natuke rikkis

pagan. sel aastal kuuajase vahega kolmas või neljas nohumoodi asi.

lahkub tavaliselt paari päevaga, erinevad uuringud seni selgust pole toonud. tavaliselt arsti juurde läinuna ka suurt midagi järgi pole olmnud.

perearst arvas nüüd, et äkki vastupanuvõime mingil põhjusel nõrk. igatahes ootan nüüd oma ninakõrvakurguarsti visiiti järgmisel nädalal (siia sulgudesse mõtle ropp sõim teemal, kuidas nn tasuta Haigekassa teenust oota nädalaid, aga raha juurde ja oma analüüside eest makstes saad kohe) ja tarbin erinevaid vitamiine ja muid tugevaid asju.

muidugi võisin sel korral ise ka rumalusega hakkama saada, kui koleõhukeselt eelmisel nädalal rullima minnes riidesse sai ning külmast väljagi ei teinud. või on siis eelmistest kordadest miski vimm ikkagi sisse jäänud. ei teagi. väsimuse saab korralikult välja puhata vähemalt, sest suurt sporti ei tee. kähku tahaks muidugi paraneda, väljas kevad ja selline ilm, et... Lillepi park jõudis ka eelmisel nädalal ära kuivada.

ajakiri Jooksja sai aastaseks. uus number peaks letil saada olema.

ja põlveopist sai aasta. jooksnud eriti ei ole ja vahel annab põlv endast märku ka, näiteks uue alaga (suusk või uisutamine) endast märku ka. muidu bueno.

kuukokkuvõte - saab asja

sportlikud kargud. enam õnneks ei vaja.

lõikusest saab sel nädalal kuu mööda. taastumine on vahepeal suure sammu edasi teinud ja eile tegin jõusaalis ettevaatlikult mõned harjutused lisaks ülakehale ka jalgadele (arsti sooditatud ja ette kirjutatud nelipealihase tugevdamisele, mida igapäevaselt mitu korda kodus teen, lisaks) ja kannatab küll. piirdusin esialgu ühe ülikerge seeriaga.

reedel aga käisin üle kolme nädala taas basseinis ja kahlasin päeval, osalt päikese käeski, kilomeetri. kannatas ka küll, ehkki väsimus oli pärast kerge. seda pole varem ka pärast kahetunnist seeriat olnud. hingamises vahet ei täheldanudki. eks taastumises ja selle kiiruses on vahe sees. külje võttis ka veidi ette (väike ilukirjanduslik liialdus, kaldusin lihtsalt raja keskelt vasakule reale), parem jalg on hetkel tugevam kui vasak (opi läbinu).

lisaks olen kümne minuti kaupa rattal ka vändanud (koormuseta). esimene kord läks vaevaliselt, ent põlve liikuvus on üha parem. spinnitundi veel ei kipu, kuid aega ratta seljas võib juba vast pikendada. põlve painduvus peaaegu seal kus enne lõikus.

ja sõudnud olen ergomeetril samuti. seda plaanin sel nädalal rohkem teha, surve jalale seal väike ja seda kannatab lahedalt teha ka. näis, kauaks vaim seda monotoonset nühkimist kannatab:P

seega üht-teist teha saab, eelmisel nädalal tuligi liigutamist 3,5 tunni kanti. trenniks muidugi palju nimetada.

ilusad ilmad ja kuiv asfalt muidugi teevad meele mõruks, et ise veel veereda ei saa. teisalt jälle on hästi huvitav vaadata-kogeda, kuidas keha ja vaim selle muutusega kohanevad ning paranevad. see samm-sammult paremaks muutumine on tegelikult tore, hea näha, et asjad paremuse poole.

poolenisti tagasi rajal

kuna vaim oli eile oma osa mõttetalgutelt juba saanud, otsustasin õhtul füüsisele kaoma anda ja taas spordiringkondadesse liikuda. ehk käisin esimest korda üle kolme nädala taas jõusaalis. selg-kõht said oma osa, täna ülejäänud ülakeha. kuna olen kodus vaikselt harjutusi ikka teinud, siis oli kerge ehk jätkasin pea sealtsamast kui viimati lõpetasin.

karkudel liikumine oli korralik koormus ka muidu ülakehale. niiet lihastoonuses väga äravajumist pole. hapnikutarbimine ja aeroobne osa ilmselt on kõvasti kukkunud. nädala alguses näeb, tahaks basseini.

