Erinevalt paarist kaaslasest armastasin mina kehalise tunde koolis väga, sellega võrdsele skaalale jäid vast ainult prantsuse keel, keemia ja kirjandus.
Olin 8, kui alustasin tennise treeningutega, sellele järgnes mitu aastat iganädalast ratsasporti. Tihti käisin ka ujumas, võrkpalli mängimas või õega, kes iluuisutamisega tegeles, kaasa liuglemas. Alates 1998. aastast langesin reklaami ohvriks ja andsin näpu kergejõustikule, peamiselt teivashüppele. Minust sai heas mõttes kergejõustikusõltlane.
Põhikooli ja keskkooli aega jäid aktiivsed võistlemised pea kõigis Eesti linnades, kus vähegi mõni spordihall või staadion olemas oli. Enamasti haarasin kätte ikka teiba, kuid väga tihti avastasin ennast ka sprindirajalt, odaviskesektorist ja mõnikord ka mitmevõistlejate nimekirjast, et taaskord teistega mõõtu võtta. Ka kõik mu suved möödusid laagrites: trenn 7 päeva nädalas, 3 korda päevas. Siiani kategoriseerub aktiivne treeningperiood lahtrisse „kõige paremad ajad elus”. Põhjuseks muidugi ka väga, väga lahedad trennikaaslased (on seda siiani :D), kellega kõigis laagrites, võistlustel ja reisidel käidud sai.
Kuna kõik spordialad ühtviisi meeldida ei saa, siis tuvastasin kiirelt enda nõrgad kohad. Andetusest tingitud vimm tekkis kaugus- ja kolmikhüppe, tõkkejooksu, vasaraheite ja pikamaajooksu vastu (pikamaajooks on minu mõistes kõik, mis pikem kui üks staadioni ring ehk 400 meetrit). Nende aladega pidin kurja vaeva nägema, et rahuldav tulemus kirja saada. Pikkadel distantsidel lihtsalt piinlesin. Kehva vastupidavusega ja püsimatu inimesena sobivad mulle ikka rohkem need alad, kus vaja reaktsioonikiirust ja hetkelist pingutamist.
Peale õnnelikult lõppenud rasket õnnetust spordiväljakul oli väga koormav ja raske mõnda aega üldse trenni teha, sest õnnetuse tagajärjed andsid ennast paar aastat järjepidevalt tunda. Motivatsioon kadus, tulemused langesid ja peagi lõppes minu väga aktiivne trenni tegemise periood. Ent tahtmine on siiani alles. Sportimine on ravimatu haigus, kui pisiku sisse saad, siis välja seda enam ei ravi :), olgugi, et vahele võib tulla paar aastat passiivset tugitoolisporti.
Sellest treeningperioodist veel 8 ja 18 kilomeetriseid distantse pole ette näidata, rohkem olen jõudnud spordisaali ja basseini äärde, aga luban ennast kokku võtta, ketsid jalga suruda ja mingis suunas sörkima hakata.
Maraton? Miks? Sest kuulun sarnaste inimeste hulka nagu Vali Dool, kes arvavad, et inimene on võimeline väga paljuks. Nõrku külgi annab lihvida, peab ainult tahtmist olema. Lähen Berliini, et võistelda endaga. Eesmärk on muuta pikamaajooks, minu kõige kehvem ja nõrgem sportlik külg, enda natukene tugevamaks küljeks. Loodan distantsi enne järgmise päeva kukke ja koitu joostud saada :)
esmaspäev, 2. aprill 2007
Kes me oleme: Signe
Sildid:
"kes me oleme"
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar