pühapäev, 31. oktoober 2010

minu esimesed ultratriibulised

Toanaabrid ehk Haanja100 Jala kaks kiiremat - vasakul Ailar Nirgi (9:32) ja paremal Ranno Erala (9:19). Foto: Külli Leola.

tabasin end äsja eilsele 82 km alistamisele mõeldes, et mida ma põen selle 18 pärast, mis jäi tegemata. 82 sai ju tehtud. korralik ultratulemus esimese korra kohta. ja kui lisada siia veel Raivo 100 ning Signe 50 km, siis läks ÄP Maratonitiimil Haanja100 Jalal ju superhästi. Raivo kirjutab peagi oma superjooksust ehk ka.

start anti eile hommikul kell 6. kuna profiili ei teadnud, ei olnud minuteid kaotada ja tuli varakult kütma hakata. et olen sel aastal maksimaalselt vaid maratoni jagu kilomeetreid jooksnud, siis plaanisin 16 tundi liikuda, mis ideaalis annaks kokku 100km. targu haarasin kolleegi Jaana käimiskepid. polnud seda eales katsetanud, nüüd siis pikk päev ees ja aeg ära õppida. oli väga abi, nelikvedu ikkagi.

kuna kiirustades olin pealambi unustanud, pidin varahommikuses metsas esimesel ringil peagi mõned minutid ootama, et järelt tulevad mind enda sappa võtaks. sest jalaga katsumine, kas ees on vesi või auk või midagi muud, oli küll naljakas, ent jube tüütu ning juurikate otsas koperdamine ka ebameeldiv. nii siis kulgesingi paar ringi teiste sabas. aitäh siinkohal Anu Talule (Westline Team) valgustamise eest :)

teise ringi lõppedes oli sinisest kumast saanud valgus ja nii hakkasin tempot tõstma. kuna nüüd juba mäest laskudes nägi, mis trajektoori hoida, et võssa ei tüüriks, siis hakkasingi laskumisi joostes võtma ning esimeste ringide tunnine tempo paranes peagi 55-54 minutile. et hakkasin ajavaru koguma - võimalikuks hilisemaks kustumiseks ning pimedas metsas komberdamiseks.

Ja kolm kiiremat naist - vasakult Monika Irves (11:14), Janika Ardel (10:39) ja Kadri Parts (14:03).

esimeste ringide järel liikusingi peamiselt üksi, vahel vaid toakaaslastega mõned sõnad vahetades ja möödujatelt või kellestki möödudes "jõudu" soovides. sobis. ilm oli ilus, päeval näidati päikest ka ning temperatuur tõusis pea 10 kraadini. kinni hoidsin numbrist 16 ehk ringide koguarvust. piisavalt väike number, mille kahanemisele mõelda, kui võistluse kulgemine pähe tükkis.

toidupunktidest haarasin igal korral soola ja kurki ning topsi jooki - esialgu spordikas, poolest edasi ka koolat. kui olemine nüriks kippus, mõtlesin jagatavatele präänikutele. toimis.

20. km kandis sain kätte hea ökonoomse rütmi, millega lõpuni hoidsin. üldse suutsin miski toredasse transsi minna, et ei pannud eriti ei ümbrust ega muud tähele. tuju oli hea, minek mõnus ja mõtlesin niisama igasugu asju. aeg ja rada lendasid.

vahepeal tühjendasin mitu korda tossu mudast ja sodist, mis soki vahelt sisse kippus pressima - natuke ebaõnnestunud maastikutossudisain - korgid on vägevad ja aitavad mudas ronida, aga loobivad sodi üles. ja 30. kandis hakkasid paar varvast ja suss villi vormima. mulle tundus see mu rajalt eksitamisena, nii sättisingi paelu, et jala liikumist piirata. mõtlesin, et kui tulebki mingi vill, siis küll ta hiljem paraneb. rajal aega aga juurde ei anta ju ;)

maraton tuli 6:31ga. üle ootuste nobe. mõtlesin siin, et sellise tempoga võiks juba kell 21 ehk tund enne kontrollaja lõppu lõpetada. ideaalis.

siis hakkas vasem põlv laskumistest ikkagi tuikama ja nii tegingi poole peal sisemise mõttepausi - järsemate laskumiste asemel võtame hoopis tõuse jooksuga. kui hullemaks ei lähe, rühib edasi. ei läinud, rühkisin. see taktika pani kohati jooksjad mulle tõusudel selg ees vastu tulema ;) ajaliselt sellega muidugi paari minutiga ringi kohta hävisin, ent olin siiski plussis. ja kustumist, kusjuures, ei tulnudki, jaksasin lõpuni samas tempos lasta.

vahepeal möödusin taas Signest, kel samuti põlv valus, mis isegi lonkama pani. sellest hoolimata tuli vapralt 50 km täis (aplaus jms).

siis tuli jälle tagant Raivo, kes muretses, et minek on hea. liiga hea. et peab end kogu aeg tagasi hoidma, et vastu seina ei paneks. ette rutates, seina sel korral ei tulnudki.