kaks nädalast on nüüd lõikusest möödas ja ergomeetril väntama lubati tegelikult juba 3.-5. päeval. paranemine on olnud kiire. eelmisel reedel viskasin ühe kargu nurka ja laupäeval teise. esmaspäeva hommikul sain niitidest ka lahti ning teoorias võinuks juba teisipäeval ujuma minna. praktikas see siiski ei realiseerunud, sest põlve kogunenud vedelik tahab veel sealt harjutuste abil välja meelitatud saada. jala painduvus on iga päevaga küll parem, kuid natuke saaks veel. asi edeneb.

jooksuplaane praegu ei tee. luban rahulikult taastuda ja võtan arsti soovitusel liigesetoitu ning teen reie nelipealihasele harjutusi. ujuda, ratast ja jõusaali võib vabalt, sellest hetkel täitsa piisab. uisutamiseni läheb ilmselt ka veel paar nädalat. sellest on kõige rohkem kahju, sest ilmad on viimasepeal viimased nädalad olnud.

tehtud

op - tehtud. oli huvitav ja uus elamus. tundub, et läks hästi. nüüd mõneks nädalaks (spordi)aeg maha ja mõned päevad harrastan kepikõndi (karkudega).

homme algab uus elu

operatsioon. Foto Andras Kralla/Äripäev

pealkirja suurkõlaline sõnum tähendab seda, et sain hommikul kõne dr Mihkel Mardnalt, kes nentis, et põlv vajab tõesti veidi kirurgilist sekkumist ning homme hommikul vabanes kliinikus üks aeg ja kas ma olen huvitatud. muidu on järjekorras viimane hetkel juuni kandis. ma pikalt ei mõelnud.

täna õhtul väike pidulikum trenn siis (ujumine või jõusaal ülakehale) ning siis paarinädalane puhkus-taastumine. väike puhkus teeb ainult head ja olen juba raamatud-filmid valmis vaadanud, mis siiani nukralt riiulil oma korda ootamas. ja pildistanud pole ka korralikult ammu. lõikuse suhtes muidu hirmu pole, uudishimu pigem.

vaim üle füüsise

kuuluvustunne (mille osa on ka samastamine) on inimese üks baasvajadustest. nii kogesingi äratundmisrõõmu, kui täna Postimehest Eesti ratturite vigastustega võitlemisest lugesin. mitte rõõmu, et neil halvasti läheb, aga, et teistel ka samasuguseid probleeme. kuidas vigastustega, just emotsionaalselt, ja enne hooaega toime tulla on nii sportlase kui regulaarse harjutaja jaoks raske küsimus.

oled harjunud treenima, tead sellega kaasnevat mõnutunnet nii tegemisest endast kui vormi kui füüsise paranemisest, kalendris ja eluski sel oma koht ning siis järsku pead pooleli jätma. õõvastav mõte, mida tihti eitusfaasis edasi lükata annab.

nii kipuvadki inimesed, mina samamoodi, teinekord vinti üle keerama ehk loodad "äkki läheb ise üle, kui teen veidi rahulikumalt vms". ja harjutad ikka edasi. tagajärjeks krooniline vigastus või selline probleem, et tuleb paremal juhul ala vahetada, halval juhul üldse spordist loobuda.

see hirm ja toimetulek loobumisega kaasnevate emotsioonidega on keeruline teema igatahes. vaatan, et kaasjooksja sarnaste mõtete juures.

et siis, keegi pole vigastusega üksi. ikka on keegi kuskil, kel sarnane probleem või samade mõtetega tegeleb. see teadmine aitab.

põlvesaaga saab läbi

hooaaja alguseks käisin ortopeedil ning doktor arvas, et "võid seda küll elektriga soojendada, ent probleemi see ära ei võta". ehk, plica sündroom saab lahenduse "noa" all. lihtsustatult tegemist väikese nahavoldiga, mis põlveliigeses tekib ja valu teeb. elektriraviga on seda võimalik ohjes hoida, ent parim lahendus on siiski see ära lõigata.

opp ise võtab veerand tundi ning hea uudis on see, et taastub kiirelt ehk 10 päeva pärast lõikust tohib juba trenni teha. saab uuesti normaalselt ehk jooksma. nüüd ainult paar nädalat olulise telefonikõne ootamist.

põlvesaaga jätkub

midagi läks kusagil viltu ja jätsin hommikuse spinnitrenni vahele ning broneerisin aja hoopis doktori juurde, sest vasem põlv tuikab veidralt. liikuda laseb vabalt, ent pärast pikemat ühes asendis hoidmist annab tunda. mul on vahel külmaga seda ennegi ette tulnud, aga lasen igaks juhuks üle vaadata.

muidu leidsin eelmisel nädalal üles oma pulsitsoonide tähtsa paberi (tuntud ka koormustestina) ja avastasin, et rahuliku põhjaladumisega on nüüd tegeletud küll ja aeg tõsta treeningu intensiivsust, et kuu-pooleteise pärast (kergelt idealistlik lootus) taas rullidele liikuda. näis muidugi, mis arst lubab. kui lubab.

