käes lilled ja lindid, teate ju küll. See ei olnud väga mugav, aga selg ees jooksmine oli küll veidi värskendav. See meeletu krambijuku tunne läks leebemaks. Ootasin pingsalt joogipunkte, nagu üldse ei tahtnud tulla need enam. Dmitri läks minust vahepeal ka ette. Jooksin sisuliselt joogipunktist järgmise punktini, manustasin vahepeal geeli. Juttu ma enam ei rääkinud, küll aga Moonika. Kuni 30-nda km-ni ma olingi päris kuss, ütlesin mhmh vahepeal ja mõtlesin, et ei tea, kas mind korjatakse nüüd rajalt maha, sest korraks oli km aeg juba suisa üle 8 minuti ja näis, et 3:40-ga ajavõtumatile ei olnud lootust jõuda. Siis mul tuli hirm nahka veidi. Suure bussiga mees sõitis mul taga ja juht küsis, et noh, ikka on jaksu lõpuni või, ma kiitlesin, et muidugi lõpuni, mis nalja ma siia siis õigupoolest tegema tulin. Mul oli päriselt hirm, et nüüd tuldi laipadele järgi. Manasin suule oma laiema ja värskeima naeratuse, mis mul tol hetkel võtta olin ja sahistasin edasi ning tõstsin tempot. Buss sõitis ka edasi. Hurraa. 30 km vaheaeg näitas 03:44:00. (7:28 min/km)

Kui 33 km peal otsa ringi keerasin, tuli tunne ka teisem, mõtlesin, et noh, nüüd on köömes, kodu juba paistab. Nagu suvaline trenn, 10 km siia-sinna, teoreetiliselt võiks ju kuluda selle peale nii umbes tunnike ja mõniteist minutit. Tuli joogipunkt, rüüpasin ahnelt ja panin ühe geeli ka tasku, Moonika võttis ka mõned topsid kaasa. Dmitri jäi joogipunkti tohkendama ja rohkem ma teda ei näinud ka. Järgnevad 10 km sain ma kätte kõik ukerdajad, keda ma eemalt silmasin ja kätte tahtsin saada. Moonika ergutas ja innustas ning pakkus keelekastet, mis koledal kombel marjaks kulus, janu oli pea koguaeg. Kusagil Pirita teel mainisin Moonikale veel sellise lause, et "kui ma nüüd ka jala läheks, siis ma vist lõpetaks ka". "Jala" mineku all ma mõtlesin, siis mitte jooksmist, kuidagi tol hetkel jooksmine ei tundunud jalgel liikumisena :) Moonika riidles aga selle peale "misasja jala, et millega sa praegu siis oled, ei ole siin midagi!". Mis seal ikka vaielda, vanem õde ju. Siis millalgi Russalka lähistel teatas Moonika, et 10 km jooksjad startisid. Raivo ergutas veel rajalt, et no tubli, 5:15 graafikus ja hop-hop! Ma mõtlesin veel, toho till, see oleks küll enam kui oodatud.

Kusagil Mere pst lähistel tuututas politseipatrull mind poolhalliks ja esimesed elevandid tormasid peale. Moonikaga jätsin sõbralikult hüvasti ja tõotasin kohtumist finishis, kuna 10 km meeste sekka poleks jalgrattur teps mitte mahtunud. Ühel hetkel olin ma keset tõsist võidujooksu, minu ribidesse põikasid nii mõnedki küünarnukid ja rusikad, näkku ja juustesse lendas nii roosat kui valget vedelikku ning ümberringi olid oigavad ja õhku pahvivad välesäärlased. Tol hetkel mõtlesin, et küll oleks hea kui seljal oleks silt a la „be gentle, marathonar on the way“ või midagi säärast…. Minu jalad lihtsalt ei suutnud kiiremini, nõnda ma seal jalus veeresin. Nii mõnedki aga vaatasid tagasi ja ajasid pöidla tunnustuseks püsti ja üks tütarlaps jooksis minuga mõned sammud koos ja innustas takka. Üldjoontes olin ma päris kustunud, aga mingil moel see mass nagu kakkus kaasa ja lõpu eel ma pigistasin veel veidi kiiremat tempot. Finishikoridori astudes aga tõusis nähtavasti minu mõttes jalg kõrgemale kui tegelikult või ei suutnud ma märgata Harju tänava alguses olevat äärekivi, igal juhul koperdasin ma sinna otsa ja lendasin dramaatiliselt keset tänavat. Põlvedest käis helepunane jutt läbi ja ma mäletan, et ma pajatasin kukkumise käigus veel paar sarkastilist märkust selle äärekivi peale, aga ajasin kargud alla ja jooksin lõpuni. Aeg 5:20:02. Kusagilt kostis veel õe hüüd minu suunas ja ukerdasin tema embusesse. Näe, päriselt jooksingi ära. Terve tee, isegi läbi joogipunktide. Hirm oli nii suur, et kui ma käima hakkan, siis jooksma ma enam ei hakka. Teise poole maratonist jooksin 13 minutit aeglasemalt kui esimese poole. Võidujooks Dmitriga lõppes aga 9 minutiga minu kasuks. Õhtul pärast maitsvat õhtusööki (siinkohal pikad paid Raivo ja Co'le) ei tahtnud kuidagi uni tulla, silme ees ketras elavalt terve maratoni teekond ja mõnus oli... ma olen ikkagi tegija, hoolimata unisest läbimisetempost.