75. km. kartsin kolmandat veerandsadat kõige rohkem, selline ebamäärane ala, mis võib hõlpsalt vaimule hakata. ei midagist. vahepeal tegelesin korraks reie tagakülje krambioiatusega, mis hoiatuseks õnneks jäigi.

viimase veerandi esimene veerand möödus pimenevas metsas. Raivolt olin haaranud pähe pandava seasilma, kuid poole raja peal hämaras kuuskede vahel mülkas ronides väänasin jalga ja libisesin kaks korda märjal tüvel ohtlikult.

mõtlesin, et vaatan raja lõpuni, kuidas on ja siis otsustan, mis edasi. siis tuli aga viimane suurem laskumine, millele lähenesin lambivalgel, kuid selle harjumatus tähendas seda, et mäest alla liikusin pärast ühe lahtise kivi peal hüppeliigese painduvust harjutades enamvähem tibusammudega, et mitte libastuda. tuleb vist lamp hankida ja seda kasutama harjuda.

püüdsin küll hommikul pimedas seiklemise argumendiga läheneda (et, kamoon, sa oled seda juba ju teinud), kuid see väsinud kehale-vaimule ei töödanud. tuli raske otsus, et sellest ringist rohkem ei tee. siit langes motivatsioon ja tempo ning ringiaeg venis jälle üle tunni. lonkisin finishisse.

nüüd, tagantjärele mõtlen, et võibolla reageerisin üle. väsinud organism kipub võimendama. ei tea.

igatahes kokku 12:31 ja 82 km. kiiremini, kui julgesin oodata. keskmine pulss 131, kaloreid 7400. 76 startinu seas 24. koht.

kerge väsimus oli jalgades, kael oli ka kange. muidu nagu polekski midagi teinud. muidugi selle hetkeni, kui tuli trepist alla minna. täna tegin taastava paartunni jõusaalis kogu kerele, nüüd juba täitsa tiptop.

eks ma paar päeva nüüd põe selle 82 pärast ja püüan mõelda, et "tehtud 82 on parem kui tegemata 18" :P

aga isu täis ei saanud. niiet varsti jälle. kuhugi. ma poleks viis aastat tagasi vaikselt sörkima hakates küll julgenud arvata, et ettevõtmisele, mille nimes "ultra" osalejana asja teha.

peakorraldaja Ain-Ivar lubas järgmisel aastal 4x100 võistlused teha - jala, rattal, suusal ja paadis. peagi siis täpsemalt.

ÄP Maratonitiimi järgmine võistlusstart on hetkel ilmselt Tartu Maraton, kui midagi kiiremat muidugi vahele ei tule. loodetavasti antakse sel hooajal lund ka.

mul on seniks aga esimesena ees spordivaba kuu (mille sisse mahub ka NYC maraton, pealtvaatajana:P) ja puhkus. hästi sujunud hooaja võtan ükskord eraldi kokku.

kummardus ja kraaps korraldajatele ja kaasvõistlejatele.

Haanja100 Jala tulemused.

reede, 29. oktoober 2010

Haanja 100 ja ÄP Maratonitiim täna Ringvaates - ainult täna



kes ei saa homme Haanja100 Jala ehk 100km jooks-matkal kaasa lüüa, siis espetsiaalselt teile on õhtul saates Ringvaade üks lõik, kuhu Marko Reikop ÄP Maratonitiimi õhtul homsest hullusest rääkima kutsus. vaadake järele, mis me Raivo ja Signega lobiseme. kell 19 ERRis siis.

aga homsest. püha eesmärk on 100 km. vaim on ammu valmis, keha tundub, et ka. eks homme näis. ilma lubab kuiva ja seltskond on raju. ärevus koguneb, varustus on valmi. niiet tuleb tore päev, ma arvan.

esmaspäev, 25. oktoober 2010

Haanja100 Jala - 5 päeva

jõu- ja iluvõtted maastikujooksult. Foto: Salomon.