6 päeva Amsterdamini - segased mõtted vol 2

34. Berliini maratoni finish. foto: keegi ÄP maratoonlastest.

napid nädalapäevad Amsterdami ja isikliku kolmanda maratoni stardini ning pea on täis segaseid mõtteid. kaks kontrolljooksu näitasid, et põlv üle kahe tunni joosta ei luba ja annab tunda. tõsi, pärast trenni ja ka järgmistel päevadel probleeme pole ehk on oluliselt parem pärast jooksukoormuse vähendamist, ent jooksu ajal ikkagi ebamugav ja vastik, mis väga julgete mõtetega stardi poole vaadata ei luba.

pealegi ei ole korralikku ja kiiret jooksutrenni kevadest saadik teinud. mahtu küll, joostes, uiskudel ja jõusaalis on osad nädalad isegi 10 tunni alla tulnud (ühtegi planeeritud trennikorda pole kevadest saadik ära jäänud), ja uiskudel ka lõigutrenni, kuid põhiala- ehk jooksutrenni see kõik siiski ei asenda. niisiis mängin praegu mõttega, kas üldse tasub end lõhkuma minna.

teisalt on jälle tohutu janu selle maratoniärevuse, -stardi ja finishijärgse (ma ei teagi, mis sõna on kõige õigem seda väljendama) joovastuse järgi. kaasjooksjate rõõmsad näod, agoonia rajal ja finishijärgne kaif - kes on jooksnud, teavad. igatahes, õhtuni aega otsustada. võimalik, et lähen turistina kohale ja omadele kaasa elama.

kui jooksmaminek ära jääb, löön kaasa hoopis Tallinnas rulluisuhooajale punkti paneval võistlusel (25 km) kaasa. annaks ilma, võib täitsa tore võistlus tulla.

eks meeleolu on ikka nigel, ent erinevalt kevadest-suvest vähem dramaatiline. tollal tundus jooks ja sellega seonduva lõpetamine maailmalõpp, vigastused ja hädad käisid väga pinda. viimastel kuudel muid aalasid ja tegevusi proovides olen aga avastanud mitmekülgsuse võlu. ja, nagu ka spinnitreener Neeme ükskord nentis, et "viska see jooks kus seda ja teine ja keskendu rulluisutamisele". et kui poleks probleeme, ei oleks võibolla ka uisutamist avastanud:P niiet kõik on millekski hea.

kinesio taping ehk midagi uut

Kinesio taping - metoodika Jaapanist.


kirjutatud esmaspäeval 14.07: põlvele on viimased 20 tundi olnud huvitavad, massööri soovitusel katsetame põlvel üht teipi. tegemist Jaapani juurtega kinesio teipimisega, mille eesmärk kiirendada taastumist, leevedada valu jms. vaata siit, kuidas asi töötab? tegemist ei ole siiski ravimeetodiga ehk vigastust see ei ravi. küll kiirendab too ainevahetust, parandab painduvust, vähendab survet, mistõttu aitab paranemisele kaasa.

osad sportlased kasutavad selleks, et vigastusi jms ennetada. eriti aladel, kus miski piirkond saab sooritusel tugeva koormuse - näiteks kaugushüpe, sprindialad jne.

esimesed muljed olid eile vastandlikud. esiteks tundus, et põlves on rohkem ruumi, sest teip on pingul ja kergitab veidi nahka ning patellat. kohe peale pannes sain teha liigutusi (näiteks väljaasted), mille puhul muidu põlv tunda andis. jalutades oli esialgu veider, sest pingul teip korrigeeris veidi sammu ning mingil hetkel oli korraks ka süda paha tunne. õhtul trepist üles-alla lipates ning põlvele survet andes oli tunne aga oluliselt kergem kui muidu. tunda andmisest rääkimata. täna katsetan jooksusammudega.

eelmine nädal läks muidu hästi korda. aeroobset trenni 3,5 tundi, lisaks sama palju jõusaali. elab esialgu nädal korraga.

