Mitte ainult iluteema

Foto: Outside Magazine (Hannah McCaughey & Michael Karsh)

Nädalavahetuse teiste peaga vastu asfalti sõitmised ja enda sügisene taastumine tekitasid tahtmise jagada nelja lugu peapõrutustest, mis kaudselt seotud ka Eestis kuuma teemaga - kiivritega.

Moraali ei loe, täiskasvanud inimene otsustabki ise, kas kannab või mitte. Olgu põhjused ilulised või muud. Küll tahaks tähelepanu juhtida, et tihti tehakse see otsus mitte teadlikult (mis peas pärast kukkumist toimub), vaid suhtumise a la "õnnetust ära ju ei hoia, järelikult pole vaja" pinnalt.

1. Pea, ka kergelt, põrutada saamisel on tagajärjed. Kujuta ette arbuusi, mis on maha visatud. Selle võib pärast küll ümmarguseks tagasi vormida, kuid see pole enam endine, kirjutas ajakiri Outside. Kusjuures peapõrutus on Eesti keeles veidi eksitav, kahjustusteks ei peagi peaga kuskile vastu põrutama - näiteks avariis jõuline pidurdus ja pea liikumine-pidurdumine võivad sama tekitada.

2. ka peapõrutus võib olla sama ebameeldivate tagajärgedega kui pea päris lahti kukkumine, kirjutab ja viitab Cycling Tips.

3. Film The Crash Reel. USA lumelauastaar ja olümpialootus Kevin Pearce sai trennis kukkudes ajukahjustuse. Film jälgibki tema paranemist. See lugu on samas palju enam, näitab, kuidas riskeerimine ja õnnetused ei mõjuta mitte ainult neis osalejaid, vaid ka peret, kes peavad samuti tagajärgedega (taastusravõi või hooldus) tegelema ja toime tulema.

4., kiivrist üksi pole halva ärahoidmisel kasu, kui inimesed ise julgemalt riskivad ja end mõtlematult ohtu seavad, kirjutab Outside. Iseloomulik nähtus nii ekstreemspordile kui muidu hooletult linna vahel kulgejaile, kes ei näe-kuule-viipa.

Muidu on sügisest on palju aega edasi läinud, selg on korras ja saan uuesti trenni teha. Kiivrit kannan ka, sest ka minu väikese hoo pealt asfaldile laotumine viis kõigepealt vastu maad kukla.

kuidas nautida 10h rattasõitu?

Võrust jäi veel lõpuni ehk Suure Munamäe tippu ca 15 km.

Pühapäeval täitus aasta meie Tuurist, kus kolme nädalaga Tallinnast Pariisi pedaalisime. See vajas mõistagi väärikat tähistamist. Eelistatavalt jalgratta seljas. Dr Holden ehk Ivar õnneks aitas, kui mõned päevad enne plaanist Tallinnast Munamäe (selle Suure) tippu väntamise idee välja käis. 290 km, millele mäe ümber veel 11 otsa sõtkuda, et ilus ja ümmargune kätte saada, tundus ilus mõte.

Ainult ilmaprognoos kippus idülli rikkuma - praktiliselt taganttuul, kuid vihmane. 10-12 tundi vihma käes tundus mitte nii kutsuv.

Nii lappasingi laubal mööda rattapoode, et veekindlaid kingakatteid leida, kuid lõpuks otsustasin siiski endiste katete ning kilekottide koostööga leppida. Õhtul kõht süsivesikutest punni, neli võikut ampsamiseks kaasa, kuivad varuriided kotti ning hommikut ootama. Viimane tervitas õnneks päikesega. Tuju kerkis pügalaid.

Soojenduseks väntasin bussijaama 2 km, kus kell 9.15 stardipauk (selline sümboolne "no lähme siis") anti. Teele läks 9 pedaalijat, kellest kaks saatsid linnapiirist veidi edasi ning üks Tartuni. Saatebussis tiksusid veel kaks vaprat hinge.

