Taas rajal

Pärast külmetushaigusest tingitud nädalast pausi jätkasin sel nädalal taas treeninguga.
Oleks võinud ju veel paar päeva laiselda, sest pärast haigust võib liiga kiire alustamine endaga tüsistusi kaasa tuua, aga tahtmine oli piisavalt suur, et esmaspäeval koos teistega halli jooksma minna. Enesetunne oli üllatavalt hea ja rahulikus tempos läbitud 10 km puhas nauding. Treeningust tegid korraliku treeningu aga need samad siin mitmel korral jutuks olnud jooksuharjutused, mis jalad hoobilt pehmemaks võtsid. Sellele vaatamata harjutustsükkel väga meeldis - vaheldusrikas ning tavalise jooksuga võrreldes enam keskendumist ja pingutust nõudev.

Ei saa öelda, et järgmisel päeval oleks lihased endast eriliselt tunda andnud, kuid hullem oli veel tulemas. Teisipäeva õhtul sain selle aasta oreinteerumishooajal esimese märgi maha. Selle aasta teine teisipäevak toimus Pirital Kloostrimetsas. Kuna orienteerumine minu jaoks alles eelmise aasta avastus ning üle poole aasta polnud kaarti käes hoidnud, siis kujunes mõneski punktis just orienteerumine ise komistuskiviks ning lõpuks tuli aeg isegi minu jaoks ebatavaliselt pikk ehk paar minutit üle tunni. Eelmise aasta tulemuste najal eeldasin aega 40-45 minuti juurde, aga küll sarnased tulemused ka sel aastal veel tulevad, sest ees ju ca 40 teisi- ja neljapäevaku etappi. Kogemusest tean aga, et esimene orienteerumisjooks võtab lihased mõnusalt valusaks, sest ühtlase sirgjoonelise liikumise asemel tuleb siin põigelda puude vahel (sammud vasakule ja paremale), kalpsata üle kraavide või mahalangenud puude (spagaaditaolised õhulennud) ning hüpelda mätaste ja juurikate vahel. Samuti ei saa juttugi olla pulsi hoidmisest, sest hetkelised peatused punkti juures (minu puhul sel etapil ka peataolekud oma asukoha määramisel) vahelduvad olenevalt maastikust ja jalgealusest aeglasemate lõikude ja spurtidega. Samas kokku ca poolel distantsil saab joosta ka mööda rada või teed, nii et algusest lõpuni võsas ragistamisega tegu siiski ei ole.

Täna, kolmapäeva hommikul olid lihased aga toredasti valusad. Ei mäletagi, millal viimati nii hullusti oli. Eks siin sirutasid rõõmasalt üksteisele käe esmaspäevased hallis tehtud harjutused ja hooaja alguse orienteerumisvalud. Pealetükkivat naeru ja mõnusat valu trotsides sain voodist siiski üles ja liikuma.

Tänaseks oli treeningplaanis kirjas 10 km. Sai ka see Nõmmel mõõdukas tempos tehtud ning peab ütlema, et tänase päeva jooksul andsid lihased ennast kõige vähem tunda just jooksurajal. Seega - teisedki, kes valusate lihaste üle kurtnud - jooksurajal saate sellest valust puhata ;)
Homme puhkepäev ning järgmiseks treeninguks on valusad lihased selleks hooajaks vast unustatud.

Võib olla on kolm päeva järjest pärast haigust olnud pisut liiast, aga enesetunne mingeid ohumärke õnneks küll ei anna.