20. juulil ehk eeloleval pühapäeval aga Rollerblade`i Rulluisutuurile ehk ühe tunni kestvussõidule. pühapäeval kella 20st Ülemiste parklas siis. fanclub on oodatud.

blaaaaah

hetk Berliini maratonil, ca 11. km kandis. foto: vist Rivo.

Noh, doktorilt ikka vana jutt – võta koormust maha. Teen paar nädalat lõdvemalt ja asendan paar jooksukorda jõusaali-ujumise-rattasõiduga (ja poetan nädalavahetusel pisara, et +10ga toas peab tegutsema), et põlvelt koormust maha saada. Ehkki tomogramm väitis sidemete ja kõhredega kõik korras olevat, kahtlustab dr Kööp siiski kõhrede ülekoormust.

Niisiis tarbingi miskit kõhretoitu vist kvartali jagu ning, kuni tunda annab, pean kandma põlvesidet. Seda pole veel hankida jõudnud, sest otseselt ei põle. Viimase põhjuseks see, et pärast arsti juurest laekumist sõitsin poes rapsides "õige" põlvega ühte metallpiirdesse. Kolmapäevase fartleki kohta nii palju, et on lihtsamaid ja paremaid jookse olnud. Eile võiski sinikat imetleda ning katsuda.

Sellised väikesed ja lollid apsud ründavad teinekord veidratel aegadel. Eelmisel aastal lõhkusin õnnetult suvel varba, õhtul pidi tulema pikk ots, ja paar päeva oli jälle hooleta. Olen küll püüdnud riskidest hoiduda, näiteks enne Berliini minekut jätsin vahele seikluspargikülastuse, ent mõni pressib end ikka läbi. Üldse on praegu vist mingi mõõnaperiood, kus hädad üksteise otsas. Ropendama ajab.

jälle säärt näitamas

jalg, jooksus oluline jäse. joonis Wikipedia. 

Tegin sammu programmis „suveks korda“ ja käisin ortopeedile säärt näitamas. Ei midagi siivutut. Tõdesime taas, nagu mõned aastad tagasi jalgpalliga tegeledes sama probleemi ees seistes, et tegemist kroonilise hädaga, millega hädas paljud jooksjad-kõndijad-peotantsijad-jt. Seisneb põhimõtteliselt selles, et säärelihas ei mahu lihaspauna ära. See omakorda tähendab, et lihase verega täitudes (näiteks joostes) hakkab valu tegema ja segama.

Kuna paun on ülijäik ja ülitugev, siis ei ole seda võimalik ka venituste või treeningutega elastsemaks-suuremaks tekitada. Selle leevenduseks üks variant on maraton sinnapaika jätta ja jooksutrenni mitte teha. See variant võiks olla variant „viimane“.

Hetkel läheneme kolme sammuga:

- kuu aega – üks geel ja ühed tabletid ning treeningvarustusse lisandub külmageel ja –kott, kohe pärast trenni kasutamiseks, et lihas maha jahutada.
- kui eelnevast pole tolku, siis hormoonisüstid
- kui ka sellest pole tolku, siis läheb lõikuseks

Viimane ilmselt enne Amsterdami maratoni siiski ei toimu, sest enne võistlemist doktor ei soovitanud ning pealegi ei sega see häda igapäevaelu.

Meeleolu õnneks see mõruks ei tee, sest pärast trennide hajutamist ja ujumisega miksimist on tundlikkus väiksem. Samas, koormuse kasvades võib muutusi tekkida. Lootust õnneks on.

Positiivseks noodiks aga hoopis viide ultrajooksjale Dean Karnazasele, kel oli hullumeelne projekt "50 päevaga 50 maratoni" ehk tema edu 12 saladust. 

rasked hetked vol 2

Ütleme nii, et targem on vigastustest hoiduda, sest mitte ainult paranemine ei võta aega, vaid juba arsti juurde aja saamine on selline logistika ning ooteaegasid saab mõõta kuudes. Olengi paar tundi sellega tegelenud, et saada ortopeedi vastuvõtule.

No ma ei tea. Miskitmoodi on juhtunud nii, et kogu maratonivärk mul lihtsalt ei tule. Septembrist saadik sain nüüd regulaarselt trenni teha ja 1,75 maratonigi joostud ning suvel kummitanud säärevalud olid justkui ajaloo materjal.