Tulgu uued ja väledamad maratonid!

Tegin veidi statistikat oma 11 treeningnädalast ka.

Alates 29. juunist läbisin 3034 minuti jooksul 393 km ja säristasin 26 305 kcal. Esimese maratoni läbijooksmiseks ehk hea küll. Vähemasti ma sain hakkama.

Tuleb aga tunnistada, et maratonil tundsin kõvasti lihasjõust puudu. Võhma oli nagu ülearugi. Järgneva aasta jooksul üritan plaani lisada ka lihastreeninguid. Ma küll ei tea veel mil moel ja kus ma talvel need jooksukilomeetrid läbin, aga eks siis saame näha. Vorm vajab kindlasti parandamist, mõttetut "lisaraskust" on liiga palju praegu, mida kaasas tassida, sellest ma loodan mõõdukas mahus lahti saada :)

Õe silme läbi käis see ukerdamine nõnda

laupäev, 18. september 2010

Valu ja viisvarvastega läbi maratoni

SEB Maraton Vibrami viisvarvastega läbitud. Esimest korda nii pikk maa ilma jooksutossudeta asfaldil. Aeg 3:26:50 ehk Amsterdamis joostud rekordajast vähem kui 6 minutit aeglasem. Võiks olla rahul. Aga ei ole. Välja ei hõisanud, aga lootsin salamisi kindlat rekordit. Treeningvorm näitas, et ka viisvarvastega oleks ma suuteline jooksma aega 3:15-3:20.
Pikim trenn asfaldil (30 km) näitas, et maratonidistantsi pikkus ei tohiks saada varvikutega takistuseks ning kaks nädalat enne maratoni tehtud pikk tempotreening näitas väga head hoogu. Täpsemalt sai joostud poolmaraton 1:36ga ehk kõigest viis minutit isiklikust rekordist aeglasemalt. Samas ei andnud ma endast treeningul mõistagi maksimumi ning üksjagu pauerit jäi sisse ka. Lisaks sai veel augusti alguses täpselt nelja tunniga läbi sörgitud Lahemaa käimismaraton.