... nii ütleb pulsikell. mitte, et see meelest ära võiks minna. pigem nagu meeldiv detail. meie maratoonaritest on stardis kolm - Raivo, Signe ja mina (võibolla lisandub ka Raul). minu eesmärk läbida 100km, kuna joosta palju ei plaani, siis kasutan ilmselt suure osa kontrollajast ära. teised räägivad oma plaanidest ehk ka peagi.

muidu võistlusele kirjas poolsada hullu, eesotsas ultrajooksutippudega, ning Tallinnast stardime ka kahe autoga, et blogis üleskutsele reageerinud hullude seltskonda ära mahutada. tuleb mõnus nädalavahetus. ilma lubab sooja, ent niisket.

pärast 6 tunni võistlust olen korralikult koormust hoidnud ja ega ette valmistada eriti ei oskagi kui et püüda korralikult puhata ning uued maastikusussid (Salomon Speed Cross 2) jala järgi sisse käia. homme saab neid ehk maastikule ka proovima, seni võib rahul olla. kaalun ka keppide kaasa võtmist. äkki distantsi lõpuosas abiks.

muidu olen talihooajaks vaikselt sättima hakanud. jooksu ja spinningut sisse toonud, sest uisutamine taandub peamiselt ilma jõuvõtete tõttu seniselt kolmelt korralt korrale-paarile nädalas sisehallis (tehnikatrenn peamiselt) ning rohkem ruumi muule, lume tulles suusale (loodetavasti). aga enne talve algab järgmisel nädalal puhkus ja trennivaba kuu, mille kõige sportlikum hetk on ehk NYC maratoni finisheerimise nägemine :P ja siis uue hooga.

ja värske ajakiri Jooksja kirjutab palju maratonijooksust ning veidi ka Raivost ;)

teisipäev, 12. oktoober 2010

tänast 100 km ära viska homse varna ehk lähme jälle hulluks

matkajad Haanjas, taamal Suur-Munamägi. foto: Adventuretreks.com.

täitsa segased, aga veidi vähem kui kolme nädala pärast jälle Haanjasse minek. kui kevadel suusatasin seal 100km, siis sel korral plaanis Haanja100 Jala. nimi vast kõneleb.

kontrollaeg on 16 tundi, start 30. oktoobril kell 6. tõsi, 100km läbimiseks selle ajaga peab ilmselt jooksma päris palju. kuid samas võib just nii palju uhada kui tuju, tahtmist ja vormi on. rajal saab süüa-juua, lobiseda. kõnnitakse 6,25 km ringil.

mul on igatahes elevust juba mitme päeva eest ja uni rahutu - no mõtle ise, start ja finish pimedas ja pealampidega, äge maastik, ilmselt keeruline ilm, pärast kontide soojendamine saunalaval õlle seltsis. äge ju. ja sellele järgneb siis puhkusekuu, mis saab olema spordivaba.

õhtul siis poodi maastikupaput valima, et see lähinädalail sisse käia.

kui keegi siinse blogi lugejaist tahaks ka tulla ja näiteks transpordi-majutust klapitada (püüame midagi stardipaiga ehk Haanja lähedale leida), siis jäta kommentaar.

reede, 8. oktoober 2010

Rohelise ultrajooksja pidupäev

Rivo on siin juba möödunud nädala Stamina poolt korraldatud üritust „Kuus tundi liikumist“ kajastanud, aga viskaks ka ise kiire tagasipilgu paari päeva tagusesse võistlusse ja paneks mõned emotsioonid paberile.

Möödunud laupäeval toimunud üritus oli minule kui nn. väga rohelisele ultramaratoonarile jackpoti võitmine. Võistlus oli toredalt korraldatud, konkurente ei olnud ning auhinnad täitsa vahvad :)

Kuna rahvaspordiüritus „Kuus tundi liikumist“ tekkis nagu välk selgest taevast kõigi võistluskalendrisse, siis polnud aega kaua seedida ja tuli reageerida kiirelt.
Ega ma tõenäoliselt ei oleks sellest võistlusest teada saanud, kui Rivo poleks nädalapäevad enne võistlust saatnud ringi käima e-üleskutse „Et kuulge vennad, 2. oktoobril toimub selline vahva üritus Lillepi pargis, – teeme ära!“.

Kuna pärast SEB Maratoni pole endale uut sihti seadnud on treeninguid jäänud soiku. Seega mõtlesin, et teeb enne lõpliku otsuse langetamist paar kerget trenni ära. Vaatab, mis pulss räägib ja seejärel otsustab. Proovijooksud väga hõiskama ei ajanud – tempo madal, pulss kõrge jne. Aga otsustasin siiski, et läheb matkab trassi mõnuga läbi ning endale mingeid sihte ei sea.