Vedurihetk Jannoga. Hea viis pühaba veetmiseks.

Edasi oli puhas rõõm ja mõnu. Märtsist saadik pedaalitud ning jalas jõudu ning peas vaimu-tahtmist jagus, mida palistas veel ilus ilm, head kamraadid ning soodne tuul. Ole ainult ja vänta. Super. Lisaks sain uusi radu linnast välja putkamiseks.

Vedasime kordamööda paarides ning paarituarvu osaliste tõttu saime pidevalt ka paarilisi vahetada ning kaassõitjatega maast-ilmast padrata. Ivari välja reklaamitud keskmine kiirus 28km/h kerkis 32-33ni ning püsis nii lõpuni.

Peatusi tuli kolm - ca 100 km sammudega Järva-Jaanis (kus uuris kohalik 130kg mehehiid, ega mu ratas vist tema kaalule vastu peaks ning sai korduvalt reklaamitud, et õhtul näeb meid 314meetri kõrgusel), Aovere tanklas ja Põlvas.

Raskemaid hetki oli vist ainult üks - enne ca 200 km peatust Tartu külje all, kus Järva-Jaanis haugat võileib  ja küpsised juba organismist lahkuda olid jõudnud ning jaks turgutust vajas. Peale toitu ja koolat oli hingamine aga uus ning tuli vaimu erksana hoida, lohutades "järgmise peatuseni, Põlva, tuleb tuimalt kerida, sealt edasi aitab juba lõpuootus".

Nii läkski. Enne Põlvat ehk 40 km enne lõppu ka esimene sisekumm, jäi õnneks ainsaks.

Kolleegid kippusid ümberringi väsima ning viimastes peatustes roniti juba kangemate liigutustega sadulasse. Mul kiskus küll kael kangeks ja randmed väsima, kuid muidu oli tunne tugev ja hea (liigagi, et teiste tuju rikkuda, niiet hõiskama ei hakanud), et vedasin Põlvast Võruni välja, kus kohalik, värske rattaveri tempot tuli tegema.

Lisaks väsimusele puudus minus ka hirm siinsete "mägede" ees, mille tulekust teed teadjad hoiatasid. Mullune tuur rikkus selle aukartuse ära.

Tehtud. 304,5 km ehk Tallinn-Suur-Munamägi 9,5 tunniga.

Siinse suurima kühmu, Suure-Munamäe alla jõudsin teisena. Et mägi tuli ootamatult, kangutasin jõuga nii kõrgele kui jõudis, jäin siis seisma ning vahetasin, käega pedaali keerates, kergemale käigule, et niigi väsinud ketiga kas ketti või kassetti puruks ei kangutaks, et tippu saada. Eest väikese hammasratta peale ei õnnestunudki saada, et päris kerimiskäik sisse lükata (mul oli Alpidest veel mägedekassett peal). Selle põhjus selgus kaks päeva hiljem mehhaaniku juures - eelmisest suvest suurega sõitnud ehk pole esikäikarit kasutanud. Niiet kinni roostetanud vms. Vot siis.

Esmaspäeval kiirustasin hommikul taastavale poolteistunnile, millele jätkuks massöör ning 24h peale finisheerimist olin sama värske kui stardihommikul. Õnneks sekkus miski seedehäire, et paar päeva pole sadulasse roninud.

Järgmine pidulikum sõit pühabal Tuuri rahvaetapipäeval - Rapha Women 100. Mehed ka lubatud.

304,5 km ehk 9:30 ehk 7356 kcal ehk ca 950 tõusumeetrit.

Igavene talv ja ratturite nälg

Enne sõitu kulub pool tundi, et see kõik selga ja taskutesse ajada.