Reaalsus jõudis tagasi teisipäeval, mil kodus trepist alla astudes astus mängu deja vu, ju vist sai esmaspäeval jooksuharjutustega kusagil üle pingutatud. Tagasi on säärevalud ja jooks on hetkel ebamugav.

Igatahes, parim aeg, mis õnnestus kliinikutelt välja kaubelda, oli 3. märts, enamus pakkus peale 10. märtsi aega. Ja ma ei räägi siinkohal perearsti saatekirjaga minemisest, mis võtaks veel ilmselt kuid, vaid tasulisest visiidist. Karm. Teine nüanss on see, et kui ma lõpuks arsti juurde saan, siis a) ravimatuse ja teadmatuse tagajärjel võib vigastus olla kuhugi soovimatus suunas areneda, b) olla juba terve. Pigem siisi viimast.

Igatahes olen nädalaks-paariks jooksurajalt maas, mis ühelt poolt teeb meele mõruks, sest siiani on kõik hästi sujunud ja jooks mulle väga istub ka. Eriti tänane vahelduva tempoga jooks istuks kui õues on 7 kraadi sooja ja päike.

Olen sügisest saadik enda arvates kõike õigesti teinud – trenn ja puhkus ja toit ning vaheldumine ning mahtude kasvatamine. Pigem tagasihoidlik kui kiire, on moto olnud. Lisaks kisuvad igasugused takistused moraali alla. Leppimine määramatuse ja sellega, et alati ei lähe kõik nii nagu plaanis, on kohati raske.

Samas jälle on hunnik spordialasid, mida saab harrastada jalgu koormamata. Nii et tere taas, bassein ja sõudeergomeeter (üks igavamaid asju, muide). Üldist kehalist arengut arvestades on see vaheldumine muidugi hea. Et õnnestub saavutatud vormi ehk hoida, arengut ei taotlegi.

Helsingi poolmaratonini jääb 78 päeva.

Rasked hetked

Ultrajooksja Dean Karnazes - ta on jooksnud näiteks 24 h jooksul 5 maratoni jne - on öelnud, et ultrajooksus muutub ühel hetkel füüsilisest korrasolekust olulisemaks jooksja vaimne olek. Ehk, kui hästi 
endaga läbi saad ning rasketest olukordadest üle suudad olla, vaimu murdmata.
 
Minu trennigraafik on viimasel paaril kuul üsna palju kände sisaldanud - allergia, kerge säärelihasepõletik jne. Laupäeval sain taas pika ringi teha ning tekkis juba hea tunne, et jälle on kõik korras ning saab korralikult plaani täita. Seda esmaspäevani, kui sääres jälle miski tunda andis ning lõigutrenn poolikuks jäi. Ortopeed 
vaatab mind üle reedel. Loodan sealt põhjalikumat abi (näiteks põhjuseid) kui "ära siis mõnda aega treeni".

Selline pidev rütmi kõikumine on halb, sest kaob rutiin, mis sellise trenni puhul mul väga oluline, ning kindlustunne arengust. Nii ongi hetkel enda motiveerimine üsna keeruline, sest positiivset meeleolu hoida ning endale sisendada, et see kõik ei pruugi üldse halb olla.

Faasi "jälle jooksma" elasin kevadel juba üle, sest teadsin seda tulevat, ning peale viperusi on rajale saamine hoopis vabastav ja puhas rõõm. Igasugu probleemide kiuste jooksmine aitab väärtustada trassil veedetud aega oluliselt rohkem kui probleemivaba trenn.

Võibolla see peabki nii raske olema, sest tegemist on ikkagi oma keha üsna julge ja kurnava kasutamisega ning sellise kogemuse läbi tulemuse saavutamine on palju väärtuslikum kogemus võrreldes sellega, kui kõik tuli lihtsalt kätte. 30. septembril finishijoont ületades on tunne uhke, kui tead, mis selle kõige taga on olnud. 

Aga pooleli ma ei jäta, seda ma tean ja tiimile (endale ka) luban. Ühelt poolt on loomulikult saavutusvajadus, teisalt tohutu tahe suur eesmärk täita. Nii et vaimu hetkel justkui on, isegi rohkem kui tarvis, aga füüsis pole veel 100% valmis järgi tulema. Ja eks ma endiselt (au)kardan seda distantsi.

Kahe nädala pärast komandeerun natukeseks Vahemere äärde ja pagasis on koht susussidele juba broneeritud...