Jäi vaid küsimus – kas viisvarvastega või ilma?
Kuna maratonijärgne valu oli veel meeles kaalusin varianti, et laseks esimesed kolm tundi varvikutega ja teise poole tavatossudega. Nagu mingi vaheldus ka. Kuut tundi ma viisvarvastega vaevalt asfaldil elusalt vastu pean.
Lõpuks sai siiski täielikult ümber mõeldud ning otsustasin läbida kogu trassi tavaliste Adidega.

Enne jooksu jõudsid ikka väiksed sihid silme ette tekkida. Mitte niisugused, millest küünte ja hammastega kinni hoida – aga pigem sellised enda jaoks.
Kalkuleerisin, et kui õnnestub joosta 25 ringi (62,5 km – ringi aeg 14:24) oleks ülihea ja ka 24 ringi (60 km – 15:00) oleks täiesti OK.

Start.
Möödunud laupäeval oli kella üheksa paiku hommikul stardis vaid kaheksa jooksuhuvilist. Eks see oli tingitud sellest, et üritus mängiti välja väga paindlikult. Startida võis kella 900ks-1430ni ja arvesse läks ka vaid ühe ringi läbinute tulemused. Nii saigi päeva lõpuks endale jooksutulemuse kirja poolsada osalejat.

Pärast stardipaiku tuiskasid rulluisutajad oma teed ning jooksjad hakkasid neile vaikselt järgi venima – mina ühes nendega. Kuna tempo tundus väga madal, vedasin pärast sadat meetrit end jooksjate rivi ette ja hakkasin vaikselt enda tempos kulgema.
Esimestel ringidel midagi põrutavat ei toimud. Imeilus karge sügispäev ärkas tasapisi ja loodus oli veel mõnusalt vaikne ja rahulik.

Olin pärast teise ringi lõppu tõenäoliselt üks esimesi söögi- ja joogihuvilisi. Toitlustuslaua juures oli veidi kohmitsemist, aga sain oma nodi kätte ja jätkasin teekonda.
Pärast teist-kolmandat ringi viskasin käest kindad ja vahetasin pooltalvise jooksumütsi nokatsi vastu. Pika dressi ja jooksujakki vahetamise osas mõtted ei liikunud, kuna ilm oli päris jahe ja jooksurada kulges enamalt jaolt varjus.
Kuskil teise ringi lõpus tuhises üks vend minust kiire tempoga hooga mööda ja kuskil 20 km paiku vist veel kord. Lootsin endamisi, et sellise tempoga ei saa lõpuni ju ometi välja lasta.
No tegelikult saab küll, aga sel juhul oleks Eestil olnud võtta üks uus väga kõva ultramaratoonar. Rohkem ma seda jooksjat ka ei näinud.
Lõpuprotokolli järgi võis see olla Laur Saar, kes sai 2 tunni ja 21 minutiga tervelt 30 kilomeetrit kokku.

Tegelikult oligi väga palju jooksjaid kokku tulnud, kes ei tulnud kuut tundi taga ajama.
Nt. kuskil pärast poolteist tundi pärast starti üllatas mind veel üks väga kiire jooksumees, kes suutis lühikese ajaga minust tervelt kaks korda mööduda. Protokollist tuli välja, et tegemist oli Ravshan Balgabaeviga, kes võttis 10 km 36 ja poole minutiga.

Kui paar tundi oli joostud, siis oli selge ka, et kui ma lõpuni välja kannatan võib isegi poodiumikohale pääseda :)
20 kilomeetriga (8 ringiga) oli aega kulunud 1:53 ning ma juba kalkuleerisin, et sellise tempo jätkamise korral õnnestub isegi 25 ringi (62,5 km) täis teha. Selle mõttega elasin kuni 37,5 kilomeetrini (15 ringini).
Siis aga tabas mind esimene tagasilöök. Ringi ainsal veidi järsemal tõusul tundsin, et lihased muutuvad kangeks ja jooksmine vaevaliseks. Võtsin paarikümne meetrise tõusu kiirkõnniga ja jätkasin jooksu. Ringi tempo kukkus 15:00 juurde ning siin jätsin ka 62,5 kilomeetrise sihiga hüvasti.
Sealt edasi võtsingi iga ringil selle lühikese järsu tõusu kiirkõnniga. Tempos eriti see tunda ei andnud ning valu lihastes tõmbus ka tagasi.
Küll aga hakkasin pärast seda väikest vahejuhtumit 15 ringil rohkem soola tarbima.