Mis võis minna siis valesti?
Päev-paar enne jooksu jõudsin ma õhtu kella kaheksaks korralikult ära väsida. Takkajärgi analüüsides võis mingi kerge haigusvimm sees olla. See ei löönud otseselt mind rivist välja, kuid tegi siiski mind paari grammi jagu nõrgemaks.
Mõtlesin laupäeva õhtul, et magan end korralikult välja ning ärkan pühapäeval uue inimesena :).
Pühapäeval äratus 6:15, veerand tundi hiljem korralik müsli ja jogurtilaadung sisse ning 7:15 hüppasin ratta selga ja panin vaikselt Vabanduse väljaku poole ajama. Mõtlesin, et mis see 13 km rattasõit enne jooksu ka ära ei ole. Lisaks oli veel ka ilm super ning kuna mu rattatee kulges enamalt jaolt mööda maratonitrassi, sain juba võistlusmelusse sisse sulada.
Kõik algas hästi. Kaarli puiestee rattaparkalasse jõudsin esimese ratturina! :) Tund oli stardini aega ja vaikselt liikus igalt poolt juba rahvast kohale. Veidi meenutas maratonihommik kolme aasta tagust Berliini maratonipäeva. Tõenäoliselt seepärast, et paljudel olid seljas ürituse korraldajate poolt jagatud oranzi värvi vahetusriiete kotid, täpselt nagu Berliinis :)
Igatahes võtsin vaikselt. Isegi vist liiga vaikselt, sest kui ma 8:45 pakihoidu läksin kotti ära viskama lookles seal ligi saja meetri pikkune saba. Peast käis läbi juba välkmõte, et kas tõesti tuleb seekord lendstardiga maraton. Õnneks läks kottide äraloopimine hoogsalt ning viis minutit enne stardipaiku olin juba stardikoridoris ning ootasin ootusärevuses lähet.
Enne minekut sai veel ühele paarikesele kinnitatud, et tõepoolest lähen nende varvikutega jooksma. Ning ikka omal vabal soovil ning mitte seetõttu, et olen tossud koju unustanud :)
Start!

Alustasin enam vähem tagareast. Mõtlesin, et mis see tuhatkond jooksjat on ning ehk aitabki lõpust startimine liigkiire stardikiirenduse eest. Aitas. Aga liigagi palju… Esimese kilomeetrini jõudsin 5:25ga (olin endale keskmiseks tempoks planeerinud maratonil 4:40 min/km). Oi kuram, mis see on? OK. Inimmass võis hoogu maha võtta pool minutit, aga kuhu kadusid ülejäänud sekundid. Pulsivöö jätsin seekord peale panemata, nii et ei saanud ka kontrollida kuivõrd palju ma esimesel kilomeetril viilisin.

Mõtlesin, et ootab ära teise kilomeetriposti. Hoog tundus juba sees olevat ning joosta sai vabalt ja mõnusalt. Samas ka teine km tuli vaid 5:00ga. Mis toimub?
Kuskil 3-4 kilomeetri kandis sain kätte soovitud 4:40 tempo ning jooks tundus olevat võetud kontrolli alla ning edasi läks kõik mingi aeg plaanipäraselt.
Kilomeetril 13 sain kinni kolm ülikonnastatud jooksumeest, kes pälvisid igal pool ülisuure tähelepanu. Peab ikka väga kõva vorm olema, et ülikonnas 3:15-3:30 tempot kannatada. Joosta oli veel mõnus, kuid tempo oli langenud sinna 4:50/km kanti. Kuid eks üksjagu oli süüdi ka Pirita mere ääres kergelt vastu puhuv tuul. Igatahes otsustasin Russalka juures tempot kergelt tõsta ja jätsin ülikonnad selja taha :)
Esimese ringi viimane neljandik – kilomeetrid 15-20 km tundus veel täiesti tore. Keskmine tempo jäi 4:41/km juurde.
Kuid siis tuli Vabaduse väljak ja vahetult peale seda poolmaratoni vaheajamatt. Koondaeg 1:41? Kas viimastel kilomeetritel on tõesti nii kõvasti mul tempo langenud. Kas enam vähem rahuldava aja saamiseks tuleb teine pool joosta tõesti esimesest poolest 2 minutit kiiremini. Selles kohas lõi mul sisse esimest korda kerge ärevusenoot ning tekkis hirm, et soovitud rekordaeg jääb tulemata. Kuid ma ei kaotanud veel lootust.
Selge oli aga see, et samm muutus raskemaks. Kilomeetritel 20-25 jäi keskmine tempo 4:52 juurde. Üritasin tempot parandada, aga 4:50st kiiremaks ei tahtnud tempo minna.
Lisaks muutusid 25 kilomeetril jalatallad väsinuks ning hakkasid kergelt tulitama ja kõige tipuks oli tekkis mul ka tunne, et nüüd kohe-kohe lööb säärde kramp. Selle vältimiseks hakkasin igas joogipunktis peatuma ja viskasin hinge taha leivaviilu koos spordijoogiga (ette rutatult olgu öeldud, et krambid mind kokkuvõttes ei kimbutanudki).