Avasin märtsi esimese nädala lõpus rattahooaja. Nälg oli selline, et päike veenis ära, et -10 pole üldse hull. Valetas. Näpud ja varbad olid soojadest suusatarvetest hoolimata peagi jääs ning silmadest lahmas tuule tõttu vahetpidamat vett. Täienduseks veel kergelt ehmatanud autojuhid ning libe ja must tee. Kui te arvate, et Tallinna tänavad on autosõiduks hullud, siis käige korra rattaga, eriti peene kummiga maaneteekaga, kaemas.

Mul maastikumudelit või ruumi selle ladustamiseks pole, seega käisin püssiga. 2,5 cm kummiga. Peatänavad on jääst vabad ehk kannatavad, kuid kõrvaltänavaile või rattateele pole mõtet uisutama-konte murdma ronida.

Koju jõudes täiendas seega jahedus kõrge adrenaliinitase, sest lisaks rattateedele oli lume ja muu sodi all (mis nende korrashoiule samas hästi mõjub) ka rattarajad ning trajektoori valimiseks tuli tihti keset teed lasta. Tervitan siinkohal kannatlikke autojuhte.

Niiet isu sai tunnisest sõtkumisest mõneks ajaks täis.

Samas paari nädalaga hakkas päike kõrgemaid ja soojemaid kaari vedama ning möödunud nädalavahel leidsin end jälle kubujussina sadulasse vedamas. Sel korral oli juba parem. Randvere tee ja Viimsi kant on enamvähem puhtad-kuivad ning päikese käes ei saa arugi, et veel märts ja maas lumi. Õhk jahe, kuid -3,5ga kannatas ilusti sõita. Ainult tiir tuleb päeval ära teha, sest õhtul kaanetab laskuv temperatuur teed jäässe-libedaks, mis võib tervisele ja närvikavale kehvasti mõjuda.

Sõidurõõmu saab kätte, aga enne sõtkuma minekut pakkimine ning hiljem ratta küürimine on maru tüütud ja kruiisimõnu, tundide pikkuseid tiire jms tuleb veel oodata. Põhirõhk spordis seega endiselt suusal.

Aga peagi....

üks ultra kuus hoiab arsti eemal

süütus kah lännu, õppind (ja õpetavad) mehed-head riistad aitavad õnneks kiirelt teele tagasi. Fotod: Siim Teller.

pealkirjast natuke hiljem. sissejuhatuseks aga järgmine lugu.

suveks olin jõudnud taas punkti, kus tundus spordis igav - rulluisk ja -suusk ja sörk ja jõusaal viisid mind radadele, kus olin juba kuid käinud/teinud/näinud. seda nii füüsiliselt kui vaimselt. siis tuli õnneks Tour De France, Reinu vinge sõit ning uitmõte vormus vaevu varju jätvaks liikumisvahendiks.


augustihommik Türisalu panga all. auto oli tolleks hetkeks juba tühi.

emotsioon algusaegadega ei ole tänaseks muutunud - iga sõit veab suunurgad ülespoole. peamiselt on selle põhjuseks see tunne, kuidas iga vändaliigutus viib sõitjat edasi. raju.

olen varem ka täheldanud, et motivatsioonikriisi saab vahel rahaga ja asjadega leevendada - uus ala, jooksusärk, paar sokke, innovaatilised prillid, uus playlist iPodis jms. väike särts ja jälle särab. vahel muidugi ei aita.

küll on muutunud tugevus. jalas on nii palju jõudu, et jaksab tunde probleemideta Eestit avastada. ja kahe- või mitmekesi tiirutamine on ka tore.

aga pealkirjas mainitud ultra. septembrikuine tuleb pühapäeval. 231 km maanteepüssil marsruudil Tallinn-Paide-Viljandi-Tõrva. kambas hetkel veel kuus inimest, ruumi jätkub mõnele veel.

hullem andmine vms

siin saab ilusti pulsi üles. foto: IAAF.