Söömisest.
Kuna ring oli lühike, oli süüa-juua võimalik iga 2,5 km tagant. Kasutasin seda võimalust agaralt. Võiks öelda, et keskendusingi jooksmise asemel hoopis söömisele ja muusika kuulamiseleJ
Ühel ringil banaan, teisel leib, siis banaan jne. Pärast 25 km hakkasin vaikselt ka iga kahe-kolme ringi tagant soola tarbima, nii et leib-sool, banaan, leib-sool, banaan.
Kui tavaliselt olen võistlustel tarbinud spordijooki, siis seekord liikus vaid vee peal. Lihtsalt esimeses joogipunktis jäi veepudel näpu vahele ja nii ma margitruuks jäingi.
Kuue tunni peale võisin ära juua ehk 2,5-3 liitrit vett. Suhteliselt vähe, aga ilm oli ka päris jahe ning oleks saanud isegi vähemaga, millest annavad tunnistust mõned planeerimata boksipausid.

Raske hetk.
Tuli kuskil 40-50 km vahel. Raske just vaimselt.
Üksjagu oli juba joostud. Üksjagu oli veel minna. Peast käisid läbi mõtted, et oh kui tore oleks kindlasti istuda J Siis sai aga mõeldud, et mida kuradit. Nädal tagasi joosti edukalt kahe eestlase poolt läbi Spartathlon. Mina nüüd siin 60 km peal hakkan virisema.
Ja jooks läks kergemaks. Pärast 50 km tuli teine hingamine. Samm muutus kergemaks ja valu läks meelest. Jalad aitas kõhu alt välja kiskuda ka kõrvu jäänud teadvustaja sõnad – nagu oleks 21 ringi (52,5 km) läbinud kaks võistlejat. Kas keegi hingab mulle kuklasse?
Rapsima ei hakanud, aga keerasin kergelt veel tempot juurde. Keegi minust ei möödunud, küll aga õnnestus viimasel ringil teha enda päeva kiireim ring (13:39).
Kokkuvõttes alla 14 minuti kestnud ringe tuligi vaid neli ning üle 15:30 läks kaks ringi. Nii, et sai hoitud enam vähem ühtlast tempot.
60 km koguaeg siis 5:50:47
Teine koht tegi ära 52,5 km ning kolmas-neljas 50 km.

Kahju, et osavõtjaid oli vähe, aga ikkagi oli tore võita :)
Ja kusjuures auhind oli ka igati asjalik – Adidas Micoach, mis mõõdab pulssi , tempot, läbitud teekonda, mida saab ühendada MP3 pleieriga ja mille sisse ehitatud nn. „treener“ annab sulle jooksu ajal hüva nõu.
Igatahes jooks oli motiveeriv ja tõenäoliselt tuleb varsti endale uus eesmärk paika panna.

laupäev, 2. oktoober 2010

Raivo võitis 6 tunni ultrajooksu


ÄP maratoonar Raivo, kogus laupäeval 60 kilomeetrit ja võitis 6 tunni ultrajooksu. Fotod: Spordiportaal


et siis pealkirjas kirjeldet lugu. ÄP Maratoonitiimi liige Raivo läbis täna Lillepi pargis toimunud 6 tundi liikumist ettevõtmisel kuue tunniga 60 km. ja pani sellega jooksjate arvestuse kinni. "Täitsa normaalne, 60 km plaanisingi," kommenteeris Raivo hetk tagasi. vägev värk. Raivo kestvusspordipühendus sai väärikalt tunnustatud.

ÄP maratoonar Raul kogus 25 kilomeetrit.

rajal käsid veel Raul ja allakirjutanu.

ÄP rullimaratoonar Rivo (keskel).

minu eesmärk oli sõita 100km ja selle täitsin GPSi järgi 10% kuhjaga, teisel ringil külje puruks kukkumisest hoolimata (neljas kord siis hooajal veri välja saada). siis, pärast 4+ tundi sai isu täis, sest olin kodust ka kohale veerenud (ca 5 km otsa). super ilm, võistluskaaslased ja raja 2,5 km pikkus mulle meeldis. ei ole tempel igaveseks mälus, koduraja eeliseid sai ilusti kasutada.

mis endal meele eriti heaks teeb, on vorm. pulsikell näitas võistluse keskmiseks 136 lööki, paari sprindi tõttu sain korraks maksimaalse ka kätte. lisada siia veel inf, et enamus kiiretest veeresid suurte ehk 110mm ratastega, mina aga 100mm peal, ent jõudsin ikkagi kiiretega koos tööd teha, gruppigi vedada ja sõit ei olnud piin, siis ülihästi.

veel fotosid. kirjutasin oma 100+ rulluisutamisest eraldi oma uisublogis pikemalt.