Igatahes edasiliikumine oli raske, kuid joosta jäi veel üle viieteistkümne kilomeetri. Püüdsin tempot hoida ja kannatasin. 25-30 km suutsin hoida end liikumas veel 4:50/km juures. Kuid siis tuli taaskord Pirita tee ning seekord tundus vastupuhuv tuul juba päris laastavalt oma tööd tegevat. Ai-ai. Jätkus paras kangutamine. Mulle sobiva tempoga kamraade ümber ei olnud ning üksi joostes langes 33 kilomeetril tempo korra ka 5:25/km juurde!
Siis oli selge, et midagi enam kaotada ei ole. Kõik on juba kaotatud.
Keegi veel hüüdis raja kõrvalt või rattalt, et läheb-läheb. Ilusti tuleb kolme ja poole tunni sisse. „Mis kolm ja pool tundi. Kas ma selle nimel tulingi rajale!,“ mõtlesin endamisi.
Russalka juurest Paksu Margareetani (37-40 km) suutsin tempot hoida ehk vaid 5:10/km juures. Kuid seejärel tuli valus hetk. Sõna otseses mõttes. Nimelt oli ca. 500 meetrisel munakiviteelõigul jooksmine vanalinnas kaitsemüüri ääres pea väljakannatamatult valus. Nagu oleks jooksnud paljajalu peene kruusa peal – talla alt kõik torkis. Tempo langes ning siit kuni finishini oli ka lõik, kus mul tuli jooksjaid endast mööda lasta. Aga mul oli kama. Nüüd oli peaasi, et enam vähem finishisse jõuda. Viimased sada meetrit olid ühe trassi raskemad, kuna tuli taas joosta mööda ebatasast munakiviteed. Silmist lõi tuld, kuid surusin hambad risti ja jätkasin jooksu meenutavat liikumist.
Ja siis oli kõik läbi. Kell lõi selja taga mu aja protokolli…

Läksin üle väga vaiksele käimisreziimile, aga ikka oli käia väga tulitav. Ning lisaks hakkasin tundma, kuidas kogu alakeha oli nagu puine ja valutav lihatükk. Tõenäoliselt said pärast valu tekkimist taldades teised lihased lisakoormust, et mind edasi viia ning väsisid trassi lõpuks korralikult ära.
Igatahes kokkuvõtvalt võib öelda, et tegemist oli ühe kõige raskema maratoniga üldse, mida ma olen jooksnud. Pärast jooksu õhtul kodus olin igatahes väga suss.
(Vesiville taldade all pärast jooksu ei avastanud. Küll aga ühe korraliku verevalumi – ehk sellest ka valu)

Kõike eelnevaid tegureid arvesse võttes ma enam täna (kuus päeva pärast maratoni) oma aja üle väga pettunud ei ole. Läbi valu, kerge haigusvimmaga ning viisvaravastega enam vähem 3+ tulemus, kust edasi saab vaid paremaks minna ;)
Kas jätkan viisvarvastega või võtan välja taas tossud?… Tõenäoliselt ikka jätkan varvikutega :)



pühapäev, 12. september 2010

ÄP maratoonarid debüteeerisid SEB Tallinn Marathonil

nonii. protokolli andmeil lõpetasid Kristel, Indrek ja Raivo edukalt tänase maratoni. ajad vastavalt 5:20, 4:29 ja 3:26. tubli töö ja aplaus.

Indrekule ja Kristelile oli see elu esimene.

muljed siin siis pärast valu lahtumist, eks ;)

ise magasin kahjuks kõik maha ja tööle jalutades vaatasin kadedalt ja rõõmsalt punaste nägudega finisheerijaid, kes linna täitsid. kihvt.

õhtul lähen ise ka sörkima. avastasin paar nädalat tagasi seda uuesti üle aasta proovides, et jooks on ikka äge.

kolmapäev, 8. september 2010

Tallinna Suurmaratonile vaid loetud päevad!