kui ma panen eelmisel nädalal kõik kõhu-seljalihased ka trenniaega sisse (ja ma ei näe põhjust seda mitte teha:P), siis totaliks annab 11 tundi. sellest enamus ehk pea 8 aeroobset kulgemist rattal, ujulas või sõudeergomeetril. kuna olen plaani paariks kuuks põõsasse (arvutis teise kausta, kui tähte närida) visanud ja tegelen peamiselt enda liigutamisega, siis ma pole kindel, kas see on selle talve tipp või on see hoopis kuu aja pärast. näis, kiiret igatahes pole.

muidu põhjus, miks skoor selliseks kujunes, oli eelmine jõulunädal. ei, mitte liigselt sisse vintsutatud liha ja vorstid, vaid vabad päevad. sportlasel ju pole puhkepäeva, vaid on trenni- ja taastuspäevad ning nädalavahetus (ja vabad päevad) pole mitte luuslangi löömiseks, vaid siis saabki rahulikult-pikalt trenni teha. täitsa sürr, kuidas aasta-paariga aja mõiste muutub.

ülalolevatest numbritest väga vaimustuda siiski vast ei tasu. et tegemist suures osas rattatrennidega, siis nende koormus kehale on väiksem kui oleks samapikal näiteks jooksul-uisul. samuti on viimased nädalad trenni keskmine pulss jäänud vahemikku 120-130, mis on eelnevat poolaastat arvestades harjumatult madal. tõsi, see on plaani järgi. siiski on pidevalt tunne "tahaks veel". eelmisel nädalal õnneks õnnestus kaks intervallitrenni, üks neist selline, kus sai ikka korralikult torud tühjaks kütta ning oulsi ka anaeroobsesse sfääri, plaani sisestada. natukeseks on nüüd isu täis.

trennis on tase muidu selline, et kui treener ütleb ikka, et nüüd tõstame nii-ja-nii-palju koormust, siis probleemideta saab agiteerimisega kaasa minna. või siis basseinis rahulikult tunni jagu krooliga tegeleda. ja see motiveerib vägagi, kui ei pea, keel vestil, ähkides poole sprindi pealt pooleli jätma ja taastuma hakkama. õue tahaks ainult. ja mõtlen enda rattast. ja suvisest spordilaagrist Paides. kodukohta on rajatud mitu korralikku rulluisuteed, samuti on seal järv ja jõusaal. ehk välismaa asemel ja ilusa ilma korral ehk sel korral sedapsi. näis.

sel nädalal saab siis veidi logeleda.

räästa all uued mõtted

reedest eilseni tegin 6,5 tundi sporti ja tänaseks on kergelt siiber. hommikul magasingi elegantselt 1,5 tundi liiga kaua ja ujumine nihkus homseks hommikuks. võibolla ongi parem - hangesid vähem.

nädalavahetusel sõitsin (kui ühe koha peal väntamist sõitmiseks saab nimetada) palju rattaga. sisespinning on põnev, aga pikapeale hakkab see ühe koha peal istumine jubedalt tüütama. olen nipiks avastanud, et tuleb erinevaid treenerid katsetada ja erinevaid trennistiile. siis kannatab teha.

eile oli selline ilm ka, et lõuna paiku mõtlesin end hoopis riidesse pakkida ja sörgile minna. oleks võimsa emotsionaalse laksu saanud. istusin lõpuks ikkagi turvaliselt klaasi taga ja piilusin väntamisele sekka üle õla, mida tuisk akna taga teeb.

vahelduseks olen suusatamise peale mõelnud, ent see nõuab esiteks head asukohta (või autot), lund ja radu. rullsuusatamine enamvähem puhast teed. rulluisutamisele enne kevadet ei mõtle. väliuisutamine nõuab trennina jälle liigapalju organiseerimist. niiet jooks on ikkagi kõige universaalsem.

puudust tunnengi praegu kõige rohkem õuest ja värskes õhus tegutsemisest. usun, et läbi talve millega iganes väljas sporti tehes on immuunsüsteem oluliselt tugevam kui lihtsalt kontorirotil. pealegi näeb siis päevavalgust ka.

igatahes, täna puhkan, ja olen homme ehk palju värskem.