„Hullumaja“, kui kommentaarida ühe sõnaga rahva huvi tänavuse SEB Tallinna Maratoni vastu. Tsekkasin täna varahommikul stardiprotokolli ning maratonidistantsil vaatas vastu tervelt 1105 osalejat!! See annab suurelt silmad ette isegi Baltimaade senini suurimale Riia maratonile, kus osalejate arv on viimaste aastatel olnud 700-800 ümber.
Ja mis kõige üllatavam – jooksule registreerunutest on tervelt 931 eestlased!!! Viskan siia võrdluseks enam kui poole väiksema numbri - 440. See on marathon100.com saidi (super sait – kiidan tegijaid!) alusel 2009. aastal maratoni läbinud eestlaste arv ning tuleb rõhutada, et osalejate arvu poolest oli juba eelmine aasta tõenäoliselt viimase paarikümne aasta rekordiline.

Mis siis sel aastal on toimumas? Tundub, et suusamaratoni ja laulupidude rahvas haistab taas üht kohalikku vahvat (jooksu)pidu ning väga suur hulk inimesi kasutab ära süllekukkunud võimaluse joosta oma esimene suurmaraton läbi otse kodus.
Väga super.

Väga suur osalejate arv on muutnud ennastki ootusärevaks :)
Paremaks enam minna ei anna ning tuleb end ja tervist hoida.
Sestap enam lühikese dressiga väljas silkamas pole käinud, tarvitan mett…
Samuti olen unustanud tugevama trennid. Järjekorras on veel vaid kaks vaikset trenni – 9 km ja 6 km.

Fivefingersi viisvabad pole pärast 500 km läbimist jõudnud veel jalgu ära põrutada ning viimastest villidest on möödas juba head mitmed nädalad :)
Tegelikult õnnestus mul veidi alaseljale paar nädalat tagasi liiga teha. Aga siin oli põhjuseks ootamatult mängu tulnud nn. tavatoss.
Nimelt sai ükspäev rumala peaga visatud porised viisvarbad pesumasinasse ja keeratud mängima liiga kõrge temperatuur. Tulemuseks oli liimist lahti sulanud papud, mis vajasid kingsepa juures veidi kõpitsemist ning mille tulemusena tuli kaks trenni teha tossudega.
Ütlen ausalt, et pärast kolme kuud viisvarvastega jooksmist oli tossudega kohe imelik joosta J
Esiteks oli varbad surutud ebamugavalt kokku ja teiseks oli kand ebaloomulikult kõrgel, mistõttu päkale maanduda oli vägagi keeruline – ikka tahtis kand alati ette jääda. Aga jah. Mäest alla sai tossudega endiselt väga hea hooga sõita – nii, et ikka pärast andis alaseljas mitu päeva pinget tunda…

Ok. Mõned pisikesed hädad on veel olnud. Umbes kuu aega tagasi sai metsas joostud viisvarvastega vastu sambla taha varju pugenud kändu, nii kõvasti et silmist lõi tuld ja päeva lõpuks oli kaks varvast sinakaslillad. Tõenäoliselt tavatoss oleks varbaid rohkem kaitsnud.
Samuti tõmbas üksvahe pöiavõlv kergelt kokku ja valutas, kuid see valu hajus kiiresti esimetel kilomeetritel.
Aga eelnevad probleemid on lahenenud ja uusi „väljakutseid“ pole peale tulnud.
See muidugi ei välista, et pühapäeval tuleb VFFdega jooks lust ja lillepidu :)
Kindlasti võib imeõhuke tald panna pikal maal tallad tulitama ning kindlasti saavad väga suure koormuse ka sääred. Aga elame-näeme.

Hetkel tundub pühapäeval tulevat mõnus lühikese dressi ilm. Sooja lubab ilm.ee stardiajaks kella üheksaks koguni 18 kraadi. Kurk kindlasti kellelgi kuivama hakata ei saa, sest rajal on tervenisti 15 joogipunkti (2,0-3,3 km tagant). Tavaliselt olen ma maratoni ajal igas punktis peatunud, aga seekord üritaks peatuda iga teises „tanklas“.

Tempo.
Ehk õnnestub seekord alustada aeglaselt ja joosta esmakordselt lõpuks ära ka negatiivne split (teine maratonipool esimest poolest kiiremini). Nii tore on rasketel 30-40 kilomeetritel kaaskannatajatest ju mööda joosta ;)
Ma pole aga leidnud siiani rohtu kuidas pärast stardipauku aeglaselt alustada. Ehk seekord suudan end tagasi hoida.
Ajaline eesmärk on ka paika pandud, aga selle jätan seekord enda teada :)

Rajal näeme!